Saabus selline huvitav kommentaar:
Tasuks tagantjärele uurida ka EE rolli tänalahkunud Ando Keskküla saatuses. Milline leht teda "paljastas", kui Keskküla rektor oli. Ehk polnud loo taga mitte avalikkuse haavatud õigusmeel, vaid hoopis see, et Keskküla ei soovinud kunstiakadeemia majaehitusasju "õige" kinnisvarafirmaga ajada. Magus kesklinna maalapp ikkagi.
Kas keegi teab selle kohta midagi? Jutt on siis Eesti Ekspressis mõned aastad tagasi avaldatud kirjutisest.
laupäev, 29. märts 2008
Ajakirjanike imepärane sümpaatia pedofiilide suhtes
Täitsa imekspandav, millise leebusega suhtuvad ajakirjanikud Haavelite pere pedofiiliaskandaali. Ei piuksu, ei kippu, ei kõppu. Kuigi on video, kus Liis räägib, kuidas ta isa, tähtis Reformierakonna nina, teda lapsena ahistas. Ja on võib-olla ahistanud ka teisi peale tema.
Ähh, mis, ajakirjandusele on see ükskõik. Las käperdavad oma lapsi. Peaasi on Liis vangi panna, telekas trelle näidata ja sünget muusikat mängitada. Peaasi, et mitte keegi ei saaks teada, mis toimus ühe Saaremaa eliitperekonna kodus kardinate taga.
Sest mis siis küll juhtuda võib, kui pedofiile üksteisejärel paljastama hakatakse. Võib selguda, et pedofiile on teisegi. Tuntud ajakirjanike-meediamogulite endigi seas näiteks. Võib ju olla, eks ole. Kui SLÕhtulehe ajakirjanik Ants Põldoja palja tilliga ringi sõitis ning noori tüdrukuid peale võttis, siis vaikiti asi samuti maha.
Noh, Luik ja Kadastik, kas teid erutavad ka väiksed poisid ja tüdrukud, ah? Kui vana see Kõusaar oligi, kui Hans H Luik taga suhet alustas? Miski 14-15? Niisama vana kui Liis Haavel, kui ta isa teda käppis, ups!
P.S. Ja muide, siit üleskutse, andke ka teavet ajakirjanikest pedofiilide ja muude pervode kohta. Kui nad on pedofiilide suhtes nii leebelt meelestatud, siis ses on midagi kahtlast, on midagi kahtlast... :)
Ähh, mis, ajakirjandusele on see ükskõik. Las käperdavad oma lapsi. Peaasi on Liis vangi panna, telekas trelle näidata ja sünget muusikat mängitada. Peaasi, et mitte keegi ei saaks teada, mis toimus ühe Saaremaa eliitperekonna kodus kardinate taga.
Sest mis siis küll juhtuda võib, kui pedofiile üksteisejärel paljastama hakatakse. Võib selguda, et pedofiile on teisegi. Tuntud ajakirjanike-meediamogulite endigi seas näiteks. Võib ju olla, eks ole. Kui SLÕhtulehe ajakirjanik Ants Põldoja palja tilliga ringi sõitis ning noori tüdrukuid peale võttis, siis vaikiti asi samuti maha.
Noh, Luik ja Kadastik, kas teid erutavad ka väiksed poisid ja tüdrukud, ah? Kui vana see Kõusaar oligi, kui Hans H Luik taga suhet alustas? Miski 14-15? Niisama vana kui Liis Haavel, kui ta isa teda käppis, ups!
P.S. Ja muide, siit üleskutse, andke ka teavet ajakirjanikest pedofiilide ja muude pervode kohta. Kui nad on pedofiilide suhtes nii leebelt meelestatud, siis ses on midagi kahtlast, on midagi kahtlast... :)
reede, 28. märts 2008
Ettevaatust: kõrgepinge
Väljavõte Ekspressi veebist.
Lisaks maadevahetuse asjadele ja Liis Haaveli väidetavatele kuritegudele on viimasel ajal kütnud ajakirjanduses kirgi elu kõrgepingeliinide all, mis väidetavalt tekitab vähki.
Olgu kuidas on, aga selge on see, et kõrgepinge väljas elamine mõjutab inimorganismi. Minu isa on elektrik ja juba siis, kui olin väike, rääkis ta mulle kõrgepinge ohust. Seal ei saa normaalselt ju telekatki vaadata ja raadiot kuulata, muust rääkimata. Huvitav, et sinna üldse lubati maju ehitada. Või kui majad olid olemas, siis on kummaline, et sinna suured mastid püsti pandi.
Sama lugu peaks olema mõtlemisaine Veskimöldre elanikele, kus majad on rajatud samuti otse kõrgepingeliinide alla. Kunagi oli seal Pääsküla raba, ja ma ei tea, kes tuli mõttele sinna hakata maju ehitama. Või mis seal ikka nuputada, kunagised Arco Vara ja Hüvitusfondi juhid ikka. Aga igasuguseid asju juhtub.
Kahju oli vaadata ETV Pealtnägijast, kuidas Hans H. Luige isa, tervised talle, ja paljud teised heausksed inimesed on suuri kannatusi läbi elanud. Ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks aeg hakata asjadest ausalt ja otse rääkima. Võimalik, et ka energiafirmale kahjunõue esitada. Kasvõi selle eest, et elanikke pole ohtudest teavitatud.
Siin üks enam kui 10 aasta vanune artikkel kõrgepinge ohtudest tervisele, neid leiab veebist küllaga, kui panna guuglisse märksõna "high voltage health", kujutis väljaandest Midwest Today.
Kuidas Kanal 2 Liisi juba ette süüdi mõistab
Liis Haavel.
Liisi vanemad on ilmselt PR-firma palganud, Meelis Kubitsa oma küllap, sest Kanal 2 näitab praegu tema loo taustal vanglat, trelle ning mängitab ähvardavat muusikat. Puuduvad veel ulumine ja hammaste kiristamine, vampiirid ja sarviku saba. Saatejuht Olaf Suuder räägib "petuskeemidest" - kõik nii, et kõik oleks juba ette selge. Tuletan meelde, et toimunud pole veel ainsatki istungit. Aga moodne tuleriit võtab juba hooga tuld.
Meie intervjueerisime eile Liisi ning riputasime oma blogisse üles kaks videot, kus Liis räägib, kuidas tema isa, Kuressaare eraarst ning Reformierakonna liige Hannes Haavel teda lapsena seksuaalselt kuritarvitas. Suur õnn, et jõudsime selle loo linti võtta, sest kohtunik Liina Pohlak oli Liisi vahistamiskäsu juba andnud. Jooksime sisuliselt ajaga võidu, aga ära tegime! Liis sai oma loo vähemasti ära rääkida, tulgu siis mis tuleb. Kui kohtunik Liisi siiski vahistab, ei saa olla kahtlust selles, kelle mõju all ta tegelikult on. Mitte kunagi pole ma kuulnud, et kohus oleks vahistanud haige inimese, sest ta jättis tulemata esimesele istungile.
Paistab, et kohtunik Pohlakul oli vahistamiskäsu andmise pärast häbi, ta ei vaadanud sest kõneldes kordagi kaamerasse. Irooniline olles - see näitab, et kohtunikul on vähemasti süda; ta saab aru, et andis ebaseadusliku korralduse. Aga mis aitab see Liisi?
Ajakirjandus, kes peaks Liisi kui tema ja ta vanemate sõjas nõrgemat osapoolt kaitsma, on hoopistükkis teda tümitama asunud. Kriminaalasja uurijaks oli Liisi ema Varje sõbranna Krislin Riisalu, kes lausa põles soovist Liisi kohtu alla anda. Käis isegi nende vanainimeste uste taga, kellega Liis oli lepinguid sõlminud, ja ässitas neid Liisi vastu üles. Selline uurija tulnuks kriminaalasja uurimiselt kohe kõrvaldada, sest ta ei saanud kuidagi olla erapooletu. Liis soovis vanainimestele, nagu kokku lepitud, rahasid maksta, aga uurija Riisalu veenas vanainimesi rahakaarte tagasi saatma! Minu käsutuses on Liisi saadetud rahakaardid vanainimestele, mis tõestavad, et PETTUST EI OLNUD, Liis täitis kokkulepet. Panen nad ka siia blogisse üles.
Oleme ausad - see tänane Reporteri lugu oli kuidagi väga - nagla. Mille peale isegi mitte ei vihasta, aga mille pärast on jube piinlik. Tahaks silmad ja kõrvad kinni katta. Mõelda, et seda tegelikult ei olnudki. Sest Liisi endaga ei ole ju tegelikult üldse räägitud. Eetrisse paisati vana intervjuu ja seda päeval, kus meie blogis ilmus kaks videot, kus Liis paljastab oma loo tegelikud telgitagused.
Küllap on lugu nädal aega tagasi valmis tehtud, ainult et seda ei tahetud avaldada üheaegselt Eesti Ekspressi eelmise nädala looga, kus Madis Jürgen peedistas Eeli Kurge. Kujutan ette, millises erutusseisundis olid ajakirjanikud üleeile, kolmapäeval, kui pidi olema Liisi ja Vello kohtuistung. Oii, millise innuga nad ootasid, et saaks tema üle irvitada. Kujutan ette, et Ekspressi omadel läks isegi noku kõvaks. Oii, kui magus see oleks olnud. Ekspressi oleks loo saanud ja! Luige perse oleks olnud ilusti puhtaks lakutud ja!! Aga, raisk. Liis ei ilmunud istungile. Oli haige, raisk. Ja seda ju erutusseisundisse viidud ajakirjanikud andestada ei saanud. Vahistatud! hõiskas eile Ekspress. Ja Kanal 2 näitas täna võidukalt trelle.
Kui paljude sarnaste lugude vastu ajakirjandus õieti huvi tunneb? Sääraseid "petulugusid" on kohtutes iga päev kümneid. Tean, käisin neid istumas. Keda polnud, oli ajakirjandus. Ekspress ja Kanal 2. Aga nüüd on nad miskipärast vääga leilis. Ja kohtualune on Kuressaare eliitperekonna "must lambuke", kadunud tütar. Keda, nagu selgub, tema isa lapsena kuritarvitas. Isa, kelle sõber on Kalle Laanet. Need isa ja ema, Varje ja Hannes Haavel, ütlesid muide oma tütrele Liisile, kui too ähvardas oma vanemad üles anda, et ära mõtlegi, KEEGI SIND NAGUNII EI USU. Et meie oleme eliitperekond ja meil on palju tähtsaid tuttavaid.
Ja mis imekspandav, neil oli õigus! Neil on tõepoolest häid tuttavaid, Eesti Ekspressis ja Kanal 2s. Neid meediakanaleid nimelt ei huvita Liisi versioon ja nad on valmis tegema omalt poolt kõik, et täituks Liisi vanemate harras soov: Liis vangi.
Me elame sellises riigis, päriselt ka. Aga mul on rõõm ühe asja üle: et Liis leidis meid ja sai oma loo ära rääkida. Mul on hea meel ka selle üle, et ma saan teha seda, mida ma parajasti teen. Ehk siis kirjutada asjadest ausalt. Ma saan seda teha, sest ma olen majanduslikult sõltumatu. Ma ei ole end kellelegi maha müünud. Ja saan seepärast rääkida pärislugusid, päriselt.
Aga mind huvitab: kas ausaid inimesi on veel? Kas on veel kedagi, kes julgeks nüüd tõusta püsti ja öelda, et selline asi ei lähe mitte. Et pedofiilid ei saa kohe mitte oma last pokri pista, et see laps ei saaks temaga juhtunust rääkida? Kas selline asi on võimalik? Kui teid on, siis palun tulge ja öelge seda. Öelge seda uurijatele ja öelge seda kohtunikele, aga ennekõike, palun, öelge seda ajakirjanikele, et nad ei teeks ära korrumpeerunud kohtunike musta tööd.
Meie räägime Liisi lugu edasi.
Üks Liis Haavelile tagasi saadetud rahakaartidest.
Kuidas kohus jälle oma rumalust demonstreeris
Olavi helistas ja oli täitsa heas tujus. Tema blogi on ju nüüd üle Eesti kuulus! Ning suur aitähh võib selle eest öelda ei kellelegi muule kui ülimalt väärikale naisinimesele nimega Marika Ruitlane. Seesinast Marika Ruitlast nimelt mainiti ses blogis ohtralt ning seesinane Marika Ruitlane leidis seepeale, et teda mitte kõikse paremas valguses näidatud ei ole ning kaebas oma eksmehe ehk siis Olavi Ruitlase kirjutised kohtusse.
Mina olen mitu korda mõelnud, et huvitav, miks küll sama väärikas naisinimene Maimu Berg ei ole kaevanud kohtusse oma eksmeest Vaino Vahingut, kes näitas teda mitte just kõige paremas valguses oma Päevaraamatus? Kirjutas ju Olavi täpselt nagu Vainogi, pelgalt omaenda mälestustest. Mitte midagi ei mõelnud välja ega võtnud laest. Kirjanik pani lihtsalt kirja oma memuaarid. Ja eks ole ju memuaarid osa kirjaniku loomingust.
Maimu on nüüd küll üsna mitmes lehes prööganud, kui paha-paha Vaino ikkagi oli, et sedasi kõik alatult paljastas, aga kohtusse, näe, tema ei läinud. Eks vist sellepärast, et ta on ise kirjanik ja jagab matsu, et igal kirjanikul on õigus kirjutada memuaare. Kes on lugenud näituseks Ernest Hemingway "Moveable Feast'i", teab, et ta ses sugugi mitte siidikinnastega ei kohelnud oma hääd sõpra Francis Scott Fitzgeraldit ning tolle naist Zeldat, samuti kirjutas ta avameelselt Gertrud Steini lesbisuhetest. Et kust siis tõmmata piir? Minu meelest läheb piir sealt, et inimesel peab olema õigus rääkida ära oma lugu, oma mälestused. Mis teha, kui sinna on segatud ka teised, teised on osa selle inimese loost. Ja see inimene on jällegi osa selle "teise" loost ning ka sel teisel on õigus oma lugu ära rääkida. Viisil või teisel.
Ka Marika Ruitlane võib oma loo ära rääkida. Ta võib näiteks kirjutada raamatu Olavist. Kui ise ei oska, siis lugeda linti, misiganes! Ja Maimu Berg võiks oma eksmehe surmajärgse tümitamise asemel ise nende kooselust avameelse raamatu kirjutada. See oleks palju ilusam ja ausam kui tema praegune hala.
Olavi blogist - päälegi, kui üks blogi ära keelatakse, siis eks ju või kohe teha uue. Ja mis siis? Seegi kinni? Keelata ära kirjaniku eneseväljendus üleüldse? Tõepoolest, milleks kirjandus. Tõstatab ainult ebamugavaid, ebapuhtaid teemasid. Sunnib mõtlema, mis me elus koledat ja valusat. Tirib pehmest voodist välja. Vaadakem parem mehhiko seebikaid, kus rudolfo abiellub lõpus alati marialorenzaga ning kus kõik on lihtne, must või valge. Kus pooltoone pole.
Aga vaatke, neid pooltoone meil hädasti vaja ongi. Meil on vaja, et oleks keegi, kes ütleks, et naine ei pruugi alati olla mitte ohver, vaid agressor (usun, et Vahingu-Bergi suhtes see nii oli), kuigi ta võib välja näha armsakesem, et on isasid, kes käperdavad ja katsuvad oma tütreid, ja et ajakirjandus ja kohus, kes on pandud tõde ja õiglust välja selgitama, võivad hoopistükkis teha omalt poolt kõik, et see tõde kunagi ei selguks.
Sageli on just kirjanikud need, kes pooltoone puudutavad, nad julgelt välja toovad. Kirjanike seas tuleb muidugi eristada neid, kel himu kõrgeid autasusid teenida ning kes seepärast mitte kunagi võimu otsesõnu ei kritiseeri, ebamugavatel teemadel ei kirjuta (Kross), ja neid, kes ei häbene ujuda vastuvoolu, olgu sel siis mis järelmid tahes. Vaino Vahing ei peljanud ujuda vastuvoolu. Kuna selliseid kirjanikke on vähe, õieti polegi teisi, siis teda on väegade raske üle hinnata, Maimukene.
Ähh, ei tule sest Olavi-keisist muud kui üks järjekordne tõdemus, et Eesti Vabariigi kohus ei tea, mis on ilukirjandus, mis memuaarid. Tuleb saata kohtunikud kohustuslikule kirjanduslisele koolitusele, ega muud pääsu pole!
Mina olen mitu korda mõelnud, et huvitav, miks küll sama väärikas naisinimene Maimu Berg ei ole kaevanud kohtusse oma eksmeest Vaino Vahingut, kes näitas teda mitte just kõige paremas valguses oma Päevaraamatus? Kirjutas ju Olavi täpselt nagu Vainogi, pelgalt omaenda mälestustest. Mitte midagi ei mõelnud välja ega võtnud laest. Kirjanik pani lihtsalt kirja oma memuaarid. Ja eks ole ju memuaarid osa kirjaniku loomingust.
Maimu on nüüd küll üsna mitmes lehes prööganud, kui paha-paha Vaino ikkagi oli, et sedasi kõik alatult paljastas, aga kohtusse, näe, tema ei läinud. Eks vist sellepärast, et ta on ise kirjanik ja jagab matsu, et igal kirjanikul on õigus kirjutada memuaare. Kes on lugenud näituseks Ernest Hemingway "Moveable Feast'i", teab, et ta ses sugugi mitte siidikinnastega ei kohelnud oma hääd sõpra Francis Scott Fitzgeraldit ning tolle naist Zeldat, samuti kirjutas ta avameelselt Gertrud Steini lesbisuhetest. Et kust siis tõmmata piir? Minu meelest läheb piir sealt, et inimesel peab olema õigus rääkida ära oma lugu, oma mälestused. Mis teha, kui sinna on segatud ka teised, teised on osa selle inimese loost. Ja see inimene on jällegi osa selle "teise" loost ning ka sel teisel on õigus oma lugu ära rääkida. Viisil või teisel.
Ka Marika Ruitlane võib oma loo ära rääkida. Ta võib näiteks kirjutada raamatu Olavist. Kui ise ei oska, siis lugeda linti, misiganes! Ja Maimu Berg võiks oma eksmehe surmajärgse tümitamise asemel ise nende kooselust avameelse raamatu kirjutada. See oleks palju ilusam ja ausam kui tema praegune hala.
Olavi blogist - päälegi, kui üks blogi ära keelatakse, siis eks ju või kohe teha uue. Ja mis siis? Seegi kinni? Keelata ära kirjaniku eneseväljendus üleüldse? Tõepoolest, milleks kirjandus. Tõstatab ainult ebamugavaid, ebapuhtaid teemasid. Sunnib mõtlema, mis me elus koledat ja valusat. Tirib pehmest voodist välja. Vaadakem parem mehhiko seebikaid, kus rudolfo abiellub lõpus alati marialorenzaga ning kus kõik on lihtne, must või valge. Kus pooltoone pole.
Aga vaatke, neid pooltoone meil hädasti vaja ongi. Meil on vaja, et oleks keegi, kes ütleks, et naine ei pruugi alati olla mitte ohver, vaid agressor (usun, et Vahingu-Bergi suhtes see nii oli), kuigi ta võib välja näha armsakesem, et on isasid, kes käperdavad ja katsuvad oma tütreid, ja et ajakirjandus ja kohus, kes on pandud tõde ja õiglust välja selgitama, võivad hoopistükkis teha omalt poolt kõik, et see tõde kunagi ei selguks.
Sageli on just kirjanikud need, kes pooltoone puudutavad, nad julgelt välja toovad. Kirjanike seas tuleb muidugi eristada neid, kel himu kõrgeid autasusid teenida ning kes seepärast mitte kunagi võimu otsesõnu ei kritiseeri, ebamugavatel teemadel ei kirjuta (Kross), ja neid, kes ei häbene ujuda vastuvoolu, olgu sel siis mis järelmid tahes. Vaino Vahing ei peljanud ujuda vastuvoolu. Kuna selliseid kirjanikke on vähe, õieti polegi teisi, siis teda on väegade raske üle hinnata, Maimukene.
Ähh, ei tule sest Olavi-keisist muud kui üks järjekordne tõdemus, et Eesti Vabariigi kohus ei tea, mis on ilukirjandus, mis memuaarid. Tuleb saata kohtunikud kohustuslikule kirjanduslisele koolitusele, ega muud pääsu pole!
Tartu linnas lood segased
Mäletate, lubasin teid kursis hoida minu isa võltsitud allkirjaga kinnitatud detailplaneeringu saatusega. Nonii, asjade käik on siis lühidalt järgmine. Saatsin paar päeva tagasi linnavolikogu esimehele Olev Rajule (Keskerakond) kirja, kus palusin detailplaneering tühistada, sest puudus naabri nõusolek. Temale saatsin ma selle kirja seepärast, et vastavalt Tartu linna ehitusmäärusele tegeleb detailplaneeringutega justnimelt linnavolikogu: kinnitab ja tühistab neid.
Täna Olev Raju vastas, aga väitis sootuks, et Tartu linnas tühistab detailplaneeringuid hoopistükkis linnavalitsus ehk siis Urmas Kruuse kamp. Hmm, kas siin pole mitte tegu ebameeldiva otsuse teiste kaela veeretamisega? Kui nii, siis see on äärmiselt inetu lugu, sest tõestatud on, et minu isa allkirja võltsiti ning detailplaneering on seeläbi tühine. Linnavolikogu kardab otsust teha. Miks? Kas naaberkrundi omanik Tsõgankov on Keskerakonna mees? Ai-ai, kui te minuga mängite, siis ma saan väegade pahaseks.
Saatsin Rajule järelpärimise, et kuis nii, kui Tartu linna Ehitusmäärus sätestab sõnaselgelt, et detailplaneeringud on linnavolikogu rida. Näis, mis ta vastab. Mina igatahes jonni ei jäta. Ilmapealgi.
Tehas naaberkrundil aga undab uljalt edasi. Eile käis seal veel kella nelja ajal ööselgi vilgas ehitustegevus. Ootan linnavolikogu seisukohavõttu!
Täna Olev Raju vastas, aga väitis sootuks, et Tartu linnas tühistab detailplaneeringuid hoopistükkis linnavalitsus ehk siis Urmas Kruuse kamp. Hmm, kas siin pole mitte tegu ebameeldiva otsuse teiste kaela veeretamisega? Kui nii, siis see on äärmiselt inetu lugu, sest tõestatud on, et minu isa allkirja võltsiti ning detailplaneering on seeläbi tühine. Linnavolikogu kardab otsust teha. Miks? Kas naaberkrundi omanik Tsõgankov on Keskerakonna mees? Ai-ai, kui te minuga mängite, siis ma saan väegade pahaseks.
Saatsin Rajule järelpärimise, et kuis nii, kui Tartu linna Ehitusmäärus sätestab sõnaselgelt, et detailplaneeringud on linnavolikogu rida. Näis, mis ta vastab. Mina igatahes jonni ei jäta. Ilmapealgi.
Tehas naaberkrundil aga undab uljalt edasi. Eile käis seal veel kella nelja ajal ööselgi vilgas ehitustegevus. Ootan linnavolikogu seisukohavõttu!
Kas Sulle sajab kahh kaela Äripäeva spämm?
Mulle igatahes tuleb, sama sagedusega kui kirjad peenisepikenduste, 10 miljoni dollari võitmise ja ma ei tea veel mille kohta.
Äsja saabus mulle kolm (kolm!!!!) sellist meili (seni on olnud 1-2 samateemalist meili korraga):
Äsja saabus mulle kolm (kolm!!!!) sellist meili (seni on olnud 1-2 samateemalist meili korraga):
"Uue meedia" saaga taustad hakkavad selguma...
Tundub, et intervjuu väljapeksmise asjas hakkavad taustad selginema. Nagu kommentaatorid viitavad, oli ajakirjaniku rünnaku objekt keegi Jüri.
Ja nagu selgub Kanal 2 veebist, on saade eetris pühapäeval, aga millegipärast on ründeobjekt tembeldatud siin mikrofonivargaks. Päris huvitav.
Kujutis Kanal 2 veebist.
Ma ei saagi aru, millega tegu, igal juhul oli see "mikrofonivaras" selge ohver, kellelt siis väevõimuga "võeti" intervjuud.
Ja see kaamera ei kukkunud niisama maha. Vaid kaameramees ajas koos ajakirjanikuga oma ohvrit taga, vahepeal libastus, ja siis püherdasid kolmekesi lumelägas. Seejuures andis kaameramees Siimule veel jalaga kõhtu. Ja siis filmis lähedalt seda kähmlust.
Videolt on hästi näha, kuidas ajakirjanik oma ohvrile kaela kargab. Ja kuidas ohver operaatori käest jalaga saab.
Minu meelest peaks Kanal 2 Reporteri programm Ivar Viglaga eesotsas tegema sellest loost omad järeldused. Igal juhul ootaks selgitust. Ja võimalikult ruttu. Muidu ei julge enam tänavale minnagi.
Ja nagu selgub Kanal 2 veebist, on saade eetris pühapäeval, aga millegipärast on ründeobjekt tembeldatud siin mikrofonivargaks. Päris huvitav.
Kujutis Kanal 2 veebist.
Ma ei saagi aru, millega tegu, igal juhul oli see "mikrofonivaras" selge ohver, kellelt siis väevõimuga "võeti" intervjuud.
Ja see kaamera ei kukkunud niisama maha. Vaid kaameramees ajas koos ajakirjanikuga oma ohvrit taga, vahepeal libastus, ja siis püherdasid kolmekesi lumelägas. Seejuures andis kaameramees Siimule veel jalaga kõhtu. Ja siis filmis lähedalt seda kähmlust.
Videolt on hästi näha, kuidas ajakirjanik oma ohvrile kaela kargab. Ja kuidas ohver operaatori käest jalaga saab.
Minu meelest peaks Kanal 2 Reporteri programm Ivar Viglaga eesotsas tegema sellest loost omad järeldused. Igal juhul ootaks selgitust. Ja võimalikult ruttu. Muidu ei julge enam tänavale minnagi.
Reformi pedofiilid ja Ekspressi järjekordne overkill
Tänud Liisi video vaatamise ja talle kaasa tundmise eest. Minulgi oli eile nii jõuetu tunne, et ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Ma mõtlesin, kuidas niiöelda sõltumatu ajaleht Eesti Ekspress Liisi juba aastaid tümitab, aga ei maini poole sõnagagi Liisi isa Hannest, kes teda ema Varje kaasteadmisel lapsena ahistas. Kuidas see ei ole Ekspressi arust "teema". Aga mis on siis "teema", härrased Luik, Vedler, Vahter ja Jürgen? Kas teema on ainult siis, kui on vaja Luige äripartneritele käru keerata? Sel juhul öeldagu seda ka välja. Öeldagu välja, et ei tehta mitte ajakirjandust, vaid kinnisvaraäri.
Palun teie toetust, armsad sõbrad. Arutlegem, kas pedofiilid tuleks paljastada. Kas niiöelda eliitperekondade vanemad-pedofiilid peaks jääma varjule. Kas ajakirjandus pöörab pedofiilia-teemale piisaval määral tähelepanu. Kas teate veel tuntud pedofiile. Ja mis te arvate, mida pedofiilidega peale hakata. Kui asi tuleb välja aastate pärast nagu Liisi puhul, siis mida teha?
Liis ütleb oma videos, et on üritanud mitmeid korda politseisse pöörduda, aga igal pool on talle öeldud "ei", sest Kalle Laanet, endine siseminister, on tema vanemate hea tuttav. Tema isa paigaldas eksministrile südamestimulaatori. Liis räägib, kuidas see, et isa pani tema käe oma suguelunditele, ajas teda oksele, aga kujutate ette, ta ei saa selle teadmisega mitte midagi peale hakata, oma õiguste kaitseks mitte midagi ette võtta, sest ta vanemad on tähtsad ja mõjukad ning pealegi reformierakondlased. Reform kaitseb ka oma pedofiile, mõelge! Eile kuulsin ühelt inimeselt, et reformierakondlased armastavad praalida: meil ei kehti mitte Eesti Vabariigi seadused, vaid Reformierakonna seadused. Õõvastav, kas pole?
See teema väärib arutamist. Ja kõvasti arutamist, lõpuni läbi hekseldamist. Võib-olla paljastub selle käsitluse käigus veel nii mõnigi teine Eesti "eliitpedofiil". Meie igatahes ei lase teemal vaibuda. Ja nüüd näeme, mis nägu on õigupoolest Hans H Luik ja tema loodud Ekspress. Kas Liisi avameelset intervjuud kajastatakse või see vaikitakse maha niisamuti nagu Ingrid Tähismaa ja Peep Vainu seksiseiklused ning Anna-Maria Galojani loo tegelikud telgitagused. Muide, kas olete tähele pannud, et Anna-Mariat ei sõima enam ükski leht vargaks? Ekspress eksis, aga Luigel ei ole nii palju suurust, et vabandada.
Räägitakse, et surm ka ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole, aga meedia, näe, võtab sealtki. Ja mis imekspandav, on see, et kunagi kõige sõltumatumast meediast, Eesti Ekspressist, on saanud kõige sõltuvam, kõige äraostetavam, ja seeläbi kõige enam overkill'idele altim meediaväljaanne.
Palun teie toetust, armsad sõbrad. Arutlegem, kas pedofiilid tuleks paljastada. Kas niiöelda eliitperekondade vanemad-pedofiilid peaks jääma varjule. Kas ajakirjandus pöörab pedofiilia-teemale piisaval määral tähelepanu. Kas teate veel tuntud pedofiile. Ja mis te arvate, mida pedofiilidega peale hakata. Kui asi tuleb välja aastate pärast nagu Liisi puhul, siis mida teha?
Liis ütleb oma videos, et on üritanud mitmeid korda politseisse pöörduda, aga igal pool on talle öeldud "ei", sest Kalle Laanet, endine siseminister, on tema vanemate hea tuttav. Tema isa paigaldas eksministrile südamestimulaatori. Liis räägib, kuidas see, et isa pani tema käe oma suguelunditele, ajas teda oksele, aga kujutate ette, ta ei saa selle teadmisega mitte midagi peale hakata, oma õiguste kaitseks mitte midagi ette võtta, sest ta vanemad on tähtsad ja mõjukad ning pealegi reformierakondlased. Reform kaitseb ka oma pedofiile, mõelge! Eile kuulsin ühelt inimeselt, et reformierakondlased armastavad praalida: meil ei kehti mitte Eesti Vabariigi seadused, vaid Reformierakonna seadused. Õõvastav, kas pole?
See teema väärib arutamist. Ja kõvasti arutamist, lõpuni läbi hekseldamist. Võib-olla paljastub selle käsitluse käigus veel nii mõnigi teine Eesti "eliitpedofiil". Meie igatahes ei lase teemal vaibuda. Ja nüüd näeme, mis nägu on õigupoolest Hans H Luik ja tema loodud Ekspress. Kas Liisi avameelset intervjuud kajastatakse või see vaikitakse maha niisamuti nagu Ingrid Tähismaa ja Peep Vainu seksiseiklused ning Anna-Maria Galojani loo tegelikud telgitagused. Muide, kas olete tähele pannud, et Anna-Mariat ei sõima enam ükski leht vargaks? Ekspress eksis, aga Luigel ei ole nii palju suurust, et vabandada.
Räägitakse, et surm ka ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole, aga meedia, näe, võtab sealtki. Ja mis imekspandav, on see, et kunagi kõige sõltumatumast meediast, Eesti Ekspressist, on saanud kõige sõltuvam, kõige äraostetavam, ja seeläbi kõige enam overkill'idele altim meediaväljaanne.
Meie sõber Katja "Kati" Ljubobratets kirub Savisaart
Ja ta pole tavaline Põhja-Tallinna (Kopli) elanik, nagu ta end igasse postkasti laiali läinud ajalehes tituleerib. Vaid tähtis Reformi asjapulk, Riigikogu reformierakonna fraktsiooni nõunik ja Jürgen Ligi armuke. Väljavõte Tallinna Teatajast.
Tallinna Teatajaid saab lugeda sellele lingile klikkides.
Ja Eesti Teatajad on nähtaval siin.
Ootame pikisilmi, millal nimevahetus teoks saab ja Jekaterinast saab lihtsalt Kati. Reformi-Kati.
Miks hoitakse Kranichit tegelikult varjus?
Põhjus on väga lihtne: kes oli enne Reiljanit keskkonnaminister, aastail siis 1999-2003? Ja arvate tõesti, et Reiljan ise need maadevahetuse skeemid välja mõtles? Lubage naerda.
Aga millegipärast ei uuri politsei Reformierakonnaga seotud maadevahetuse keisse. Huvitav, miks?
Villu, sind tõmmati lihtsalt haledalt kotti!
Aga millegipärast ei uuri politsei Reformierakonnaga seotud maadevahetuse keisse. Huvitav, miks?
Villu, sind tõmmati lihtsalt haledalt kotti!
Reformadi-hoo
Järgnevalt üks huvitav lugu Neinar "ilma minu teadmata ei juhtu Tartus midagi" Selist, kus ta peseb oma musta pesu ajalehes Den za Dnjom. Ja mis talle kommentaariumis kirjutatakse. Kõik oma nimede all seejuures!
Väljavõte ajalehest Den za Dnjom. NB! Lugege kommentaare! Urmas Treier, kelle elu Jõgeva prefektina tegi põrguks Seli soosik, Tartu prefekt Aivar "mu koer murdis endal ise jalaluud" Otsalt. Et Seli maksis kinni Otsalti PR, ilmselt siis ka Otsalti ootamatu "see oli mul juba mitu aastat ette planeeritud" välisreisi. Et mehed saaks "nõu pidada". Sest arvata võib, et juhtmed on neil oi kui pikad. Arunatukesest jääb väga palju puudu. Aga tahtmine riiki juhtida veel suurem. Ja raha juurde sai Seli siis, kui Ansip asus Tartu Kommertspanga pankrotihalduriks. Pole ime, et sellest pangast keegi oma raha kätte ei saanud.
Väljavõte ajalehest Den za Dnjom. NB! Lugege kommentaare! Urmas Treier, kelle elu Jõgeva prefektina tegi põrguks Seli soosik, Tartu prefekt Aivar "mu koer murdis endal ise jalaluud" Otsalt. Et Seli maksis kinni Otsalti PR, ilmselt siis ka Otsalti ootamatu "see oli mul juba mitu aastat ette planeeritud" välisreisi. Et mehed saaks "nõu pidada". Sest arvata võib, et juhtmed on neil oi kui pikad. Arunatukesest jääb väga palju puudu. Aga tahtmine riiki juhtida veel suurem. Ja raha juurde sai Seli siis, kui Ansip asus Tartu Kommertspanga pankrotihalduriks. Pole ime, et sellest pangast keegi oma raha kätte ei saanud.
Kuidas Reformierakond ja Jaan Toots maksumaksjat 3 miljardiga "trukkisid"
Te ei usu seda?!
Aga vaat, ma selgitan lähemalt. Kuhu läks Jaan Toots mõned aastad tagasi tööle pärast Tallinna Sadamast lahkumist? Õige. Uude firmasse kõlava nimetusega Worldwide Invest. Kust ta siis reipalt sebis ennast Estonia teatrisse presidendi vastuvõtule, mäletate, koos Sõõrukaga, nagu kaks vana Viru menti.
Ja millega hakkas tegelema see Worldwide Invest? Õige, söeterminali rajamisega Muugale. Kuhu, olgu ette ära öeldud, ei tule tänase päeva seisuga mitte üks vagun. Täpselt nii. Aga kuhu Toots, siis veel sadama juhtkonna liikmena, valmistas ette riigi 800 miljoni kroonise rahasüsti. Jah, mida kõike võinuks teha 800 miljoni eest, kui mitu koolimaja katust remontida! Või õpetajatele palka juurde maksta. Aga nüüd läks asi ühe mehe erabisinise edendamiseks. Ja veel, ajal, kui Toots sellest kõlava nimega firmast kinga sai, nimetati firma ümber Transgroup Invest'iks. Miks? Sest Toots oli teinud selle esimese nime nii "kuulsaks", et inimesed ei saanud enam rahulikult oma äriasju ajada. Ja Toots võeti firmasse ainult selleks, et garanteerida riigipoolne rahasüst. Transgroup ise pani miljard krooni maksvasse projekti 200 miljonit. Aga tänast seisu arvestades, hea, et niigi palju. Sadama ja maksumaksja jaoks on see nagunii mahavisatud. Ja keda Transgroupi omad sülle sadanud "õnne" eest rahasüstidega tänasid: loomulikult Reformierakonda. Transgroupi juhtidele Liksutovile ja Glinkale sebisid Reformi sõdurid isegi Eesti kodakondsuse.
Nonii. Ja nüüd võtame Eesti Raudtee taasriigistamise eest makstud 2,35 miljardit. Mis kokku selle söeterminaliga teeb kokku veidi enam kui 3 miljardit krooni. Sellest ma olen juba kirjutanud, et Reform sai ka Eesti Raudtee endistelt omanikelt mõned miljonid eurod "valuraha". Eks siis selle riski eest, et mis siis juhtub, kui asi välja tuleb (ma mõtlen siin mõttetut raudtee-ostu) ja Reform kannatab. Aga nagu ütleb tuntud väljend, kes ei riski, see šampust ei joo. Äsja saatis Reform üle Eesti laiali järjekordse laadungi "Teatajaid", kus siis erakonna peasekretär Kristen Michal poseerib koos lastega, kes ilmselt vaid pildi jaoks on kohale toodud. Muidu semmib ta juba pikemat aega uute kenade Reformi näitsikutega. Sest mees, kes on erakonnale välja sebinud mitmed millid, ja lisa veel tulemas, näiteks Paldiskist ja võimalik, et Tartust, ei saa ju lubada lihtlabast kooselu vaid ühe naisega. Korralik mees peab üleval mitut peret, eksole ju!
Väljavõte ajalehest Tallinna Teataja.
Aga vaat, ma selgitan lähemalt. Kuhu läks Jaan Toots mõned aastad tagasi tööle pärast Tallinna Sadamast lahkumist? Õige. Uude firmasse kõlava nimetusega Worldwide Invest. Kust ta siis reipalt sebis ennast Estonia teatrisse presidendi vastuvõtule, mäletate, koos Sõõrukaga, nagu kaks vana Viru menti.
Ja millega hakkas tegelema see Worldwide Invest? Õige, söeterminali rajamisega Muugale. Kuhu, olgu ette ära öeldud, ei tule tänase päeva seisuga mitte üks vagun. Täpselt nii. Aga kuhu Toots, siis veel sadama juhtkonna liikmena, valmistas ette riigi 800 miljoni kroonise rahasüsti. Jah, mida kõike võinuks teha 800 miljoni eest, kui mitu koolimaja katust remontida! Või õpetajatele palka juurde maksta. Aga nüüd läks asi ühe mehe erabisinise edendamiseks. Ja veel, ajal, kui Toots sellest kõlava nimega firmast kinga sai, nimetati firma ümber Transgroup Invest'iks. Miks? Sest Toots oli teinud selle esimese nime nii "kuulsaks", et inimesed ei saanud enam rahulikult oma äriasju ajada. Ja Toots võeti firmasse ainult selleks, et garanteerida riigipoolne rahasüst. Transgroup ise pani miljard krooni maksvasse projekti 200 miljonit. Aga tänast seisu arvestades, hea, et niigi palju. Sadama ja maksumaksja jaoks on see nagunii mahavisatud. Ja keda Transgroupi omad sülle sadanud "õnne" eest rahasüstidega tänasid: loomulikult Reformierakonda. Transgroupi juhtidele Liksutovile ja Glinkale sebisid Reformi sõdurid isegi Eesti kodakondsuse.
Nonii. Ja nüüd võtame Eesti Raudtee taasriigistamise eest makstud 2,35 miljardit. Mis kokku selle söeterminaliga teeb kokku veidi enam kui 3 miljardit krooni. Sellest ma olen juba kirjutanud, et Reform sai ka Eesti Raudtee endistelt omanikelt mõned miljonid eurod "valuraha". Eks siis selle riski eest, et mis siis juhtub, kui asi välja tuleb (ma mõtlen siin mõttetut raudtee-ostu) ja Reform kannatab. Aga nagu ütleb tuntud väljend, kes ei riski, see šampust ei joo. Äsja saatis Reform üle Eesti laiali järjekordse laadungi "Teatajaid", kus siis erakonna peasekretär Kristen Michal poseerib koos lastega, kes ilmselt vaid pildi jaoks on kohale toodud. Muidu semmib ta juba pikemat aega uute kenade Reformi näitsikutega. Sest mees, kes on erakonnale välja sebinud mitmed millid, ja lisa veel tulemas, näiteks Paldiskist ja võimalik, et Tartust, ei saa ju lubada lihtlabast kooselu vaid ühe naisega. Korralik mees peab üleval mitut peret, eksole ju!
Väljavõte ajalehest Tallinna Teataja.
Uus kuum insaid-inff Reformist: Jänes semmib oma nõunikuga
Vasakult Valga linnapea Ivar Unt, Kristjan Karis ja Laine Jänes. Kujutis Valgamaalase veebist.
Uus kuum inff räägib, et Ansipi silitamisega vahele jäänud Laine Jänes (43) on leidnud omale uue silmarõõmu, lausa oma nõuniku ministeeriumist Kristjan Karise (29). Paistab selline tore ja kena poiss. Ja vanusevahe pole ka teab-mis suur. Vähemalt mees majas, nagu öeldakse.
neljapäev, 27. märts 2008
Kuidas Eesti Ekspress valetab ja Reformierakonna pärisoma ahistaja
Eesti Ekspressi veebist võib täna leida uudise: Liis Haavel ja Vello Loit ei tulnud eile kohtusse kohale ega põhjendanud mitteilmumist.
Luige ila tilgub vist kangesti magusate mereäärsete kruntide järele, mnjaa. Alles see oli, kui Hans saatis vana mehe Eeli Kure majakese aia taha kaks Eesti Ekspressi ajakirjanikku, kes 77-aastast vanameest, kes oma aias rahulikult lehti riisus, peedistasid, loata pildistasid ning tagatipuks veel lehes lolliks tembeldasid. Sul on voodikoht juba valmis, öelnud Madis Jürgen vanamehe sõnul talle üle aia, ise samal ajal uljalt jalalt jalale keksides. Mõelge, seesama Madis Jürgen, Ekspressi raudvara. Vana mees ei tahtnud ajakirjanikega suhelda ja tal on seks ka õigus, sest tema ei ole avaliku elu tegelane, vaid lihtne vanamees, kes riisus oma aias lehti. Vana mees tahab nüüd Eesti Ekspressi kohtusse kaevata ja teate, ma aitan tal seda hagi koostada. Päris tõsiselt, herr Luik ja herr Jürgen, te leheneegrid sõna kõige otsesemas mõttes, see afäär ei läe teil enam libedalt.
Olen tähele pannud, et ajakirjanikud armastavadki peedistada neid, kes neile nende arust mingit ohtu ei kujuta. Ja vana inimene sobiks seks ideaalselt, eks. Tema jõud on vähenenud ning ta ei reageeri enam nii kiiresti kui varem. Eriti hea, kui tal ei ole raha, sest siis ta ei jaksa lehte kohtusse kaevata. Aga võta näpust, eks ole. Võib juhtuda sedamoodi, et see vana inimene võtab ühendust inimestega, kes ei vaata tema kiusamisele sugugi mitte hea pilguga ja kel on küllalt vahendeid, et seda vana inimest aidata. Siis on hambad. Sellele võiks teinekord mõelda.
Teine lugu on Liis Haaveliga, kelle kohta Ekspressi veeb kirjutab, et ta ei ilmunud eilsele istungile ega põhjendanud ka kuidagi oma mitteilmumist. See on vale ning Ekspress diskrediteerib end seda publitseerides. Liis oli eile haige ja muide, mitte ainult ta ise, vaid ka tema lapsed olid haiged. Liisil on nimelt kaks väikest last ja ma arvan, et iga ema jääks oma haigete lastega koju, kui neil on gripp. Liis helistas eile ka kohtunik Liina Pohlakule ja selgitas, miks ta istungile tulla ei saa, samuti lubas ta temale täna arstitõendi saata.
Seda arusaamatumaks jääb mulle kohtuniku tänane vahistamisotsus. Miks, tahaks küsida. Kas oma võimunäitamiskihu on tõesti nii suur? Või soov Luigele meele järele olla? Ärgem unustagem, et Liisi-kampaaniat ajab kõige kirglikumalt just Hans H Luik.
Mis sunnib mind küsima: kas Eesti Vabariigis mõistab kohut ajakirjandus? Et kui Luik ütleb, et kinni võtta, siis kohus on kohe, et jess, söör ning teeb kraapsu ka. Kui Liis Haavel haigete laste kõrvalt tõepoolest vahistatakse, siis nii see tõepoolest paistab. Seda enam, et kohus ei langeta tavaolukorras vahistamisotsust sugugi kergekäeliselt. Vahistamiskäsk antakse siis, kui kohtualune ei ilmu KORDUVALT kohtuistungile. Liisile oli see esimene istung.
Eesti Ekspress edastab ka teise vale. Nimelt on tänases Ekspressis pealkiri: "Kolmapäeval JÄTKUS Harju Maakohtus vanainimestelt majade ja muu vara väljapetmises süüdistatavate Liis Haaveli ja Vello Loiti kohtutee". Kohtutee ei saanud kuidagi jätkuda, sest tegu oli esimese istungiga.
Iga inimene võib jääda haigeks, seda eriti talvisel gripihooajal. Seepärast vahistada on kuritegelik. Kohus muutub sel viisil ise kurjategijaks, kelle huvi pole mitte tõde välja selgitada ning õiglust jalule seada, vaid kohtu all olevatele inimestele võimalikult palju kannatusi tekitada.
Tavaliselt on selliste otsuste taga üsna proosalised põhjused. Kohtusin täna Liisiga ja ta rääkis mulle pikalt ja siiralt, kuidas tema isa Hannes Haavel, Kuressaare eraarst, täpsemalt kirurg-ortopeed, ning Reformierakonna liige, teda siis, kui Liis oli 15 aastat vana, käperdas ja katsus, kuidas pani Liisi käe oma suguelunditele. See on nende perekonna suur, tume saladus. Liis põgenes kodunt ning sestpeale on vanemad teda järjekindlalt taga kiusanud. See on olnud lihtne, sest vanematel on palju tähtsaid tuttavaid, näiteks siseminister Kalle Laanet, kellele Liisi isa paigaldas südamestimulaatori. Samuti on Liisi kriminaalasja uurija Krislin Riisalu tema ema Varje sõbranna. Ema Varje, kes on muide günekoloog ja kes seksuaalsest ahistamisest teadis, on teinud omalt poolt kõik, et Liisi hulluks tunnistada. Tema suurim hirm on olnud, et suur, tume saladus tuleb välja. Küllap on nende huvides ka see, et Liis ruttu kinni pandaks, et ta ei saaks "rääkida". See selleks, aga minu arust on lubamatu, et Liisi kriminaalasja uuris uurija, kes on Liisi vihavaenlase, tema ema, hea sõbranna. Liisi jutust selgus ka, et uurija Riisalu oli teinud kõik, et kriminaalasja juurde kunstlikke tõendeid luua. Näiteks käis ta nende vanainimeste juures, kelle petmises Liisi süüdistatakse, ja meelitas neid Liisi vastu tunnistama. Samuti ei lubanud ta vanainimestel vastu võtta Liisi saadetud rahakaarte, väites, et sel juhul ei saa ta "asja" kokku. Kas pole küüniline, mis? Et selline asi toimub - ka tegelikult - Eesti Vabariigis?
Liis ei tea veel, mis tast saab. Üks on selge: kui Liis tõepoolest vahistatakse, siis on kohtunik Liina Pohlak demonstreerinud, kellele ta tegelikult allub. Nagu Liis täna ütles: aga kui kohus on ajakirjandusest nii palju mõjustatud, siis milleks üldse kohut pidada? Las siis ajakirjandus mõistab kohut ja paneb inimesi vangi.
Luige ila tilgub vist kangesti magusate mereäärsete kruntide järele, mnjaa. Alles see oli, kui Hans saatis vana mehe Eeli Kure majakese aia taha kaks Eesti Ekspressi ajakirjanikku, kes 77-aastast vanameest, kes oma aias rahulikult lehti riisus, peedistasid, loata pildistasid ning tagatipuks veel lehes lolliks tembeldasid. Sul on voodikoht juba valmis, öelnud Madis Jürgen vanamehe sõnul talle üle aia, ise samal ajal uljalt jalalt jalale keksides. Mõelge, seesama Madis Jürgen, Ekspressi raudvara. Vana mees ei tahtnud ajakirjanikega suhelda ja tal on seks ka õigus, sest tema ei ole avaliku elu tegelane, vaid lihtne vanamees, kes riisus oma aias lehti. Vana mees tahab nüüd Eesti Ekspressi kohtusse kaevata ja teate, ma aitan tal seda hagi koostada. Päris tõsiselt, herr Luik ja herr Jürgen, te leheneegrid sõna kõige otsesemas mõttes, see afäär ei läe teil enam libedalt.
Olen tähele pannud, et ajakirjanikud armastavadki peedistada neid, kes neile nende arust mingit ohtu ei kujuta. Ja vana inimene sobiks seks ideaalselt, eks. Tema jõud on vähenenud ning ta ei reageeri enam nii kiiresti kui varem. Eriti hea, kui tal ei ole raha, sest siis ta ei jaksa lehte kohtusse kaevata. Aga võta näpust, eks ole. Võib juhtuda sedamoodi, et see vana inimene võtab ühendust inimestega, kes ei vaata tema kiusamisele sugugi mitte hea pilguga ja kel on küllalt vahendeid, et seda vana inimest aidata. Siis on hambad. Sellele võiks teinekord mõelda.
Teine lugu on Liis Haaveliga, kelle kohta Ekspressi veeb kirjutab, et ta ei ilmunud eilsele istungile ega põhjendanud ka kuidagi oma mitteilmumist. See on vale ning Ekspress diskrediteerib end seda publitseerides. Liis oli eile haige ja muide, mitte ainult ta ise, vaid ka tema lapsed olid haiged. Liisil on nimelt kaks väikest last ja ma arvan, et iga ema jääks oma haigete lastega koju, kui neil on gripp. Liis helistas eile ka kohtunik Liina Pohlakule ja selgitas, miks ta istungile tulla ei saa, samuti lubas ta temale täna arstitõendi saata.
Seda arusaamatumaks jääb mulle kohtuniku tänane vahistamisotsus. Miks, tahaks küsida. Kas oma võimunäitamiskihu on tõesti nii suur? Või soov Luigele meele järele olla? Ärgem unustagem, et Liisi-kampaaniat ajab kõige kirglikumalt just Hans H Luik.
Mis sunnib mind küsima: kas Eesti Vabariigis mõistab kohut ajakirjandus? Et kui Luik ütleb, et kinni võtta, siis kohus on kohe, et jess, söör ning teeb kraapsu ka. Kui Liis Haavel haigete laste kõrvalt tõepoolest vahistatakse, siis nii see tõepoolest paistab. Seda enam, et kohus ei langeta tavaolukorras vahistamisotsust sugugi kergekäeliselt. Vahistamiskäsk antakse siis, kui kohtualune ei ilmu KORDUVALT kohtuistungile. Liisile oli see esimene istung.
Eesti Ekspress edastab ka teise vale. Nimelt on tänases Ekspressis pealkiri: "Kolmapäeval JÄTKUS Harju Maakohtus vanainimestelt majade ja muu vara väljapetmises süüdistatavate Liis Haaveli ja Vello Loiti kohtutee". Kohtutee ei saanud kuidagi jätkuda, sest tegu oli esimese istungiga.
Iga inimene võib jääda haigeks, seda eriti talvisel gripihooajal. Seepärast vahistada on kuritegelik. Kohus muutub sel viisil ise kurjategijaks, kelle huvi pole mitte tõde välja selgitada ning õiglust jalule seada, vaid kohtu all olevatele inimestele võimalikult palju kannatusi tekitada.
Tavaliselt on selliste otsuste taga üsna proosalised põhjused. Kohtusin täna Liisiga ja ta rääkis mulle pikalt ja siiralt, kuidas tema isa Hannes Haavel, Kuressaare eraarst, täpsemalt kirurg-ortopeed, ning Reformierakonna liige, teda siis, kui Liis oli 15 aastat vana, käperdas ja katsus, kuidas pani Liisi käe oma suguelunditele. See on nende perekonna suur, tume saladus. Liis põgenes kodunt ning sestpeale on vanemad teda järjekindlalt taga kiusanud. See on olnud lihtne, sest vanematel on palju tähtsaid tuttavaid, näiteks siseminister Kalle Laanet, kellele Liisi isa paigaldas südamestimulaatori. Samuti on Liisi kriminaalasja uurija Krislin Riisalu tema ema Varje sõbranna. Ema Varje, kes on muide günekoloog ja kes seksuaalsest ahistamisest teadis, on teinud omalt poolt kõik, et Liisi hulluks tunnistada. Tema suurim hirm on olnud, et suur, tume saladus tuleb välja. Küllap on nende huvides ka see, et Liis ruttu kinni pandaks, et ta ei saaks "rääkida". See selleks, aga minu arust on lubamatu, et Liisi kriminaalasja uuris uurija, kes on Liisi vihavaenlase, tema ema, hea sõbranna. Liisi jutust selgus ka, et uurija Riisalu oli teinud kõik, et kriminaalasja juurde kunstlikke tõendeid luua. Näiteks käis ta nende vanainimeste juures, kelle petmises Liisi süüdistatakse, ja meelitas neid Liisi vastu tunnistama. Samuti ei lubanud ta vanainimestel vastu võtta Liisi saadetud rahakaarte, väites, et sel juhul ei saa ta "asja" kokku. Kas pole küüniline, mis? Et selline asi toimub - ka tegelikult - Eesti Vabariigis?
Liis ei tea veel, mis tast saab. Üks on selge: kui Liis tõepoolest vahistatakse, siis on kohtunik Liina Pohlak demonstreerinud, kellele ta tegelikult allub. Nagu Liis täna ütles: aga kui kohus on ajakirjandusest nii palju mõjustatud, siis milleks üldse kohut pidada? Las siis ajakirjandus mõistab kohut ja paneb inimesi vangi.
Teated noortekaardilt EURO26
Üks teade noortekaardilt. See on siis see projekt, mis sundis Hansapanka silma kinni pigistama möödalaskmistele MTÜ Eesti Euroopa Liikumine (EEL) arvepidamises. Hansapank toetab EELi aastas 1 miljoni krooniga ja saab vastu õiguse ühendada oma noorte pangakaart EURO26 projektiga, mida veab EEL. Seega otsapidi Hansapank ostab ühelt MTÜlt teenust, millega meelitab noori enda juurde. Umbes samalaadne asi, nagu on Ühispangal (vabandust, SEB) ISIC kaart. Kui EELi jamad välja tulevad, võib pank oma projektipartneri kaotada ning sellega ka EURO26 projekti, mis tähendab konkurentsieelise kaotust võrreldes SEBiga, et noori kliente on raske enda juurde meelitada.
Teade ise on siin:
Date: Wed, 26 Mar 2008 11:53:36 +0200
From: info@euro26.ee
To: list@euro26.ee
Subject: [EURO< 26] Teated noortekaardilt EURO< 26 :nr 10/2008:
Teated noortekaardilt EURO26 :nr 10/2008:
Veel on võimalus täita EURO26 küsimustik ja võita auhindu!
Kuni 31. märtsini on Sul võimalik osaleda rahvusvahelises küsitluses ning vastata
küsimustele, mis puudutavad Euroopat, reisimist ning noortekaarti EURO26.
Osale ja võida ägedaid auhindu! Küsimustiku täitmiseks kulub vaid 10 minutit. Loe lisa
ja alusta täitmist siit.
Noorte projektijuhtide kool 5.- 6. aprillil Tartus
Kuidas oma idee selgelt paberile panna? Kas mina olen hea projektijuht? Kuidas teha koostööd? Kellelt küsida raha heade ideede realiseerimiseks? Neile ja kõigile teistele küsimustele leiad vastuse EURO26 ja EURODESK-i poolt läbi viidavalt koolituselt.
Loe lähemalt siit.
Avasta enda jaoks Bosnia ja Hertsegoviina või Makedoonia!
Mais ja juunis toimuvad noortelaagrid Bosnia ja Hertsegoviinas ning Makedoonias ootavad Sind osalema. Kasuta võimalust õppida mitteformaalses keskkonnas ja saada sõpradeks teiste noortega üle kogu Euroopa! Täpsem info siit.
Kõikide kehtivate EURO26 soodustustega saad tutvuda siin.
Uudiseid siit ja sealt
Märka erinevaid kultuure meie tänavail, pildista ning osale Euroopa Kultuuridevahelise
dialoogi aasta raames toimuval fotokonkursil. Lähemalt siit.
Eesti Noorteühenduste Liidu Osaluskooli konkursil on õpilased üle Eesti välja pakkunud
omapoolseid ideid, kuidas muuta kooli- ja kodukoha elus kaasa rääkimist lihtsamaks ja
põnevamaks. Hääleta parima ettepaneku poolt Osaluskampaania kodulehel.
Neljapäeval, 27. märtsil näidatakse Euroopa Liidu Majas Tallinnas mainekat, sh ka parima
võõrkeelse filmi Oscari võitnud Tšehhi filmi 'Kolja'. Loe lähemalt siin.
Talviste tervitustega,
Rahvusvaheline noortekaart noortekaart EURO26.
Teade ise on siin:
Date: Wed, 26 Mar 2008 11:53:36 +0200
From: info@euro26.ee
To: list@euro26.ee
Subject: [EURO< 26] Teated noortekaardilt EURO< 26 :nr 10/2008:
Teated noortekaardilt EURO26 :nr 10/2008:
Veel on võimalus täita EURO26 küsimustik ja võita auhindu!
Kuni 31. märtsini on Sul võimalik osaleda rahvusvahelises küsitluses ning vastata
küsimustele, mis puudutavad Euroopat, reisimist ning noortekaarti EURO26.
Osale ja võida ägedaid auhindu! Küsimustiku täitmiseks kulub vaid 10 minutit. Loe lisa
ja alusta täitmist siit.
Noorte projektijuhtide kool 5.- 6. aprillil Tartus
Kuidas oma idee selgelt paberile panna? Kas mina olen hea projektijuht? Kuidas teha koostööd? Kellelt küsida raha heade ideede realiseerimiseks? Neile ja kõigile teistele küsimustele leiad vastuse EURO26 ja EURODESK-i poolt läbi viidavalt koolituselt.
Loe lähemalt siit.
Avasta enda jaoks Bosnia ja Hertsegoviina või Makedoonia!
Mais ja juunis toimuvad noortelaagrid Bosnia ja Hertsegoviinas ning Makedoonias ootavad Sind osalema. Kasuta võimalust õppida mitteformaalses keskkonnas ja saada sõpradeks teiste noortega üle kogu Euroopa! Täpsem info siit.
Kõikide kehtivate EURO26 soodustustega saad tutvuda siin.
Uudiseid siit ja sealt
Märka erinevaid kultuure meie tänavail, pildista ning osale Euroopa Kultuuridevahelise
dialoogi aasta raames toimuval fotokonkursil. Lähemalt siit.
Eesti Noorteühenduste Liidu Osaluskooli konkursil on õpilased üle Eesti välja pakkunud
omapoolseid ideid, kuidas muuta kooli- ja kodukoha elus kaasa rääkimist lihtsamaks ja
põnevamaks. Hääleta parima ettepaneku poolt Osaluskampaania kodulehel.
Neljapäeval, 27. märtsil näidatakse Euroopa Liidu Majas Tallinnas mainekat, sh ka parima
võõrkeelse filmi Oscari võitnud Tšehhi filmi 'Kolja'. Loe lähemalt siin.
Talviste tervitustega,
Rahvusvaheline noortekaart noortekaart EURO26.
kolmapäev, 26. märts 2008
Laps emale - arhailine arusaam
Tõepoolest, nagu üks kommentaator tabavalt märkis, lapse hooldusõiguse automaatne emale andmine on sama jabur kui meestele automaatne kõrgema töötasu kehtestamine. Sest nii palju kui on neid, kes väidavad, et just naisel on lapsega lähem side, on ka neid, kes väidavad, ja sama edukalt, et mehed väärivad kõrgemat palka kui naised. Ja tõepoolest, neil on ka kaalukaid argumente: nimelt, naised on vähemasti kord kuus ja lausa nädal aega järjest meestest tööpostil vähemefektiivsemad, sest naistel on kord kuus menstruatsioon, kõht valutab ja tuju on paha. Tean omast käest, mul on vahel ikka väga hullud päevad, nii et aitab ainult mullivann. Enne rasedusvastaste tablettide võtmist läksin näost valgeks, kattusin külma higiga ja kukkusin oimetult maha. Neil päevil, see on siis 5 päeva olnuks mul väga raske tööl käia. Kui ma õigesti mäletan, siis tööl käies võtsin päevade pärast nii mõnigi kord haiguslehe.
Perekonnaseaduse väljatöötajad lähtuvad emale automaatse hooldusõiguse andmisel tegelikult ühestainsast kaalutlusest, mida nad välja ei öelda, aga mis on meelel: mehed on vähemefektiivsed isad. Nad lähtuvad tegelikult möödunud sajandil kehtinud tavadest, mil mehed ei osalenud kodutöödes, ei teinud süüa ega pesnud pesu, ammugi ei pesnud lapse kakast peput. Selle aja mees kirtsutas lapse kakahaisu peale pahaselt nina ja läks teise tuppa, kui vääks röökima kukkus. Sel ajal oli pärast tööd peaasjalikult sohval ajalehti lugev mees tõepoolest vähemefektiivsem lapsehooldaja kui naine, aga me ei ela enam neil aegadel. Ammu. Tänapäeva mees kokkab, koristab ja kasib ka lapsi. Tänapäeva mees käib naisega kogunisti sünnitusel kaasas, aitab naisel tissist piima välja lüpsta, söödab last lutipudelist, vannitab ja vahetab mähkmeid, kannab kõhukotiski, kui tarvis. Tänapäeva mees on väga efektiivne isa ning pahatihti on ta palju efektiivsem kui naine. Kasvõi juba seeläbi, et tal on rohkem jõudu. Ta jaksab paremini last tassida.
Mis on siis naiste eelis meeste ees, et nad tingimata peaks saama automaatse hooldusõiguse? Ok, ma saan aru, et tissitamise ajal on efektiivsem hooldaja naine, sest laps saab emapiimast kasulikke aineid, aga pärast tissimise lõppu, kui laps on aasta-kahene, ütleks ma, et ema on isaga täiesti võrdne, kui mitte kehvem vanema kandidaat. Automaatne hooldusõigus antakse naistele üksnes seepärast, et valdav osa ametnikest on naised ja tänapäeva naine, ka ametnik on omamoodi kahvlis. Ta tahab ühelt poolt olla samasugune sõdalane nagu mees, ta tahab omale samasuguseid võimalusi, õigusi ja kohustusi, aga samas on tal ka meeles lapsepõlvest kuuldud muinasjutud Lumivalgekesest, Tuhkatriinust ja Okasroosikesest, kes kõik leidsid oma printsid ja kandsid ilusaid satsilisi kleite. Olen alati pannud imeks, et 21. sajandi naine tahab ikka veel traditsiooniliselt abielluda, kanda pikka valget pulmakleiti nagu tema ema ja vanaema, nagu möödunud ja ülemöödunud sajandi naised, kes ei saanud olla sõdalased, isegi kui nad oleks seda tahtnud. Tänapäeva naine võiks allasurutuse aegadest pärinevate traditsioonide üle naerda, aga ta ei tee seda; ta tahab olla nii sõdalane kui printsess, to have her cake and eat it too, nagu inglased ütlevad. Suur tükk ajab suu lõhki, öeldakse. See, et tänapäeva naine ei suuda teha selget valikut, kes ta siis tegelikult olla tahab, kas sõdalane või printsess, on minu arust tänapäeva naise kõige suurem traagika.
Ta nõuab meestega võrdset töötasu, aga tahab, et talle kuuluks lapse automaatne hooldusõigus. Ta tahab käia valimas, aga ei suuda loobuda Stockmanni hulludest päevadest. Ta tahab, et teda võetaks tõsiselt, kui mõtlevat olendit, kuid nõuab järjekindlalt valgeid pulmi koos kogu sinna juurde käiva palaganiga.
Mehed on naistest nõrgemas olukorras juba seepärast, et nemad on küll pidanud muutuma, nad on pidanud naise sõdalaseks muutumist aktseptima, kuid erinevalt naisest ei ole nemad saanud juurde mingeid õigusi. Naisele on küll antud nö karmimaid õigusi, aga mehele ei ole pehmemaid õigusi antud.
Üks selliseid pehmeid õigusi, mida mehed kindlasti vääriks, oleks lapse hooldusõigus. Et kohus ei annaks seda mitte automaatselt naisele, nagu mehele ei kuulu ka automaatselt kõrgem töötasu üksnes seepärast, et naised menstrueerivad, vaid kaaluks, kumb, kas naine või mees, on oma lapsele parem vanem. Kummal on lapsele reaalselt rohkem aega. Mitte raha, just aega, sest seda on lapsel kõige rohkem tarvis. Lapse automaatne emale andmine loomastab lapse - lapsest saab koer või kass, kel on peremees. Inimesel ei tohiks aga automaatset peremeest olla.
Perekonnaseaduse väljatöötajad lähtuvad emale automaatse hooldusõiguse andmisel tegelikult ühestainsast kaalutlusest, mida nad välja ei öelda, aga mis on meelel: mehed on vähemefektiivsed isad. Nad lähtuvad tegelikult möödunud sajandil kehtinud tavadest, mil mehed ei osalenud kodutöödes, ei teinud süüa ega pesnud pesu, ammugi ei pesnud lapse kakast peput. Selle aja mees kirtsutas lapse kakahaisu peale pahaselt nina ja läks teise tuppa, kui vääks röökima kukkus. Sel ajal oli pärast tööd peaasjalikult sohval ajalehti lugev mees tõepoolest vähemefektiivsem lapsehooldaja kui naine, aga me ei ela enam neil aegadel. Ammu. Tänapäeva mees kokkab, koristab ja kasib ka lapsi. Tänapäeva mees käib naisega kogunisti sünnitusel kaasas, aitab naisel tissist piima välja lüpsta, söödab last lutipudelist, vannitab ja vahetab mähkmeid, kannab kõhukotiski, kui tarvis. Tänapäeva mees on väga efektiivne isa ning pahatihti on ta palju efektiivsem kui naine. Kasvõi juba seeläbi, et tal on rohkem jõudu. Ta jaksab paremini last tassida.
Mis on siis naiste eelis meeste ees, et nad tingimata peaks saama automaatse hooldusõiguse? Ok, ma saan aru, et tissitamise ajal on efektiivsem hooldaja naine, sest laps saab emapiimast kasulikke aineid, aga pärast tissimise lõppu, kui laps on aasta-kahene, ütleks ma, et ema on isaga täiesti võrdne, kui mitte kehvem vanema kandidaat. Automaatne hooldusõigus antakse naistele üksnes seepärast, et valdav osa ametnikest on naised ja tänapäeva naine, ka ametnik on omamoodi kahvlis. Ta tahab ühelt poolt olla samasugune sõdalane nagu mees, ta tahab omale samasuguseid võimalusi, õigusi ja kohustusi, aga samas on tal ka meeles lapsepõlvest kuuldud muinasjutud Lumivalgekesest, Tuhkatriinust ja Okasroosikesest, kes kõik leidsid oma printsid ja kandsid ilusaid satsilisi kleite. Olen alati pannud imeks, et 21. sajandi naine tahab ikka veel traditsiooniliselt abielluda, kanda pikka valget pulmakleiti nagu tema ema ja vanaema, nagu möödunud ja ülemöödunud sajandi naised, kes ei saanud olla sõdalased, isegi kui nad oleks seda tahtnud. Tänapäeva naine võiks allasurutuse aegadest pärinevate traditsioonide üle naerda, aga ta ei tee seda; ta tahab olla nii sõdalane kui printsess, to have her cake and eat it too, nagu inglased ütlevad. Suur tükk ajab suu lõhki, öeldakse. See, et tänapäeva naine ei suuda teha selget valikut, kes ta siis tegelikult olla tahab, kas sõdalane või printsess, on minu arust tänapäeva naise kõige suurem traagika.
Ta nõuab meestega võrdset töötasu, aga tahab, et talle kuuluks lapse automaatne hooldusõigus. Ta tahab käia valimas, aga ei suuda loobuda Stockmanni hulludest päevadest. Ta tahab, et teda võetaks tõsiselt, kui mõtlevat olendit, kuid nõuab järjekindlalt valgeid pulmi koos kogu sinna juurde käiva palaganiga.
Mehed on naistest nõrgemas olukorras juba seepärast, et nemad on küll pidanud muutuma, nad on pidanud naise sõdalaseks muutumist aktseptima, kuid erinevalt naisest ei ole nemad saanud juurde mingeid õigusi. Naisele on küll antud nö karmimaid õigusi, aga mehele ei ole pehmemaid õigusi antud.
Üks selliseid pehmeid õigusi, mida mehed kindlasti vääriks, oleks lapse hooldusõigus. Et kohus ei annaks seda mitte automaatselt naisele, nagu mehele ei kuulu ka automaatselt kõrgem töötasu üksnes seepärast, et naised menstrueerivad, vaid kaaluks, kumb, kas naine või mees, on oma lapsele parem vanem. Kummal on lapsele reaalselt rohkem aega. Mitte raha, just aega, sest seda on lapsel kõige rohkem tarvis. Lapse automaatne emale andmine loomastab lapse - lapsest saab koer või kass, kel on peremees. Inimesel ei tohiks aga automaatset peremeest olla.
Üks tagasiside perekonnaseaduse teemal
Saabus selline tagasiside:
Tere, Irja ja Inno!
Sel ajal kui reformarite tööseaduse ümber tehakse suurt kära, lipsab märkamatult läbi teine massiivse tähtsusega, ent täiesti mõttetu, senist õigussüsteemi pea peale pöörav perekonnaõiguse seadus (vbndst, ei ole kodus juriidilistes terminites), millel on vähemalt sama suur tähtsus. Minu arvates on kohutav, kui toimivad süsteemid lõhutakse mitte millegi nimel (nagu nt lõhuti nõuka-ajal toimima pandud lastearstide süsteem suures osas asjatundmatute perearstisüsteemi loomise pärast, mis on muutunud vastutustundetuks ja hoolimatuks rahamasinaks). Kuulsin hiljuti seltskonnas pealt paari õigussüsteemis töötava inimese murelikku vestlust tulevase pereõigusseaduse teemadel. Üks ütles, et ega Eestis ei tee seadusi juristid, Eestis teevad seadusi poliitikud. Vabandust, aga kas see oli ülekantud mõttes või otseses mõttes öeldud? Kes selle seaduse projekti konkreetselt väja töötasid? Millised olid nende inimeste motiivid? Kas see on järjekordne nn Jaanus Betlemi tädi seadus, et kellelgi on vaja kuskilt mingi pärandus kätte saada (30 aastat hiljem, sest just nii kaua võib pärast inimese surma uue seaduse järgi tema pärandit taotleda? Miks reformaritel on vaja toimiv perekonnaõigus lõhkuda ja pea peale pöörata?
Tervitab Lena (see on minu alias, mitte õige nimi, aga küsimus on tõeline ;)
Minu kommentaar: ma Jaanus Betlemi tädi kohta ei oska öelda, aga tõesti, perekonnaseadus vajaks sama tõsist diskussiooni ja kaalutlemist nagu töölepinguseadus.
Mind näiteks ei tee rõõmsaks see, et uues perekonnaseaduses on isa positsioon muudetud sisuliselt statisti omaks, kes vaatab kõrvalt, kuidas ema lapsega tegeleb, last kasvatab, saab kõik lapsega seotud õigused ja privileegid. Ja hea, kui isa saab sõna sekka öelda, muidu on tema kanda vaid rahaline kohustus. Nagu mingist keskajast seadus välja vupsanud, ausõna! Tänapäeval, kus enamikku kodutöid teevad masinad, ja naised karjääri, peavad ka mehed saama õiguse lastega tegeleda. Vähemalt võrdväärse õiguse naisega. Ja sünnitamine ei peaks andma naisele mingit eelist ega õigust. Sünnitamine ja lapse kasvatamine on kaks täiesti ise asja. Kasvõi seetõttu, et paljud suured sünnitajad ei saa ise laste kasvatamisega hakkama. Ja kui isad kasvatamise protsessist kõrvale jätta, toodetakse "lattu" kurjategijaid.
Tere, Irja ja Inno!
Sel ajal kui reformarite tööseaduse ümber tehakse suurt kära, lipsab märkamatult läbi teine massiivse tähtsusega, ent täiesti mõttetu, senist õigussüsteemi pea peale pöörav perekonnaõiguse seadus (vbndst, ei ole kodus juriidilistes terminites), millel on vähemalt sama suur tähtsus. Minu arvates on kohutav, kui toimivad süsteemid lõhutakse mitte millegi nimel (nagu nt lõhuti nõuka-ajal toimima pandud lastearstide süsteem suures osas asjatundmatute perearstisüsteemi loomise pärast, mis on muutunud vastutustundetuks ja hoolimatuks rahamasinaks). Kuulsin hiljuti seltskonnas pealt paari õigussüsteemis töötava inimese murelikku vestlust tulevase pereõigusseaduse teemadel. Üks ütles, et ega Eestis ei tee seadusi juristid, Eestis teevad seadusi poliitikud. Vabandust, aga kas see oli ülekantud mõttes või otseses mõttes öeldud? Kes selle seaduse projekti konkreetselt väja töötasid? Millised olid nende inimeste motiivid? Kas see on järjekordne nn Jaanus Betlemi tädi seadus, et kellelgi on vaja kuskilt mingi pärandus kätte saada (30 aastat hiljem, sest just nii kaua võib pärast inimese surma uue seaduse järgi tema pärandit taotleda? Miks reformaritel on vaja toimiv perekonnaõigus lõhkuda ja pea peale pöörata?
Tervitab Lena (see on minu alias, mitte õige nimi, aga küsimus on tõeline ;)
Minu kommentaar: ma Jaanus Betlemi tädi kohta ei oska öelda, aga tõesti, perekonnaseadus vajaks sama tõsist diskussiooni ja kaalutlemist nagu töölepinguseadus.
Mind näiteks ei tee rõõmsaks see, et uues perekonnaseaduses on isa positsioon muudetud sisuliselt statisti omaks, kes vaatab kõrvalt, kuidas ema lapsega tegeleb, last kasvatab, saab kõik lapsega seotud õigused ja privileegid. Ja hea, kui isa saab sõna sekka öelda, muidu on tema kanda vaid rahaline kohustus. Nagu mingist keskajast seadus välja vupsanud, ausõna! Tänapäeval, kus enamikku kodutöid teevad masinad, ja naised karjääri, peavad ka mehed saama õiguse lastega tegeleda. Vähemalt võrdväärse õiguse naisega. Ja sünnitamine ei peaks andma naisele mingit eelist ega õigust. Sünnitamine ja lapse kasvatamine on kaks täiesti ise asja. Kasvõi seetõttu, et paljud suured sünnitajad ei saa ise laste kasvatamisega hakkama. Ja kui isad kasvatamise protsessist kõrvale jätta, toodetakse "lattu" kurjategijaid.
Vahingut meenutades
Vaino Vahing, väljavõte Vikipeediast.
Olen viimased päevad mõelnud Vaino Vahingu peale. Et kui erinevad on elusaatused, üks kirjanik sureb ja maetakse suurte auavalduste saatel, teine lihtsalt "leiti koduukse tagant surnuna". Nagu koer. Ja mis oli neil siis vahet? Üks "oskas elada", teine elas, nagu oskas.
Aga mis ma ikka targutan. Olen viimastel päevadel lugenud hoopis Vahingu iidolit Jaan Oksa (1884-1918), tema kogutud luulet ja proosat pealkirjaga "Otsija metsas", Ilmamaa 2003. Koostanud Marika Oper, Vaino Vahing, Hando Runnel. Runnel on kirjutanud ka eessõna, ilmselt tema oligi, kes Vahinguga veel viimastel eluaastatel läbi käis.
Aga Oks on iseenesest huvitav. Olen näiteks pead vaevanud, koos Irjaga, kust tuleb paljude eestlaste paaniline soov ruttu abielluda ja lapsi teha. Aga palun, ühe noormehe Kaarli ema seletus Oksa jutustusest "Naisevõtmine": "Ise näed küll, et meie ei saa enam kuidagi läbi, pole ju kerge nii vähega talu tööd ära teha. Isa vana ja köhib kangesti, ma jään ka iga päevaga võimetumaks; sellel aastal on palju linu ja takku, kes see kõik üksi jõuab ära kedrata. Siis talita vahepeal loomi veel - tööd jäävad igal pool niimoodi teistest taha."
Niimoodi siis. Taustaks niipalju, et kirjeldus puudutab elu Eestimaal möödunud sajandi alguses, kus eestlased olid rentnikud mõisapõllul. Ja et mitte lasta kallist rendimaad käest minna, tuli olla virk ja kraps, seda ka naise võtmises ja laste tegemises, mis oli vajalik tasuta tööjõud.
Ja edasi: "Ema aga tahtis, et poeg tõesti peab sel aastal kosja minema. Selleks oli palju põhjusi. Ta tahtis neid kõiki Kaarlile selgeks teha.
"Nõnda asi ikka kaua edasi ei lähe. Sul omal ka parem: muidu iga aasta ikka jälle tühjade juttude all. Ei taha kõiki kuulatagi, mis külarahvas ühest ja teisest räägib. Mis sinugagi parem lugu. Käid niisama jõulude ajal teiste seltsis ka, ühest uksest sisse, teisest välja, pole rahu kusagil."
Ema, kelle arvates tööjõu puudus poja naisevõtmiseks kõige suuremat põhjust pidi andma, kuna selle külahulkumise ja tühjad jutud ikkagi veel ära kannatada oleks võinud, pööras oma kõne jälle teise külge.
"Ise näed küll, kui hädas meie suvel oma töödega oleme: ei saa kuidagi teistele järele. Ma katsun küll ka veel igal pool ees ja taga olla, aga mis see kõik aitab, abi ikka vähe. Kolm vaimu suure koha peal. Ja oleksid need kõik tugevad töötegijad olevat. Mis vanad inimesed enam nüüd noorte vastu teevad. Võtaks küll suilise, aga see tahab jälle palka saada. Koht ei anna ju nii palju välja, et võõrast peret pidada võiks. Mineval aastal ometi oli Liisagi abiks. See aasta ei saa ta ka enam pisikese lapse pärast tulla. Me ikka sui hädasse jääme."
Ja siis edasi: "Selle aasta saaks head pulmad ka teha. Odrad kasusid - ka humalaid on oma käest. Loomi sai ka sügisel nii palju ära tapetud, et lihast puudus ei tule. Ülepea võime Jumalat tänada, et tänavu ikka toitu käes on pidude pidamiseks. Ja mis need siis nõndagi kulu võtavad. Iga pulmaline toob ju ise ka ikka midagi kaasa..." Pereema vadistas veel mõndagi, mis pojale pidi näitama, kui sünnis aeg nüüd naisevõtmiseks on. Endine halb meeleolu hakkas kaduma, ta võttis lõngaotsa vokipulga ümbert ära, ketras ja jäi siis kohast miniat külatüdrukute seast välja valima.
---
"Ju need ühed kõik on," sõnas Kaarel natukese vaikimise järel. "Mis nüüd üks tüdruk teisest nii palju parem või halvem, kui seda ikka arvatakse."
"Eks see asi nõnda ka ole," tõendas ema, "Need, kes ikka nii palju valivad ja otsivad, saavad viimaks veel kõige viletsamad kätte. Näe, siin oli Kaimra Eduard, oli ikka suur üle kihelkonna kuulus, otsis peale, sai viimaks niisuguse, kes suuda töödki teha. Või mis see kenadus aitab - keda see enne toitnud on? Kui inimene ikka tööd mõistab ja tahab teha, siis saab ikka läbi. Toob oma lehma ja paar lammast ka seltsi ja hakkab ise jälle iga päev teenima."
"Keda sa kõige paremaks siis arvad?" küsis Kaarel, sest tema ei tahtnud ise oma pead tüütava valimisega vaevata, kui sest ikkagi midagi välja ei tule. Soovitud asi jääb vähema vaeva järel viimaks ka omaks.
"Ma ikka nende seas rohkem olnud ja naistega sagedasti läbi käinud - eks siis ikka näeb ka, missugune keegi on. Oma sugulaste seas ikka kõige tuttavamad ongi. Näituseks Ansu Miina. Ta pole enam ka väga noor, mõistab juba majatalitusi ja tuline kange väljatöö inimene, nagu isa ikka räägib. Me vana Andresega sõsarat-venna lapsed, te siis nõnda kolmas põli. Joomade aegu nõnda hea, kui ikka oma teatud inimestega koos oled, sugu seisab koos, pole nii palju kuluta."
---
Sellised lood siis Oksa sulest. Mnjah, ekstaole, eestlane on tänapäevani abielus tööga. Psst! Sellest ei tohi kellelegi rääkida, see on suur saladus!
teisipäev, 25. märts 2008
Budismi Instituudi avaldus
> Budismi Instituudi
> AVALDUS
> 24.03.08
>
> Budismi Instituut ootab rahumeelsele meeleavaldusele (Hiina saatkonna,
> Narva mnt 98 vastas mereäärses pargis) 26.03.08 kell 16-18 kõiki
> inimesi, kes peavad oluliseks inimelu ja kultuuri. Kesksel kohal ei ole
> olümpiamängud, vaid kriitiline olukord Tiibetis, tiibeti rahva ja väga
> unikaalse kõrgkultuuri ühemõtteline ja järjekindel hävitamine Hiina RV
> poolt. Kunagine võimas kultuuririik Hiina vaevleb kommunismi-utoopia
> haiguse käes, mis on teatavasti läbi ajaloo erandita väga traagiliselt
> lõppenud. Haiguse kulgemist on aga jällegi erandita saatnud lausvale,
> tohutud inimkannatused, kultuuri hävitamine ja terror. Ka praegune
> olukord Tiibetis ei ole mitte erand vaid reegel. Soovime, et Hiina RV
> saaks oma haigusest üle ja muutuks taas tõeliste väärtuste kandjaks nagu
> ta pikki sajandeid on olnud. Me püüame ravida, ! mitte ! tappa.
> Meeleavalduse üks hüüdlause võiks seetõttu olla: Hiina, parane
> kommunismi-utoopia haigusest!'. Ka meie peaksime andma siin oma
> rahumeelse panuse. Ürituse jaoks püstitatakse Hiina RV saatkonna juurde
> lava, kus esinevad mitmed Riigikogu liikmed ja avaliku elu tegelased
> ning mitmed Eesti tippmuusikud. Me ei mõista niivõrd hukka Hiinat, vaid
> riigi inim- ja kultuurivaenulikku režiimi. Tahame öelda, et isegi nii
> võimas kultuuririik, nagu oli pikki sajandeid Hiina, on muutunud
> kommunistlikuks monstrumiks, kes kellestki ega millestki lugu ei pea.
> Selle aasta jaanuaris oli Budismi Instituudi ekspeditsiooni liikmetel
> võimalus Indias kohtuda dalai-laamaga, kus Ta ütles: 'On kindlaid
> andmeid, et pärast olümpiamänge tuuakse Tiibetisse vähemalt miljon
> hiinlast'. On ütlematagi selge, mida see väikerahvale tähendab. Seetõttu
> pole Tiibeti probleemi teravik mitte seotud olümpiamängu! dega, ! vaid pigem
> sellega, mis juhtub pärast neid mänge. Kui esialgu ehitati Hiina ja
> Tiibeti pealinna Lhasa vaheline nn. Lääneraudtee, mille abil juba praegu
> viiakse röövellikult välja maavarasid, siis pärast olümpiamänge tuuakse
> Tiibetisse sisse (vähemalt) miljon hiinlast, et hävitada ära nii
> tiibetlased ja koos sellega ka Tiibeti kultuur. Tiibetiga seoses ei ole
> tegu 'lihtsalt' ühe kuue miljonilise rahvaga, vaid tiibetlased on olnud
> ka väga suure ja võimsa budistliku kultuuri ühed põhilised kandjad.
> Dalai-laamad on olnud pikki aegu ka Hiina vaimsed juhid ja hiinlased on
> pidanud neid vaimseteks liidriteks ning peetakse ka täna Taiwanil.
>
>
> Loosungid võiksid olla järgmised :
> 1) Koheselt lõpetada Tiibeti rahva- ja kultuurivastane tegevus.
> 2) Vabastada rahumeelsetel meeleavaldustel vangistatud inimesed.
> 3) Alustada läbirääkimisi dalai-laamaga Tiibeti enesemääramise üle.
> 4) Tiibet dekoloniseerida
>
> KO! HAPEAL! VALMISTAME LILLEPÄRJA, MILLE VIIME HILJEM HIINA SAATKONNA ETTE.
> VÕTKEM KAASA LILLED TIIBETILE
>
> Üritus on rahumeelne. Sellest võtavab aktiivselt osa Riigikogu Tiibeti
> toetusrühm, nii Rohelised, IRL, Reformierakond, kui ka noorteühendused.
> Meie teada ei taha protestida Keskerakond ja Rahvaliit, ebamäärane on
> olukord sots-demmidega. Tahaks väga, et meeleavaldus oleks parteide
> ülene, sest püüame kaitsta üldinimlike väärtusi. Toetame Tiibetit !
>
> AVALDUS
> 24.03.08
>
> Budismi Instituut ootab rahumeelsele meeleavaldusele (Hiina saatkonna,
> Narva mnt 98 vastas mereäärses pargis) 26.03.08 kell 16-18 kõiki
> inimesi, kes peavad oluliseks inimelu ja kultuuri. Kesksel kohal ei ole
> olümpiamängud, vaid kriitiline olukord Tiibetis, tiibeti rahva ja väga
> unikaalse kõrgkultuuri ühemõtteline ja järjekindel hävitamine Hiina RV
> poolt. Kunagine võimas kultuuririik Hiina vaevleb kommunismi-utoopia
> haiguse käes, mis on teatavasti läbi ajaloo erandita väga traagiliselt
> lõppenud. Haiguse kulgemist on aga jällegi erandita saatnud lausvale,
> tohutud inimkannatused, kultuuri hävitamine ja terror. Ka praegune
> olukord Tiibetis ei ole mitte erand vaid reegel. Soovime, et Hiina RV
> saaks oma haigusest üle ja muutuks taas tõeliste väärtuste kandjaks nagu
> ta pikki sajandeid on olnud. Me püüame ravida, ! mitte ! tappa.
> Meeleavalduse üks hüüdlause võiks seetõttu olla: Hiina, parane
> kommunismi-utoopia haigusest!'. Ka meie peaksime andma siin oma
> rahumeelse panuse. Ürituse jaoks püstitatakse Hiina RV saatkonna juurde
> lava, kus esinevad mitmed Riigikogu liikmed ja avaliku elu tegelased
> ning mitmed Eesti tippmuusikud. Me ei mõista niivõrd hukka Hiinat, vaid
> riigi inim- ja kultuurivaenulikku režiimi. Tahame öelda, et isegi nii
> võimas kultuuririik, nagu oli pikki sajandeid Hiina, on muutunud
> kommunistlikuks monstrumiks, kes kellestki ega millestki lugu ei pea.
> Selle aasta jaanuaris oli Budismi Instituudi ekspeditsiooni liikmetel
> võimalus Indias kohtuda dalai-laamaga, kus Ta ütles: 'On kindlaid
> andmeid, et pärast olümpiamänge tuuakse Tiibetisse vähemalt miljon
> hiinlast'. On ütlematagi selge, mida see väikerahvale tähendab. Seetõttu
> pole Tiibeti probleemi teravik mitte seotud olümpiamängu! dega, ! vaid pigem
> sellega, mis juhtub pärast neid mänge. Kui esialgu ehitati Hiina ja
> Tiibeti pealinna Lhasa vaheline nn. Lääneraudtee, mille abil juba praegu
> viiakse röövellikult välja maavarasid, siis pärast olümpiamänge tuuakse
> Tiibetisse sisse (vähemalt) miljon hiinlast, et hävitada ära nii
> tiibetlased ja koos sellega ka Tiibeti kultuur. Tiibetiga seoses ei ole
> tegu 'lihtsalt' ühe kuue miljonilise rahvaga, vaid tiibetlased on olnud
> ka väga suure ja võimsa budistliku kultuuri ühed põhilised kandjad.
> Dalai-laamad on olnud pikki aegu ka Hiina vaimsed juhid ja hiinlased on
> pidanud neid vaimseteks liidriteks ning peetakse ka täna Taiwanil.
>
>
> Loosungid võiksid olla järgmised :
> 1) Koheselt lõpetada Tiibeti rahva- ja kultuurivastane tegevus.
> 2) Vabastada rahumeelsetel meeleavaldustel vangistatud inimesed.
> 3) Alustada läbirääkimisi dalai-laamaga Tiibeti enesemääramise üle.
> 4) Tiibet dekoloniseerida
>
> KO! HAPEAL! VALMISTAME LILLEPÄRJA, MILLE VIIME HILJEM HIINA SAATKONNA ETTE.
> VÕTKEM KAASA LILLED TIIBETILE
>
> Üritus on rahumeelne. Sellest võtavab aktiivselt osa Riigikogu Tiibeti
> toetusrühm, nii Rohelised, IRL, Reformierakond, kui ka noorteühendused.
> Meie teada ei taha protestida Keskerakond ja Rahvaliit, ebamäärane on
> olukord sots-demmidega. Tahaks väga, et meeleavaldus oleks parteide
> ülene, sest püüame kaitsta üldinimlike väärtusi. Toetame Tiibetit !
>
Sirvime Reformikirja (7)
Väljavõtted viimasest Reformikirjast, Talv 2008.
Jätkame siis Reformikirjaga, mida teevad kahepeale Peep Lillemägi ja Ingrid Tähismaa. Vaatame, millega nad siis on hakkama saanud.
Rubriik "Riigikogu liikme mõtelused". Endine Nõmme linnaosa vanem ja nüüd Riigikogu liige Hanno Pevkur, kes tundub olevat hästi tark mees, selgitab, mida peab tegema tädi Maali, kui ta on olnud välismaal tööl, ja siis tagasi tulles avastab, et talle pärandatud asjad on läinud kaduva teed. Mnjah, selline probleem siis. Aga, nüüd, nagu selgitab Pevkur, muudab uus seadus sellise võimaluse ära, ja oma pärandi saab kätte ka välismaal töötav Maali. Aga mitte kohe, vaid alles 2009. aasta algusest. Et vahepeal jõutaks veel tädi Maalide eest pärandvara ära nihverdada. Ehk Pevkuril endal mõni majake soolas, mis muidu läheks tema välismaal töötavale tädi Maalile. Ei, seda ei juhtu. Pevkur hoiab oma varal kindlalt silma peal.
Siis soovitab Pevkur teha testamendi. Jah, just testamendi, mitte vara kinkida. Et siis targemad sugulased saaks oma surnud isa nõdrameelseks tunnistada, ja pärandi ringi vaadata. Ikka nii, et vara päriks need, kes selle peavad saama. Olenemata isa tahtest. Ju siis on Pevkuril endal mõndagi soolas.
Nojah, ja uue seaduse mõte on see, et need pärijad, kes on õigustatud pärima, oma osa kätte saaks. Loomulikult, vanainimese soov on kõige viimane, millega arvestada. Sest üldiselt on kõik vanainimesed lollid, erinevalt Pevkurist, kes on väga tark ja asjalik mees. Lausa keenjus kohe.
Siis võtab sõna Eesti filmifestivalide ema Tiina Lokk
kes siis kirjutab oma "hobist", filmifestivalist. Lokki Reform eriti ei taha hinnata, seetõttu pole siin ka mõtet pikemat peatuda. Mis ikka luuserit mainida, Reform on ju võitjate erakond. Kõik luuserid vaadatu ise, kuidas saavad. Reform heidab nad lihtsalt üle parda, nagu mingi kasutu nartsu. Ma ei tea ühtegi teist erakonda Eestis, mis oma liikmetega nõnda alatult käitub. Aga ilmselt on see vajalik hästi tugeva erakonna ehitamiseks.
Siis esitab oma nägemuse Eesti Vabariigi algusaastatest ajaloolane Aarne Veedla
tema jutu järgi olid siis Eestis 1918. aastal kõik kas kommunistid või sotsialistid. Üks kommunist ajas teist taga ka Lätis ja Soomes. Toonaste tegude tekkepõld oli "punane udu". Aga siis vupsasid välja korporandid ja gümnasistid ning tekkis liberaalne Eesti Vabariik. Mis polnud Pätsu, vaid Tõnissoni riik. Ning mis siis edasi juhtus: Peeter võeti maha, aga Nevski katedraal jäi, juudid said kultuurautonoomia ja baltisakslastele anti võimalus jääda. Ja Eesti lõppes ka siis, kui lõppes liberaalne Eesti. Ning nüüd luuakse taas liberaalset Eestit. Hea seegi.
