Mnjahh, selline see "jõulumaagia" meil siin siis on. Hallide pilvedega taevas, aeg-ajalt tibutab vihma, rohi kasvab mühinal. Nüüd kümme päeva järjest on pilves. Oleks veel päike, see teeks olemise natuke talutavamaks. Järgmine nädal tuleb veel rohkem vihma, sajab terve nädala. Mõned plusskraadid üle kümne.
Ei midagi võrreldes Eestiga, kus, ma kujutan ette, kõrguvad jõulused lumehanged. Lumi, mis kogu kaamose minema pühib ning hinge helgeks ja meele kergeks teeb.
Seega ei maksa arvata, et Hispaanias kaamost pole. On küll. Terve detsember on üks suur kaamos. Kõige suurem kaamos on veel jõulude ajal.
Samas tuleb olla brutaalselt aus. Kui ma tuletan meelde meie viimast detsembrit Eestis, siis... mul tulevad õuduse judinad peale. Jah, oli lumi ja me käisime lastega iga päev kelgutamas. Aga! Mida selle õndsuse saavutamise nimel kõik läbi elama pidi! Juuli riidesse panemiseks tuli varuda tund. Kõigepealt panime riidesse Roosi ja Ella. See läks kiirelt, kuna tavalised lapsed aitavad ise enda riietamisele kaasa ega vingerda sealjuures üldse. Vähemasti minu lapsed. Aga Juuli. Kuna tema nahk on tundlik, siis teeb iga ainsamagi riideeseme selga panemine talle hirmsat moodi kõdi ning riietada tuleb põrandal naerukrampides väänlevat last. Kellel on väga lõbus. Aga sinul ei ole. Iga riideeseme selga panemine on mustkunstitrikk, kus käsi või jalg tuleb varrukast või püksisäärest välja mitu korda enne, kui õigele kohale saab. Vahel tuleb samaaegselt last kinni hoida ning riietada. Parem on seda teha kahekesi. Me Innoga oleme selles Juulile riiete selga meelitamises juba päris osavaks saanud, aga sellegipoolest on mäekõrghune vahe, kas talle tuleb selga ajada vaid särk, püksid ja jakk nagu siin või kogu komplekt lõpetades talvejope, salli, mütsi ja kinnastega. Nende viimastega on veel omaette ooper, kuna Juuli hakkab väljas kinnastest rõõmsasti hammastega kinni ning lutsutab need märjaks. Saapad aga kõksib neid vastu käru jalatuge tagudes ühe jalutuskäigu ajal keskeltläbi 10 x ära. Mis tähendab seda, et jalutuskäigu ajal tuleb teha sama palju pause, et neid talle tagasi jalga sikutada. Selle kõige juures läheb muidugi endal nahk märjaks.
Mina riietasingi Juulit pesuväel. Muidu läksin ma lihtsalt kohe higiseks ning sain pärast väljas külma. Pärast panin omale riided selga.
Et siis sedasi. Praegu viskad talle särgi ja põlvpüksid jalga, noh, sokid ka, aga jopet pole vaja, nagu ka muid atribuute. Kingad võib koju jäta, kuna tema ju ei kõnni.
Eestis olin tavaliselt selleks ajaks, kui me kelgumäele jõudsime, juba väsinud. Ning tahtsin kohe koju minna. Juuli riietamisest puhkama. Noh, vähemasti sai Roosi mõned liud teha. Ella oli veel nii väike siis, et lihtsalt pikutas kärus.
Siin sujuvad meil jalutuskäigud igasuguste probleemideta. Juuli siuhkat-säuhkat riidesse, kärru ja linna peale. Või Juuli autosse ja Portugali. Oleme isegi leiutanud viisi, kuidas teda kõige vaevatumalt autosse laadida. Sõidutame Juuli käruga auto juurde ja inno ulatab ta käru juures mulle. Nii tõstame teda kumbki vaid üürikest aega ning kummagi selg ei ole haige.
Aga see jõulumaagia! Seda siin ei ole, vähemasti ei ole seda mõtet linna pealt otsida, kuigi iga päev käib tingel-tangel linna peal ning hispaanlased on kaunistamise suurmeistrid. Võib-olla siis, kui eriti külmadel talvehommikutel on natukene härmatist maas, tekib korraks jõulutunne, aga muidu tuleb see ise luua. Ahjusoojuse, küünalde, väikeste päkapikuüllatustega lastele... Nii ta tuleb.
Üldiselt on minu arvamine selline, et igal maal on suht sitt elada. Pole sellist maad, kus ütleks, et vohh, kõige ägedam. Vähemasti mina ei ole veel sinna sattunud. Ja igal maal võib olla suht tore. Kui just ei ole Põhja-Korea või midagi. Kuigi ma ei välista, et ka seal võib olla tore. Või isegi Pokrovskis. Midagi on kindlasti toredat ka seal. Näiteks mõni armas kassipoeg.
Sa pead lihtsalt vaatama, kus sul just sel hetkel mõnusam on. Nii lihtne see ongi. See koht võib ajas muutuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar