Evelin on nagu Ingrid

Uus tipskin sai kella, väljavõte SLÕhtulehe veebist.

Vaatan siis mina tänast Õhtulehte ja mida ma näen: uus tipskin, seekord Evelin Ilves (kes läheb üha enam Ingridi moodi, välimuselt) on saanud kella Toivo Aaljalt. Jaa-jaa. Mulle pole see uudis. Mingi viis aastat tagasi saabus minu eksnaine Ingrid Tähismaa ühel õhtul koju mingi samasuguse kellaga, põsed erutusest punased. Ei lubanud mul isegi puutuda, et olevat nii hirmus kallis kell. Ja et olevat niisama kingitus. Ütles, et selle eest ei pidanud ta midagi tegema. Ja ega ma ei uskunud ka, et ta Aaljaga selle eest magas, kuigi nüüd, kus ma olen tema tegemiste osas targemaks saanud, pole ma enam selleski kindel. Vahtis siis õhtu otsa seda kella ja kiitis Aaljat, stiilis, et kui tore mees. Muidugi, mõni aeg hiljem ilmus Kroonikas lugu selle Aaljaga, mingid kellad olid ka piltide peal. Ma ei kujuta ette, mida Ilves selle kella eest peab tegema või teeb. Aga kui mees on homo, siis võib ju midaiganes. Kasvõi selle Aaljaga magada.

Ja mis Aaljasse puutub, siis talle ei saa miskit ette heita. Kuni leidub heal positsioonil tipskineid, niikaua võib neile midaiganes kinkida. Ja no see Evelini jutt, et kingib kella edasi järgmisele presidendiprouale, no seda võib rääkida vanaemale. Ja kes teise kantud kella ikka soovib. Umbes nii, et lasen omale kalli raha eest kingitusena silikoonid panna, ja siis ütlen, et annan need järgmisele üle. Naljahammas.

Ingridi puhul meeldis mulle muidugi see, et kandis edasi minu kingitud 5000-krooniseid kelli. Seda Aalja oma hoidis sahtlis ja kandis ainult eriti pidulikel puhkudel. Sellised lood siis.

Üks info E. Ilvese jaoks

> From: belokrolov@paris.com
> Date: Wed, 11 Jun 2008 16:14:17 -0500
> Subject: Info E. Ilvesi jaoks
>
> Mina olen Julia Kovaljova, esimene printsess Eesti Miss Estonia
> 2008. See on suur au ja õnn seda tiitlit omandada minu jaoks.
> 16 juunil ma sõidan Vietnamisse kus mina olen Eesti Vabariigi
> esindaja rahvusvahelisel ilukonkursil 'Miss Universe 2008'.
> Miss Universe 2008 heategevuse oksjoniks mul on vaja rahvakingitust
> teha. Georg Bogatkin Boccapott keraamik hea meelega nõustusin
> teha kaks võtit Tallinna vaadega. Ma palun Teid, kas on
> võimalus, et Eesti Vaabariigi esimene proua Evelin Ilves
> osaleb võtit valmistamisel. Tema poolt on vaja, et Ta
> võtmele alla kirjutada ' Welcome to Estonia'. See
> tähendaks et, eesti rahvas on väga külalislahke ja
> sõbralik ja hea meelega võtab külalisi vastu.
>
> Lugupidamisega,
> Esimene Printsess Eesti Miss Estonia 2008
> Julia Kovaljova
>
> Parimat,
>
> Oleg Belokrõlov
>
> P.S. Georg Bogatkin
> GSM +372 5653636
> www.bogapott.ee

Mis kuradi värk käib?

Väljavõte Postimehe veebist.

Lugedes Iiri referendumi kajastusi, torkab silma, et iirlased oleks nagu milleski süüdi. Et rikkusid mingi asja ära. Et seda ei oodatud, et iirlased, kes on palju raha saanud ELilt ja nüüd peavad tegema, mis vaja. Nõustuma selle raha eest igasugu asjadega. Vägisi tekib mõte, et mis kuradi asi see EL on, et kõik peavad selle järgi joonduma, oma tahtmised maha suruma. Nagu miski kupeldaja ja riigid peavad alati jalgu hargitama, kui raha pakutakse.

Tegelikult, olgem ausad, see nn Lissaboni lepe on sisult sama, mis eelmine, mille Euroopa rahvad kolinal läbi kukutasid. Nüüd tehti uus katse, rahvale enam sõna ei antud, kuna rahvas, see on ju loll. Aga iirlased, kellelt tagasilükkamist kõige vähem oodati, lükkasid ka selle uue asja tagasi. Ja kui tähele panite, siis Eesti parlament kinnitas selle leppe kiirkorras just iirlaste mõjutamiseks, et, vaadake, sõbrad eestlased kinnitasid ära, nüüd tehke teie kah samamoodi. Kahjuks ei läinud eestlased iirlastele eriti korda. See eestlaste lollus, mille tõttu on nad (eestlased) sealmaal kus on ja oma iseseisvuse korduvalt kaotanud. Suurim lollus on muidugi see, et jobudikke parlamenti valitakse. Kelles pole riigimehelikkust ollagi. Või kui see enne valimisi ka oli, siis Toompeal istudes kaob see kui tina tuhka. Seal tuleb välja, mille pärast sinna tegelikult trügiti: raha ja hüvede pärast. Eksole.

Ja kui nüüd vaatame ajas veidi tagasi, siis kas on Eestis elu seoses ELiga paremaks läinud? Või mis see ELis oldud aeg on andnud? Ok, palgad on mõne tuhande krooni võrra tõusnud, aga see oleks juhtunud ka ilma ELita. Aga muu. Maapoed on kinni pandud ja elu maal välja suremas. Suur osa ajudest on minema jooksnud, samuti suur osa spetsialistidest. Ka ettevõtjad mõlgutavad lahkumismõtteid. Kohapeal jookseb majandus kinni, peaasjalikult seoses algse euro-joovastuse ja sellele järgnenud pohmelli tõttu. Inflatsioon on kõrgel, kasv madal. Euro kasutuselevõtt on lükkunud teadmatusse kaugusse. Nüüd lükatakse üksteise järel tagasi need kokkulepped, millega Eesti juba ammu liitus ja mille lootuses üldse sinna ELi sai astutud. Kas pole selline tunne, et eestlasi on petetud? Umbes nii, et peig meelitas kena näitsiku abiellu, näidates ilusaid asju, kiideldes ühe koma teisega, aga hiljem selgus, et need asjad pole üldse tema omad ja enamus räägitud mesijuttu ei vastanud tõele.

Ja suhted Venemaaga, neist pole mõtet rääkidagi. EL on vastupidi, olnud täiesti võimetu nende suhete parandamisel. Piirilepingust enam ei räägitagi. Pigem mängib EL, või selle suured tegijad Venega kokku, surudes Eestile peale mingeid "projekte" nagu see gaasitoru. Tunnistagem ausalt, pärast ELi astumist on suhted Venega sitemad kui kunagi varem. Ja Eesti peab ajama asju Hiinaga, selle kommunistliku värdjaga. Kes oma rahvast massiliselt hävitab. Lömitama veel suurema diktatuuri ees kui seda Venemaa ongi. Nagu prostituut, kes peab seksima mingi kuradi perverdiga. Ja siis kirutakse prostituute, kurat riik ise on üks puhevil lits. Riigile on lubatud litsi lüüa, kodanikele mitte. Mis värk käib?

Ja mis huvitav, ELi nn toetustest pole suurt osa ära kasutatud. Sest seda pole võimalik kiiresti teha, bürokraatia võimas sein seisab ees. Ja ärge tulle ütlema, et bürokraatiat pole seoses ELiga juurde tulnud. Eestist on saanud mingi kuradi perverssus, mis kiitleb oma liberaalsusega, aga teiselt poolt võtab omaks maailma kõige bürokraalikuma süsteemi osasid. Kaua selline pull kesta ei saa, ühel hetkel käriseb kogu kupatus lõhki. Ja Eestist saab, mis tast saama peab, maailma kõige aeglasemalt areneva ja kõige bürokraatikuma riigi ääremaa, mõttetu perifeeria. Kus pole mõtet mingit Nokiat otsida, hea kui siia veel keegi elama jääb, ja hing sees püsib. Ja kõik need lubatud pensioni-skeemid ikka vett peavad.

Ja ma olen kindel, et kui nii edasi läheb, siis võtab Keskerakond eesotsas Savisaarega revanši. Sest Keskerakond oli praktiliselt ainuke, mis ELi suhtes skeptilisust ilmutas. Või julgust. Sest kolm-neli aastat tagasi tähendas ELi-vastasus (ja ma ei räägi siin euroopalikest väärtustest, vaid sellest ELi-nimelisest bürokraatia-masinast, euroopalikke väärtusi saab viljeleda ka ilma ELita), et sind tembeldatakse rahvavaenlaseks. Mina tunnistan, et hääletasin ELi astumise vastu. Ja olin ELi suhtes skeptiline. Ja juba lähem aeg näitab, kas mul oli õigus.

Äraostetud mees

Väljavõte Delfist.

Kui tahate näha persekukkund prostituuti, kes ilmselgelt mõlgutab viimasel ajal enesetapumõtteid, siis näete seda juuresolevalt pildilt. See on meie peaminister, sm Ansip, vabandust Näksip.

Miks ma nii karm olen?! Aga seepärast, et Türgi, see vana lontrus, pole siiamaani loobunud poole Küprose okupeerimisest ning ei tunnista genotsiidi armeenlaste kallal. Ansipile on see pohhui, ok. Aga miks ta siis ei võiks tervitada Eestit uuesti NLiidu vennasrahvaste perre, mille perset ta oma karjääri algusaastail rõõmsalt lakkus?! No selge, ei ole kasulik. Türklased maksavad rohkem kui Kremli esindajad. Aga kui Karu-poiss (Medvedjev) rohkem maksab, kas siis Ansip-poiss kaldub sinnapoole?! Raisk, vanduma võtab. Kui äraostetavad on Eesti poliitikud. Täielised prostituudid.

Kas keegi on uurinud, palju Ansip sai isiklikult pappi Türgi suusamaratoni "võidu" eest?

Eesti jobud jooksid umbe

Paetil suu vett täis, väljavõte Postimehe veebist.

Eesti jobud (ma pean siin silmas avantüriste-rahvasaadikuid) jooksid umbe, kui tormasid ummisjalu Lissaboni lepet ehk ELi uut, vuntsitud põhiseadust kinnitama, ilma selleks rahvalt luba küsimata. Võib ju öelda, jah, et ise valisime, meie esindajad, demokraatia, aga kes natuke telgitaguseid teab, see näeb, et esiteks on võimalik teatud huvi korral suht lihtsa vaevaga oma perse Toompeale upitada, ja teiseks pole isegi auväärt saadikud seda lepet läbi lugenud (nagu tunnistas hiljuti Gräzin-poiss), kui seda kinnitama tõttasid. Ja muuseas, erinevalt põhiseaduslikust leppest, pole Eesti võtnud mingit kohustust seda uut lepet nö jooksu pealt kinnitada. Ka Eestis võib selle vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks korraldada hääletuse. Millegipärast seda võimalust isegi ei arutatud. Nojah, muidugi, nõnna kiire on meie sangaritel business-class piletite sappa Brüsselisse sõiduks.

Aga nüüd on munn majas, nagu öeldakse. Läks perse see afäär. Ja paras! Las mõlgutavad natuke mõtteid, otsivad veidike miskit olematute ajukäärdude tagant, enne kui taas rahva ette ilmuvad.

Minu kui mehe seisukoht prostitutsiooni osas

Kahtlemata on tore kaagutada teemal, et prostitutsioon on halb. Sest see on amoraalne. Sest nii kuulutab kirik. Ja kirikusõna on aastasadade jooksul inimestele pähe tambitud. Nii et igale lollilegi on selge, et prostitutsioon on pähh-pähh. Ja pole siis ime, et nõuka aja saabudes olid prostituudid ühed esimesed, kes külmale maale saadeti. Pole inimest, pole probleemi, või kuidas see stalinistlik loosung kõlas.

Aga mina väidan hoopis seda, et suur osa naistest on prostituudid. Kõik need, kes abielluvad mingi teatud omakasu ajendil. Kes siis tahavad saada osa mehe rahast, seemnerakkudest või millestki muust. Ja kes siis sellest mehest kramplikult kinni hoiavad, röövides mehelt tema kalleima vara, vabaduse. Mis on veelgi hullem, sest kui tava-prostituudid annavad ka midagi vastu, siis mõni abielunaine ei anna sedagi, ma mõtlen seksi. Muidugi on ka selliseid prostituute, kes viilivad kõrvale seksi andmisest, küll aga võtavad raha. Aga selliste juurde kliendid enamasti tagasi ei pöördu. Nad on nagu taksojuhid, kes võtavad lennujaama ja Viru väljaku otsa eest 100 või enam krooni. Mille tulemusel ei pöördu paljud külalised enam kunagi Eestisse tagasi. Kui nad just a) ei leia Eestist omale naist või b) ei tule siia prostituudi teenust saama.

Minule kui mehele on huvitav see, et prostitutsiooni teemal võtavad sõna naised, kuigi selles vallas on mehed see nõrgem pool. Kellelt raha kasseeritakse, sageli üsna kehva teenuse eest. Ja vot mina ei saa aru, mis on ühtedel naistel selle vastu, et teised hästi teenivad. Niisamuti ei saa ma aru, mis on ühtedel naistel selle vastu, et teistel hästi läheb. Sest miks muidu ei hääleta naised, näiteks valimistel, teiste naiste poolt. Ilmselt on siin tegemist naistele väga loomuomase kadedusega, mis võtab silme eest mustaks ja sunnib igasugu lollusi suust välja ajama. Nii nagu mu ekskaasa sõimas mu uut väljavalitut kõige ropumate sõnadega, mis ma olen eales kuulnud. Ja mida meie blogi kommentaatorid kirjeldasid kui vituviha.

Ilmselt siis on vituviha see, mis sunnib sõna võtma igasugu mariannemikkosid ja muid tegelinskeid, kes ilmselt ise ei seksi ja ei saa vaadata, kuidas teised seda teevad. Kes on iseenda eluga ummikus ja näevad meelsasti, et ka teised seda oleksid. Ja kes kokkuvõttes ratsutavad kõik selle eesti mehe seljas, kelle eluiga on üks maailma lühemaid. Ja kellelt siis tahetakse võtta need vähesedki rõõmud, millest üks mees võib unistada.

Ja noh, muidugi, ega loodus tühja kohta ei salli. Keelustage jah Eestis prostitutsioon, siis hakkavad ka Eesti mehed tellima rohkem Tai- ja muid reise eksootilistesse paikadesse, nagu teevad seda rootslased ja sommid. Või asuvad koguni sinna elama. Sest milleks norutada kuskil frigiidses Eestis, kui on olemas palju paremaid paiku, kasvõi Lõuna-Euroopas, kus meeste eluiga on, muideks!!!, üks maailma pikemaid, nagu ka Jaapanis, kus on pikaajalised prostitutsiooni- ja geisha-traditsioonid.

Ma arvan, et mariennemikkod ja muud tegelinskid, kes iga natukese aja tagant selle prostitutsiooni-teema üles võtavad, võiks konsulteerida kasvõi Evelin Ilvesega, kes on rääkinud, et eesti mehest peab lugu pidama. Evelini tasub uskuda, ta on juba ühe homomehegi ära kodustanud, ja teab kindlasti, mis on mehele hea. Võtkem siis Evelini juures tunde, lugupeetud mariannemikkod ja muud. Kui te oma loomuomasest intelligentsist ei saa aru, mis meestele rõõmu valmistab.

Tegelt on Mikko päris kobe tükk, ja et ta ei kõlaks tühjalt, võiks ise veidi aega prostituudi leiba maitsta. Teda tellitaks küll. Ja ma usun, et talle see amet isegi meeldiks. Kui ta vaid julgeks olla aus enda ja teiste suhtes, olla tema ise. Ja rääkige nüüd, et Mikko pole ise omakasu ajendil meestega seksinud. Tema näost on näha, et ta on. Ja mitte vähe. Nii et Mikko, julge olla sina ise ja pole vaja endast kujuteldava saatana väljaajamise käigus kõigi teiste elu perse keerata. Pealegi, Mikko, see saatan istub sinu ajukäärdude vahel. Sealt selle väljaajamiseks pole vaja muud kui minna hommikul välja, hingata sügavalt sisse ja tunda rõõmu alanud päevast. Nii lihtne see ongi!

Üks küsimus julguse kohta ja meie vastus

Saabus selline küsimus-tagasiside:

Tere Inno ja Irja,

Olen lugenud teie blogist, et eestlane võiks suureks saada mitte vaimult vaid julguselt. Paistab, et teile on julgus oluline seadumus, tähtis faktor, mille mõjutust on vaja, et eestlane vabaneks oma sajanditepikkuse orjamoraali taagast. Ning argpükslust olete te eriti teravalt materdanud. Ma nüüd esitakski teile mõned üldisemad küsimused julguse teema kohta:

1. Mida tähendab teie jaoks olla julge?
2. Kuidas saate aru, et keegi teine on julge?
3. Kuidas üldse julge(ma)ks saada? Mida on selleks vaja, et julgust juurde tuleks ja argpükslust vähemaks jääks?

Peatse jällekirjutamiseni!

Inno:
Jah, peame julgust oluliseks. Õigemini on minu jaoks tähtsaim vabadus. Ja julgus tähendabki vabadust, vabadust mõelda ja välja öelda seda, mida mõtled; teha seda, millest unistad. Oma unistusi ellu viia, see ongi julgus. Ja kui seda keegi teine teeb, siis pole sest raske aru saada, seda tajuda ja taibata. Ja julgemaks saamiseks polegi muud vaja kui oma unistusi ellu viia. Muidugi on ka unistamiseks julgust vaja, see on siis julgemist olla see, kes sa parasjagu oled, see vajab omakorda enda tunnetamist, tundmist, ja selleks on vaja omakorda vabadust. Ja ka selleks, et julgust juurde tuleks, on vaja vabadust. Vabadust igal tasandil. Ja vaba inimene on õnnelik, ta ei tee teistele kurja. Kuigi mitmed teoreetikud on püüdnud väita, et vabadus muudab inimese loomaks. Praktika seda kahjuks ei tõesta, pigem vastupidi, vabas ühiskonnas on areng kiirem. Inimene ei muutu loomaks, ja vastupidi. Ja muidugi, teatud loomad inimnahas võivad seda vabadust kuritarvitada, kui neil mõistust pole ja nad vaid oma instinktidele toetuvad. Mistõttu on anarhia ohtlik, sest see annab just neile loom-inimestele teatud eelised. Seadusi ja reegleid on vaja, just neid loom-inimesi silmas pidades. Et nad inimese moodi vähemalt käituksid.

Kolmveerand säästumarketi kassapidajatest jälestab oma tööd

Miks nad muidu kliente nii tigeda näoga vahivad? Sama lugu Maxima, Rimi, Selveri ja kõigi teiste kaupluste kassapidajatega, kes päev otsa kaupu lindil edasi-tagasi liigutama peavad. Aga nendelt ei küsi keegi, et kas te jälestate oma tööd ja kas soovite oma tütrele samasugust elukutset. Prostituutidelt küsitakse.

Samuti, olen kindel, jälestab oma tööd enamik piletikontrolöre (oht peksa saada), koristajaid (kes see ikka teiste sitta nii väga kraamida armastab) ning valvureid (nüristav on niisama passida). Aga jällegi, mitte keegi ei küsi neilt, kas neile nende tööd meeldib ja kas nad sooviks sama elukutset ka oma tütrele. Suure tõenäosusega on nemadki mõelnud enesetapule nagu 90 % prostituutidest. Aga neid elukutseid, näe, ära keelata ei taheta. Millest selline silmakirjalikkus?

P.S. Üks asi tuli veel meelde - kirjanik, kelle maailmavalu pole teda kasvõi hetkekski enesetapumõtetele ajanud, pole üldse miski õige kirjanik. Virginia Woolf uputas end ja Hem lasi endale kuuli suhu. Enesehävituslike mõtetega luuletajastest ma parem üldse ei räägi. Tuleb's sellepärast nüüd kirjanikus ning luuletamine kui selle kõige suitsiidile ahvatlevam vorm ära keelata? Prostitutsiooni keelamist põhjendatakse just seesuguse loogikaga. Aga äkki on prostid lihtsalt (nagu luuletajad) tundlikumad kui teised (mehed kurdavad neile ju ka kogu aeg igast asju), elavad oma klientide muresid üle ning mõtlevad seepärast vahetevahel enesetapust? Sest maailm ning kogu selle koledus paneb neil hinge valutama? Miks kohe eeldada, et neile ei meeldi nende töö? See on sama, mis öelda, et luuletaja, kes mütleb sageli enesetapust, ei tahagi tegelikult luuletaja olla ning me peame luuletajad päästma, keelates luuletamise üldse ära. Ma arvan, et hea prostituut ongi keskmisest tundlikum inimene. Ning parim viis teda aidata on ta lihtsalt rahule jätta, et ta saaks, nagu luuletaja, oma kunstile pühenduda.

Unista edasi, Näksip

Andrus Ansip ütles äsja, et Reformierakond kavatseb võita mõlemad lähenevad valimised, siis kohalikud ning euroopa parlamendi omad.

Lubage naerda. See kõlab sama tragikoomiliselt nagu vana, tudisev ätike ütleks, et ta tahab veel Mount Everesti tippu jõuda. Reformierakond on poliitiline laip. Pea, millest ajud on välja voolanud. Kala, mis ahmib viimaseid kordi õhku. Tühi õhupall Notsu käes, mis kõlbab vaid veel Eeslile sünnipäevaks kinkida.

Nii et unista aga edasi, Näksip. Reform põrub mõlemal valimisel nagu ta veel kunagi ei ole põrunud. Rottidel, kes veel uppuval laeval hängivad, soovitan sealt kiiresti kaduda. Enne kui hilja.

Reisisoovitus: Hansalinnad

Irja kohvikus Maret, Lübecki kesklinnas.

Kes laevaga Tallinnast Rostocki (Warnemündesse) sõidavad, need kihutavad ühe soojaga tavaliselt kohe Berliini poole, või siis lääne poole, läbi Hamburgi. Aga tegelikult on Rostock igati vahva sihtkoht, seal jätkub vaatamist mitmeks päevaks. Või kui palju teavad, et seal asub Põhjamaade vanim ülikool, asutatud 1419?! Ja et seal valmistati Hansaliidu ajal enamik kaubaliidu laevadest (taustaks niipalju, et Eestist veeti Hansa-aegadel lääne poole karusnahku ja mett ning toodi sisse kangast ja soola, liit ulatus Londonist Novgorodi).

Ja Rostockist veidi lääne pool, samuti mere ääres asuv endine Hansaliidu linn, õigupoolest Hansaliidu keskus Lübeck. Mis oli veel 600 aastat tagasi kõige võimsam linn maailmas, umbes nagu praegusaja New York. Kuivõrd kogu Eesti, või selle suuremad linnad olid kunagi Hansaliidu kaubakeskused, ja vastav kultuur on tänapäevani säilinud, siis on avastamisrõõmu kindlasti küllaga. Tegemist on Eestile sarnaste armsate linnadega, kus on ajalooline vanalinn raekojaga, ja Lübeckis MARTSIPAN!!!. Mis maitseb imehea. Lübeckis hakati seda kõigepealt valmistama, ilmselt ajal, mil sealsetes kaubaladudes oli mingil ajal saada vaid maapähkleid (arahhis) ja suhkrut, ja nii hakati seda maiust kokku segama, mida ka leivaks kutsuti. Ja mis maitseb Lübeckis tõesti hea. Alati tasub eelistada originaali. Eestis pakutavad koopia-martsipanid, eriti need, mida Kalev toodab, on ikka täielik okse, vabandust väljenduse eest. Ja me Irjaga kavandame juba uut reisi Lübeckisse, just sealse martsipani pärast. Ja muidugi maasikad, mis olid Saksamaal valmis juba nädal-paar tagasi. Kuu aega varem kui Eestis. Mnjah, mai lõpus-juuni algul tasub sõita reisile Saksamaale!!! Ja ma juba mõtlen sellest, et pean hakkama taas saksa keelt meelde tuletama, sest vanemad inimesed eriti inglist Saksamaal ei räägi. Ja kuivõrd ma avastasin Rostockist maru hea mängurongide poe (olen juba lapsest saati suur mängurongihuviline), ja seal müüjad peale saksa keele muud ei rääkinud, siis tahan kindlasti oma sõnavara, eriti rongide alal täiendada!!!

Ja muidugi inimesed, need on Hansalinnades nii eestlastele sarnased. Tänaval oli näha tüüpilisi eesti tüdrukuid, heledapäised, siniste silmadega, tugeva kehaehitusega. Ma kujutan ette, kuidas hansakaupmehed nad kunagi Eestist omale koju kaasa tõid. Ja kes nüüd on täielikult saksastunud. Aga midagi ehk eestlaslikku on säilinud, sellist rahulikku ja malbet. Ja seda kohtab vaid Põhja-Saksamaal, lõuna pool muutuvad inimesed tumedamateks, temperamentsemateks, kuni lõpuks Aafrika murjaniteni välja. Ja ei usu mina seda teooriat aaria rassist, kes maailmale tiiru peale tegi enne kui Põhja-Saksasse elama asus. Nad on seal kogu aeg elanud, nii nagu ka Eestis, Rootsis, Taanis, Soomes, Hollandis. Ja on siinkandis elanud aastatuhandeid. Omavahel kaubelnud, vaielnud, sõdinud, siginud (enne Hansaliitu, tuhatkond aastat tagasi valitses Läänemere kaubandust Visby linn Gotlandil). Ja hästi on läinud siis, kui nad on saanud omavahel suhelda. Kuigi, jah, Hansaliidu tekkes mängis olulist rolli Eesti- ja Liivimaale korraldatud edukas ristisõda, mille tulemusel said eestlastest ja liivlastest orjad ning Lübeck kui ristisõdijate platsdarm sai omale ristisõdu korraldanud Püha-Rooma riigilt (kunagi olid Itaalia ja saksamaa üks riik!!!) eriõigused (mis tähendasid vabadust, iseseisvust, kus võim kuulus tähtsamate ülikute seast valitud raehärradele). Ja Lübeck asus siis neid eriõigusi laiendama kogu Läänemere äärsel territooriumil, millest kasvas välja üks igati vahva kauabandusliit, mille mõju vähenes seoses uute maadeavastuste ning Ameerika tõusuga 16. sajandil. Aga tasub külastada Hansaliidu muuseumi Lübeckis, see annab päris hea ülevaate sellest, mis toimus ja mis elu elati. Ja kirikud, ka neid paljundas Lübeck ohtralt. Näiteks Maarja kirik Lübeckis on äravahetamiseni sarnane kirikuga Tartus Toomel. Ja loomulikult kohtab sarnaseid nii Rostockis kui ka Gdanskis.

Meie Irjaga käisime Saksamaal autoga, ja oma kogemusest võib öelda, et annab sõita küll, kuigi see on vaevaline, eriti Leedus ja Poolas (me ööbisime Kaunases ja Gdanskis), kus on käimas hulgaliselt teeremonte. Ja läbi Varssavi pole üldse mõtet minna, seal on tohutult autosid, ja rahvast ka. Põhja poolt on palju rahulikum. Ja ka loodus on ilusam, see on siis Eesti omale sarnasem. Ja ka põhjapoolsed Poola linnad, samuti endised Hansalinnad on armsad. Igaühes on armas raekoda ja plats, kus paljudes linnades on talunike turg. Eestis on millegipärast turud raekoja platsidelt kadunud, ilmselt seoses nõuka-aja turuvaenulikkusega. Aga ka Eestis võiks turud raekoja platsidele tagasi tuua.

Nii et siiralt soovitan endisi Hansalinnu. Vähemasti pole seal turistide horde, ja kõik asub jalutuskäigu kaugusel. Eriti hea lastega reisimisel. Oi-jah, ma ei jaksa ära kiita.

Lisasin ka fotogaleriid:
Lübeck
Rostock
Gdansk


Hetk kohvikus Maret, Lübeck.


Moodsad välitualetid Lübeckis.


Hotelli Sonne pruutpaari sviit Rostockis.


Gdaskis ühes sushi-restoranis.


Kapteni sviit Gdanskis hotellis Krolewski.

Kuidas punk rumaluse ära võitis

eilses Päevalehes Rein Sikult:

Väljavõte Päevalehe veebist.

Kus on ausalt juttu Laine Jänesest, kes ühele kultuuriüritusele kaikaid kodaratesse loopis. Liberaal my ass!

Irja: mul on tõeliselt hea meel, et Eestis on veel üks ajaleht ning üks ajakirjanik, kes julgeb võimude kohta nii õigesti ja julgelt ütelda (kas kujutate, et selline lugu võinuks ilmuda Ansipi sõbra Kadastiku kureeritavas ning Schibstedile kuuluvas Postimehes?). Braavo, Rein Sikk ja braavo, Päevaleht! Tõepoolest, kaua võib kannatada rumalate ametnike diktaati? Mina ja Inno oleme juba pikemalt kirjutanud sellest, et Reformierakond on rumalate nõukaaegsete ning -meelsete aparatshikute partei, kel pole vähimatki arusaamist loovusest ja vabast mõtlemisest. Laine Jänes tahtis Punklaulupidu ära keelata ning kasutas seks kõiki mooduseid, mis ta arunatuke välja pakkus ehk siis, nagu Rein Sikk kirjutab, "peo korraldajad teavad rääkida kuni viimaste hetkedeni käinud kaigaste kodaratesse loopimisest, rahakraanide kinnikeeramisest, osalevate kooride ja koorijuhtide hirmutamisest. Viimati mainitu ei jäänud ka tulemusteta - näiteks Eesti meestelaulu selts distantseerus arusaamatuil põhjustel peost."

Oi kui tuttav on mulle see kirjeldus. Kui te mäletate, siis ka meie Innoga üritasime Tartusse, Reformierakonna kantsi, kirjanduskohvikut rajada. See on siis see linn, kus määrab Andrus Ansipi suur sõber Neinar Seli, kes on endale Emajõe kallastele hiigelsuured ja hirmkoledad ärihooned rajanud. Teinud hotelli ka, mille restoranist Dorpat me ükspäev toidumürgituse saime. Ühte selle linna vanasse armsasse puumajja tahtsime me siis rajada kirjanduskohvikut, kus tegutsenuks ka galerii ning raamatukogu. Ausalt, tahtsime teha kingitust linnaelanikele, kasule nii palju ei mõelnudki. No ja noorte ning mässumeelsete autorite esitlusi võinuks seal ju ka korraldada.

Rumala pääga rääkisime oma ideest Tartu Ekspressi ajakirjanikule, kes käis väga peale, et teeme intervjuu. Ja kohe, plaks, pärast seda võttis minuga ühendust linnavalitsuse ametnik Karin Raid, kes ähvardas 18 000se trahviga. Et me olla loata ehitanud, kuigi olime vaid remontinud ning vana taastanud. Nädalapäevad tagasi oli surnud minu isa. Reformierakondlik linnavalitsus oli leidnud minu kõige nõrgema koha ning parima aja, mil mulle haiget teha. Isegi surm, sügavaim isiklik tragöödia, ei morjendanud neid. See, kuis ma leinaajal postkastist linnavalitsuse ja reformierakondlasest linnapea Urmas Kruuse ähvarduskirju pidin välja võtma, liigitub mu elu kõige võikamate kogemuste hulka. Ja seejärel helistas Inno mobiilile maksuametnik Sirje Põdramägi, kes kibeles väga meie maja vaatama ning teatas samuti, et mingit kohvikut me majja ei tule, kuna tema olevat linnaametnikega rääkinud ja sealt olla talle öeldud, et meile ei anta kunagi kohviku rajamiseks luba. Selline kaigaste loopimine siis. Tuleb meelde, kuidas seesama Karin Raid ahistas Truffe-kohviku omanikku, kes tahtis oma kohvikule teistest erinevad suveterrassi teha.

Tartu on niisiis küll heade mõtete linn, aga selliste heade mõtete, mis kunagi ei täitu. No sa võid ju Pirogovi platsil limonaadi (sest õll on keelatud) libistades unistada, aga isand Seli jahimaadele ära tule. Temal on nimelt ainuõigus Tardo liinas lambieli-kohvi ning halvaksläinud praade pakkuda, vot nii.

Ja proua Jänespüksil, endisel Tartu meeril, on samuti ainuõigus otsustada, mis on laulupidu ja mis mitte. Ta on ju väga tark, oskab keppi viibutada ja Kroonikale intervjuusid anda.

Reformierakonna häda ja viletsus on ajude puudus ning kõikjal, kuhu see ajudeta inimeste erakond oma kombitsad sirutab, hakkab vohama rumalus ning rumalusega paratamatult kaasnevad konservatiivsus ning korruptiivsus. Kui Laine Jänes Punklaulupidu ära tahtis keelata, siis mitte seepärast, et talle poleks meeldinud selle peo nimi. Olge nüüd, see oli lihtsalt ettekääne. Punk on ju alati võimu vastu protestinud, sellele ebamugavaid väljakutseid esitanud. Eriti just rumalale võimule. Küllap Laine, Andrus jt kartsid, et esitab nüüd ka, et nende eneste juba kõikuv jalgealune hakkab põlema. Ja ega neil selle Tartu kirjanduskohvikugi vastu midagi oleks olnud, kui selle oleks teinud keegi teine. Aga kuna seda tegime meie, kes me oleme olnud nii võimukriitilised, siis see oli vastuvõetamatu.

Rumala inimese kõige lihtsam viis end kaitsta ning oma võimu säilitada on keelata võimalik vastane enne, kui ta jõuab suu lahti teha, sest kui ta juba lahti on, siis rumal inimene ei oska talle enam vastu vaielda. Mul on tõeliselt hea meel, et Laine Jänese ja rumala Reformierakonna jõupingutused ei kandnud vilja ning Punklaulupidu toimus! Tõeliselt uhke on olla Rakvere tüdruk. Ja selle kirjanduskohviku, mis mul Tartus tegemata jäi, rajan ma ükspäev hoopis pungi- ja otseütlemispealinna Rakverre.

P.S. Minu arvamus Rakvere linnapeast Andres Jaadlast, kes punklaulupeol haaknõel peas ringi tatsas, tõusis tohutult. TH Ilvesest, me presidendist, kah - ta teenis Punklaulupeole ilmumisega kõvasti plusspunkte. Aga Andres ja TH pole muidugi ka mingid reformierakondlased, esimene on roheline ja teine aus sots.

Üks küsimus higilõhna kohta ja minu vastus

Saabus selline küsimus-tagasiside:

Tere taas,

Tahaks jätkata arutelu kehalõhna ja higi teemal. On üks väljakutse, mida tahaks esitada ideele, et sobiv partner võiks armastada oma kaaslase kehalõhna.

Nimelt tundub mulle, et higihaisu kõige vulgaarsem ilming on see hais mis tuleb kaenla alt. Enamasti kui räägitakse higihaisust, võib kindel olla, et viidatakse haisvatele kaenlaalustele. See vist ongi see kõige kirbem lõhn, millega eemal hoida sobimatuid. Aga siiski, tahes tahtmata tundub mulle endalegi oma kaenlaaluste lõhna tajudes, et see on siiski ikka suht rõve, isegi kui mu enda lõhnataju ei pruugi olla kõige teravam. Mulle tundub, et ehk on probleem nendes karvades, mis higist ilgelt haisema lähvad. Ma olen oma kaenlaaluseid raseerinud sel eesmärgil, et seda kirbet haisu kontrolli all hoida ja ma vahepeal mõtlesin teist inspireerituna asja katki jätta. Aga kurat küll, kui ma juba isegi saan aru kui rõvedalt mu kaenlaalused haisevad, siis miks ma peaks üldse eeldama, et see võiks kellelegi naisele meeldida? Et kaenlaaluste raseerimine paistab olevat ainus lahendus, kuidas vähegi kontrolli all hoida seda halba lõhna, mille kohta George Carlin <http://www.youtube.com/watch?v=rxIuYdst0BQ> käratas, et haiseb nagu anšoovise vitt. Üks asi on olla nii nagu sulle endale loomulik on. Aga teine asi on ikkagi potentsiaalse partneri süüdimatu võõristamine. Ja viimase suunas mõjutab vist seesamune kaenlaaluste kirbemast kirbem hais.

Olge tublid!
E.

Minu vastus:
kui kaenlaalused juba nii haisema lähevad, et endalegi ebameeldiv, siis võiks neid ikka pesta.

Teine küsimus, ja palju põnevam on see, miks osa inimesi on vastikud ka endale, ma mõtlen sellisena, nagu nad on loodud. Vihkavad oma keha lõhnu, oma välimust, mille tulemusel end lõiguvad, nühivad ja teevad muid tükke. Ma ei tea, mis selle põhjus võib olla, aga olen täheldanud, et viimasel ajal on selliseid inimesi massidena juurde tekkinud ja tekkimas. Järsku mingi looduse poolt genereeritud enesehävituslik kood, kuna inimesi on selgelt liiga palju maamunale siginenud. Ja enese vihkamine on esimene samm enesehävituseni. Loodus loob ise tasakaalu.

Kas tugev pohmell või on neil midagi varjata

Rosimannus, Pentus, Lang, väljavõte Äripäeva veebist.

Vaadake neid nägusid, seal vaatab vastu kas millegi osav varjamine või raju pohmell. Pilt tehtud pühapäeval Reformi üldkogul Palmse mõisa aias.

Eesti krooni ei saa devalveerida

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kuigi rahandusminister muudkui võtab sõna devalveerimise teemal, justkui oleks see mõni jõuluvana, kes tuleb ja läheb, tahaks selle asja ükskord juba ära klaarida. Eesti krooni ei saa devalveerida. Sest see ei annaks mingit efekti.

Devalveerimine annab ehk midagi suletud süsteemides, kui on vaja lühiajaliselt suures koguses raha juurde trükkida, et eelarve puudujääki täita, ehk siis poliitikute lollusi kinni mätsida. Seda võib võtta kui maksu, mis on laotatud ühtlaselt kõigi elanike peale, muidu tavaliselt kiputakse maksustama ainult suurema sissetulekuga inimesi. Ja jutustatakse ka mingist positiivsest mõjust ekspordile, mis on tegelikkuses bullshit. Sest selleks, et eksportida, on vaja importida, ja kui import muutub devalveerimise tagajärjel kallimaks, siis teeb seda ka eksport (ok, puulusikad ja turvas ehk muutuvad atraktiivsemaks, aga no mida see annab?!). Aga see on vaid üks tahk.