Siis taas ühe "Riigikogu liikme mõtelused":
Onu Igor pajatab, kuidas ta käis Moskvas Punasel väljakul pärast Putini valimisvõitu, ja et nägi seal militsionääri, kes keelas tal edasi minna. Ja siis, kuidas rühmitus Naši on laiali läinud. Ning et olukord Venemaal pole tegelikult üldse hull. Et globaalses pildis on Venemaa maailma üks kõige stabiilsemaid ja usaldusväärsemaid riike. Sest NSVL lagunemine toimus "vähemate ohvritega, kui korralik jalgpalli finaal mõnes lõunapoolsemas või anglikaanlikumas Euroopa liiduvabariigis". Ma ei saanud päris aru, mida Gräzin viimase lausega mõtles. Sest NSVL lagunemine pole veel kaugeltki lõppenud, kui pidada silmas olukordi Gruusias või Tšetšeenias, ja ilmselt on ikka rohkem hukkunuid kui mõne jalgpallimängu käigus. Aga mine tea, ju on onu Igoril muid andmeid.
Igal juhul lubab onuke Igor, et kõiges halvas seoses Venemaaga on süüdi valimised ja nüüd, kus nad on läbi, taastuvad Eesti head ja normaalsed suhted Venemaaga. Ja Gräzin ütleb, et suhted on head, sest varem on nad olnud pidevalt halvemad. Noh, kui onu Igor nõnda ütleb...
Siis, tundub, et pjedestaalile astub humorist:
...aga ei. Hoopis Mati Raidma, Riigikogu liige, kes juhib reformareid Pärnumaal. Rubriik on "Eestimaa avarustes" ja küsimustele vastab Mati Raidma. Saame teada, et Raidma jaoks on kõige tähtsam panustamine omavahelisse suhtlusesse. Õige! Nii peab! Suhtlema peab!
Siis igakuine Oravapesa kooskäimine. Jälle tublid! Pole midagi öelda. Ja probleemidest vaevab Raidmad ajanappus. Oi-oi-oi. Peaks talle kiiremas korras ühe aja planeerimise koolituse tegema. Muidu mees kustub ajanappuse kätte viimaks ära. Ja siis on probleem, et elab Tallinnas. Nojaa, Mati, aga miks sa siis ei tule Pärnusse elama?! Karta pole midagi. Pärnu igati lahe koht, kõige vabameelsem linn Eestis. Kus oma teenust pakuvad isegi 70aastased prostituudid, eestlannad seejuures. Päris kobedad tükid.
Siis saame teada, et Raidmate perre sündis 2. detsembril poeg, kelle jaoks, nagu aru saan, paljude asjatoimetuste kõrvalt eriti aega ei jää. Aga mees peabki tööd tegema, eks. Ja naine, see on ikka rohkem kodumasina eest.
Siis tähtsamatest lubadustest väidab Raidma, et suutis kergitada Kaitseliidu eelarvet 39%, seda ühe aastaga! Ja siis on loodud Pärnumaa saadikurühm Riigikogus, kellega siis korraldatakse koos kohtumisi valijatega. Ja siis veel Via Baltica Pärnu ümbersõit, millel Raidma silma peal hoiab. Mõtle kui tubli!
Ning siis, ilmselt Reformikirja toimetaja lemmikteema: auto.
Juttu on Ameerika autodest. Mida siis fännab Puurmani reformikas Aare Käärsoo. Ta fännab justnimelt autosid, Ameerikasse ta minna ei tahagi, kuna kultuur teda ei huvita. Õige ka! Mis sinna ikka minna?! "Ma olen ikka eestlane ja elan siin!" võtab Käärsoo kokku oma kreedo. Ja siis ta kurdab, et Eestis puudub liikluskultuur. Ja see tuleb sellest, et "oleme liiga enesekesksed". No vat siis. Umbes nii, et ise ei ela ja ei lase ka teistel elada. Niimoodi talitab õige eestlane. Loomulikult mitte Käärsoo, tema selline pole.
Ja siis kurdab Käärsoo, et on valel ajal sündinud. Oleks tahtnud hoopis viie- ja kuuekümnendatel tegutseda. "Vot siis olid autod!" Ja Käärsoo lisab veel, et Ameerika autode omanikesse suhtutakse tihti nagu motomeestessegi - pisut eemalehoidvalt, pidades neid jõhkarditeks. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine.
Vat sellised lood siis. Täitsa põnev, eks?!
Õigusnõuandla tegutseb ja mul on jube huvitav
Viimasel ajal on mul päris kiire olnud, tjah. On tulnud end taas kohtupidamise telgitagustega kurssi viia. Minu poole on pöördunud mõned inimesed ja ma olen siis katsunud neid aidata. Kõige meelsamini annan muidugi nõu kriminaalasjus, sest olin aastaid tagasi prokurör, aga eks ole tulnud nõustada ka lahutavaid mehi, kel naised tahtnud kohtus naha üle kõrvade tõmmata. Täitsa huvitav on olnud. Alustangi siin blogis oma juuranõuannete sarja, mille ülesandeks oleks tõestada, et a) kohtunikke ja prokuröre ei ole tarvis karta, sest nad on ainult inimesed, kel on ebatavaliselt vali hääl ning kuri silmavaade ja b) õige hõlma ei hakka keegi, kui õige ise enda hõlma hakata ei lase.
Aga alakem! Mis ei ole minu aegadega võrreldes teps mitte muutunud, on see, et kohtunikud on niisama kurjad kui varem. Näiteks tolle lahutava mehega, kellele ma nõu annan, oli sedasi, et kohtunik lasi ta (eks-) naisel tema peale kohtuistungil täiesti takistamatult karjuda. Andsin sellele mehele ja annan siinkohal ka kõigile teistele meestele nõu: palun ärge minge kohtusse üksi. Eriti veel juhul, kui kohtunik on naine. Sest naiskohtunik on alati naise poolt. Paraku. Te olete alati juba ette hävinud. Sestap on mõttekas võtta lahutusprotsessile, vara jagamisele, elatise määramisele alati kaasa advokaat. Soovitan võtta naisadvokaadi, sest a) siis on vähemasti üks naine ka teie poolt ja b) naiskohtunik näeb kahes mehes meessoo vandenõu naissoo vastu. Ja ilmtingimata võtke noor naisadvokaat, vanuses nii umbes 20-30, kes pole veel lahutada jõudnud, sest vanad naisadvokaadid on enamasti kibestunud, nende mehed on neid maha jätnud ning nad ei esinda teid südamega. Halvemal juhul on nad isegi salaja teie naise poolt.
Teine keiss, millega tegelen, on krimi. Kohtualune on haige ja ei saa homsele istungile minna. Teatas ilusti kohtunikule meilitsi ja telefoni teel, ei olnud pahatahtlik. Aga kohtunik kohe pröökama ja kohtualune muidugi hirmul: et kas kohtunik võib ta vahistada. Minu vastus: kohtunikud kisavad rohkem kui asi väärt. Tegelikult saavad ka nemad tegutseda vaid neile seadusega antud volituste raames. Ehk siis: kohtunik ei ole jumal, kuigi talle endale meeldib nii mõelda. Talaari all on täiesti tavaline, sageli ka kompleksides mees või naine, kes on hirmul, et ta kompleksid paistavad välja. Karjumine aitab kohtunikul end tähtsamana tunda, ka lollust varjata. Aga - selleks, et inimest vahistada, peab olema tõestatud, et kohtualune hoiab tahtlikult menetlusest kõrvale, võib takistada tõe tuvastamist, võib minna pakku jne. Kui kohtualune puudub esimeselt istungilt, siis on seda ilmvõimatu tõestada, kui kohtualune a) kohtunikule ilusti ette teatab ning b) ilusti arstitõendi esitab. Isegi kohtunikud ei saa teha omaloomingut, kuigi nad seda vahel väga tahaks. Nende põhitrump ongi pröökamine, millega nad loodavad kohtualustel hirmu naha vahele ajada. Sellest ei maksa heituda, nagu ütlesin, seadus kammitseb ka neid.
Kui veel kohtus käisin, siis oli sagedasti nii, et kohtualune helistas viis mintsi enne istungit ja ütles, et sry, ei saa istungile tulla ja kui see oli esimene-teine kord, siis ei saanud kohtunik muidugi teha midagi. Ega ka kolmas-neljas kord. Viiendal korral, nagu see oli Arle Mölderi puhul, no vot siis kohtunik Merle Parts ta juba vahistas. Ikkagi viies kord juba.
Niisiis, mu armsad. Järgmine kord jälle. Kui keskil miskeid küsimusi, laske käia.
Aga alakem! Mis ei ole minu aegadega võrreldes teps mitte muutunud, on see, et kohtunikud on niisama kurjad kui varem. Näiteks tolle lahutava mehega, kellele ma nõu annan, oli sedasi, et kohtunik lasi ta (eks-) naisel tema peale kohtuistungil täiesti takistamatult karjuda. Andsin sellele mehele ja annan siinkohal ka kõigile teistele meestele nõu: palun ärge minge kohtusse üksi. Eriti veel juhul, kui kohtunik on naine. Sest naiskohtunik on alati naise poolt. Paraku. Te olete alati juba ette hävinud. Sestap on mõttekas võtta lahutusprotsessile, vara jagamisele, elatise määramisele alati kaasa advokaat. Soovitan võtta naisadvokaadi, sest a) siis on vähemasti üks naine ka teie poolt ja b) naiskohtunik näeb kahes mehes meessoo vandenõu naissoo vastu. Ja ilmtingimata võtke noor naisadvokaat, vanuses nii umbes 20-30, kes pole veel lahutada jõudnud, sest vanad naisadvokaadid on enamasti kibestunud, nende mehed on neid maha jätnud ning nad ei esinda teid südamega. Halvemal juhul on nad isegi salaja teie naise poolt.
Teine keiss, millega tegelen, on krimi. Kohtualune on haige ja ei saa homsele istungile minna. Teatas ilusti kohtunikule meilitsi ja telefoni teel, ei olnud pahatahtlik. Aga kohtunik kohe pröökama ja kohtualune muidugi hirmul: et kas kohtunik võib ta vahistada. Minu vastus: kohtunikud kisavad rohkem kui asi väärt. Tegelikult saavad ka nemad tegutseda vaid neile seadusega antud volituste raames. Ehk siis: kohtunik ei ole jumal, kuigi talle endale meeldib nii mõelda. Talaari all on täiesti tavaline, sageli ka kompleksides mees või naine, kes on hirmul, et ta kompleksid paistavad välja. Karjumine aitab kohtunikul end tähtsamana tunda, ka lollust varjata. Aga - selleks, et inimest vahistada, peab olema tõestatud, et kohtualune hoiab tahtlikult menetlusest kõrvale, võib takistada tõe tuvastamist, võib minna pakku jne. Kui kohtualune puudub esimeselt istungilt, siis on seda ilmvõimatu tõestada, kui kohtualune a) kohtunikule ilusti ette teatab ning b) ilusti arstitõendi esitab. Isegi kohtunikud ei saa teha omaloomingut, kuigi nad seda vahel väga tahaks. Nende põhitrump ongi pröökamine, millega nad loodavad kohtualustel hirmu naha vahele ajada. Sellest ei maksa heituda, nagu ütlesin, seadus kammitseb ka neid.
Kui veel kohtus käisin, siis oli sagedasti nii, et kohtualune helistas viis mintsi enne istungit ja ütles, et sry, ei saa istungile tulla ja kui see oli esimene-teine kord, siis ei saanud kohtunik muidugi teha midagi. Ega ka kolmas-neljas kord. Viiendal korral, nagu see oli Arle Mölderi puhul, no vot siis kohtunik Merle Parts ta juba vahistas. Ikkagi viies kord juba.
Niisiis, mu armsad. Järgmine kord jälle. Kui keskil miskeid küsimusi, laske käia.
Veidi vaatamist maailma parima op-süsteemi kohta
Väljavõte .mac kodukalt.
Ma siin vaatan ja imestan, imetlen. Mnjaa... Kui kaugele on mingi asi liikunud. Ja kui kaugele on mõned teised maha jäänud.
Ma ütleks selle peale, et tasuta asjad on lahedad, aga vahel saab ka raha eest ühte koma teist. Ja minu arust on Apple selle ära tõestanud. Eriti selle, et head asja enamasti tasuta ei saa, ja polegi vaja, kui eesmärk on saada asi, mis tõeliselt kasulik ja töötab. Sest mis kasu on tasuta saadud asjast, kui selle kasutamine väga keeruline või kui selle tulemusel läheb kaotsi tõeliselt väärt asi, mille kallal palju nokitsetud. Nagu meditsiin nõuka ajal: tuli tasuta kätte, aga läks väga kalliks maksma. Tõestus selle kohta, et kommunism on lahe ainult teoorias.
Mis muidugi ei välista, et ka suure raha eest pakutakse selget saasta.
Aga vaadake ja otsustage ise.
esmaspäev, 24. märts 2008
Eee, sry, Hans, aga sa peaks võõrutusravile minema
Rahva hääl on jumala hääl, eksju, ja vaata, meie blogi lugejad leiavad, et sa peaks võõrutusravile minema. Ma saan aru küll, et sa oled omast arust jube tuus ja tähtis, aga narkovärk, siis triibupanemine, milles sind minu kuuldes on süüdistatud, ei ole cool ega sobi ühele meediamogulile kuidagi. Olid kunagi andekas ajakirjanik ja tegid suuri tegusid. Nüüd kügeled niisama, paned võimalust mööda vaenlastele ära, aga su sära on tuhmunud. Ja Ekspressi sära ühes sellega.
Samas, mõtle, kui cool oleks, kui sa tunnistaks, et sul on probleem. Et suur Hans paneb vahel narkot ja suva sest, teised panevad ka. Ega sina pole ainus, kel raha ja ilusad tsibid pea pöörlema on pannud. Aga sina, kunagine tõe ja õiguse eest võitleja, võiksid nüüd teistele, samasugustele salajastel saunapidudel kokat ninna tõmbavatele "elu kangelastele" eeskujuks olla ja oma probleemi tunnistada. Tee seda juba homme, eks.
Samas, mõtle, kui cool oleks, kui sa tunnistaks, et sul on probleem. Et suur Hans paneb vahel narkot ja suva sest, teised panevad ka. Ega sina pole ainus, kel raha ja ilusad tsibid pea pöörlema on pannud. Aga sina, kunagine tõe ja õiguse eest võitleja, võiksid nüüd teistele, samasugustele salajastel saunapidudel kokat ninna tõmbavatele "elu kangelastele" eeskujuks olla ja oma probleemi tunnistada. Tee seda juba homme, eks.
Üks lahe lugu
Väljavõte juutjuubist.
Ma vaatasin algul, et Ingrid, kes hästi inglise keelt ei oska, aga ei, hoopis üks bulgaarlanna.
Hans Quijote ja Sulev Panza ja Annuse totaalne overkill
Olete viimasel ajal Ekspressi lugenud? Mina olen, hehee, ja nagu ma ühes varasemas kirjutises märkisin, ei saa sest lehest teada sugugi mitte tõde, vaid seda, kelle peale Luik pahane on. Eelmises lehes on luubi all taas Merko boss Toomas Annus, keda siis mõnuga retsitakse.
A Hans, juba piinlikuks läheb, tead. Kaua sa seda ühte Annust tümitad. See on ju totaalne overkill!!! Oi, õigus, seda ei tee ju mitte Hans, vaid Sulev, Hansu truu kannupoiss Ekspressis. Mõtlesin teile ka tabavad nimed välja: Hans Quijote ja Sulev Panza. Oli ju ses kuulsusrikkas romaaniski sedasi, et pikk (Quijote) võitles aga muudkui tuuleveskitega ning lühike ja paks (Panza) ajas ta asju. Muidugi, Don Quijote on julge, sööstab lahingusse ise, Luik aga arg, tema laseb oma musta töö teistel ära teha. Ses lehes siis Tartsil ja Sullil.
Aga põhiküsimus: miks siis Hans Tomi peale pahane on? Mõlemad ju enam-vähem sama aasta mehed, malevataust ning Luik ise ka kaelani kinnisvarabiznises sees. Aga Tomi peale nüüd maru kuri. Arutasime täna seda Innoga kohvilauas ja ma arvan, et sa, Hans, oled Tomi peale lihtsalt kade. Jajaa, Kadastik oli sinu peale kade, sest Heldur Tõnisson tegi talle tünga, aga sa oled jälle Tomi peale kade. Eks ta sai kuskilt miskit rohkem.
Oh nalja nabani, üks kinnisvarahai (Luik) arvustab teist kinnisvarahaid (Annust). Nagu ise oleks puhas poiss, särk kõik ilusti triigitud ja lips sirge. Aga kuidas on lood LaFerme ja maffiameestega? Miks sa sellest ei kirjuta? Tahaks teada, millega maffiamehed välja vihastasid, et nad su akendesse süütekaid loopisid. Oleks palju huvitavam kui söögi alla-söögi peale hala Annuse teemadel.
P.S. Muide, üks vahva Don Quijote'i seiklus räägib sest, kuis ükskord tulnud temale ja Sanchole teeotsal vastu suur hulk valgetesse ürpidesse riietatud kogusid, kes kandsid tõrvikuid ja surnuvankrit. Don Quijote aga, hull nagu ta oli, kujutas ette, et surnuvankril lamab keegi raskesti haavatud või surnud rüütel, kelle eest üksnes tema on määratud kätte tasuma. Tegelikult oli surnuvankril üks täitsa tavaline surnu, mis muidugi ei takistanud Don Quijote'il kogu kaaskonda vaeseomaks peksmast.
Hansulgi tasuks enne matuserongi ründamist surnuvankri sisuga tutvuda. Ja see ei käi mitte ainult Annuse-loo kohta.
A Hans, juba piinlikuks läheb, tead. Kaua sa seda ühte Annust tümitad. See on ju totaalne overkill!!! Oi, õigus, seda ei tee ju mitte Hans, vaid Sulev, Hansu truu kannupoiss Ekspressis. Mõtlesin teile ka tabavad nimed välja: Hans Quijote ja Sulev Panza. Oli ju ses kuulsusrikkas romaaniski sedasi, et pikk (Quijote) võitles aga muudkui tuuleveskitega ning lühike ja paks (Panza) ajas ta asju. Muidugi, Don Quijote on julge, sööstab lahingusse ise, Luik aga arg, tema laseb oma musta töö teistel ära teha. Ses lehes siis Tartsil ja Sullil.
Aga põhiküsimus: miks siis Hans Tomi peale pahane on? Mõlemad ju enam-vähem sama aasta mehed, malevataust ning Luik ise ka kaelani kinnisvarabiznises sees. Aga Tomi peale nüüd maru kuri. Arutasime täna seda Innoga kohvilauas ja ma arvan, et sa, Hans, oled Tomi peale lihtsalt kade. Jajaa, Kadastik oli sinu peale kade, sest Heldur Tõnisson tegi talle tünga, aga sa oled jälle Tomi peale kade. Eks ta sai kuskilt miskit rohkem.
Oh nalja nabani, üks kinnisvarahai (Luik) arvustab teist kinnisvarahaid (Annust). Nagu ise oleks puhas poiss, särk kõik ilusti triigitud ja lips sirge. Aga kuidas on lood LaFerme ja maffiameestega? Miks sa sellest ei kirjuta? Tahaks teada, millega maffiamehed välja vihastasid, et nad su akendesse süütekaid loopisid. Oleks palju huvitavam kui söögi alla-söögi peale hala Annuse teemadel.
P.S. Muide, üks vahva Don Quijote'i seiklus räägib sest, kuis ükskord tulnud temale ja Sanchole teeotsal vastu suur hulk valgetesse ürpidesse riietatud kogusid, kes kandsid tõrvikuid ja surnuvankrit. Don Quijote aga, hull nagu ta oli, kujutas ette, et surnuvankril lamab keegi raskesti haavatud või surnud rüütel, kelle eest üksnes tema on määratud kätte tasuma. Tegelikult oli surnuvankril üks täitsa tavaline surnu, mis muidugi ei takistanud Don Quijote'il kogu kaaskonda vaeseomaks peksmast.
Hansulgi tasuks enne matuserongi ründamist surnuvankri sisuga tutvuda. Ja see ei käi mitte ainult Annuse-loo kohta.
Ja siin minu pöördumine ise
Lugupeetud härra linnavolikogu esimees
Minule teadaolevalt on Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse komissar Aldo Haossar Teile edastanud kriminaalasja nr 07260103421 (alustatud KarS §344 lg 1 tunnustel), millest nähtub, et Võru 50, 52 krundi detailplaneeringu (tellija täisühing Liilia, äriregistri kood 10034709) I köite leheküljel 2 asuval detailplaneeringu põhijoonise kooskõlastuse alljaotuse real nime Georg Vaher järel asuv allkiri ei ole kirjutatud Georg Vaheri poolt.
Detailplaneeringu kehtestamiseks on vaja kõikide naabrite nõusolekut. Minu isalt Georg Vaherilt, kes oli 2003ndal aastal Võru 54, 56 asuvate hoonete omanik ning seega Võru 50, 52 naaber, jäi tegelik nõusolek saamata. Seda tõestab kriminaalmenetluse käigus tehtud ekspertiisiakt, millest nähtub, et minu isa allkiri on võltsitud.
Minu isa kinkis Võru 54, 56 asuvad hooned 2007nda aasta mais minule. Uue omanikuna hakkasin uurima, kuidas on võimalik, et elurajoonis undab ööd ja päevad tehas, ning avastasin linnavalitsuse arhiivis käies oma isa allkirja võltsingu.
Soovin detailplaneeringu tühistamist, sest puudus naabri nõusolek. Võru 50, 52 asuv tehasehoone on häbiks linnale ning kahjustab lakkamatu mürasaastega ümberkaudsete elanike tervist.
Lugupidamisega,
Irja Tähismaa
Võru 54, 56 majaomanik
Minule teadaolevalt on Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalosakonna majanduskuritegude talituse komissar Aldo Haossar Teile edastanud kriminaalasja nr 07260103421 (alustatud KarS §344 lg 1 tunnustel), millest nähtub, et Võru 50, 52 krundi detailplaneeringu (tellija täisühing Liilia, äriregistri kood 10034709) I köite leheküljel 2 asuval detailplaneeringu põhijoonise kooskõlastuse alljaotuse real nime Georg Vaher järel asuv allkiri ei ole kirjutatud Georg Vaheri poolt.
Detailplaneeringu kehtestamiseks on vaja kõikide naabrite nõusolekut. Minu isalt Georg Vaherilt, kes oli 2003ndal aastal Võru 54, 56 asuvate hoonete omanik ning seega Võru 50, 52 naaber, jäi tegelik nõusolek saamata. Seda tõestab kriminaalmenetluse käigus tehtud ekspertiisiakt, millest nähtub, et minu isa allkiri on võltsitud.
Minu isa kinkis Võru 54, 56 asuvad hooned 2007nda aasta mais minule. Uue omanikuna hakkasin uurima, kuidas on võimalik, et elurajoonis undab ööd ja päevad tehas, ning avastasin linnavalitsuse arhiivis käies oma isa allkirja võltsingu.
Soovin detailplaneeringu tühistamist, sest puudus naabri nõusolek. Võru 50, 52 asuv tehasehoone on häbiks linnale ning kahjustab lakkamatu mürasaastega ümberkaudsete elanike tervist.
Lugupidamisega,
Irja Tähismaa
Võru 54, 56 majaomanik
Aeg taas Tartu linnavalitsuse poole pöörduda!
Tunnen juba, et minu protsessimine Tartu linnaga on muutunud legendaarseks, heh. Minul igatahes on olnud lõbus, ei tea, kuis neil. Aga nüüd on tegemist tõsise asjaga. Nimelt avastasin ma möödunud aastal, majaomanikuks saades, et ühtäkki on minu maja kõrvale kerkinud üüratu tehasehoone, mis undab ja undab ja undab. Päeval ja öösel kusjuures! Ükskord koguni kell 4 öösel. Kuidas on selline asi võimalik, mõtlesin. Küsisin isalt, et kas tema on tehase kerkimiseks nõusoleku andnud. Isa kinnitas, et sellist asja ei olnud, tema ei annaks kunagi miski tehase ehitamiseks luba.
Ega siis muud kui seadsin sammud linnavalitsusse, linna arhiivi täpsemalt. Ja nõudsin näha detailplaneeringut. Seal siis nägin oma isa "allkirja", ühte kohe väga valesti kirjutatud isa allkirja. Läksin politseisse ja Tartu politsei algatas kriminaalasja. Tehti käekirjaekspertiis, mille tulemusena selgus, et detailplaneeringul ei ole sugugi minu isa allkiri, ehk siis: minu isa allkirja oli võltsitud!
Pahalane, kes seda suure tõenäosusega võltsis, naabertehasehoone omanik, aga lasi sel ajal saagidel tehasehoones lakkamatult unnata. Ja laseb ka nüüd. Ka on kõrvalkrundil alanud vilgas ehitustöö tehasehoone veel suuremaks laiendamiseks.
Vaiksesse armsasse Karlova elupiirkonda, ei sobi selline undav tehas kohe kuidagi. Siin elavad peaasjalikult noored pered ja pensionärid, kellele on Võru tänava tihedast liiklusest küll. Lisamürasaastet ei ole tarvis. Sestap pöördusingi täna Tartu linnavolikogu, täpsemalt selle esimehe Olev Raju poole, sest just linnavolikogul on voli ebaseaduslik, lausa kuritegelik detailplaneering tühistada, ning loodan oma naiivsuses parimat.
Minu heatahtlikku naiivsust ei maksa muidugi alahinnata, et te teaks.
Aga - linnavolikogu vastusest teavitame ka teid, head blogilugejad. On ju huvitav teada, eks, kuidas linn suhtub võltsitud allkirjaga kinnitatud detailplaneeringusse. Oi kui huvitav on seda teada! :)
Ja - ma olen näinud nii paljusid noori emasid lapsevankritega oma majast mööda jalutamas. Ja iga kord mõtlen, et pagan, kui tore oleks, kui mul kohvik juba valmis oleks. Tahan sellest teha kõige lapsesõbralikuma kohviku üldse. Vahepeal oli takistuseks Tartu linnavalitsus eesotsas reformlasest linnapea Urmas Kruusega, kes teatas mulle maksuameti tädi Sirje Põdramägi suu läbi (sic!), et ma ei saa Tartusse kunagi mingit kohvikut teha, aga ma ütlen teile, et see ähvardus ei maksa midagi. Mõned inimesed ujuvad segases vees jube hästi, aga kui nad kristallselge veega allikasse tirida, siis vajuvad vee alla nagu rasked kohvrid. Kohvik tuleb küll. Üle Tartu linna laiba, kui vaja, aga ta tuleb :). Ja tegemise kõikidest keerdkäikudest kirjutame siin, meie blogis.
Ega siis muud kui seadsin sammud linnavalitsusse, linna arhiivi täpsemalt. Ja nõudsin näha detailplaneeringut. Seal siis nägin oma isa "allkirja", ühte kohe väga valesti kirjutatud isa allkirja. Läksin politseisse ja Tartu politsei algatas kriminaalasja. Tehti käekirjaekspertiis, mille tulemusena selgus, et detailplaneeringul ei ole sugugi minu isa allkiri, ehk siis: minu isa allkirja oli võltsitud!
Pahalane, kes seda suure tõenäosusega võltsis, naabertehasehoone omanik, aga lasi sel ajal saagidel tehasehoones lakkamatult unnata. Ja laseb ka nüüd. Ka on kõrvalkrundil alanud vilgas ehitustöö tehasehoone veel suuremaks laiendamiseks.
Vaiksesse armsasse Karlova elupiirkonda, ei sobi selline undav tehas kohe kuidagi. Siin elavad peaasjalikult noored pered ja pensionärid, kellele on Võru tänava tihedast liiklusest küll. Lisamürasaastet ei ole tarvis. Sestap pöördusingi täna Tartu linnavolikogu, täpsemalt selle esimehe Olev Raju poole, sest just linnavolikogul on voli ebaseaduslik, lausa kuritegelik detailplaneering tühistada, ning loodan oma naiivsuses parimat.
Minu heatahtlikku naiivsust ei maksa muidugi alahinnata, et te teaks.
Aga - linnavolikogu vastusest teavitame ka teid, head blogilugejad. On ju huvitav teada, eks, kuidas linn suhtub võltsitud allkirjaga kinnitatud detailplaneeringusse. Oi kui huvitav on seda teada! :)
Ja - ma olen näinud nii paljusid noori emasid lapsevankritega oma majast mööda jalutamas. Ja iga kord mõtlen, et pagan, kui tore oleks, kui mul kohvik juba valmis oleks. Tahan sellest teha kõige lapsesõbralikuma kohviku üldse. Vahepeal oli takistuseks Tartu linnavalitsus eesotsas reformlasest linnapea Urmas Kruusega, kes teatas mulle maksuameti tädi Sirje Põdramägi suu läbi (sic!), et ma ei saa Tartusse kunagi mingit kohvikut teha, aga ma ütlen teile, et see ähvardus ei maksa midagi. Mõned inimesed ujuvad segases vees jube hästi, aga kui nad kristallselge veega allikasse tirida, siis vajuvad vee alla nagu rasked kohvrid. Kohvik tuleb küll. Üle Tartu linna laiba, kui vaja, aga ta tuleb :). Ja tegemise kõikidest keerdkäikudest kirjutame siin, meie blogis.
pühapäev, 23. märts 2008
Lipstok peaks ameti maha panema
Väljavõte viimasest Naistelehest.
Nüüd ma enam ei imesta, kui Eesti Panga president Andres Lipstok tuleb lagedale totakate avaldustega, näiteks sellega, et saab ühes kuus hakkama 5000 krooniga. Nagu võib lugeda eilsest Naistelehest, põeb mees rasket haigust sclerosis multiplex, eestipäraselt hulgiskelroos.
See on väga-väga raske haigus, millele ravi ei tunta, aga mis eksisteerib vaid külmades ja pimedates piirkondades, nagu näiteks Eesti ja Soome, lõunamaades teda ei esine. Ja mis hull, see haigus võtab rajalt maha juba väga noorelt. Ja tapab aeglaselt, kui küüniliselt, aga ausalt väljenduda. Aheldab inimese ratastooli, pärsib kõne- ja nägemisvõimet, mõjub kõige laiemas mõttes närvisüsteemile, sellega ka mõistusele. Selline inimene pole enam võimeline kainelt mõtlema.
Nüüd tekib küsimus, kas Andres Lipstok sobib sellise haigusega ühe tähtsa ametiasutuse juhiks. Ma saan aru, et ta ütles vastuseks Naistelehele, et tema tervis on korras. Aga kuivõrd pädev on tema oma tervisliku seisukorra üle otsustama. Ja kogu lugupidamise juures selle haiguse ja Andres Lipstoki suhtes, nüüd peaks küll midagi kiiresti ette võtma, sest paistab, et ise ta tagasi astuma pole võimeline, ja Eesti Pank püüab asja summutada, sest temasuguse otu varjus on kõigil mõnus tegutseda. Nagu võib Naistelehest lugeda, on Lipstok hooti juba aheldatud ratastooli. Ja see pole lihtne halvatus või luumurd.
Pigem oleks Lipstokile endale suuremaks abiks, kui ta koliks mõneks ajaks soojale maale, kus ta võiks kasvõi oma elust raamatu kirjutada. Ja kindlasti oleks tema võimuses aidata kaasa seda haigust põdevate inimeste olukorra parandamisele. Aga Eesti Panga juht peaks olema terve. Pealegi, kui Eestil seisab ees selline tähtis asi nagu eurotsooniga liitumine. Sellega seoses peavad sõnumid olema targad ja selged.
Tellimine:
Postitused (Atom)