Palo on rumal, aga usin; veidike Venemaa asjast

Väljavõte SLÕhtulehe artiklist.

Rahvastikuminister Urve Palo on eilses SLÕhtulehes ilmunud artiklit "Kus on lõimumispoliitika teravik?" arvestades (või kesiganes selle artikli kirjutas) rumal, aga usin. Erinevalt Edgar Savisaarest, kes on tark, aga usin (et mitte Savisaart liialt kiita, lisan seejuures, et Savisaare tarkuse juures on tema suurim puudus see, et ta on arg, ei lävi seetõttu palju teistega, armastab salatsemist ning ebaeetilisi võtteid, näiteks nuhkimist ja jälitamist). Või mis usinad nad siis ikka on, kui mul oleks kasutada mitmepealine PR-aparaat, siis oleks ma kindlasti sama usin. Või kesiganes tänavalt kinni püütud tegelane võib olla sama usin kui Palo või Savisaar, samade võimaluste juures.

Samas, kui Savisaare PR-aparaat genereerib üldjuhul selliseid arvamusi, mis leiavad ühiskonnas elavat vastukaja (näiteks viimati idee, et maksumaksja võiks võtta mõnede inimeste pahaks läinud eluasemelaenud enda kanda), siis Palo PR-aparaadi stiil on lihtsalt niisama targutada. Nagu nüüd Palo nime all ilmunud kirjatükis SLÕhtulehes, kus pole öeldud midagi uut. Targutatakse samu asju, millest on kõik viimased kuud räägitud. Et peame rohkem integreeruma, venelastega sõbrad olema jms. Palo korrutab juba-ei-tea-mitmendat-korda seda, mida kõik nagunii teavad.

Aga minul on asjast veidi teistsugune nägemus. Mis siis, kui see aprillirahutus, mille peale kõik väga erutusid, polnudki mingi rahutus, vaid üks Putini administratsiooni katse Euroopa Liitu natuke torkida peale ELi mitmeid Vene-vastaseid avaldusi, seoses Litvinenko mürgitamise, Tšetšeenia sõja, Läänemere gaasijuhtme, opositsiooni tagakiusamise ja meedia tasalülitamisega. Et kui see oli hoopis esile kutsutud "rahutus", kättemaksuks ELile ja sellega ELile koht kätte näidata; millest Putin tahtis tulla välja võitjana -- politsei läheb relvadega süütu rahvamassi vastu ja seda Euroopa Liidus! Või mis veel parem, kui kaks rahvuseühma oleks omavahel karvupidi kokku läinud. Aga seda ei juhtunud, kuna Eestis elavad venelased on juba piisavalt arukad. Ja eestlased püsisid samuti kodus. Ainult endine suursaadik Mart Helme, kel on tekkinud mingi Moskva paranoia, kes näeb tonte, käib ilmselt, pesapallikurikas vööl, ringi ja vaatab, kellel saaks pealuu lõhki taguda. Rahutuse teostasid Eestis Putini agendid, nn našid, kes nüüd teevad näo, et olid puu otsas kui pauk käis. Samas käis internetis kõva kihutustöö, mida juhtisid justnimelt needsamad našid. Kukutati tähtsaid saite ja tehti muud koerust. Aga nad läksid liiale ja keerasid kogu operatsiooni perse.

Ehk siis, rahutus oli tellimustöö. Mitte mingi kaval propagandatrikk, aga toores löök (nagu Litvinenko mürgitamine, mille kohta venelased ütlevad, et ta mürgitas end ise, või nagu Eesti õhuruumi "eksinud" venelaste sõjalennukid). Aga kuna Moskva on arg ja ikka veel suhteliselt nõrk, siis löödi nõrgemat. Ja võib arvata, et našid korraldavad edaspidi selliseid provokatsioone. Ja kas siis selles on süüdi nõrk integratsioon, nagu Palo püüab väita? Mina väidan, et integratsiooniga pole midagi lahti, eestlased ja venelased austavad teineteist piisavalt, küll on aga kerge provokatsioonidega rahvast hullutada, eriti noori ja lapsi. Näiteks on Rimi Mammutipäevad ja Stockmanni Hullud Päevad samasugune provokatsioon, kus kihutatakse rahvast ostma hunnikute viisi kaupa, mis muidu on poes palju odavamalt müügil. Pannakse isegi täie mõistuse ja aruga inimesed tegema seda, mida nad muidu kunagi ei teeks.

