teisipäev, 12. mai 2026

VANUSEST

Paljud kurvastavad selle üle, kui aastad mööda lähevad ning vanust juurde tuleb. Mina mitte! 

Kui mu lapsepõlv oli ilus, siis teismeliseaastad ning kahekümnendad üks suur kannatus ning põdemine, kus üks haigus ajas teist taga. Lomabakas olin ma sünnist saati niiehknaa, aga siis hakkas teismeliseas ka puus nii hullusti valutama, et ma ei saanud öösiti magada. Peale selle tekkisid mul veel südamerütmihäired, tuli sõita isaga Tartusse kardioloogi juurde. Sama auto peale võttis isa ka oma 75-aastase tuttava Juhani, kel sama häda. Siis küll mõtlesin, et oi appi, milline ma veel 75-aastaselt olen. Kas üldse seda sünnipäeva näen :D  Vana Juhan tundus veel kobedamas seisus kui mina. 

Rütmihäired kimbutasid mind aastaid, pärast diagnoositi ka südameklapirike, mis olevat kaasa sündinud. Sain peale südamerohud. 20ndate alul ründas mind astma, sain astmapiibu ja disketid, mis ajasid rütmihäired veel hullemaks. Arst ainult vangutas pead ning mingit lahendust eiu pakkunud. 

Ja nagu sellest veel vähe, põdesin pärast seda veel kaks kahepoolset kopsupõletikku. Ühega oli mul 42 palavik ning pilt läks eest ära. Oleksin peaaegu et ära surnud, aga õnneks ikka ei surnud. 

Sellises hämus mu 20ndate algus möödus. 25ndaks eluaastaks olin nii hädises seisus, et kasutasin astmapiipu kaheksa korda päevas ning käisin haige puusa tõttu kepiga. Alatiseks jääb meelde, kuidas Tallinna kortermajas elades läks mu 76-aastane isa reipal sammul viiendale korrusele, mina aga komberdasin nagu vanamutt. Isa laenas mulle oma kepi, mille ma ostsin talle pärast infarkti. Tema seda enam ei vajanud, kuna oli infarktist taastunud. 

Sellise hädise 26-aastasena kohtasin ma Tallinnas - õppisin toona EHIs, prokuratuurist tulin tervise tõttu ära - Portugali poissmehi. Ühega neist arenes mul kirjavahetus ning ta kutsus mind enda juurde Lissaboni. Tahaks natuke reisida enne, kui ära suren, mõtlesin ning lendasin pikema jututa tema juurde. Teda minu haigused ei häirinud ning ta tahtis mind endale naiseks võtta, aga minu tervis läks Portugalis üha kehvemaks ning lõpuks ma tahtsin lihtsalt koju tagasi minna - põdema. Lubasin suvel tagasi tulla ja lendasin Eestisse. 

Olin pool aastat Eestis ning iga natukese aja tagant haige. Lõpuks tüdisin rohtudest, viskasin astmapiibu nurka ning südamerohud prügikasti. Tuleb, mis tuleb, ütlesin endale ning sõitsin üksi Tartusse. See oli 2005. aasta 20. mail. 21. mail kohtasin Rüütli tänaval Innot ning tundsin, et mul on väga hea olla. Midagi ma temast ei teadnud, arvasin, et üks suva üliõpilane, ning sest päevast me jäime kokku.
Ja mu tervis hakkas... imekombel paranema. Kui 28-aastaselt olin veel kõbi, siis 30-aastaselt elurõõmust pakatav, terve noor inimene.
Võib julgelt öelda, et 30-aastaselt minu elu alles algas ning sestpeale on ainult paremaks läinud. Ma sünnitasin 30ndates kaks last, kahekümnendates poleks see võimalikki olnud, ning 42-aastaselt veel kolmanda. Ella. 

Siiamaani on mu lemmikkümnend mu 40ndad, kuna mul on jõudu ja jaksu veel enam kui mul oli 30ndates, ning mul on tunne, et aasta pärast algavad 50ndad on veel paremad. Üks põhjus on kindlasti see, et ma tõesti hindan seda teist võimalust, mis mulle anti, ning seetõttu ei kaeble ma ka kunagi aastate möödumise üle. Vaid olen siiralt rõõmus selle üle, et saan elada. Ja tervena elada! 

Seetõttu teevad mulle alati ka nalja arutlused selle üle, kui vana inimene on vana ning mis vanuses tuleks ära surra. Inimene võib vana olla 20selt ja 90selt, see sõltub nii paljudest asjadest. Mis peamine - kellegi lootus ei ole kunagi kadunud, kui ta ise nii ei otsusta. Igal elul on loomulikult ka lõpp, aga elades ei ole mõtet ära surra või surmamõtteid mõlgutada, vaid elada ning ELU NAUTIDA.

Naudi niisiis seda iga, milles parajasti oled, täiega, vahet pole, mis su number on!

Kommentaare ei ole: