MIKS NII NÄRVIS?

Kas teie olete ka tähele pannud seda, et inimestevahelised vaidlused sotsiaalmeedias on läinud raevukamaks? Sõja alul ja keskel suudeti veel nalja heita, aga nüüd, kus lõpu piirjooned hakkavad välja joonistuma, on osad väga närvi läinud ega saa enam aru ka väiksemast naljast. Nende meel on must ning nad näevad vaid halba. On hakanud ka rohkem sõimama ning ropendama.

Mulle tundub see naljakas, nagu mulle tundus algusest peale naljakas see, et väike Eesti seob OMA SAATUSE Ukraina saatusega. Miks peaks? Eesti inimesi on 1 miljon, ukrainlasi - vähemasti oli - 40 miljonit. Eesti rahva saatuse sidumises Ukraina rahva saatusega puudub igasugune loogika. Too maa on meist tuhandete kilomeetrite kaugusel ning pole kunagi meile milleski appi tulnud ega ilmselt ka tule. Miks siis riputada ennast tema saba külge rippuma?

Ma arvan - propaganda. Osadele inimestele, ma ei tea, mis põhjusel, on omane võtta omaks KÕIK, mis tuleb uudistest. Seega, kuna uudistes räägiti, et Ukraina sõdib KA MEIE eest, siis osad võtsid selle igasuguse kriitikameeleta omaks. Kuigi Ukraina pole KUNAGI sõdinud meie eest. Tekkis mingisugune hüpnotiseeritud seisund. Osad inimesed on hüpnotiseerimisele altimad, see on ka teaduslikult tõestatud.

Mina olen seda konflikti algusest peale jälginud kui mängu. Teades, et see ei ole esimene sõda maailma ajaloos ega ka viimane. Ning arusaadavalt on sõjad koledad, on alati olnud. Kui keegi suudab mulle nimetada mõne ilusa sõja, siis olge lahked.

Teine asi - õiglane rahu. Ka see kontseptsioon ajab mind naerma. Milline rahu maailma sõdade ajaloos on olnud "õiglane." Sellist pole. Alati saab üks pool ebaõiglaselt peksa. See on sõdade iseloom ning kaotaja saatus.

Seepärast ei ole vaja sõdadesse ronida ning mitte end sõdiva poole saba külge riputada - see on kõige suurem lollus. Olukorras, kus sind pole rünnatud ning sa ei tea, kas kunagi rünnatakse.

Hüpnotiseeritutel, kes realismiga hüvasti jätnud, on seda muidugi raske lugeda. Juba see, et lasid end nii naglalt ära petta. Jäid lolliks. See on valus teadmine. Äkki ripuks ikka veel selle tudiseva saba küljes edasi? Äkki saba ikka veab veel rebase ära urgu, päästab ta hundi eest? Ka siis, kui rebase saba juba hundi lõugade vahel.

Kahjuks ei vea. Tuleb hüpnoosist välja tulla ning vaadata maailma kaine pilguga. Saada meheks, mitte jääda muinasjutte uskuvaks poisikeseks. Ja mõelda, mis on siin elus tähtsaim. Lugeda ajalugu, sõdade ja rahude ajalugu. Kuidas on konfliktid lahenenud enne? Inimloomus ei ole muutunud. Päkapikk ei tee endiselt hiiglasele ära. Kuid kavalus päästab sageli elu.