teisipäev, 5. august 2025

20 AASTAT ERI! 2020 - KOROONA KÜÜSIS


Nonii, 2020. aasta esimene pool. KOROONA. COVID2019 ja muud hirmsad nimetused. Igaühel on kindlasti sellest õuduste ajast omad mälestused, aga mina mäletan ennekõike seda, kuidas ühtäkki tundus, et elad vanglas. Ja kuidas inimesed olid jagatud eri klassidesse: vaktsineeritud ja mitte vaktsineeritud. Ja kuidas kõiki sunniti maske kandma. Ka astmahaigeid, kel isegi raske hingata. Ja rasedaid. 

Mina ju jäin Ellat ootama just siis, kui see laviin peale tuli. Olin arvel Tartus Maarjamõisas ning kaks korda ma sain isegi arsti juures ära käidud. Siis arvas arst, et parem, kui ma püsin kodus. Tuttavad jäid üksteisejärel haigeks, inimesed olid - tagantjärelegi tõusevad ihukarvad püsti - haiglates juhitaval hingamisel. Roosi pidi sel talvel Päkapiku lasteaeda minema, mul oli kõik kokku lepitud, aga siis jäi lasteaia juhataja raskelt haigeks ning pea pandi kõik lasteaiad kinni. Õnneks meil ei olnud vaja last lasteaeda panna. Juuli jäi ka koolist koju. 

Olime kodus ja käisime kordamööda poes. Mäletan, kuidas üksvahe oli hirm nii suur, et ei julenud välisukse linkigi puudutada. Äkki hakkab viirus külge. Inimesed pesid kõik poest toodud toiduained kraani all läbi, arestialused (loe: karantiinis olevad) tellisid omale toitu koju ja tänaval hoiti Jüri Ratase soovitusel 2 X 2 vahet. 

Jaanuaris jäid kõigepealt lapsed ja seejärel mina raskelt haigeks. Roosi sai selle viiruse naabrilastelt ning tal tõusis kiiresti kõrge palavik, mis kestis poolteist nädalat. Juulil viskas lausa 40 ning tekkisid ka krambid, pidime andma paratsetamooli ja ibuprofeeni korraga ning lõpuks veel viinaga üle hõõruma, et alla saada. Tema oli kaks nädalat haige ning pärast veel kuu aega väga nõrk. Mina - selleks ajaks neljandat kuud rase - olin nii nõrk, et pidin toas liikudes seinast kinni hoidma. Kaks nädalat oli kõrge palavik. 

Ainult Inno oli enam-vähem ok, temal viskas ainult 38 peale.
Kõik tuttavad põdesid raskelt, sõbranna ütles, et tema lapsed pole kunagi elus nii raskelt haiged olnud, aga ära ei surnud mu tuttavatest keegi. Ega sattunud ka juhitavale hingamisele. Meie saime ka terveks, aga pärast terveks saamist ma otsustasin, et siiski Tartusse sünnitama ei lähe. Väike armas Võru haigla tundus palju parem variant. Pealegi ma olin kuulnud, et seal sünnitajatele koroonateste peale ei pressita ning ma olin võtnud nõuks, et seda ma endale teha ei lase. Õnnestus! Mulle ei ole seda jälki ora mitte ühtki korda ninna suratud. 

Võtsin ühendust Võru haiglaga ning hakkasin hoopis seal vastuvõttudel käima. Lubati isegi ilma maskita tulla, kui seletasin, et olen astmaatik. Väga inimlik suhtumine. 

Muidu oli see kevad väga ilus. Käisime lastega palju värskes õhus jalutamas ning poes sedasi, et Inno hüppas kiiresti poest läbi, kui meie lastega väljas ootasime. Siis ei pidanud mina maski ette panema. Mul hakkas maskiga paha ning rasedana ma ei tahtnud seda endale teha. 

Õnneks ei nõutud maski söögikohtades väljas istudes ning seda võimalust me ka tihti kasutasime - Katariinas, Taevas ja Ränduri pubis. 

Lisasin mõned pildid 2020. aasta esimesest poolest :)



Kommentaare ei ole: