Kujutis kavalehelt.
Käisime eile Vanemuise suures majas seda vaatamas, ja, kahtlemata üks viimase aja säravamaid teatrielamusi. Juba tükk on hea, Soome kirjaniku Reko Lundani sulest (Ilman suuria suruja), kaasaegne, aktuaalne, ühe "õnneliku" perekonna elu-olust. Helena Merzin (väga andekas näitleja, täiesti Charlize Theroni tase!) ja Riho Kütsar tegid hiilgava rolli, samuti Merle Jääger. Ja muidugi ka Markus Luik ja Hilje Murel, meeldis väga eriti viimase lapse-roll. Ja ka Külliki Saldre joodikust pere-ema roll oli talutav.
Natuke jättis soovida Tanel Joonase mängitud soome joodiku roll. Ütleme nii, et olen paremaid näinud. Ja täiesti kahvatu oli taas Barabanštšikova. Nagu topis laval. Ta võiks kaaluda mõnda muud elukutset. Näiteks etendada linna keskväljakul kuju, nagu need on levinud maailma pealinnades, kellele turistid siis raha viskavad.
Lavastaja oli muidugi tuntud tegija Ingo Normet, lavaka õppejõud. Soovitame soojalt. Südamega tehtud asi, algusest lõpuni. Sära on olemas. Tempokas. Vaatasime õhinal lõpuni mõlemad vaatused.
5 kommentaari:
Mina arvan, et te teete Barabantšikovale liiga. Ma ei tunne teda isiklikult, aga ajakirjandusest on mulje jäänud, et tema eraelu on kriisis.
Inno, ega sa ise ka just rõõmuratas olnud, kui Ingridiga asi untsu läks, eks ole.
Siis ta võiks end teatrist lahti võtta. Mis ta teeb seal nalja.
Ja kui ma Ingridi juurest ära tulin, siis tulin samuti töölt ära, et mitte kolleege piinlikku olukorda panna.
Oi, see oli minu arvates üks õudsemaid tükke, mida ma iialgi elus näinud olen.
See oli nii kohutavalt halb, et ma ei saanud täpselt aru, kas tegu oli komöödiaga (ülepakutud näitlemine, grotesksed kujud, kriiskav naer laval ja tobe tegevus) või draamaga (joodikust ema, masendunud isa, õnnetud lapsed).
Meie kaaslasega igaljuhul tulime enne teist vaatust ära, sest meie arvates oli tegu maailma õudsema etendusega. Pluss kohutavalt häiris peategelase Liisa naer. Nii ebaloomulik, õudne ja läbilõikavalt kriiskav oli see.
Võib olla on nad ajaga veidi lihvinud end ja etendus on praegu parem. Ning arvamuste erisus on kunsti puhul väga teretulnud:)
Eks ta ole jah, see tükk näitab paljudele inimestele peeglit.
see on ju teater - tõepoolest peegeldus elust enesest, mis meele lahutamist otsinule võib rängalt mõjuda.
12. oktoobri etenduse eel sai kohtuda ka selle tüki tegijatega, nii meilt kui Soomest
"Tunnustatud soome näitekirjanik ja lavastaja Reko Lundán (1969 – 2006) lõpetas Soome Teatrikõrgkooli 1994. aastal dramaturgina. Lundán oli oma põlvkonna produktiivsemaid ja säravamaid loojaid, kes kirjutas kaheksa näidendit, kolm romaani ja mitu kuuldemängu. Tema debüütromaan „Suurema kurbuseta” (Ilman suuria suruja) võitis 2002. aastal Helsingin Sanomate kirjandusauhinna. See romaan ning näidendid „Keegi aina eksib” (Aina joku eksyy) ja „Teil ei olnud nimesid” (Teillä ei ollut nimiä) on aluseks Vanemuise lavastusele. Oma lavastusega „Tarpeettomia ihmisiä” (Tarbetud inimesed) külastas Lundán 2004. aastal Tallinna Linnateatri teatrifestivali «Talveöö unenägu». Lisaks oma näidenditele kuuluvad Lundáni lavastuste hulka mh. Tšehhovi „Kajakas” ja „Onu Vanja” ning Shakespeare´i „Kuningas Lear”. Lundáni lavastused on tuntud oma terava sotsiaalse närvi poolest...."
Postita kommentaar