"Olin Nõukogude armees, Moskvas stroibatis. Aasta võis olla 1989. Olin üks viimaseid, kes sõjaväkke võeti. Olime Eesti poistega kokku leppinud, meid oli roodus kokku kümmekond, ülejäänud olid usbekid, et kuna meid on vähe, siis tõenäoliselt tuleb usbekkidega mingeid situatsioone ette. Nood olid sellised, kes kambakesi tulid ühe vastu ja peksid selle ühe poolsurnuks. Üksikuna olid nad väga toredad. Aga kambavaim oli tugev.
Leppisime kopkku, et kui usbekid tulevad mõne eestlase vastu, siis kõik eestlased koonduvad selle ühe eestlase kaitseks. Ühtse löögirusikana. Sellest räägtii pidevalt, et me kõik koos, kõik koos. Osad vandusid oma ema nimel, et selline asi on jõus. Nagu selline verevanne.
Nii. Ja siis oligi ükspäev selline sitiuatsioon, kus me olime neli-viis Eesti poissi väljas lund rookimas. Oli meie kord lund lükata. Usbekid rookisid eemal oma territoorioumit. Nad olid ka vanemad olijad, eestlased olid nooremad.
Nad tahtsid, et meie, eestlased, ka nende territooriumi ära koristaksime. Meie ei olnud nõus.
Siis korraga oli minu ümber 10-15 usbekki. Ma ei tea, kust nad tulid. Ja need eestlased, kellega ma seal koos olin, kes olid vandunud oma ema nimel, et kõik ühe eest, olid korraga kadunud.
Ma olin üksi kõikide nende usbekkide vastu.
Vaatasin ringi, kas äkki mõni eestlane on kuskil eemal, et appi kutsuda. Ja polnud seal mitte kedagi. Just olime koos ja järsku polnud neid enam kusagil.
Usbekid olid mu ümber ringis ja tulid mulle järjest lähemale. Loomulikult oli see hetk, kus möödunud elu käis silme eest läbi. Ma olin 18, seda elu eriti palju polnud olnud.
Ega mul midagi tega olnud, võtsin oma lumelabida ja keerutasin seda julmalt. Enda ümber, suure kaarega. Nagu vikatiga niidad heina. Selle peale nad lendasid nagu loogu.
Osa neist kukkusid maha. Ma ei vaadanudki, mis ülejäänutest sai. Sain selle segaduse ajal jooksu pista. 10-15 mehe vastu poleks mul olnud mingit lootust.
Pärast ma küsisin eestlaste käest, et kuhu nad kadusid. Keegi ei osanud midagi kosta.
Kartsin ka usbekkide kättemaksu. Aga keegi neist mind enam ei puutunud.
Mõni võis seal päris valusa litaka saada. Kuna labidas oli teravate äärtega. Aga mind ei huvitanud ka. Käitusin täiesti instinktiivselt."
Et siis jah - kiire reageerimine päästis Moskva stroibatis Inno elu. Aga loo moraal on sootuks muu - unusta ära, kui keegi praegu ütleb, et ta kindlasti läheb venelastele vastu, kui Eestis sõjaks läheb. Unusta ära, kui keegi ütleb, et võitleb sinu eest. Unusta ära ka siis, kui ta vannub oma ema nimel.
Looda ainult iseendale. Ja arvesta ainult endaga. Kriisiolukorras võivad inimesed käituda vastupidiselt algselt plaanitule.
Inno järelkommentaar: "Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et me oleks tegelikult nende eestlastega usbekkidest jagu saanud, kui oleksime KOOS tegutsenud. See oli eluohtlik situatsioon ning just see olukord, kus teine eestlane oleks pidanud olema valmis andma sinu eest oma elu."
Mõelge selle üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar