Irja esimene kiri Kristinile

Suur tänu kirjutamast, armas Kristin! Kirjuta teinekord veel, kui aega saad!
Aga tõesti, selline lugu oli. Minu ja Hasso vahel. Ega see saladus olnudki, käisime igal pool avalikult ringi. Kõik teadsid meist. Sina ka. Sa ise keppisid ka sel ajal miski mehega. Kui ma ei eksi, siis see oli Amar Annus.

Hasso ise on armas inimene ja seepärast mulle temaga olla meeldiski. Luuletamist ta mulle ei õpetanud, seda oskasin niigi ja pealegi on meil seks liialt erinev stiil. Pikutasime niisama mõnusasti mu Kalamaja korteri diivanvoodil ning lobisesime maast ja ilmast. Naersime. Kuulasime muusikat ja jõime veine. Hasso tõi mulle kuulamiseks oma lemmikjazzi (Miles Davis, Billy Holiday) ja mul oli hea meel, sest see oli mulle uus ja huvitav. Käisime koos väljas, enamasti Kloostri Aidas, ja esinemistel. Me olime erinevad. Tema rahulikkus rahustas mind, sest mina olen ju selline rahutu ja püsimatu. Temaga koos rahunesin iseenesest. Ükskord ööbisime tema sõbra Peeter Lauritsa pool. Peeter on ka üks maailma armsamaid inimesi! Meil oli Hassoga tore ja lõbus ning mul on sest ajast mõeldes siiani soe tunne südames. Pean teda siiani oma sõbraks. Tore, et maailmas on veel nii häid inimesi nagu Hasso.

Pildikesi talvisest Lissabonist

Jalutasime eile Lissabonis linna peal ja klõpsisime Canon Digital Ixus 65 seebikaga mõned pildid, millest on suurem valik üleval eraldi galeriis:
http://gallery.mac.com/innott#100219


Inno oma lemmik-kohas, palmi all.


Avenida da Liberdade, Lissaboni peatänav.


Politseinikud Segway'dega.


Lissaboni sümbolid: kastanjade (2 eurot/tuutu) küpsetaja ja tramm.


Irja oma lemmik-kohas, ajalehekioski juures.


Üks huvitav pangahoone sissepääs.


Kodutu pikutamas papitüki all Tejo jõe ääres.

Üks huvitav nn teemaväline tagasiside lahutuse kohta

Meie eile ühes Tejo jõe äärses sushibaaris.

Saabus selline tagasiside, mis polnud mõeldud avaldamiseks, aga mille tahaks ikka ära avaldada:

Täiesti teemaväline kommentaar. Ja tegelikult isegi mitte avaldamiseks mõeldud. Niisama teile.

Ma suhtun teie blogisse suure kriitikaga. Tihti pole ma teiega nõus. Teinekord võib te jutus iva sees olla, aga keerate vindi üle. Hoopis vastukarva on mulle siinne teiste inimeste eraelu lahkamine.

Aga see selleks. Nagu ma ütlesin, mitte sellest ei tahtnud ma täna teiega rääkida :). Ma tahtsin öelda hoopis seda, et vaatamata kõigele järgnenule on üks asi, mille pärast ma Teid, Inno, imetlen. See julgus võtta oma elu ohjad enda kätte ja lahutada abielu. Nii palju on surnud abielusid, mis piinavad kõiki osapooli, aga elatakse, mängitakse märtrit, kõik käib sildi all: "Laste nimel!"

Lapsed muidugi enamasti sel ajal salaja paluvad teki all Jumalat, et ema-isa ometi lahku läheks ja see pidev pinge ning vanglaõhkkond saab natuke värsket tuulutust.

Aga ei. Vanemad ei julge. See nõuaks ju otsustamist, võõras kohas vette hüppamist. Võõras on hirmutav. Lihtsam on jätkata vana rada mööda, eriti kuna seejuures saab märtrit mängida ja teistele (nt siis armukesele) rääkida, kui kohutavalt ikka kannatatakse, aga no ei saa ju ära tulla, sest... LASTE PÄRAST! Jah, muidugi. Täie mõistusega täiskasvanud inimesed muutuvad korraga idiootideks, kes ei saa aru, et lahutatakse abikaasast, mitte lastest.

Jah, muidugi pole pärast enam elu see. Ja üks pool näeb lapsi vähem. Ja mis kõik veel. Aga ikkagi ma arvan, et see on sada korda parem, kui lajatada oma laste õlule see koorem, see võlg, ja nääksuda 70aastaselt nende kallal, et kuidas sa küll oled nende pärast oma elu ohverdanud, aga näe, lapserajakad ei käi vaatamaski...

Pikk jutt. Tegelikult ma tahtsin öelda seda, et jah, Inno, selles mõttes ma imetlen Teid. Ükskõik mis jaburdusi ma siit aeg-ajalt ei loe :), on minu meelest kohutavalt õige, liigutav ja armas, et te Irjaga kokku saite ja kokku ka jäite. Oleksite ju Teiegi võinud leida miljon ettekäänet, et miks peaks vanasse abiellu edasi jääma. Aga Teil oli julgust teha need rasked otsused.

Ses suhtes: respekt.

Olgu muidu mis on, aga teile kahele ma soovin kõike paremat, et teil omavahel ikka kõik hästi oleks, et teil jaguks armastust.

Kena reisi ka!

Eesti on muutumas ullikeste külaks

Edgar kiitis oma blogis meie blogi.

Viimase aja suundumusi Eestis võib nõnda kokku võtta: tekkimas on suur küla. Kus siis, piltlikult öeldes, üks juht ja üks partei. Ja need on Ansip ning Reformierakond. Ja kes pole nendega, on nende vastu. Ja kes on vastu, neil tehakse elu põrguks, kui mitte ei panda vangi.

Euroopa Liidu näiline turvatunne on uinutav. Et on üks suur riik, Eesti on siis selle riigi mõistes nagu Elva. Ja Ansip on siis nagu Elva linnapea. Kes tegelikult võib igasugust sitta keerata, ilma et see suurte bosside, näiteks Tony Blairi kõrvu ulatuks, või viimast üldse eriti kotiks. Võtame kasvõi Urmas Kruuse, endise Elva linnapea. Kes on tõeline kõlupea, aga Elvast ei paistnud see eriti kaugele. Mis sitta ta seal kokku keeras. Kedagi ei kottinud. Sest Elva ajakirjandus, mis peaks nende asjadega tegelema, on pehmelt öeldes olematu. Seal ei saagi korralikku ajakirjandust olla, sest kõik tunnevad kõiki, on omavahel lähedalt sugulased. Mitte millestki tõsisest teravalt ja kriitiliselt kirjutada ei saa, ja keegi ei julge ka. Ja nii ei julge rahvas iitsatada, kui midagi ei meeldi, või isegi siis, kui liiga tehakse. Ilmuvad, ütleme, uudised, et leib sai poest otsa. Näiteks. Lepitakse üha enam sellega, mis on. Paremat keegi tahta ei oska, ja kes paremat tahavad, need on otsaga Tallinnas. Ja siis saab see Elva linnapea möllata nii kuis jaksab. Ilma et see eriti kedagi kotiks. Sest enamik neist, keda see võiks kottida, või kes üldse asjadest aru saavad, on juba ammu samuti Tallinnas. Või siis Brüsselis.

Ja nii on kogu Eestist saamas selline Elva-sugune väikelinn, või küla, kuhu on jäänud ullikesed, keda on võimalik mõnuga kottida.

See on üks argument, miks on vaja toetada neid, kes veidi teisiti mõtlevad või arvavad. Kes pole Reformierakonnast. Ja kes pole Ansip.

Pildikesi kodumaa teisest otsast

Oleme Irjaga jõudnud meie suure ja laia kodumaa teise serva, Portugali. Kus on praegu päeval ligi 15 kraadi sooja, umbes nagu Eestis suvel. Ja täitsa tipp-topp ilm, nii et kodutud saavad rahulikult tänaval magada, ei külmu ära ega midagi. ELis peaks olema ka kodututel vaba liikumine, nii et tasuks kõrva taha panna!

Kahtlemata on Portugal suur kontrast võrreldes Eestiga. Kui Eesti oli 14-16. sajandil üks Saksa koloonia, siis Portugal ise tähtis tegija, kes ise koloniseeris uusi maid Ameerikas, Aafrikas, Indias, Hiinas, Okeaanias, üle kogu maailma. Kunagise hiilguse märke kohtab igal sammul. Aga viimase 100 aastaga on portugallaste jaoks läinud asjad järjest rohkem perse. NLiit võttis asumaad, nagu Mosambiigi ja Angoola oma kontrolli alla, ning pööras isegi Portugalis endas kommunistid võimule. Rikastelt võeti kõik vara ära. Neil ei õnnestunud midagi maha müüa, nii nagu sakslastel Eestis. Seetõttu on portugallased väga kurvad. Laulavad oma nukraid laulukesi ja hoiavad rohkem omaette. Ent turistide vastu on nad kõigele vaatamata sõbralikud. Sest turistid toovad raha.

Internet on siin aeglane, aga toit väga hea. Transport on samuti tipp-topp. Teed on head. Ja kes Lissaboni satub, käige ära kaubamaja El Corte Inglesi toidukaupade kalaosakonnas, see on lausa oh-oh-oh-hoo!!!, tõeline vaatamisväärsus. Ja huvitav, Eesti on kah nagu mereriik, aga mereandide valik poes on naeruväärne. Samas on kala väga väärtuslik toiduaine. Ei tee paksuks ega midagi.

Elatustase on Portugalis sama mis Eestis ja hinnad samuti. Kliima on siin hea, ja kinnisvara hinnad palju soodsamad kui kõvasti üles ja üle haibitud Hispaanias.

Siin mõned pildikesed eileöisest Lissabonist:

Mis tehtud, mis teoksil, uus apdeit

Viidatud link avaneb siin.

Esimene kiri Lissabonist

Irja eile õhtul meie ajutise ööbimispaiga, hotelli Aviz ees.

No mis teete? Meie oleme ikka elus ja terved, armsad lugejad. Pole meid vangi pannud keski, heh. Siia vast kedagi järele ei saadeta :).

Tõsisemalt. Riigi peaprokurör Norman Aas on mu hea tuttav, muhe, intelligentne ja üldsegi mitte repressiivsete kalduvustega aus noormees. Kord sai temaga hää sõbra Martin Hirvoja sünnipäevalauas istutud ja Norman rääkis mulle Martinist lõbusaid lookesi, nö delikaatseid. Ütles, et ma võiks neist kirjutada ja lubas isegi meili teel andmeid saata. Nii et temal ei tohiks me blogi vastu midagi olla, oh ei. Ta on tore poiss.

Aga. Toreda üllatusena tuli Edgari toetus. Loodan, et Edgar ei pahanda, kui ütlen lihtsalt Edgar. Siinkohal teen väikse paranduse - mina pole küll kuskile helistanud ja meie blogi kohta küsinud. Aga tema toetust tervitan ja teda ennast ka. Mulle on nimelt alati meeldinud hingega poliitikud. Mart Laar, Edgar Savisaar, Ivari Padar, isegi Tiit Madisson. Jah, ka mu issu suur lemmik Tiit Madisson, sest vaatke, ta tegi asja südamega. Selliseid hingega poliitikuid on veel - Jüri Estam, Lagle Parek, Jüri Böhm, Tõnis Lukas, Lauri Vahtre, Marju Lauristin, Liina Tõnisson, Tunne ja Mari-Ann Kelam. Ja ma arvan, sügavalt südamest arvan, et on tulnud aeg hingega poliitikute renessansiks. Ümber on saanud tuimade, südames julmade, kuivade aparatshikute aeg, kelle posteripoiss on peaminister Andrus Ansip. Ka pressivaenulikul justiitsministril, kes laseb oma naiskaaslasel inimesi vangiminekuga ähvardada, on tulnud aeg kompsud kokku korjata ja võimult minema kebida. Sorri, kui mu otsene jutt ei meeldi, aga nii on. ME EI ELA ÕIGUSRIIGIS. Mitte, kui inimeste vangiminekuga ähvardamine on aktseptaabel ja sellele ei järgne selgitusi. Ma kordan seda veel ja veel. Sest teate, vabadus on habras. Sa võid piltlikult öeldes vabana magama jääda, aga kui üles ärkad, siis on ahelad kaelas. Mina ei lepi sellega. Nagu ei leppinud olukorraga "nii lihtsalt on" minu vanavanavanaisa Juhan Vaher, kes lükkas tal teelt astuda käskinud mõisniku kraavi, mu vanaisa Gustav-Eduard Vaher, kes toetas ka vaikival ajastul söakalt vapse ning mu isa Georg Vaher, kes läks 17-aastase poisikese, Pitka poisina 44ndal aastal, Keila all käsigranaat peos, vene tankidele vastu. Ma olen pärinud nende julguse. Tänases Eestis ei julge just paljud öelda, et me ei ela õigusriigis. Aga nii see on. Ja seepärast tuleb meil, kõigil sealjuures, olla eriti valvsad, et võim (Ansipi isikus) ja meedia (Kadastiku isikus) meid pärast magamajäämist ei aheldaks.