Selle asemel, et siin Eestis tolmu üles keerutada, peaks Palo sõitma sinna, kust Eesti-vastaseid rünnakuid sepitsetakse- Moskvasse ja teistesse Vene linnadesse. Käima našide laagrites, rääkima vene inimestega, kohtuma sealse presidendi või tema nõunikega. Ja tuginedes kogutud tõenditele küsima otse: miks, sõbrad, talitate nii nagu talitate. Mis probleemid teil on? Miks arvatakse, et viha õhutamine ja konflikt on parim moodus eesmärgile jõudmiseks? Sellest räägitaks legende veel sajandeid hiljem, kuidas ühe võõra riigi minister käis Venemaal turneel. Hiljem saaks Palo sellest näiteks raamatu kirjutada. Mäletatavasti käisid Vene parlamendi esindajad pärast pronkssõduri eemaldamist kohe Eestis, aga Moskvast lasi jalga isegi Eesti suursaadik. Säh sulle siis diplomaatiat! Ainult ajakirjanik Jaanus Piirsalu on olnud julge mees, avanud taustu, ja au talle.

Viimasel ajal on Moskva ja Lääne vahel märgata külma sõja tunnuseid. Paljuski seoses sellega, et pole teineteisemõistmist. Kultuurid on erinevad. Lääs on mõnes asjas pettunud ja mõnes asjas on pettunud Moskva. Lihtne on taas sobituda rollidesse, mida Moskvas ja Läänes lihviti aastakümneid. Aga Eesti ei tohiks siin jääda pealtvaatajaks, kas siis Läänele või Moskvale kaasa targutajaks. Sest tavaliselt lendavad sellises sõjas Eesti-sugused pisikesed tegijad kui laastud.

Ideaalis näen, et eestlased saaks olla ida ja lääne vahel sillaehitajad, lepitajad (see on see roll, millega eestlased viimase 1000 aasta jooksul pole hakkama saanud). Umbes nagu soomlased on vahetevahel olnud. Sest eestlastel on õnn tunda ja teada mõlemaid. Eestlane suudab venelasega võrdselt viina juua, kui vaja. See on väga suur asi. Juba praegu kasutavad paljud välisettevõtjad Venemaal äri ajades eestlaste teadmisi ja kogemusi. Ja paljudel eestlastel, näiteks Hillar Tederil läheb Venemaal väga hästi. Lisaks kõigele, geneetiliselt on venelased kõige lähemal just eestlastele! 2000 aasta perspektiivis oleme zemljaki! Omavahel kaubandust arendanud, üksteise tütreid nainud. Käinud teineteise juures valitsejaks. Vahel on tülitsetud, aga siis ära lepitud. Venelased on soome-ugri aladele sissetungijad. Aga mis sellest. Ka ameeriklased on sissetungijad, tapjad, vägistajad, mõrtsukad, vargad. Sellegipoolest on nad justkui sõbrad. Ja tasub meenutada ka seda, et Stalin oli grusiin, kes lisaks eestlastele ka palju venelasi lasi hukata, mistõttu venelased siiani grusiine ei salli. Ja grusiinid tunnevad, et on venelastest paremad.

Erinevalt paljudest teistest arvajatest, arvan, et Venemaaga on võimalik asju ajada. Ja vajalik. Ja kohe praegu. Ausalt, otsekoheselt ja julgelt, ilma eelarvamusteta.