Ka prostituudid halastavad

Halastusseksi teema on hetkel täitsa kuum. Kõigepealt intervjuu Kadri Kõusaarega Kroonikas (muide, Kroonika on viimasel ajal väga huvitavaks muutnud, nii et tubli!), siis võttis sõna Heimar Lenk ja lõpetuseks Kati Murutar. Näib, et kui kusagil vähegi seksi teemadel piiksatatakse, läheb see meie inimestele väga korda. Kõik nagu tahaks sel teemal midagi kaasa öelda. Kasvõi takka kiita või hurjutada.

Aga eks ole ju seegi halastusseks, mida pakuvad prostituudid. Käivad ju nende juures peaasjalikult mehed, kes kodus seksi ei saa. Inno rääkis, et prostituut, keda tema siin Tartus külastas, töötas põhilise aja Soomes, kus suur osa ta klientidest olid liikumispuudega mehed. Prostituut-eraettevõtja saab kliente valida, ta ei pea seksima sellega, kes talle ei meeldi, ja seepärast oleks väga vajalik, et riik looks sellistele, omaenda peremeesteks olevatele prostituutidele sotsiaalsed garantiid ning turvalise töökeskkonna. Miks ei võiks sellisel prostituudil olla niisama mõnus töökeskkond kui näiteks juuksuril ja massööril? On ju prostituut samuti lõõgastava teenuse pakkuja ning pealegi leevendab ta ühiskonnas pingeid. Kui pinges meestele loodaks võimalused südametunnistuse piinadeta seksida, oleks ümberringi palju vähem vägivalda. Siinjuures pean ma mõistagi ainult silmas eraettevõtjast prostituuti, mitte kupeldaja malaka all tasuta tööd tegevat ning süstla otsas olevat eluheidikut. Neid kaht ei tohi segamini ajada, sest siis lähme prostitutsioonialase diskussiooniga rappa. Pidagem silmas, et on ka koristajaid, kes oma tööd vihkavad, kes ei saa palka õigel ajal kätte. On ehitajaid, kes teevad sisuliselt orjatööd, sest neile ei ole mitu KUUD palka makstud, aga nende õiguste eest ma naisõigulasi võitlemas ei näe. Ok, enamus ehitajaid on mehed, kuid kõikidel elualadel on inimesi, keda nende tööandja ahistab. Seepärast ei hakka ju keegi veel seda elukutset ära keelama. Karistada tuleb tööandjatest ahistajaid, mitte töötajat. Ja kui prostituut on eraettevõtja, kui tal pole muud tööandjat peale tema enese, siis ma ei näe mingit põhjust, miks talle ta äris kaikaid kodaratesse loopida. Sellisel juhul on ka ülim jaburus karistada selle töötaja klienti, kellest see töötaja ise väga huvitatud on.

Viimane suur ärakeelustamise laine vaibus pärast Inno artikleid. Ka mina avaldasin Ekspressis oma tagasihoidliku arvamuse, kus väitsin, et seksi müümine on naise inimõigus. Ja prostitutsiooni keelustamise eest võitlejad eesotsas sotsist eurosaadiku Marianne Mikkoga jäid vait. Nüüd aga on lehtedesse taas tasahilju hakanud ilmuma nn uurimusi, kus on "selgunud", kui halb ikkagi on see prostituudi elu, kui palju on ses ametis tervisehädasid ja kõike muud häirivat. Kõneldud on aga vaid prostituutidega, kes pole oma ametis õnnelikud, ja sellest on tehtud järeldus, et KÕIK prostituudid on oma ametis õnnetud. See oleks umbes sama, mis rääkida vaid nende ehitajatega, kes pole oma palka kolm kuud kätte saanud, ja teha sellest siis järeldus, et oh, peaks ehitamise kui äärmiselt depressiooni tekitava elukutse ära keelama.

Milleks selline kilplasloogika? Lihtsam oleks ju prostitutsioon legaliseerida, riigi kontrolli alla võtta, et kõik prostituudid saaks end registreerida eraettevõtjatena. Riigil oleks ju siis ka parem ülevaade, kes teeb seda tööd vabatahtlikult, kes sunniviisil. Ka prostituudi tööandjad, need nõndanimetatud kupeldajad oleks siis riigi kontrolli all - nad ei saaks enam prostituudi raha ära võtta, sest prostituut saaks nende peale politseisse kaevata. Talle oleks sel juhul tagatud igakülgne turvalisus ning õiguslik kaitse.

Siin on mõttekoht, kui tsiteerida Urve Palot.

Head restod, kust väljud toidumürgituseta

Oleme saanud teatavas mõttes restospetsideks, ses mõttes, et naljalt pole restot, mida me ei oleks külastanud siin Eestis. Ja tunnistan ausalt, et enamikes oleme vähemalt korra saanud hullu toidumürgituse või tsöliaakiahoo. Aga - on erandeid! Ja neid tahaks siinkohal ka teile soovitada.

Suvalises järjestuses:

1. Hotell Eve restoran Viljandis - eranditult rõõmsad mälestused. Suurepärane lambakarree.
2. Wilde Tartus - parim söök ja parim teenindus Tartus. Väga vähene jahukasutus toitude juures. Hea valik: lambapada, Wilde siga, heeringad keedukartuliga, O'Brieni kartulid, Viini kohv.
3. Lokaal Rakvere Rakveres - väike kena kohakene, alles uus, aga toit on lux.
4. Zebra Tallinnas - hää sushi
5. Steffani Pärnus - juhube armas sisustus ja superteenindus. Head pajaroad.

Nii palju julgen kohe kindlasti soovitada. Testimata on restoran Aed Tallinnas. Olümpsi resto on väga pretensioonikas ja kallis, aga pasta ja kala ühe toidu sees on minu arust andestamatu. Samuti on pretensioonikas ja kallis resto Tartus hotelli Dorpat all, kuid võrreldes Wildega hävib haledalt.

Kui teil häid restoranielamusi, siis palun andke teada. Halbadest ka!

Tsöliaakiahaige menüü, osa I

Tudeerisin natuke Soome Keliakialiitto kodulehekülge, kuivõrd Eesti Tsöliaakiaseltsi lehel pole konkreetseid toidusoovitusi, ning seal on sellised soovitused:

1. Alkohol - juua võib põhimõtteliselt kõike ühe olulise erandiga - ÕLU. Õlu on gluteenipomm (küllap seepärast ongi paljudel meestel nn õllekõhud, nagu oleks õhupalli alla neelanud. Kõht on lihtsalt üles paistetanud). Minule isiklikult ei sobi ka kuulus setu jook hansa. Kord jõin setu kirmaskil hansat ja pärast seda olid mul jalgadel punased sügelevad villid. Ehk siis mul on ka tsöliaakia nahavorm, mis väljendub ses, et küünarnukkidele, jalgadele ja pepule tekivad villid, mis sügelevad hullusti. Sama juhtus, kui sõin Kauksi Ülle pool kiislat, mis tehtud kaerast. Pärast kratsisin end mitu päeva. Ka ei soovita Keliakiliitto tsöliaakiahaigele koduõlut. Inno joob välismaal vahetevahel riisiviina ehk saket.

Ise joon veini ja olen väga rahul.

2. Magus. Soomlased soovitavad Fazeri sinist shokolaadi, rohelisi marmelaadikuule ning Marianne komme (Fazeril shoksile on kirjutatud, kas sisaldab nisu või ei). Mina sööngi peaasjalikult Fazeri sinist. Muidu sööksin Kalevit, aga sellega on sedasi, et kui sõin Kalevi Nurri, siis juhtus sama: nahale tekkisid punased villid ja kõht hakkas valutama. Kahtlustan, et Kalevi shoksid ei ole gluteenivabad.

Jäätisega on sedasi, et ei tohi süüa seda jäätist, mis on vahvliga või mis sisaldab küpsisepuru. Sama ka muu magusaga, näiteks paljud Kalevi kommid on vahvliga, minu varasem lemmik Mesikäpp näiteks.

Lagrits samuti keelatud, v.a gluteenivaba lagrits.

3. Äädikas - väga paljud armastavad äädikat, mina ka. Enne ikka sõin seda hästi palju süldiga. Samas, see meil müüdav äädikas on ju odraäädikas, oder aga on tsöliaakiahaigele vastunäidustatud. Sestap tuleb olla hästi ettevaatlik toitudega, mis on marineeritud. Näiteks restos. Tellid liha, eks ole, ja selgub, et see on marineeritud. Võib väga vabalt olla odraäädikaga marineeritud ja laks on käes. Ostsime ükskord Maximast Leedus tehtud (marineeritud) mereandide salatit ja pärast söömist olin jälle hirmsas lööbes.

4. Puuviljad ja juurviljad - kõik on lubatud! Samuti kõiksugu pähklid, mandlid, päevalille- ja seesamiseemned jms

5. Liha - tuleb olla ettevaatlik ja vaadata, kas liha on äädikaga marineeritud. Näiteks Crepis on marineeritud kanasalat ja mulle see ei sobi. Olümpsi restos sain marineeritud lambast jubeda lööbe. Samuti ei tohi süüa jahuga paneeritud liha, sh lihapalle, kalapulki, kanamcnuggets'eid ja verivorsti, kuna seal sees on tangud. Möödund jõulude ajal ma muidugi, khm, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja sõin ära kaks, no ok, kolm verivorsti, mistap jõuluõhtu möödus end kratsides.

6. Kala - üks minu lemmiktoitusid on sushi ja ma söön seda tänu Innole, kes seda võrratult hästi teha oskab, sageli. Kala võib tsöliaakiahaige vabalt süüa, samuti kõiki muid mereande, aga tuleb vaadata, et nad ei oleks marineeritud. NB! Sushit tuleb süüa sojakastmega. Teryaki kaste on gluteeniga. P.S. Kuigi soja sisaldab nisu, ütleb Soome keliakialiitto kodulehekülg, et tavalist sojakastet võivad kasutada ka tsöliaakiahaiged, kuna selle valmistusprotsessis nisu eemaldatakse ning nii on ka soja lõppastmes gluteenivaba.

7. Pasta, pitsa, lasagna - minu lemmikud varem, aga nüüd ei tohi ma neid enam süüa. Sest nad on jahust!! Aga me oleme leiutanud viisi, kuidas bolognese kastet edasi nautida - nimelt müüakse poodides riisinuudleid ja ka nendega maitseb bolognese imehea!

8. Cornflakes'id tuleb ära jätta, vähemasti mina pole avastanud sellist, mis ei sisaldaks nisu. Soome Keliakialiitto samas viitab gluteenitutele cornflakes'idele, nii et Soomes neid ilmselt on.

9. Marineeritud kurk ei sobi, küll aga soolakurk. Turutädid müüvad mõlemaid.

10. Igasugune ketshup ei sobi, vähemasti mulle. Felix on parim, samuti on ok Heinz.

11. Salatid. Väga ohtlikud ses mõttes, et kunagi ei tea, mis sees. Halb on seal marineeritud kurk, küll aga võib osta kartulisalatit värske kurgiga.

12. McDonalds - Eestis veel gluteenivabasid hamburgereid ei ole, küll aga on Soomes, nii et kel soovi, võib need Soomes ära proovida - mulle maitses täitsa hea. Samuti on Soome restodes kõik menüüd märgistatud tähega G - gluteenivaba. Eestis pakub gluteenivabu toite restoran Aed Tallinnas.

Niipalju seks korraks. Uurin teemat edasi. Ahjaa, kordan üle, et nisu, oder, rukis ja kaer (osad saavad kaera süüa) ei ole lubatud. Vabalt võib aga süüa kartulit, riisi, tatart, hirssi, maisi jm.

Üks tagasiside tsöliaakia kohta

Saabus selline tagasiside:

Tsauki!

siin oli tsöliaakia teema ja seal mõned kommentaarid, kus vanemad kurtsid, et lapsel kõhuhädad ja allergiatestid tehtud ja ei oska enam midagi ette võtta. Ehk paneksite üles infoks neile: tsöliaakia ei ole allergia!!! Ja allergiaravimitega ei ole sellel mingit seost. Tsöliaakia võib ilmneda igas eas ja on eluaegne, erinevalt allergiast, mis võib nö. välja kasvada lapsel.

KA EESTIS diagnoositakse tsöliaakiat, seda teevad gastroenteroloogid. Mõni võibolla ei teagi, et sellised arstid olemas on. Nii et saatekiri gastroenteroloogi juurde tuleb võtta , mõnes kohas olevat ka lastele spetsialiseerunud gastroenteroloogid e. lastegastroenteroloogid. Diagnoosimine on meil ja Soomes ja igal pool ühesugune. Kõigepealt uuritakse verest, kuidas on tsöliaakiaga seotud antikehad. Tervel kõigesööjal on need normi piires, tsöliaakiahaigest kõigesööjal aga ebanormaalselt kõrged. Enne analüüsi ei tohi pidada gluteenivaba dieeti, muidu ei saa analüüsi usaldada. Järgmiseks kontrollitakse peensoole olukorda, peensoole hattude lamenemine on kindel tunnus, et on just tsöliaakia, mitte mõni muu seedeelundite (mao, soole, maksa) haigus, koolistress või mis iganes.

Niisama ilma diagnoosita lapsele söögikeelu panemist panemist ei pea mina õigeks. See on siiski raske lapsele, kes peab siis alati pealt vaatama, kui teised tema nina all võileiba või küpsist söövad, sünnipäeval ei tohi ta süüa kildugi torti, kui lihal-kalal on kaste või paneering, ei tohi jälle süüa jne. Vanem peab hakkama ajama asju koolilt ja lasteaia köögiga, kõik väljasõidud (lastelaager, ekskursioon) peab tellima lapsele eritoidu ja paluma kellelgi jälgida, et laps midagi keelatut ei sööks jne. Väga tobe, kui nähakse kõik see vaev, aga pärast selgub, et lapsel on hoopis mingi muu haigus ja polegi tsöliaakiat (selliseid juhtumeid on olnud). Aga kui tuleb tõesti tsöliaakia diagnoos, siis jah peab peensoole paranemise huvides pidama ranget gluteenivaba dieeti, sest võimalikke tüsistusi (aneemia, kõhnumine, kasvu pidurdumine, hambavaaba kahjustused jpt.) ei taha ju keegi oma lapsele.

Üks hea arvamus Donatas Narmontilt

Väljavõte Postimehe veebist.

Tõepoolest, Eestis on üsna tavaline, et antakse "endast parim", selle asemel, et end ületada. Narmont toob näiteid spordist ja pangandusest. Aga kogu see Skandinaavia paljukiidetud keskkond on üks selline tasapaksu, endast "parimat andjate" keskkond. Ja need pangad on kah Skandinaavia omad.

Näiteks Soome Nokia on oma positsiooni mobiilide tegemise turul kaotamas teistele üritajatele, näiteks Apple'ile, kuna Nokia annab pidevalt endast parimat (mille üks tagajärg on see, et telefonide tarkvara sünkroniseerub arvutitega vääeega vaevaliselt), aga Apple ületab ootusi, ja kes on Apple'i tooteid kasutanud, need teavad, et aparaadid ühilduvad seamlessly, kui kasutada moodsat sõna. Ja tõesti, seda Nokia ilmaimet nimega Nokia Software Market ärge parem kasutagegi, seal kohtab ikka sellist saasta, et... ja selle eest võetakse veel raha!!!

Soome hotellinduses on väga tavaline, et "antakse parimat". Mis tähendab, et kõik on justkui korras, aga millegagi ei üllatata. Millegi positiivsega. Ja siis saavad ka väikestest vigadest lõpuks suured. Ja sama kehtib Soomega seotud firmade, näiteks Tallinki puhul. Eile naasime Irjaga Helsingist, Tallinki äriklassi piletiga. Aga sadamas, kus olid ilmselt otsa saanud auto tahavaatepeegli külge kinnitatavad lipikud, juhatati meid üldjärjekorda. Kus teadupärast läheb kauem aega, enne kui laeva sisse ja sealt välja saad. Kuigi olime maksnud äriklassi eest, kus ka autod väljuvad laevalt eelisjärjekorras. Teisi meiesuguseid paistis veel olevat, kes pidid äriklassis sõites oma autoga pool tundi väljumist ootama. Ma ei tea, äkki ka Toomas Vilosius, Tallinki nõustaja, kes kah äriklassis sõitis. Me ei läinud õiendama, sest kindlasti andis ka Tallink endast parima. Sest laev ju ikkagi väljus. Ja sõitis, jõudis kohale, isegi 5 minutit ettenähtust varem. Ja kindlasti oli lipikute puudumisel mingi põhjus.

Ja kui veel norida, siis oli äriklassi salongis ettekandja kas purjus või merehaige, igal juhul vaarus ta klientide vahel ja koristas paaniliselt nõusid, kus oli veel jook või toit sees, ajas nõusid põrandale. Kindlasti andis ka see ettekandja endast parimat.

Aga tegelt, eesmärk peaks olema mitte "anda parimat", vaid olla parim, seda kogu maailma arvestuses. Tallink peaks olema maailma parim laevafirma, ja seda positsiooni ka hoidma. Ja kui nii, siis peaks olema laevafirma üks prioriteete kliendi rahulolu uurimine, selliseid ankeete kahjuks laevast ei leia, millegipärast. Ja tagajärg on see, nagu on kuulda, et kliendid eelistavad teisi firmasid.

Nii nagu näiteks Äripäev on seadnud eesmärgiks olla parim ärileht maailmas (makstud tellimuste arv suhtes rahvaarvu), ja on selle ka nüüd lõpuks saavutanud, vist, ma viimast inffi muidugi ei tea. Meedias on lugejate-tellimuste arv parim kliendi rahulolu näitaja, rahulolematud lihtsalt ei telli ja ei loe.

Veidi taustainffi Venemaa kohta

Väljavõte Levada-keskuse saidilt.

Ja kommentaar:
esimene tabel on vahva-"eriline tee".
milles sellise tee erilisus küll seisneb?

teises tabelis äratas tähelepanu süvenev hirm.

kolmas tabel annab põhjust optimismiks- võrreldes tabeleid, on vaesumine ja rikkaks muutumine omavahel vastuolus, ja siin pole ratsionaalse seletusega midagi peale hakkata. Aga
kurikavalalt võiks siit püstitada loogilise seose - kui Venemaa laguneb, siis allesjäänud osa muutub rikkamaks. Või on see väga meelevaldne seos? :)

Veel 1 teadeanne energiamajanduse kohta

Kõigepealt selline kommentaar:
Ta rääkis ka eile hommikul 7.30 ajal samast asjast Vikerraadios. Häälest oli kuulda, et tugevas pohmellis (kes on kuulnud pohmellis ja mittepohmellis Partsi, need saavad aru). Loodetavasti ta ministerdamine Valli baari sündroomi all kannatama ei hakka, muidu võiks 3 korda arvata, milline erakond selle ära kasutaks. Aga seda energiablogi tasub ilmselt jälgida.


Ja teadeanne ise:
----- Original Message -----
From: Gea Otsa
Sent: Wednesday, March 12, 2008 1:37 PM
Subject: Parts: Eesti energiamajandus peab arenema turupõhiseks


Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi pressiteade
12.03.2008
Parts: Eesti energiamajandus peab arenema turupõhiseks
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ütles täna energiafoorumi “Millist energiasüsteemi me tahame” avades, et Eesti energiamajandus peab arenema turupõhiseks, saavutamaks keskkonnapuhtam ja efektiivsem elektritootmine, samas kaotamata julgeolekus.
Selleks, et turg aga ka tõepoolest toimima hakkaks, on Partsi sõnul oluline, et erakapital investeeriks tootmisesse, tooks riiki uusi tehnoloogiaid ja arendaks neid ka ise.
„Me saame ambitsioonikate ideaalide poole liikuda vaid siis, kui erakapital leiab keskkonna, kus tasub investeerida energiatootmisse, kus me suudame olla usin ülevõtja ja käia kaasas uute tehnoloogiate arendustega, võimalusel arendada neid ka ise,“ ütles Parts. „Täna on põlevkivi meie tugevus ning selle uisapäisa prügikasti viskamine oleks rumalus. Kuni puuduvad reaalsed alternatiivid, ei saa me kaaluda põlevkivielektrist täielikku loobumist. Keskenduda tuleks küsimusele, kuidas muuta põlevkivielektrit keskkonnasõbralikumaks ja konkurentsivõimelisemaks.“
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) korraldab sel kevadel kolm energiafoorumit, mille eesmärk on avalikkuses läbi arutada Eesti energeetika olulised probleemid ja tulevikuperspektiivid.
Foorumitele on kutsutud oma seisukohtadega esinema eri huvigrupid ja erakonnad. Foorumitega paralleelselt valmivad ministeeriumis energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavade eelnõud, mida hakkavad eeldatavalt sügisel arutama valitsus ja Riigikogu.
Järgmised foorumid toimuvad 9. aprillil ja 14. mail. Ülevaate foorumil esitatud kokkuvõtetes avaldab MKM sellel nädalal avatud energeetikablogis aadressil http://energiafoorum.blogspot.com/.
Lugupidamisega,
Gea Otsa
Avalike suhete osakond
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
tel: 625 6429; 5266464
e-post: gea.otsa@mkm.ee

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse eesmärgiks on luua tingimused Eesti majanduse konkurentsivõime kasvuks ja tasakaalustatud arenguks läbi riigi majanduspoliitika väljatöötamise ja elluviimise. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on riigi majanduspoliitika ja majanduse arengukavade väljatöötamine tööstuse, kaubanduse, energeetika, elamumajanduse- ja ehituse, transpordi, liikluskorralduse, informaatika ja telekommunikatsiooni, postiside ja turismi valdkonnas. Samuti riigi infosüsteemide arendamise koordineerimine; tehnoloogiline arendustegevus ja innovatsioon; tööstusomandi kaitse, konkurentsijärelvalve, tarbijakaitse, ekspordiarengu ja kaubanduse kaitsemeetmete korraldamine ning ettevõtluse regionaalse arengu ja investeeringute alased küsimused.

Gea Otsa
avalike suhete osakonna nõunik
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
tel: 6256429
GSM: +372 5266464
e-mail: gea.otsa@mkm.ee
MSN: geaotsa@hotmail.com

Vohh, kus on pakkumine!

Mulle tuli just spämmina meili peale: kaks maja ühe hinnaga!


Vaata lähemalt siit!

Kas Te ei usu nüüd ka veel, et Reform sai raudtee Teile müügist 1 mill euri altkäemaksu?!

Väljavõte MKM-i kodukalt.

Uus konjunkturist on sündinud

Eesti esikonjunkturisti tiitlile on lisaks Mart Kadastikule kandideerimas veel üks tegelinski. Toomas Ilves. Väljavõte tema kodukalt.

Ja mis temast arvatakse:

Väljavõte Terve Mõistuse Sündikaadi veebist.

Ja ma tegelt ei imesta, miks Ilvest mõned kümned aastad tagasi Ameerika Häälde ei usaldatud, kuigi ta väga tahtis. Vaid saadeti "komandeeringusse" raadio Vaba Euroopasse, Münchenisse. Sest ta on suht rumal mees, kuigi oskab tark välja paista. Mäletate, kuidas ta esimese asjana pärast presidendiks saamist rääkis sommidele, kuidas Eestis hakatakse maksukoormust usinalt tõstma. Börsifirmade aktsionärid võiks seepeale Ilvesele ühe korraliku arve kirjutada. Ja üldse on mul vahel küsimus tekkinud, mis riigi president ta õigupoolest on. Aga loomulikult, konjunkturistina, selle riigi president, mille oma olla on parasjagu kasulikum. Selge see.

Sirvime Reformikirja (4)

Väljavõtted Reformikirjast (Talv 2008)

Kõigepealt siis teeb keskkonnaminister Jaanus "hi-hii, ei ole keeruline, hi-hii" Tamkivi puust ja punaseks, ka reformierakondlastele, kuidas on õige prügiga tegeleda. Mida minema visata tohib, ja on mõtet, mida mitte. Mida ja kuidas sorteerida. Täitsa põnev lugemine. Paistab, et Tamkivil endal on sotid selgeks tehtud. Ja et ta ise siis mõnusalt sorteerib kodus oma prügi ja tema prügi käivad siis ära viimas 3 eri masinat. Seda pulli oleks muidugi huvitav näha! Ja ma vaid kujutan ette, mis saab nende linnaosade sõiduteedest, kus kõva pinnakatet pole, kui kõik need prügiautod sealt läbi vurama hakkavad.

Siis järgmisena kiidab sotsiaalminister Maret Maripuu uut töölepingu seadust:

kus siis maripuu räägib vajadusest end pidevalt täiendada, ja see on siis põhjus, miks töötajale tohib edaspidi päevapealt kinga anda. Väga lahe! Saad päevapealt kinga (oled selline pereinimene, kel liisingud-laenud kaelas) ja hakkad end kohe täiendama. Ma usun, et enamik eelistab seepi ja nööri.

Ja siis sekundeeb Maripuule Eiki "teen kõike, mida vaja" Nestor.

Kes siis räägib, et pole üldse tööandjate vaenlane. Nestor räägib, et vaja on "kokku leppida". Ma ei tea, mida Nestor, hästi makstud ametiühingutegelane sellega mõtleb, aga reaalsuses näevad need asjad tavaliselt välja nii, et kõik saavad võrdselt sitta palka. Ning see võimaldab "osavamatel" viilida (suitsu teha, napsu võtta, haiguslehel olla), mistõttu peavad üksikud tegema ära suure hulga inimeste töö.

Huvitaval kombel, Nestor va tigedik, siunab Keskerakonda, samas on sotside vaated paljuski keskerakonnaga täpselt samad. Nii et, Eiki, pole mõtet asjata kaagutada.

Ja huvitav väide Nestorilt: seaduse muudatusel ei tohiks olla võitjaid ega kaotajaid. Kamoon, mees, seda juttu võid rääkida oma vanaemale, miks seda seadust siis üldse on vaja muuta?!

Nestor kutsub siis seadusandjat ametiühingutega kõiges kokku leppima. Väärt soovitus kahtlemata. "Nii jõuaksime tõesti turvalise paindlikkuse poole," ütleb Nestor, mida iganes ta siis sellega mõtleb.

Ja siis pöördub erakonna inimeste poole Reformi juht Andrus Ansip, kes püstitab Lenini kombel teesid, 2008. aastaks.

Esiteks värib märkimist Ansipi demogoogiline väide (ilmselt on Kukk tõesti tsüklisse langenud): et kui 1997. aastal oli eestlaste jõukus 41%, siis möödunud aastal 72% ELi keskmisest. Et vohh, kus tegija! Noh, jutuks hea küll, aga need arvud on võrreldatamatud. 2004. aastal astus ELi terve plejaad vaeseid riike, nagu Läti-Leedu, mis kiskus keskmise kõvasti alla. Ja Läti-Leeduga areneb Eesti päris samas tempos, pole mõtet end siin upitama hakata.
Ja need väljakutsed siis on:
- eksport peab kasvama
- vajalikud on struktuursed muudatused majanduses
- odava tööjõu ja ulmeliste kasvunumbrite aeg on möödas
- vaadata tuleb homsesse,
- vaadata tuleb ülehomsesse
- mitte nutta taga möödunud aastate odavat ja lihtsat raha
- otsida tuleb lahendusi, mitte vabandusi


Igati jees! seisukohad, või mis te arvate?! Ja homme vaatame, mida tegi Rain Rosimannus Hiinas.

Gluteenivabadus Soome moodi

Üks päts gluteenivaba leiba, ostetud täna Stockmanni kaubamajast Helsingist. Hind miski 2 euri.

Oleme Irjaga taas otsaga Soomes, et käia Ikeas ja osta sealt, mis te arvate, mida? Aga loomulikult, lampe, mida seal saab hinnaga 9 euri tükk, missugused Eestis maksavad 10 korda rohkem, kui pidada silmas näiteks vannitoavalgusteid. Aga ka lihtsalt ilusaid seinalampe magamistuppa. Millel oleks ka nägu ja tegu. Ja siis ka riisipaberilampe, mis huvitaval kombel on Soomes mitu korda odavamad kui Eestis. Miski 10 euri lambi eest.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vaid sellest, et tulles oli Tallink Stari business lounge'is huvitav vahejuhtum. Kus üks soomlasest meesterahvas, välimuse ja jutu põhjal ettevõtja, küsis ettekandjalt, kas pakutav toit on gluteenivaba. Ta pidas silmas lihapalle, mis olid kangesti kahtlase valge kastmega kaetud. Ja ettekandja vaatas teda sellise pilguga, nagu oleks mees mingilt teiselt planeedilt. Et mida te veel ei taha?! Ja kui mees oma jonni ei jätnud, siis lubas ettekandja, et küsib kokalt järgi. Ja pärast oli näha, et mees vestles ise kokaga, ilma korrektset vastust saamata. Ja nii see mees võttiski ettevaatlikult vaid soolalõhet ja mingit salatit, jättes kogu sooja söögi puutumata.

Ma ei tea, kuivõrd haruldased või tihedad on sellised juhtumid laevadel, aga tõsiasi on see, et Eestis ei teata gluteenist ja selle tagajärjel tekkivast tsöliaakiast suurt midagi. Selle asemel põevad inimesed ohtralt kõiksugu ainevahetus- ja närvihaigusi (suhkruhaigus, kõrge või madal vererõhk, kehvveresus) ja lähevad kiirelt hauda. Selle asemel, et oma toitumist veidi jälgida. Ja raske uskuda, et Eestis tsöliaakiat ei esine, kui naabermaades Soomes ja Rootsis on see väga levinud. Ja põhjust pole raske otsida. Eesti arstid on farmaatsiafirmade mitteametlikud müügiagendid (see lugu on paljuski kahjuks sama ka teistes riikides) ja kui nad hakkaks tsöliaakiat diagnoosima, kukuks ravimifirmade ja apteekide tulu kolinal kokku. Sest paljude haiguste puhul on kõige efektiivsem ravi korralik dieet. Mis siis omakorda aitab tegeleda haiguste põhjusega, selmet võidelda tagajärgedega.

Rootsis ja Soomes on sellele vaatamata hakatud tsöliaakiat diagnoosima. Ja enamik söögikohtadest Soomes pakub gluteenivaba menüüd, mis on tähistatud kas G või GL tähtedega. Ma usun, et tsöliaakia on üks aladiagnoositumaid hagusi, või ütleme eripärasid, ja seda kogu maailmas. Kus siis inimene ei talu, piltlikult öeldes, loomatoitu, mida hein ja selle seemned (mida kutsutakse viljaks) endast kujutab. Inimene pole rohusööja, see on selge. Ja pole ime, et heina söömine võib tekitada vaevusi. Ma ei tea, millal inimene hakkas loomatoitu tarbima, aga on selge, et ta pole seda teinud kaua. Ilmselt oli põhjus inimese plahvatuslik paljunemine, mis tõi kaasa nälja ja sellega seotud pöördumise loomatoidu juurde. Ja on huvitav, et gluteenitalumatusega kaasneb tihti laktoositalumatus, mis pole ka ime, kui inimene hakkas lisaks lehmatoidu söömisele jooma lehma piima. Kas pole perversne?

Ja täna sõime Irjaga üle pika aja gluteenivaba saia (tehtud tatrast, riisist, kartulist või kaerast, mis puhtal kujul ei sisalda gluteeni). Küll see maitses hea. Panin peale põhjapõdra suitsuliha ja koos veiniga maitses see ülihea. Eestis, vaatasime, oli gluteenivaba saia saada Prisma poes, see oli, tõsi, Saksa toode ja pakendatud gaasikeskkonda. Soomes saab värskelt küpsetatud leiba-saia, mis säilib sügavkülmas mitu kuud. Soovitan proovida, eriti neil, kel vaevused seedimisega, kas kõht kinni või lahti, või tundub, aeg-ajalt, nagu oleks õhupalli alla neelanud. Kõik need on tsöliaakia tunnused. Ka suur kehakaal, näiteks.

Tuletan veel meelde, et tsöliaakia puhul ei tohi juua viljast tehtud viina, õlut, kalja. Lubatud on näiteks vein, rumm, konjak. Ja eriti ettevaatlik tuleb olla marineeritud asjadega, võin oma kogemusest öelda, sest marineerimisel kasutatav äädikas on enamasti aetud viljast.

Armukadedus portugali moodi

Kommentaariumis tekkis arutelu, et kas ma elasin Portugalis maniakiga, ja ma nüüd valgustaks siis seda tahku oma elus. Ma ei olegi ise selle peale nii mõelnud, küllap olen tahtnud ebameeldiva ajajärgu oma elust unustada, aga miks mitte seegi teema lahti rääkida. Küllap on ka teisi naisi, kes on midagi sellist läbi elanud. Ok, algusest. Kohtasin 2003nda aasta juunis Tallinnas M kohvikus kolme portugallast. Mu isal oli just olnud esimene südameinfarkt ja ma olin suutnud ta päästa, aga see oli jätnud musse jälje. Ma olin väsinud - elust üldse. Nõrk ja haavatav ka. Nii juhtub, kui näed ligidalt surma, ja sageli on nii, et kui sina ajad surma minema, siis ega surm ei lahku tühjade kätega - ta võtab tüki sinust. Aga - kolm portugallast. J, A ja P. Ma jõin Moskva kohvikus oma üksildast espressot, olin seal trehvanud ühe hää sõbrannaga, ja mõtlesin lahkumisele, kui üks meestest, kes, nagu hiljem selgus, oli J, kutsus mind oma lauda. Keeldusin, aga nad käisid peale, ja kuna ma ei leidnud ühtki põhjust, miks ma ei võiks nende seltsis üht tassi cappuccinot juua, siis olin nõus. A oli arst, J ja P arvutispetsialistid. A ütles, et kui ma oleks ta tüdruk, siis ta kingiks mulle iga päev lilli. Tüüpiline, eks ole, aga ta oli selline tagasihoidlik, tore ja armas. Andsin talle oma meiliaadressi ja lahkusin. Nädala aja pärast saabus mulle meil, Portugalist, J'lt. Ta kirjutas, et ma olin talle meelde jäänud, et ta tahaks mind Portugali külla kutsuda. Isal oli parem, ta jaksas juba kepi toel linna jalutada ja mul oli hea meel, aga ma olin seest tühi. Andsin endast tema eest hoolitsemisel kõik, aga olin nüüd ise kui tühjakspigistatud sidrun. Oli suvi ja ma vajasin päikest. Lubasin tulla, aga ainult tingimusel, et maksan oma lennupileti eest ise. J oli nõus. Kui teda Lissaboni lennujaamas nägin, siis tegelikult teadsin, et ta ei ole mees minu jaoks. Ta oli lühike ja kõhn, längus õlgade ja kiilaneva pealaega. Aga ta sirutas mulle tervituseks käed. Olgu, mõtlesin ma, annan talle vähemalt võimaluse. Kui jõudsime J poole, oli tal juba kaetud laud, süüdatud küünlad ning valmistatud hõrgutav õhtusöök - tai stiilis. Selgus, et J on juba 38. Mina olin 26. "If i tell you my age, I know you're going to leave me," ütles ta kurbade silmadega, enne kui mulle oma vanuse ütles. Kinnitasin talle, et vanusel pole tähtsust. Panin tähele, et kogu J elamises vedelesid konisid täis tuhatoosid. Ta ei küsinud suitsu ette panemiseks luba ja mina olin liiga viisakas, liiga malbe, liiga arg, et tal seda mitte teha paluda. Mul on astma ja ma ei talu nikotiini. Kohe üldse mitte. Pealegi, J vaatas mu punaseks tõmbunud silmadesse nii armsalt, kui ütles, et meenutan talle printsess Grace'i. Vihkasin seda, kuidas ta ükshaaval kõiki mu näppe suudles, aga sisendasin endale, et ka mina, tomboy, võin harjuda romantikaga. Probleemid tekkisid voodis. J kiristas läbi hammaste: "Life's so unfair. When you meet a woman that you could love, you can not get it up! Must be some punishment from god!!" Ta hakkas juba Viagra peale mõtlema, aga lõpuks, kuu aja pärast see siiski õnnestus. Seks polnud suurem asi. Mitte et ta poleks pingutanud, aga ma lihtsalt ei tundnud sädet. Varsti pärast seda sõitsin tagasi Eestisse. Et tuua ära oma asjad. Otsustasin, et proovin temaga koos elada. Meil oli ühist: temagi armastas jazzi ja ta lemmikkirjanik oli Ernest Hemingway. Kui tagasi läksin, algas armukadedus. J, kes oli minu üle uhke, tutvustas mind kohe oma sõpradele. Kõik nad olid minust vaimustuses ja tegid komplimente. Üks tahtis mind koguni kohvikusse kutsuda, ta elas sellist mõnusat rantjee-elu, sest ta isa oli rikas ja tal olnuks aega mulle vaatamisväärsusi näidata, kui J oli tööl, aga J polnud sellega nõus. Ta tahtis, et istuksin kodus. Kui hakkasin kaebama, et mul on kodus igav, viis J mind oma ema juurde ja ta ema siis viis mind linna ja kohvikusse. Teine sõber ütles ühel olengul purjuspäi, et kui ma oleksin tema tüdruk, siis ta kohtleks mind kui kuningannat. Tema nime mainimine oli sestpeale me majas keelatud. Kui küsisin, miks me temaga enam ei kohtu, ütles J, et sellepärast, et ta sõber on parlamendi liige ja sõidab hõbedase BMW-ga. "You're gonna fall in love with him, I know it," ütles ta. Kord, kui üksi linnas käisin, kohtusin raamatupoes ühe mehega, kelle nimi oli N, ja kes, nagu selgus, oli noor kirjanik, luuletaja, nagu mina. Ta kutsus mind Lissaboni kirjanike majja. J pani ka sellele plaanile veto ning kustutas mu arvutist kõik selle mehe meilid, kuigi ta oli mulle peaasjalikult vaid oma luuletusi saatnud. J hakkas valima mu kingi, kleite, ehteid. Kleidid pidid olema pikad, ladylike, üle põlve. Ehted tagasihoidlikud, juuksed krunnis. Kui tegin pähe kaks patsi, ütles J, et tunneb end minu kõrval nagu Humbert Humbert, ja käskis patsid lahti sõlmida. Suitsetas J jätkuvalt toas ja lubas seda teha ka oma sõpradel. Sageli oli meil külas üle 20 sõbra, kes kõik istusid söögitoa laua ümber ja suitsetasid, aeglase mõnuga, ühe sigareti teise järel. Mu silmad läksid punaseks ja ma küsisin aralt, et kas sõbrad ei võiks suitsetada rõdul. "Iria," ütles J etteheitvalt, "I can not ask my friends to go outside". Kui palju nikotiini ma nende aastate jooksul sisse hingasin! Kohvikuis, restodes, hotellitubades, autos. Hakkasin minestama ja kukkusin ükskord J ema pool peaga vastu radiaatorit. "Oh Iria, you are always pretending," ütles J. Ma ei tajunudki seda hetke, kui oli nii, et ma olin lahkumiseks juba liiga nõrk. Käisin sealse arsti juures, see oli muide A, kellelt, nagu hiljem selgus, J oli minu meiliaadressi ära võtnud. "I saw her first," oli ta talle öelnud. A ütles, et ta ei ole mitte kellegi veres nii suurt allergianäitu näinud kui minul. Läksime sel nädalal maale, Castelo de Vide'i. See maaliline koht asub Lissaboni lähedal ja seal elab palju välismaalasi, nagu näiteks üks 70-aastane hispaanlasest arhitekt C. Ta põdes vähki, see oli viimases staadiumis. C jaksas aga sest hoolimata kildu visata: "At least I can still get it up!" ütles ta J'le. Ta nägi mind esimest korda, mind ja J'd . Vaatas meid pikalt ja ütles siis: "J, you are so lucky to have this girl". "No!" protesteeris J. "She's lucky!" "No," lausus C rahulikult, veidi kähiseva häälega, "Y o u are very lucky." Ma mõtlesin selle vähki sureva vana mehe peale, kui aprillis tagasi koju sõitsin. Ma mõtlesin ta peale, kui J helistas mulle igal öösel kell kaksteist, tavalise telefoni peale, et kontrollida, kas ma olen ikka voodis. Ta ajas üles mu isa, kes vajas und, ja ma palusin tal varem helistada. "So now you don't love me, is that it?" küsis J ja helistas ikka nii, nagu ise tahtis. Mu tervis läks järjest halvemaks. Kui me J'ga Hispaania reisil käisime, siis ma kõndisin tema tagantsundimisel (J'le meeldis pikki maid kõndida, eriti reisidel, aga mina ei tohtinud oma haiget puusa pingutada) nii palju, et mu puusas käis "krõks", nagu kõhr oleks katki läinud, ja ma hakkasin pärast seda lonkama. J häbenes seda ja kõndis pärast seda alati must pisut eemal. Kodus, Rakveres pidin isa kepi appi võtma. Ma ei saanud kooligi minna, sest jala peale oli nii põrguvalus astuda. Ütlesin J'le, et tahaksin veidi rohkem kodus olla ja terveks saada. Ma olin veel rohkem väsinud kui enne meie kohtumist. "Iria, when you're gonna stop pretending?" küsis J. Ma tundsin, et olen surmväsinud. Kohtasin nii umbes nädala pärast Innot. Oli kevad, mai ja mul oli kõigest pohhui. Sõitsin Tartusse, Aapo Ilvese kontserdile ja jätsin meelega maha oma inhalaatorid ja astmarohud. Mõtlesin, et olen nõus surema, et mitte tagasi Lissaboni minna. Mu astma oli väljunud kontrolli alt, nagu mu arstid ütlesid. Mul oli kaheksa ränka astmahoogu päevas. Mul oli, nagu ma juba ütlesin, pohhui. Leidsin isegi minestamise täitsa lõbusa olevat. Millal siis veel surra kui mitte ilusal maikuul! Jätsin isegi oma sünnipäeva pidamata, sest mul oli oma sõprade ees häbi, et ma nii hädine olen. Kohtasin niisiis Innot. Ta oli üsna sitas seisus, samuti elust pohhui, näost punsund, jooksus. Ühised sõbrad viisid meid enese teadmata kokku ja me jäimegi kokku. Mõlemal hakkas parem ja eluisu tuli tagasi. Isegi ööklubid ei ahvatlenud enam, kui koos Tartu Atlantisesse läksime, siis oli see nagu Viiralti Põrgu. Helistasin J'le ja ütlesin, et ma ei tule enam tagasi. J nõudis, et ma maksaks kinni need arstiarved, peaasjalikult astmatestid, mis ta oli minu eest maksnud. See tegi ühtekokku 200 eurot. Samuti väitis ta, et oli mulle juba sõrmuse ostnud ja oleks mulle minu sinna jõudes abieluettepaneku teinud. "Does he have more money than me?" küsis ta, kui selgitasin, et leidsin endale uue mehe, keda armastan. Ma olin pääsenud! P.S. Raha ma talle ei saatnud. Ma olin talle küllalt raha andnud, kui seal elasin. Iga kuu lõpul oli J oma krediitkaardi ära maxinud ja kuival. Andsin talle siis kõik oma säästud. Seda ta muidugi ei mäletanud. Või ei pidanud millekski.

Kui palju teenivad Eesti ajakirjanikud, kätte?!

Saatke palun kommentaare, ajakirjanikud, nii kirjutavast pressist kui telest ja raadiost.

Siin oli kommentaar, et Päevalehe ajakirjaniku palk on 8 tonni kätte. Ma usun, et näiteks Äripäevas on see kõrgem. Samuti Ekspressis, aga mine sa tea.

Andke aga teada! Pange juurde number ja väljaande nimi. Anonüümsena või oma nime alt. Ega keegi ju pahaks pane?!

Muide, PR firmale makstakse ühe pressiteate tegemise eest 5 tonni netos. Niisama, tausta-teadmiseks kõigile ajakirjanikele.

Sirvime Reformikirja (3)

Väljavõtted Reformikirjast (Talv 2008)

Jätkame siis Reformikirja sirvimist. See on see ajakiri, mida aitas juba Kroonika peatoimetaja postil olles kokku panna Ingrid Tähismaa ja jätkab Reformikirja tegemist ka praegu. Vaatame siis, millega Ingrid on hakkama saanud.

Lugu Kristiina Ojulandist, kus siis piltidel kokku võetud selle naise elu tipphetked: Riigikogu asesimehe koht, tenniseturniir, tantsusaade. Täitsa põnev, aga täiesti kahe silma vahele on jäetud tema elu huvitavam osa: mehed. Neist meestest saaks kirjutada mitu raamatut ja ka sellest, noortele tüdrukutele teadmiseks, kuidas voodi kaudu karjääri teha. See oleks põnev lugemine, hariv pealekauba. Muidu selline ninnu-nännutamine ja siis noored tüdrukud arvavadki, et edukaks karjääriks poliitikas piisab ainult ilus olemisest ja suurest kiindmumusest liberaalse mõtteviisi vastu. My ass!

Ilmselt sai Ojuland "suu seks", kui töötas ülikoolipõlves stjuardessina, seda veel Aeroflotis. Kusjuures ta ei jäta mainimata, et ka Roman Abramovitši, maailma ühe rikkama mehe eksabikaasa Irina Malandina töötas samuti stjuardessina.

Siin veel mõned pildid Ojulinnust:





Ja siis lugu maadevahetustega rikkaks saanud endisest keskkonnaministrist Heiki Kranichist, kes, nagu ta ise väidab, annab nüüd inimestele nende endi raha eest tarka nõu:



Noh, egas midagi, ja siis et see nõu on seotud Bulgaaria ja Makedooniaga. Nii et siis Eestis soodsalt sülle kukkunud kinnisvara müügist saadud raha rändab välismaale. Ja Kranich veel soodustab seda! Aga miks mitte investeerida Eestisse, ma ei mõtle siin kinnisvara, vaid näiteks kunsti, kirjandust, muusikat, või siis keskkonda laiemalt. Ka sinna on võimalik investeerida. Sellistesse jäävatesse väärtustesse. Kranich paistab olevat selline jupijumal, kellesuguseid sünnitas Nõukogude süsteem tuhandete kaupa ja kes nüüd siis kilavate silmadega ringi sõeluvad. Ja ma ei oskagi öelda, mis nendega pihta hakata. Ega vist polegi midagi, tuleb vaid oodata, millal nad vanemaks jäävad ja enam jalus ei vibreeri.

Tõsi, Kranich lubab panna juba suvel Sangastes käima vana villaveski. Ja et ta on jälle noor isa! Noh, õnne ja edu siis. Ehk saab mehest veel asja.

Muuli vs Inno

Väljavõte Postimehe veebist.

Muuli ütleb: suurem palk toob kehvema riigikogu.
Inno ütleb: suurem palk toob kehvema ajakirjanduse.

Ja üldse olen ma seisukohal, et ajakirjanduses on palgad liiga kõrged ja seetõttu satub sinna palju kintsukaapijaid. Ajakirjaniku palk võiks olla 10-15 tuhhi, praeguse 25-50 tuhhi asemel. Ja kindlasti teeks Muuli palju paremat tööd ja kraabiks vähem kintsu, kui tema palk oleks, ütleme, 12 000 krooni. Siis laseks nagu vurrkann sulel lennata. Teeks rohkem uurivat ajakirjandust. Ja ei haliseks nii palju tühja-tähja kallal.

Kah asi, kogu aeg on sobinud riigikogu liikme palga sidumine keskmisega, nüüd äkki enam ei sobi. "Süüdi" pole mitte Riigikogu liikmed, vaid keskmine palk. Keskendugem parem Reformierakonna jamadele, sellele, kuidas nad rahvasse suhtuvad, näiteks, mitte ärgem tegelegem pisiasjadega.

Üks küllalt aus vaade Ida-Euroopale, sealhulgas Eestile

Aga lugege ja otsustage ise, väljavõte Economisti veebist.

Galojani asjas hakkavad taustad selginema

Vaat, mis kõik välja tuleb! Eesti üks usinamaid ajakirjanikke, Virkko Lepassalu on võtnud asja uurida. Ootame lisa! Väljavõte Delfi veebist.

Üks põnev tagasiside: Reform ja 8. märtsi tagamaad

Saabus tagasiside kirjasaatjatelt, kes laieli üle terve maa:

Reform ja 8 märtsi tagamaad

Tegelikult mõtlesin päris pikalt, miks reform on otsustanud 8. märtsi tähistama hakata.

Andrus Ansip väidab küll venekeelses ajakirjas Bravo, et sellist püha pole olemas, on ainult emadepäev. - Ok, ansip ansipiks, temast võib üle sõita (teda vist erakonnas enam keegi ei kuula, vaene mees), aga kuidas olla ajaloo ja oma ideoloogiliste seisukohtadega. Nimelt oli 8. märts ellu kutsutud just Euroopa kommunistide poolt kui proletaarne püha, mida tähistasid just vasakpoolsed. See on puhtalt vasakpoolne püha. Hiljem on antud traditsiooni üle võtnud sots-demokraadid. Liberaalid pole kunagi seda püha aktsepteerinud. Nüüd on erandiks Reformierakond.

Küsimus on selles, kas Reformierakond on muutunud vasakpoolseks ja loobunud oma liberaalsetest vaadetes või see on populismi kõrgem pilotaaž? Igal juhul on antud erakond oma ideoloogiast väga kaugele läinud.

Minu kommentaar: tundub, et Reform tahab olla igas pulmas peig ja matusel kadunuke. Kõike, ja rohkem. Soov on meeldida kõigile, mis lõppeb päeva lõpuks sellega, et kellelegi ei meeldi. Sama juhtub praegu USAs Hillary Clintoniga, kes pani mängu tohutud rahalised ressursid (umbes nagu Res Publica Eestis enne europarlamendi valimisi), aga sellele vaatamata kõrbeb räigelt.

Kreml hakkab internetti oma kontrolli alla võtma...

...nii et varsti ka Venemaal nagu Hiinas, kus valitsus tsenseerib kohalikke internetikülgi, mis tegelikkuses tähendab seda, et hiinlaste jaoks kirjutatakse interneti sisu ümber, ja osa välismaiseid saite pole üldse kättesaadavad. Käib ajupesu kuubis, mis on tavaline ka NLiidus. Kus enamik inimesi, eelkõige vaimne eliit oli täiesti ajupestud ja -loputatud.

80s coming back, nagu ütleb laulusalm, ja seda ka v naturje.

Taustaks niiplaju, et ringhääling (raadio ja tele) ja trükimeedia on juba suures osas Venemaal valitsuse kontrolli alla läinud.

Aga otsustage ise:

Väljavõte gazeta.ru saidilt.

Huvitavat EELi asjaajamisest (13/100)

Näib, et mängu oli tõmmatud ka Savisaar... Aga otsustage ise.

> ----- Original Message -----
> From: "Aivar Roop"
> To: "Riivo"
> Cc: "'Triin Terasmaa'" ; "'Ulrika Hurt'"
> ; "'Pille-Mai Helemäe'"
> ; ;
> ; ;
> Sent: Saturday, June 02, 2007 12:39 AM
> Subject: Re: Kas ma halvustasin?
>
>
> > Tere
> >
> > Savisaar oli 2003.a. EL vastane, see on fakt. Mis ta tana asjast arvab, ma
> > ei tea. Ja seda voime me igayks eraisikuna valja oelda, see on meie koigi
> > oigus.
> >
> > Kyll ei saa aga nous olla et Riivo hakkab tulevikus alati valja tooma
> > Savisaare ja EEL vaartuste vastandlikkust, sest siis naitad sa
> > paratamatult sellega valja ka seda justkui EEL arvaks nii (on veel rida
> > inimesi ja organisatsioone kelle vaartused on EELi omadega vastandlikud -
> > aga kas meie eesmark on end vastandada voi keskenduda neile, kes pooldavad
> > meid voi tahavad meiega sobraks saada?).
> >
> > Me ei ole Savisaare kaitumist 2003.a. yhiseks arvamuseks kujundanud ja
> > volitust selles kysimuses seisukohaga esineda ei ole organisatsioon
> > kellegile andnud. Fine, Savisaar laks kaudselt sinna AE tiitli pressikasse
> > sisse. Jumal sellega. Kyll ei saa aga nous olla Riivo seisukohaga et see
> > jatkub selliselt ka tulevikus. Oleme seni suutnud poliitilistest
> > oukonnamangudest eemale jaada, kuigi meid on pyytud sinna aeg-ajalt
> > tommata. See peab nii ka jatkuma.
> >
> > Ma saan aru, Riivo, et sul on Savisaarega oma kana kitkuda aga olge head,
> > tehke seda omavahel.
> >
> > Terv
> > Aivar
> > --
> > Aivar Roop
> > +372 50 69603
> > aivar@euroopaliikumine.ee
> >
> > R, 1. juuni, 19:16, Riivo kirjutas:
> >> Triin,
> >>
> >> Tsitaat on tõesti minult. Kas ma halvustasin mõnda erakonda? Lugesin
> >> selle
> >> üle mis kirjas, ja ei leia erakonna halvustamist. See, et Savisaar jäi
> >> kuni
> >> lõpuni liitumise vastaseks, on tõsiasi ehk fakt. Fakti väljatoomine ei
> >> ole
> >> halvustamine. Ma kavatsen ka edaspidi seda alati välja öelda ja minu
> >> arvates
> >> on Savisaare ideaalid ja EEL ideaalid täiesti vastandlikud.
> >>
> >> Riivo
> >>
> >>
> >> -----Original Message-----
> >> From: Triin Terasmaa [mailto:triin@euroopaliikumine.ee]
> >> Sent: Tuesday, May 15, 2007 10:13 AM
> >> To: noukogu@euroopaliikumine.ee; Triin Terasmaa
> >> Subject: Re: [EEL-Liikmed] täna antakse Aasta Eurooplase tiitel Arnold
> >> Rüütlil e üle
> >>
> >> Tere,
> >>
> >> Millega on põhjendatud see, et Eesti Euroopa Liikumise poolt on välja
> >> läinud pressiteade, kus halvustatakse ühte erakonda? EELil ei sobi minu
> >> arvates selliseid teateid välja saata. Pressikas allpool.
> >>
> >> Mõtlen seda lauset:
> >>
> >> Lisaks maarahva ja erakonnakaaslaste veenmisele
> >> võttis see pinna jalge alt ainsal erakonna liidril, kes kuni lõpuni jäi
> >> liitumise vastaseks,? avab valiku tagamaad Euroopa Liikumise president
> >> Riivo Sinijärv.
> >>
> >>
> >> kõike paremat,
> >>
> >> Triin
> >>
> >>
> >> Ulrika Hurt wrote:
> >>> PRESSITEADE
> >>>
> >>> EESTI EUROOPA LIIKUMINE
> >>> 11.05.2007, Tallinn
> >>>
> >>> AASTA EUROOPLASE tiitel antakse ARNOLD RÜÜTLILE täna üle.
> >>>
> >>> TÄNA, esmaspäeval 14.mail, antakse president Rüütlile pidulikult üle
> >>> Aasta
> >>> Eurooplane 2007 tiitel. Sündmus toimub presidendi kodus Nõmmel kl 15:00
> >>> ja
> >>> tiitli annab üle Eesti Euroopa Liikumise nõukogu.
> >>>
> >>> ?Arnold Rüütli töö vabariigi presidendina päädis möödunud aastal.
> >>> Pidasime
> >>> tiitlit määrates tähtsaks president Rüütli panust peamiselt maarahvaga
> >>> suhtlemisel, selgitustööl ning Euroopa Liiduga seotud hirmude ja
> >>> eelarvamuste hajutamisel. Lisaks maarahva ja erakonnakaaslaste
> >>> veenmisele
> >>> võttis see pinna jalge alt ainsal erakonna liidril, kes kuni lõpuni jäi
> >>> liitumise vastaseks,? avab valiku tagamaad Euroopa Liikumise president
> >>> Riivo Sinijärv. ?Sellel aastal on Rooma Lepingute 50. aastapäev ning on
> >>> tõesti sobilik anda tiitel eestlasele, kelle panus meie rahva kindlasse
> >>> valikusse astuda Euroopa Liitu on suur,? lisab ta.
> >>>
> >>> Tiitliga on kaasas Eesti Kunstiakadeemia klaasikunstnik Tiina Sarapu töö
> >>> sarjast "Kirjutamata ajalooraamatud".
> >>>
> >>> KONKURSIST:
> >>>
> >>> Aasta Eurooplase valimiseks kuulutas Eesti Euroopa Liikumine välja
> >>> avaliku
> >>> konkursi, millele laekus küll vähe, kuid põhjendatud ettepanekuid.
> >>> Järgmisel aastal saavad samuti kõik soovijad Aasta Eurooplase tiitli
> >>> väärilisi kodanikke või organisatsioone välja pakkuda. Aasta Eurooplase
> >>> tiitlit antakse välja kord aastas, 9.mail Euroopa Päeval.
> >>>
> >>> Eraldi tunnustust euroopaliku käitumise eest avaldab Eesti Euroopa
> >>> Liikumine Valgevene toetusgrupile, kes iga kuu 16.kuupäeval tuletavad
> >>> ühiskonnale meelde, milline on olukord Valgevenes ning leiavad
> >>> võimalusi,
> >>> kuidas Valgevene kodanikke julgustada ja toetada.
> >>>
> >>> -------------
> >>> AASTA EUROOPLASEST:
> >>> Eesti Euroopa Liikumise poolt antava Aasta Eurooplase tiitliga
> >>> soovitakse
> >>> tunnustada neid eestlasi ja organisatsioone, kes on andnud väärika
> >>> panuse
> >>> Eesti ja Euroopa suhete kujundamisse, toetanud kodanikuühiskonna arengut
> >>> ning aidanud kaasa Eesti ühiskonna teadlikkuse tõstmisele Euroopast.
> >>> Tiitlit antakse välja kord aastas Euroopa Päeval 9. mail.
> >>>
> >>> Aasta Eurooplase tiitli on varasematel aastatel saanud kirjanik Jaan
> >>> Kross
> >>> (2006), Põllumajandusregistrite ja Informatsiooni Amet PRIA (2005),
> >>> Eesti
> >>> kodanik (2004), Avatud Eesti Fond, Postimehe ajakirjanik Erkki Bahovski,
> >>> Eesti Raadio ajakirjanik Reet Valing, Saaremaa Eurohouse, Viljandi
> >>> Maagümnaasium (2003); Eesti Üliõpilaskondade Liidu avaliku poliitika
> >>> juht
> >>> Rait Talvik ning Eesti põllumeeste esindaja Brüsselis Aivar Niinemäe
> >>> (2002), Avatud Eesti Fond (2001). Rohkem infot varasemate aastate kohta:
> >>> http://euroopaliikumine.ee/?id=120&gid=68
> >>>
> >>>
> >>> LISAINFO:
> >>> Riivo Sinijärv
> >>> Mob: 51 84 094
> >>> Eesti Euroopa Liikumise president
> >>>
> >>> Ulrika Hurt
> >>> mob: 52 14 251
> >>> Eesti Euroopa Liikumise juhataja
> >>>
> >>>
> >>> Eesti Euroopa Liikumine
> >>> Estonia pst 5A, Tallinn
> >>> 6 419 678
> >>> info@euroopaliikumine.ee
> >>> www.euroopaliikumine.ee
> >>>
> >>>
> >>>
> >>>
> >>
> >>
> >> --
> >> Triin Terasmaa
> >> European Movement Estonia
> >> Estonia pst 5a
> >> 10143 Tallinn
> >> Programme Coordinator
> >> tel: +372 6 419 678
> >> triin@euroopaliikumine.ee
> >> www.euroopaliikumine.ee

USA kaotamas ülemvõimu taevas

Üks päris põnev lugu, kus jänkid on kaotamas ülemvõimu taevas venelastele, väljavõte msnbc veebist.