Mis siis oleks lahendus, on küsinud paljud. Keda valida??? Minu arust oleks parim uus poliitika (me ei vaja mitte uusi poliitikuid, vaid muudatusi poliitikas sees, uusi jõujooni ses) Mart Laari ja Edgar Savisaare leppimine. Senine perversne olukord poliitikas, kus riiki juhivad mitte hingelt poliitikud, vaid aparatshikud, on tingitud sellest, et Edgar ja Mart on tülis. Laar on pahane lindistamise ja Edgar pilditulistamise pärast. Aga andke üksteisele andeks, lööge käed. Ja minu sõna, et te alistate sellega Reformi. Ning saate uuesti edukateks ja seksikateks. Laar ja Savisaar suudaks koos mägesid liigutada. Selline kooslus näib esmapilgul ebatõenäoline ja naljakakski, aga kui järele mõelda, siis mõlemad on targad mehed, kes hinges poliitikud. Ja mis minu meelest eluoluline - ka enesekriitilised. Mart Laar diskuteerib oma blogis tavaliste inimestega, vastates ka nende ebameeldivatele küsimustele. Ta ei sea end teisteks ülemaks nagu Rein Lang, kes plärtsus ajakirjaniku küsimusele, et mis siis Maasikas ikkagi toimus, et see on tema enda eraasi. Ja Edgar Savisaar ei häbene tunnustada ajakirjanikku, kes teda ennast kõvasti kritiseeris. See Äripäeva kohtussekaebamise ähvardus oli vast natuke üle pingutatud, kui siin natuke arvustada :), aga ka seda võib mõista - kui sind kogu aeg kotitakse, siis ühel hetkel viskab üle. Küllap oli see Edgari jaoks viimane piisk karikasse. Inno on olnud Savisaare üks suuremaid kriitikuid (Savisaar mainib oma blogis, et ka tema on olnud Inno "buldogihammaste" vahel), kuid sellest hoolimata ei ole Edgar Innot tema arvamusavalduste pärast sõimanud, veel vähem represseerinud.

Mida aga tegi Reformierakond? Küsite ehk, miks meil juba kohvik valmis pole. Kohe räägin. Sügisel andsin heausklikult Tartu Ekspressile intervjuu, kus rääkisin oma unistusest rajada Tartusse kirjanduskohvik, oma vanavanaisa ehitatud ajaloolisse majja, mida seal juba pikemalt remondin. Olin õnnelik, see oli mu jaoks paljuski heategevuslik projekt, sest tahtsin seal noori kirjanikke promoda ning 10-kroonist kohvi pakkuda. Võiks arvata, et linnavalitsus hüppaks seepääle rõõmust, eksole? Aga võta näpust. Nädala pärast saabus mulle linnavalitsusest kuri kiri, kus mind ähvardati 18 000-kroonise trahviga, kuna ma olevat midagi lubamatult ehitanud. Kõige kurvem selle asja juures oli see, et natuke aega enne seda, kui linnavalitsus mind kottima hakkas, oli surnud minu armas isa, kelle suur unistus oli, et maja korda saaks. Kõik parandustööd said tehtud tema omanikuksolemise ajal. Ehk siis Reformierakond võib, kui tahab, esitada kaebusi Paradiisi.

Minult võttis selline ette kuri suhtumine ja leinaajal ründamine igatahes igasuguse kohvikutegemise isu ära. Ei tule kohvikut, kuni Reform Tartus võimul püsib. Kui ta kukub, siis teeme küll kohviku - maailma parima! Seni seisab maja Võru tänaval tühjana - kui kurb tunnistus sellest, et meie riigis ei ole võimalik mitte midagi head teha, kui sa võimuga ühte laulu ei laula. Selline uhke vabadussammas on see majake. Seisab üksi, uhkelt ja ootab.

Nüüd olen juba pikalt jutustanud. Lähme Innoga linna peale kohvi jooma. Jalutame selle unenäolise linna jõe, Tejo kallastel ja kuulatame, mis rütmis tuksub linn, mille sadamast sõitsid kunagi maailmameredel laiuvaid maid avastama Vasco da Gama, Fernao Magalhaes ja teised... Õhtuni!

Tänane Tallinn

CARNAVAL!

Oleme teel Lissaboni, karnevalile, mis toimub sel aastal Portugali pealinnas 1-5 veebruarini. Meeldetuletuseks: ma elasin Portugalis aastatel 2003-2005, kuni kohtasin 2005nda aasta mais Tartus, Crepp'i kohvikus Innot ega läinud enam kunagi tagasi.
Portugal sai mulle armsaks ja mul on vahepeal ta järele seletamatu igatsus. Portugallased ütlevad sellise nimetu igatsuse kohta "saudade" - seda olevat tundnud portugali meresõitjad suurte maadeavastuste ajajärgul oma kodumaa ja naiste järele.

Portugal on helge ja sõbralik maa. Natuke poeetiline ja natuke melanhoolne ka. Täis rauget, rammusat igatsust millegi seletamatu järele. Kõige paremini kirjutab sest minu arvates portugali luuletaja Fernando Pessoa.

Aga kohapeal siis raporteerime ja hästi palju päikselisi pilte paneme ka üles.

Lisboa, here we come :)!

Elo Mõttuse uus mees on Indrek Leppik?

Jajaa, informaatorid üle kogu maa ei maga. Kanal 2 staarreporter Elo Mõttust (27) on nähtud koos Indrek Leppikuga (36) advokaadibüroost Bachmann & Partnerid. Kui nii, siis ilus paar igatahes :).

Kes on staarreporter Elo Mõttuse elukaaslane?

Elo Mõttus, väljavõte Kroonika veebist.

Kollane ajakirjandus teeb megahalba tööd. Selle nädala Kroonika esikaanel on staarreporter Elo Mõttus (27), kes vahutab loos pikalt sest, kuidas ta tahab emaks saada. Iiiigav. Enam-vähem iga naine tahab emaks saada. Saame teada, et tema elukaaslane, kes talle Saaremaa kadakate vahel tähistaeva all romantilise abieluettepaneku tegi, on keegi Indrek, kes teenib leiba advokaadina.

KES INDREK? küsib rahvas. Kui tegu oleks suva pässiga (näiteks Vändra-Aveliga), mitte ajakirjanikuga, keda klikk kaitseb, siis oleks kohe välja selgitatud, kes Indrek.

Kui netis guugeldada, siis esinevad järgmised advokaat-Indrekud, khm:

INDREK TEDER - tulevane õiguskantsler

Allikas: Teder, Glikman & Partnerid.

INDREK LEPPIK (36) - Bachmann & Partnerid büroost

Allikas: Bachmann & Partnerid.

INDREK VESO (26)- Markus, Meidra ja Missik büroost

Allikas: Ekspressi veeb.

INDREK VÄSTRIK (34)- Valdma & Partnerid

Allikas: Valdma & Partnerid.

INDREK SIRK (sünd 1976)- Kadak & Partnerid büroost

Väljavõte Postimehe veebist.

INDREK NUUT (32)- Malsco õigusbüroo. Sry, pilti ei leidnud. Kes teab, see linkigu.

INDREK LILLO (sünd 1977) - minu kursavend, büroost Benevolenskaja & Ehasoo

Väljavõte Orkutist.

Pildi järgi arvestades on Indrek Teder Elo jaoks veits liiga vana ja kulupea ka ning Indrek Veso nati noor, nagaliku olemusega. Nii et järele jäävad temaga enam-vähem samavanad Indrek Leppik, Indrek Sirk, Indrek Lillo, Indrek Västrik ja Indrek Nuut. Kes neist on Elo Mõttuse elukaaslane ja tulevane abikaasa?

HOIATUS! ÄRGE MINGE RASEDUSKRIISIKESKUSESSE!

See on padukristlik organisatsioon, mille eesmärgiks on noori naisi ajupesu metoodikat kasutades vägisi sünnitama panna. Piisab, kui heita pilk "keskuse" kodulehele. Seal tunnistatakse, et eesmärk on legaalsete abortide langus, ning toonitatakse, et mitte kelleltki pole õigust meelevaldselt elu võtta.

"Keskust" juhib SA Väärtustades elu, mille juhatusse kuuluvad:
Kaia Kapsta
Kristi Kuura
Margit Miller

Kaia Kapsta on Eesti Kirikute Nõukogu projektijuht, kes on võtnud aktiivselt sõna abordi vastu, sealhulgas kirjutanud loo "10 000 sündimata elu". Korraldab abordivastaseid seminare, panen siia lingi, kus Kaia Kapsta räägib abordist kui "naise süngest saladusest", "kergekäeliselt" tehtavatest abortidest, "jumala halastusest" ja sellest, kuis abordist on võimalik üle saada vaid "läbi Kristuse".

"Keskuse" nõukokku kuuluvad:

Heidi Krimpe - katoliku kriku Tallinna piirkonna esindaja
Pille Liiv - kristliku keskuse Siimeon esindaja. Lugege Pille "tunnistust" (klikka seks tema pildi all olevale lingile kristlik keskus Siimeon), kus ta räägib, kuidas "abort on mõrv", kuidas jumal käseb tal lapsi sünnitada (tal on juba kuus last, keda ta pole tahtnud, aga on sünnitanud, sest jumal käseb) ja kuidas ta "nutab" sündimata laste pärast. Mul hakkas pärast tema jutu lugemist nii paha, et tahtsin oksendada. Lugege teie ka ja te mõistate, miks ei ole mõtet sinna "keskusse" minna - kui selle nõukogus on inimesed, kes kuulevad HÄÄLI. Appiiii!

Allikas: Kristlik keskus Siimeon.
Laine Peedu
Kadi Ploom
Siiri Põllumaa
Meego Remmel - Tartu Salemi Baptistikoguduse esindaja
Kristina Täht
Janek Mäggi - usklik pr-mees

Ehk siis. Välisajakirjades on olnud hulk artikleid sellistest "keskustest", mida reklaamitakse kui kohti, kus rase naine saab sõbralikku nõu. Reaalsus on see, et kui sinna läheb naine, kes soovib nõu raseduse katkestamisel, siis näitavad keskuse töötajad talle koledaid pilte aborteeritud loodetest ja räägivad, et kui naine aborti teeb, siis ta läheb põrgusse. Ka seal juhivad selliseid keskusi kirikuinimesed. Neil on oma hull usk, mida nad tahavad ka teistele iga hinna eest peale suruda. Rasedust katkestada soovivatel naistel soovitatakse sellistesse "keskustesse" mitte minna ning eelistada seeasemel Marie Stopes'i kliinikuid, kus naistele ei avaldata mingit survet.

Soovitan soojalt - vältige selliseid keskusi. Ja hoiatage ka kõiki oma sõpru ja tuttavaid nende eest. JA HÄBI AJAKIRJANDUSELE, KES POLE INIMESTELE ÖELNUD, ET TEGU ON PADUKRISTLIKU KESKUSEGA.

P.S. Kui nõu vaja, siis mina soovitan (noortele) soojalt noortekabinette. Kui mina 18-aastaselt seksuaalelu alustasin, siis sain sõbralikku, asjakohast ja eelarvamusvaba nõu Tartu noortekabinetist ja minu teada on sellised kabinetid ka teistes linnades. Kes teab, linkigu. Ja kommenteerijad soovitavad naistekliinikute perekoole.

Üks Kristiina "ojukaust" Ojulandi hästi iseloomustav artikkel

Mis ilmus 6 aastat tagasi ajalehes Eesti Ekspress.

Veidi siseinfot raseduskeskuse kohta

Kristina Täht, väljavõte Päevalehe veebist.

Saabus selline siseinfo raseduskriisi keskuse kohta:

Selle raseduskriisi keskuse taga on Urve Palo juurest kinga saanud staarnõunik Kristina Täht, kelle näol on tegemist veendunud usuhullu ja äärmiselt äärmusliku padukonservatiiviga. Palost sõitis ta lõdva kummiga üle ja temalt oli pärit ka see abordikampaania idee. Lisaks pingutas ta agaralt selle nimel, et Eesti koolidest kaotataks igasugune inimeseõpetus, sh ka seksuaalkasvatuse tunnid.

Palol viskas lõpuks üle ja andis Tähele kinga. Kahjuks mitte tema põhimõtete pärast :(

Üls huvitav info Kristiina Ojulandi mees-suhete kohta

Lord Russell-Johnston, üks Ojulandi meestest, kujutis Euroopa Nõukogu kodukalt.

Saabus seline huvitav info Ojulandi kohta:

Ojulandi välispoliitiline karjäär sai alguse väga palju vanema meespoliitiku äravõlumisest. Alguses kutsuti Ojulandi Euroopas hüüdnimega „Russian Beauty" ja kord palus Belgia toll lennukilt maha astunud Ojulandi eraldi turvakontrolli. „Nad pidasid mind vene litsiks!" itsitas naaritsakasukas poliitik pärast tuttavate ringis. Aga siis liitus Ojuland liberaalide grupiga Euroopa Nõukogu Parlamentaarses assamblees ja võlus ära endast 34 aastat vanema eaka Briti lordi Russell-Johnstoni.

Lord valiti hiljem assamblee presidendiks ja sokutas oma lemmiku Ojulandi liberaalide etteotsa. Neil kahel oli hea klapp, sest Ojuland oskas kasutada enda võlusid. Koos lordiga käis Ojuland rohketel välisreisidel, neist pikem näiteks 2000. aastal Mehhikosse, aga ka eksootiline trip Türki. Eestis hoidis Ojulandi tagalat aga täpselt sama moodi lõa otsa võetud Siim Kallas.

Aga kes on seksikaim naisfondihaldur?

Korras, tegin Innole selgeks, et tuleb korraldada ka seksikaima naisfondihalduri valimine. Inno vaatas mulle nõutult otsa ja ütles, et ta ei tea ühtegi. Keegi siin hõikas välja

Ene Õunmaa SEB-pangast.

Aga veel? PAKKUGE KANDIDAATE ja saatke linke piltide juurde.

Meestest ruulib praegu igatahes Kristjan Lepik!

Jälle üks nõme asi välja mõeldud - raseduskriisikeskus!

Väljavõte Postimehe veebist.

Aga kus on seksikriisikeskus? Pigem võiks kaaluda seksikriisikeskuse loomist, sest väga paljud mehed (nagu Inno enne) elavad seksitus kooselus ja minu meelest on see palju suurem "kriis" kui rasedus. Rasedus pole miski kriis. Rasedus on täitsa loomulik asi ja ükski naine ei ole imbetsill, et ta ei teaks, mida oma rasedusega pihta hakata.

Sellise keskuse loomine lähtub eeldusest, et kui naine jääb rasedaks, siis ta on "kriisis" ega tea, mis teha. Hakkab näiteks "rumalusest" kaaluma aborti. Aga seal keskuses on kohe tublid abimehed, juba sünnitanud "emmed", nagu Postimehes märgitakse, kes "kriisis" naisele kohe varmalt nõu andma annavad. Sedasi pehmelt, aga kindlalt. Aborti ära ei keelata, aga töötama hakkab selline libekeelne soft-approach. Tule siia, latsekene, me teeme sulle pai ja anname kommi ja pole midagi, sünnitada on väga mõnus. Me siin kõik oleme ilusti sünnitanud ja väga mõnus on olnud ja sünnita sina ka, eks. Lapsed on mõnnad, ninnu-nännu-nuuks.

Nõme! Pole vaja mingeid kriisikeskusi. Iga naine teab väga hästi, mida teha, kui ta rasedaks jääb - enne, kui teda ümber veenma hakatakse. Ehk siis kas sünnitab või teeb aborti. Lihtne. Ja kui naine seda otsust pärast kahetsebki? Mis siis. Ega see ei tähenda, et ta otsustaks sel juhul, kui aega võiks tagasi kerida, teisiti. Iga surm on traagiline. Isegi hiire surm lõksus on traagiline, aga mis teha, elu on selline. Kui valida on inimese ja hiire õnne vahel, siis võitjaks jääb inimene kui suurem ja tugevam. Kui sa ei taha oma tuppa närilisi, siis paned üles lõksu, käib "plõks!" ja valmis. Kui sa ei taha oma kõhtu last, siis bukid aja abordiarstile, soovimatu ollus imetakse sust välja ja valmis. Mida siin enam arutleda. Maksumaksja raha eest veel pealekauba. Pigem võiks investeerida kurjategijate rehabilitatsioonikeskuse loomisse. Sellest oleks palju rohkem kasu kui kanaemmede sünnituspropagandast.

Soovitan sellistel "kriisikeskustel" enda ajusid mitte pesta lasta. Eriti noortel inimestel, sest teid, ma kujutan ette, see nõme keskus jahibki. Tehke oma otsused ise.

Ja saatke sellised keskused pikalt perse. Las "emmed" annavad iseendale nõu.

Üks asjalik kommentaar Tartu bussijaama ja turu kohta

mille tahaks kohe eraldi välja tuua. Olen igati päri, Tartu avaturg on üle prahi, vingeim Eestis, ilus, puhas, armas. Tallinna turud näiteks on mingid pätipesad, räpased, hirmsad kohad. Aga ega teiste linnade turud paremad pole. Ja Statoili tahaks ka kiita, Tartu turu osas igati korralik lubaduse täitmine (Gunnar Okk oli siis Statoil Eesti juht). Turg on nagu ka Statoili tanklad: puhtad ja viisakad (kuigi autopesulad on Statoili tanklates alalõpmata rikkis), vetsud igati inva-nõutele vastavad ja lastele, mõelge, on oma väike armas pott. Ja on olemas imiku mähkimislaud. Ning pakutakse päris oakohvi, suht soodsa hinnaga.

Aga siin see kommentaar on:

Kui nüüd veel vanemat aega meenutada, siis asus ju Tartu turg varemalt selle koha peal kus praegu üks tuntud nimega bensukas. Ja bensukale ehitusplatsi andmise tingimuseks oli, et ehitatakse välja korralik turg. Ja seda tehtigi. Kuigi olin ise esialgu nende hulgas, kellele turu uus asukoht väga ei meeldinud, siis nähes, et vana ja porise, koledate letilobudikega räämas koha asemele oli kerkinud igati kena ja turu nime vääriline kauplemiskoht, leppisin ka selle uue asukohaga.

Kui hakati ehitama pläskut, lubati samuti ehitada uus kena bussijaam. Aga saime hoopis selle nn R-Kioski laienduse. Nii et kohe näha, mis maksavad lubadused. Sel korral kaldub kaalukauss igal juhul rahvusvahelise nimega Statoili, mitte aga kohaliku suli Seli kasuks...
Nii et - eelista Eestimaist igal ajahetkel sugugi ei kehti:))))

Nagu kaks armsat poisiklutti

Väike Jossif ja väike Andrus, väljavõtted ajakirjadest BBC History ja Kroonika.

Meie üleskutse lähenevateks valimisteks. Ära vali Reformierakonda!

"Kas tahate vangi minna?" küsis Rein Langi naiskaaslane tavaliselt inimeselt tänavalt. See lause iseloomustab minu meelest tänast võimuparteid kõige paremini. KAS TAHAD VANGI MINNA?

Hea inimene, anna järgmistel valimistel hääl ükskõik millisele erakonnale peale Reformierakonna. Me ei adu seda veel, kuid Reformierakonna juhtimisel sõuame tasa tagasi nõukaaega, kus poliitilisi vastaseid represseeritakse ning teatud asjadest ei räägita. Kus ametnikud suhtlevad inimestega jõupositsioonilt ja kus meedia on äraostetud ja hirmul.

ÄRA VALI REFORMIERAKONDA. VALI ÜKSKÕIK MILLINE TEINE ERAKOND. ISAMAA JA RESPUBLICA LIIT, KESKERAKOND, RAHVALIIT, ROHELISED, SOTSID. Ära vali Reformierakonda, et Reformierakond ei tuleks enam kunagi tagasi võimule.

Et ükskord ometi saaks nõukaaeg ka päriselt läbi.

Üks põnev üleskutse: Ei politseiriigile!

Saabus selline info blogijalt Elver Loholt:

2007nda aprillirahutused on sündmus, mille sarnast ei taha keegi meist uuesti näha. Käisin ise neil päevil Tallinnas ja nägin purustusi, kuid samas nägin ka Eesti Politsei korrakaitsjate eeskujulikku tööd. Need mehed ja naised said ja saavad ka tulevikus vägivaldsete meeleavaldajatega suurepäraselt hakkama.

Nüüd tahavad poliitikud aprillirahutusi ettekäändena tuues hakata üha enam piirama meie kõigi õigusi ja vabadusi. Plaanitavate seadusemuudatuste kohta saab lugeda siit:

http://www.politseiriik.ee/

Sealsamas saab ka nende muudatuste vastu allkirja anda.

Palun lugege põhjalikult millega tegu. Need ei ole suunatud vaid rüüstajate vastu. Tegu on muudatustega, mis mõjutavad meie kõigi elu andes politseinikele õiguse sind näiteks 48 tunniks vangi panna ilma et sa oleks toime pannud ühtegi õigusrikkumist. Nägu ei meeldi? Rahvus ei meeldi? Pole piisavalt viisakas? Paneme kaheks päevaks kinni!

Samuti oleks lubatud eluohtliku elektrišoki relva kasutamine -- relva, mis ei jäta sinu nahale ühtegi jälge ja mida mujal maailmas on kasutatud politsei poolt inimeste piinamiseks.

Milleks anda politseinikele sellist võimu? Nad said aprillirahutuste ohjeldamisega suurepäraselt hakkama. Puudub vajadus rahumeelsete kodanike vabaduste ja õiguste piiramiseks.

Anna oma allkiri. Ütle EI politseiriigile:

http://www.politseiriik.ee/

Paha Savisaar, hää Ansip ja Lenini lapsepõlv

Tänase SLÕhtulehe esikaas.

50% Kadansipi ja 50% Hans H Luige meelevallas olev SLÕhtuleht ruttab juba uppuvale Reformierakonnale appi. Piisab vaid, kui heita pilk tänase lehe esikaanele. Suurel pildil on supermänikostüümi riietet Savisaar, kes "praami peatas", juures lause "linnapea käsutas parvlaeva merelt tagasi" ning pisemal pildil ilusas triigitud ülikonnas Andrus "Näksip" Ansip, juures pioneerlik pealkiri "Ansip koolis".

Kuid nüüd läheb huvitavaks. Savisaare praamile hilinemine ja praami tagasipöördumine, milles mina küll midagi kriminaalset ei näe, on puhutud suureks asjaks, Reformierakonna afääridest ja armukestest seevastu vaikitakse täiesti. Ja mis naljakaim, Savisaare praamipeatamist on palutud kommenteerima ei keegi muu kui Jürgen Ligi, reformlane, kelle armukesepidamisest ja armukesele Kadriorgu korteri muretsemisest siin blogis äsja kirjutasime. Ja Ligi siis muidugi uljalt kritiseerib Savisaart, et kuidas nii võib, ja et tema puhul praam küll ringi ei keeraks. No küllap ikka keeraks, pakun ma, kui Jürgen ja Katjake praamile hiljaks jääksid. Ainult et siis on sedasi, et Õhtuleht ei kirjuta sellest, täpselt nagu Eesti Ekspress ei kirjutanud sellest, et seltskonnafotol Jürgen Ligi kaelas rippunud tibi ei olnud mitte Keit Pentus, nagu seal väideti, vaid hoopis - Jekaterina Ljobobratets.

Ehk siis - näete, milline on meie meedia. Rein Langi ja Jürgen Ligi armukestest ja Reformierakonna afääridest-korteritehingutest ei kirjutata, küll aga Savisaare praamipeatamisest.

Reform on asunud oma mainet päästma ja on seks meedia taaskord oma valimisvankri ette rakendanud. Tellitud on lugu lastele koolitundi pidavast "lahkest koolipapast" Andrus Ansipist, kel otsekui õpetaja Lauril laste jaoks alati aega jätkub. Õhtulehele sekundeerib Jaanus Hämarsoo Kroonikas, kes on valmis treinud loo pealkirjaga "Tartu kuldpea Andrus Ansip". Juures pilt uhkelt abikaasa kõrval sammuvast Ansipist. Lugu ise nõretab emotsioonidest nagu jutustus Lenini lapsepõlvest, mida sai kunagi nõukaajal algklassides loetud.

Lenini lapsepõlv - siis selleni oleme me jõudnud. Kui peaministrit kritiseeritakse, kui tuuakse välja tema armusuhe Laine Jänesega, siis tuleb mõistagi reageerida (ja kus mujal kui 50% Kadansipile kuuluvas ajakirjas!) peaministri lapsepõlvest kirjutamisega. Ansip oli ju väiksest peast armas poisike, enne kui ta koerad üliõpilaste kallale saatis. Lugesin, muide hiljuti BBC History'st lugu Stalini lapsepõlvest ja teate, ka Stalin oli kunagi väga vahva poisiklutt olnud, armastas oma sõpru, heitis tüdrukutele silma ning õppis hästi. Täpselt nagu Ansip! Pärast muidugi läks natuke kehvasti, aga mis siis! Vaadake Ansipi lapsepõlvepilte, vaadake, kuis ta ülla õpetaja Laurina (või suure õpetaja Leninina) lapsi õpetab ja UNUSTAGE SEE KOERALUGU JUBA ÄRA. UNUSTAGE ÄRA, MA ÜTLEN TEILE, SEST MUIDU PANEME TEID VANGI, kui nüüd taas Rein Langi tsiteerida.

Ma ei taha nõukaaja lapsepõlve tagasi minna, mis siis, et jäätis maksis siis 10 kopikat. Ja kui meedia on Reformierakonna käpa all, siis ei pea meie ometigi nii lollid olema, et end sellest ninapidi vedada laseme. Või mis teie arvate?

Endale mett moka peale:

Tänases SLÕhtulehes.


Ja Kroonikas.

Uus ja huvitav inff ühe reformierakondlaste varasema baarikakluse kohta

Helmer Jõgi, väljavõte Reformierakonna veebist.

Kirjasaatjatelt, kes laiali üle maa, saabus selline info reformierakondlase Helmer Jõgi kohta:

Meenus detail avalikkusele tundmatu reformierakondlasest Riigikogu liikme Helmer Jõgi kohta. Nimelt on täiesti teenimatult jäänud tunnustamata Helmer Jõgi roll ühest kevadises baarikakluses, kus teadaolevalt reformierakondlased Tein ja Aru baari segi peksid ning Antropovit appi karjusid.

