Sirvime Reformikirja (7)

Väljavõtted viimasest Reformikirjast, Talv 2008.

Jätkame siis Reformikirjaga, mida teevad kahepeale Peep Lillemägi ja Ingrid Tähismaa. Vaatame, millega nad siis on hakkama saanud.

Rubriik "Riigikogu liikme mõtelused". Endine Nõmme linnaosa vanem ja nüüd Riigikogu liige Hanno Pevkur, kes tundub olevat hästi tark mees, selgitab, mida peab tegema tädi Maali, kui ta on olnud välismaal tööl, ja siis tagasi tulles avastab, et talle pärandatud asjad on läinud kaduva teed. Mnjah, selline probleem siis. Aga, nüüd, nagu selgitab Pevkur, muudab uus seadus sellise võimaluse ära, ja oma pärandi saab kätte ka välismaal töötav Maali. Aga mitte kohe, vaid alles 2009. aasta algusest. Et vahepeal jõutaks veel tädi Maalide eest pärandvara ära nihverdada. Ehk Pevkuril endal mõni majake soolas, mis muidu läheks tema välismaal töötavale tädi Maalile. Ei, seda ei juhtu. Pevkur hoiab oma varal kindlalt silma peal.

Siis soovitab Pevkur teha testamendi. Jah, just testamendi, mitte vara kinkida. Et siis targemad sugulased saaks oma surnud isa nõdrameelseks tunnistada, ja pärandi ringi vaadata. Ikka nii, et vara päriks need, kes selle peavad saama. Olenemata isa tahtest. Ju siis on Pevkuril endal mõndagi soolas.

Nojah, ja uue seaduse mõte on see, et need pärijad, kes on õigustatud pärima, oma osa kätte saaks. Loomulikult, vanainimese soov on kõige viimane, millega arvestada. Sest üldiselt on kõik vanainimesed lollid, erinevalt Pevkurist, kes on väga tark ja asjalik mees. Lausa keenjus kohe.

Siis võtab sõna Eesti filmifestivalide ema Tiina Lokk

kes siis kirjutab oma "hobist", filmifestivalist. Lokki Reform eriti ei taha hinnata, seetõttu pole siin ka mõtet pikemat peatuda. Mis ikka luuserit mainida, Reform on ju võitjate erakond. Kõik luuserid vaadatu ise, kuidas saavad. Reform heidab nad lihtsalt üle parda, nagu mingi kasutu nartsu. Ma ei tea ühtegi teist erakonda Eestis, mis oma liikmetega nõnda alatult käitub. Aga ilmselt on see vajalik hästi tugeva erakonna ehitamiseks.

Siis esitab oma nägemuse Eesti Vabariigi algusaastatest ajaloolane Aarne Veedla

tema jutu järgi olid siis Eestis 1918. aastal kõik kas kommunistid või sotsialistid. Üks kommunist ajas teist taga ka Lätis ja Soomes. Toonaste tegude tekkepõld oli "punane udu". Aga siis vupsasid välja korporandid ja gümnasistid ning tekkis liberaalne Eesti Vabariik. Mis polnud Pätsu, vaid Tõnissoni riik. Ning mis siis edasi juhtus: Peeter võeti maha, aga Nevski katedraal jäi, juudid said kultuurautonoomia ja baltisakslastele anti võimalus jääda. Ja Eesti lõppes ka siis, kui lõppes liberaalne Eesti. Ning nüüd luuakse taas liberaalset Eestit. Hea seegi.

Siis taas ühe "Riigikogu liikme mõtelused":

Onu Igor pajatab, kuidas ta käis Moskvas Punasel väljakul pärast Putini valimisvõitu, ja et nägi seal militsionääri, kes keelas tal edasi minna. Ja siis, kuidas rühmitus Naši on laiali läinud. Ning et olukord Venemaal pole tegelikult üldse hull. Et globaalses pildis on Venemaa maailma üks kõige stabiilsemaid ja usaldusväärsemaid riike. Sest NSVL lagunemine toimus "vähemate ohvritega, kui korralik jalgpalli finaal mõnes lõunapoolsemas või anglikaanlikumas Euroopa liiduvabariigis". Ma ei saanud päris aru, mida Gräzin viimase lausega mõtles. Sest NSVL lagunemine pole veel kaugeltki lõppenud, kui pidada silmas olukordi Gruusias või Tšetšeenias, ja ilmselt on ikka rohkem hukkunuid kui mõne jalgpallimängu käigus. Aga mine tea, ju on onu Igoril muid andmeid.

Igal juhul lubab onuke Igor, et kõiges halvas seoses Venemaaga on süüdi valimised ja nüüd, kus nad on läbi, taastuvad Eesti head ja normaalsed suhted Venemaaga. Ja Gräzin ütleb, et suhted on head, sest varem on nad olnud pidevalt halvemad. Noh, kui onu Igor nõnda ütleb...

Siis, tundub, et pjedestaalile astub humorist:

...aga ei. Hoopis Mati Raidma, Riigikogu liige, kes juhib reformareid Pärnumaal. Rubriik on "Eestimaa avarustes" ja küsimustele vastab Mati Raidma. Saame teada, et Raidma jaoks on kõige tähtsam panustamine omavahelisse suhtlusesse. Õige! Nii peab! Suhtlema peab!
Siis igakuine Oravapesa kooskäimine. Jälle tublid! Pole midagi öelda. Ja probleemidest vaevab Raidmad ajanappus. Oi-oi-oi. Peaks talle kiiremas korras ühe aja planeerimise koolituse tegema. Muidu mees kustub ajanappuse kätte viimaks ära. Ja siis on probleem, et elab Tallinnas. Nojaa, Mati, aga miks sa siis ei tule Pärnusse elama?! Karta pole midagi. Pärnu igati lahe koht, kõige vabameelsem linn Eestis. Kus oma teenust pakuvad isegi 70aastased prostituudid, eestlannad seejuures. Päris kobedad tükid.

Siis saame teada, et Raidmate perre sündis 2. detsembril poeg, kelle jaoks, nagu aru saan, paljude asjatoimetuste kõrvalt eriti aega ei jää. Aga mees peabki tööd tegema, eks. Ja naine, see on ikka rohkem kodumasina eest.

Siis tähtsamatest lubadustest väidab Raidma, et suutis kergitada Kaitseliidu eelarvet 39%, seda ühe aastaga! Ja siis on loodud Pärnumaa saadikurühm Riigikogus, kellega siis korraldatakse koos kohtumisi valijatega. Ja siis veel Via Baltica Pärnu ümbersõit, millel Raidma silma peal hoiab. Mõtle kui tubli!

Ning siis, ilmselt Reformikirja toimetaja lemmikteema: auto.


Juttu on Ameerika autodest. Mida siis fännab Puurmani reformikas Aare Käärsoo. Ta fännab justnimelt autosid, Ameerikasse ta minna ei tahagi, kuna kultuur teda ei huvita. Õige ka! Mis sinna ikka minna?! "Ma olen ikka eestlane ja elan siin!" võtab Käärsoo kokku oma kreedo. Ja siis ta kurdab, et Eestis puudub liikluskultuur. Ja see tuleb sellest, et "oleme liiga enesekesksed". No vat siis. Umbes nii, et ise ei ela ja ei lase ka teistel elada. Niimoodi talitab õige eestlane. Loomulikult mitte Käärsoo, tema selline pole.

Ja siis kurdab Käärsoo, et on valel ajal sündinud. Oleks tahtnud hoopis viie- ja kuuekümnendatel tegutseda. "Vot siis olid autod!" Ja Käärsoo lisab veel, et Ameerika autode omanikesse suhtutakse tihti nagu motomeestessegi - pisut eemalehoidvalt, pidades neid jõhkarditeks. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine.

Vat sellised lood siis. Täitsa põnev, eks?!