Tegelikult lükkas kogu sündmusteahela käima Riigikogu liige Helmer Jõgi, kui kukkus turvameest heast peast rinnust raputama. Tein ja Aru läksid ainult sõbrale appi kui nägid, et Jõgi hakkab alla jääma.

Politsei tulles oli aga Jõgi nii ära vajunud, et ainult jõrises laua all ja seetõttu politsei teda ei märganud ning kaasa ei võtnud. Tein ja Aru lohistati politseisse, Jõgi jäi pilt taskus rahulikult laua alla magama. Tunnikese pärast, kui Jõgil pilt ja hääl tagasi tulid ning jalga kandma hakkas, jalutas Jõgi rahulikult koju ja tänas järgmisel päeval kui Tein ja Aru meedias ruulisid, taevast, et vähe kannab ja õigel ajal laua alla kukkus.

tipp ja täpp

Veidi infot kirjeldatud sündmuse kohta:

Väljavõte Postimehe veebist.


Väljavõte video.www.ee küljelt.

Veidi inffi Sirje Põdramägi kohta

Saabus selline info Sirje Põdramägi kohta:

Tere Inno,

Tunnete huvi, kes on Sirje Põdramägi? Sirje Põdramägi on Nikolai (tohtri) ekskaasa, mingi 60nene hull tädike, elab Tartus Kotka tänaval, omas majas. Nikolai on tema juurest jalga lasknud, jättis maja ja kõik kus kurat...

Muide, mina saatsin ka kommentaari Toivo Talvingu kohta, aga paluks minu nime mitte avaldada. Näete siis nyyd, kuis vana sovjeti kaardivägi on igal pool ikka pukis ja noored ekskommud lakuvad nende taldu või vastupidi. Ringkaitse ja systeem on nii kindlalt yles
ehitatud, et ma ei kujuta ette, kuis seda lammutada saab. Ainult vaba sõnaga ja lootuses, et rahvas ykskord mõistusele tuleb ning aru saab - kes on tegelikult kes? Mina olen omal nahal nii yht kui teist tunda saanud ja võin oelda, et teie võitlus ei saa olema kerge. Aga toetan
ettevõtmist!

Loen ikka vahetevahel Teie tegemistest ja järjest huvitavamaks läheb.

Tervitused Mehhikost!

No vat siis...

Mees lakub naise vittu, kujutis Postimehe veebist, allikas on siin.

Mis juhtus ööl vastu 20. jaanuari Tartu ööklubis Maasikas

Ööklubi Maasikas sissepääs Tartus, Ülikooli tänaval. Kujutis Rein Langi mälust.

Vanemuise kontserdisaal. Reformierakonna ball on võtmas täistuure. Suur osa seltskonnast on end ära säädinud. Erakonna juht Andrus Ansip vihub visalt tantsu. Teised vaatavad teda ja irvitavad.

Rein Lang (RL): No vaata seda hullu seal, mis ta mõtleb seal hommikuni tatsuda, vä, hõkk!
Kairi Õun (KÕ, Langi kaaslane): Hõkk, jah, mis sa ütlesid, ä?
RL: No vaata neid seal. (näitab näpuga)
KÕ: Aa, need, mis neil oli ä? Hõkk.
RL: Tantsivad muudkui. Sa vaata neid! Jumal hoidku.
KÕ: Rein, kuule, ma tahaks ropsida, see šamp hakkas ilgelt pähe. Kurat, see on mingi Tartu solk.
RL: Oota, ma tahan seda tantsu veel vaadata, see on ilgelt kõva tants.
KÕ: Reiiin!!! (Häält tõstes) Ma hakkan kohe siia ropsima.
RL: Kurat sa seda šampi siis jõid! Ma ütlesin sulle, et ära joo nii palju. Kurat, ma ei tea, mida nüüd teha. (vaatab ringi) Kurat, kedagi pole enam kohal ka. Mis värk siin on. Ma ei saa mitte millestki aru?!
KÕ: Reiiinnn!!!
RL: Olgu, Kairi, hõkk, olgu, lähme. Mulle hakkas see kuradi konn ka pähe. Ma ei tea, mis sinna sisse oli topitud. Kindlasti mingit kuradi saasta. Kuskil kuradi Tartu peldiku vannis kokku segatud. Mingi kuradi kurg.
KÕ: Hõkk, ma hakkan kohe ropsima.
RL: Oota, ma pean oma turva üles otsima. (helistab) Hallo! Kusa sa oled? Teed väljas suitsu? Ok, me tuleme välja. Oota seal! (lõpetab kõne) Kuule, turva on väljas, lähme välja. Täna on vist päris lahe ilm väljas. Lähme vaatame, vä?
KÕ: Kurat, ma olen seda sulle kogu aeg rääkinud, et lähme juba!
RL: Olgu, lähme. Oota, ma räägin veel Andrusega paar sõna. (läheb Andrus Ansipi juurde) Kuule, Andrus, me hakkame minema.
Andrus Ansip (AA): (kulmu kergitades) Juba?
RL: Nojah, me tahaks veidi värsket õhku hingata, ja siis vaatame edasi.
AA: Vaata, et kuskil vahele ei jää.
RL: Nalja teed vä? Muidugi mitte, hõkk.
AA: Kuule, sa oled purjus. Mine parem magama.
RL: (pilku fokuseerides) Ah, ära aja jama. Andrus!
AA: Pärast on minu pool väike olemine, tuled sina ka vä?
RL: Kus see on sul, hõkk?
AA: Tammelinnas, tead küll. Su autojuht kindlasti teab.
RL: Aa, seal kuskil raudtee ääres. Kuule, ma ei tea. Kairi on natsa väsind.
AA: No vaata. Aga ära kurat vahele jää!
RL: (lööb käega, eemaldub tuigerdades, võtab oma kaaslasel ümbert kinni ja liigub treppidest alla garderoobi)
KÕ: Kuule, Rein, kuuled vä, ma ropsin seal ära, ja tead, ä, hõkk, täna on Maasikas pidu, seal klubis, tead, hõkk, mul üks, hõkk, sõbrants rääkis.
RL: (silmad löövad põlema) Ongi vä?
KÕ: Muidugi, ä. Kuule lähme, ä. Ma pärast imen sul paugu lahti.
RL: (muheleb, liigavad garderoobi, ajavad mantlid selga, astuvad uksest välja)
KÕ: Kule, kus siin ropsida saab, nii et keegi ei näe, hõkk?!
RL: Näe, mine sinna. Seal on mingi põõsas. (osutab käega)

Kairi läheb eemale põõsa juurde ja paneb sinna paraja maotäie maha. Vaatab siis, uurib, mida ta päeva jooksul sõi. Maas vedelevad mõned täitsa terved makaronid, porgandikuubikud, ja kartulitükid. Pühib suud. Läheb Reinu juurde tagasi.

RL: (ärevalt) Nohh, kas lähme.
KÕ: Kuule, nuusuta, kas haiseb ka? (ajab oma suu Reinule nina alla ja õhkab)
RL: (naeratades) Ähh, pole midagi hullu! Lähme! (turvamehele) Pane auto käima!
Turvamees (TM): See on siinsamas!
RL: Ei huvita, me jalgsi ei käi! (naerab kõva häälega) Ha-ha-haa! Eksole, musi?!
KÕ: (pilk veidi udune) Misä?
RL: Et me jala ei käi?!
KÕ: No kus?!
RL: (turvamehele) Näedsa, pane auto käima!

Rein ja Kairi istuvad autosse ja sõidavad paarkümmend meetrit mäest alla klubi Maasikas ukse ette. Astuvad autost välja ja lähevad klubi ukse ette.

RL: Kurat, siin pole kedagi, on siin üldse midagi, vä?
KÕ: Ma ei tea, ä, hõkk. Mul sõbrants rääkis, et on mega pidu. Kurat, ma ei tea.
RL: (avab ukse) Näe, ongi lahti! (astuvad sisse, annavad riided ära, sisenevad klubisse)
KÕ: Näe, lähme sinna, hõu, lahe, lahe musa, õu! (kilkab)
RL: (järgneb Kairile) Kuule, jõle lahe koht. Kunagi oli Tallinas ka üks selline. Tead, ma isegi käisin seal. Dekoltee. Maru äge värk oli.
KÕ: Õu-õu-õu-jee. (vehib kätega õhus) Reiiin, laheee!!!
RL: (valjus muusikas karjudes Kairile kõrva) Kuule, lähme võtame mõned dringid.
KÕ: Õu-õu-õu-jee, lähme!!
RL: (Kairi ja turva poole pöördudes) Te istuge siin, ma toon. (eemaldub)
KÕ: (haarab turval ümber keala kinni) Õuuu! Kuule, ma käin tema toas ära ja siis tulen sinu juurde. Teeme seda, mis eelmine kord, eks. Musi! Musita mind!
TM: (musitab Kairit)
KÕ: Õhh, laheee!
TM: (arglikult) Kas sa armastad mind?
KÕ: Muidugiii! Suudleme! (suudleb turvat) Õu-õu-õu.
RL: (naaseb kolme klaasiga) Kuule, vaata seda hullu seal (osutab näpuga ühele noormehele, kes lae all torudel turnib)
KÕ: (huilates) Jõu, lahe! (lehvitab käega)
RL: Täielik tsirkus. Tead, ma kunagi Krimmis, käisime seal ja.... (jutt jääb pooleli, kuna lae alt hakkab vett pritsima) Mis kuradi värk see on?!

Kairi, Rein ja turvamees kattuvad roosteseguse veega. Muusika jääb vait.

KÕ: Mida värki, Rein, vaata, mu uus pluus on täielikult must!
RL: (vaatab hirmunult ringi) Tasa, lähme minema, me ei toi siin tähelepanu äratada.
KÕ: Mida?! See maksis kurat kolm tonni!
RL: (kätt suu ette pannes) Tšš!
KÕ: Ma tahan oma raha tagasi!
RL: Ole tasa, teised kuulevad!
KÕ: Mind ei huvita, kuradi kõnts!

Lähevad välja tänavale. Üleni märjad. Tilguvad. Seisavad nõutult.

KÕ: Vaata, milline ma olen!
RL: Mis teha, sa ise ütlesid, et tuleme siia.
KÕ: Sina, kurat, tahtsid välja minna.
RL: (häält tõstes) Ise sa tulid siia! Ma ei teadnudki sellist kohta!

Eemalt läheneb seltskond, kes asub veest nõretavat Reinu pildistama. Rein pöörab näo seina poole.

KÕ: (häält tõstes) Kaduke minema raisk! Tahate vangi minna vä?!
RL: (vaatab Kairile korraks juhmi näoga otsa)
KÕ: (isehakanud fotograafile) Ei saanud aru vä?! Kaduge siit!

Seltskond lahkub. Kairi, Rein ja turva istuvad autosse, sõidavad hotelli juurde. Rein läheb joonelt oma tuppa, teeb minibaarist väikse viski. Kairi tuleb tema tuppa.

KÕ: Teeme ära siis vä?
RL: Kuidas arvad.
KÕ: (naeratades) No aja siis püksid maha!
RL: (laseb püksid alla) Mmmh, aah!
KÕ: (imeb Reinu riista, kust ei tule ega tule pauku) Reeiin!!
RL: (poolunest ärgates) Sa oled ilgelt lahe!
KÕ: Sa magasid! Ma ei saa niimoodi. Sul läks täielikult longu juba!
RL: (vaiksemalt, unne vajudes) Ära kärgi, Kairike, ära kärgi...
KÕ: (paneb Reinule teki peale, ajab hommikumantli selga, lahkub toast, koputab turva uksele) No tere! Hõkk.
TM: Tere, jumal hoidku! (haarab saabunud Kairi enda embusse) Oh, lõpuks ometi! Kus sa nii kaua olid?
KÕ: Ohh, ära küsi. Rebi mind, palun, võta mind, John!
TM: Õõhhh!

Turvamees rebib Kairil riided seljast ja võtab teda. Kairi jääb rahulolevalt magama juba enne, kui mees tema sisse lõpetab.

Valime seksikaima portfelli-/fondihalduri

Tuli selline ettepanek ja mis selle vastu ikka olla saab. Ja praegu, kus turud on nagunii languses, on ka haldureil lihtsam: lükkad raha võlakirjadesse ja vahid vaikselt aknast välja...

Niisiis, konkurentsis on (see on esialgne valik I vooruks, kui teate kandidaate lisada, siis paneme need järgmisse vooru):

Andres Viisemann (LHV)

Allikas: LHV kodukas.

Peeter Koppel (Sampo)

Allikas: Äripäev.

Sven Kunsing (SEB)

Allikas: BBC.

Robert Kitt (Hansapank)

Allikas: Hansapank.

Vahur Madisson (SEB)

Allikas: pensionikeskus.

Kristjan Lepik (Tarkinvestor)

Allikas: Postimees.

Sulev Raik (SEB)

Allikas: SEB.

Kristjan Hänni (Kawe Varahaldus)

Allikas: Tarkinvestor.