Eestis välistab devalveerimise juba valuutakomitee süsteem, mis hoiab nagu nannipunn raha nõudlust ja pakkumist tasakaalus. Kui raha tuleb sisse vähem, siis seda ei ole ja ongi kõik. Nagu praegu seis on, pankadel pole raha, mida välja anda. Rahapakkumise kasv peatus, ning majandusel on mõneks ajaks hing kinni, aga see pole katastroof, seda on varemgi juhtunud. Eesti ei aja iseseisvat rahapoliitikat juba vähemalt 16 aastat, ehk sellest ajast kui kroon käibele tuli. Sellest ajast kehtib Eestis sisuliselt Saksa mark, ja nüüd euro. Kuigi selle nimi on kroon. Ja selle krooni devalveerimiseks tuleks kas a) kaotada valuutakomitee süsteem või b) devalveerida euro. Eesti valitsus ei saa raha juurde trükkida, tal pole selleks mingit võimalust. Ja kui raha on puudu, tuleb ka kulusid kokku tõmmata, mida praegu usinalt tehakse. Nii lihtne see ongi. Ehk teisisõnu: märk peatsest devalveerimisest olnuks see, kui valitsus teatanuks 8 miljardise eelarveaugu puhul, et: me täidame kõik lubadused, ja ületame need!

Valuutakomitee süsteemi puhul on mingi teoreetiline võimalus, et devalveerimine surutakse peale, spekuleerides suurtes kogustes kohalikku raha välismaise vastu, ehk siis eesti krooni euro vastu. Mina sellest pole aru saanud, mismoodi on see võimalik, aga ma olen kuulnud selliseid jutte välismaiste tähtsate pangatöötajate suust, ja mõned spekulandid on neid jutte uskudes isegi mingeid operatsioone sooritanud, toonud sedasi endale suurt kahju ja Eestis asuvatele pangakontoritele, vastupidi, suurt tulu. Ja muud midagi.

Ja kui efekti juurde tagasi tulla, siis, tõepoolest, millist efekti see annaks, see devalveerimine (ma loodan, et lugeja teab, misasi on üldse devalveerimine, näiteks Eesti praegune rahandusminister suure tõenäosusega ei tea)?! Eesti-suguse pisikese ja avatud majanduse puhul. Et siis, oletame, kui krooni "devalveeritakse" 25%, eestimaalane hakkab saama euro vääringus 25% vähem palka. Noh, et mida ta siis teeb, kui kohustused, euros võetud, jäävad samaks (ja pangad hakkavad närviliselt võibolla laenudele lisatagatisi nõudma). Ma pakun, et ta joob endal kõigepealt nosu täis ja siis vaatab, kuidas välismaale tööle pääseda, kas siis Iirimaale kanu kitkuma või Soome maasikapõlde rohima. Ja ongi kogu "efekt", sõbrad. Vähesedki allesjäänud töötajad teevad sääred.

Ja mina jään endiselt oma seisukoha juurde, et krooni, vastupidi, peaks revalveerima. Sest Eesti pole mingi Mandžukistan, ta on osake Euroopa Liidust (nagu Valga linn on osake Eestist), aga paljud kaubad ja teenused on siin endiselt odavamad kui ELis, Põhjamaadest rääkimata. Ja siis, ja siis saaks ka selle inflatsiooni lõpuks kontrolli alla. Mis on olnud peamiseks takistuseks liitumisel euro-tsooniga ehk euro kasutuselevõtuks.

Lõpuks ometi Eestis/ At last in Estonia

Väljavõte Apple'i kodukalt/ From Apple website.

Tundub, et Apple'i uus iPhone on peagi Eestis, vähemalt kodukalt võib välja lugeda, et neid telefone hakatakse üsna pea müüma TeliaSonera (Elion ja EMT) müügipunktides üle Eesti.

Ja mulle meeldib uus teenus MobileMe (.mac klientidele tuleb tasuta, ma juba sain vastava e-maili), mis tekitab veebipõhise andmesidesüsteemi, mis kaasajastab infot telefoni ja arvuti vahel veebipõhiselt. Ja mis veel Maci toodetele omaselt TÖÖTAB. Noh, ma tahaks näha, millal Nokia sellise asjaga hakkama saab. Senist arengut arvestades ilmselt mitte kunagi. Nii et hüvasti Nokia ja tere tulemast iPhone'i ajastusse.

Ja ma võin täie kindlusega öelda, et mobiilside areng on seni seisnud just korraliku riistapuu puudumise taga. See, millega Nokia aastatepikkuse punnitamise järel hakkama ei saanud, sünnib nüüd kuudega.
-------
It seems Apple's new iPhone is coming soon to Estonia. At least according to the Apple website. Through TeliaSonera's (Elion & EMT) sales points.

And I like the new service MobileMe that allows over-the-web syncronization of info between phone and computer. And that WORKS like all other Mac products. And I am pretty sure Nokia will NEVER achieve this. Farewell Nokia and welcome to the iPhone era!

And I swear that the development of wireless industry lagged behind just because of the lack of a right product. And what Nokia could not achieve in a century (IT years) now appears just in a couple of months. Good work!

Reformierakonna kolm võitu

Ei, mitte nagu kunagi käis anekdoot sotsialismi kohta, et sitavõitu, vähevõitu ja kallivõitu, vaid siis, või siiski...

Aga siin nad on Teie ees (taustaks veel niipalju, et PR-i seisukohalt väga vale aeg selliste sõnumite edastamiseks, inimesed on juba mõtetega või siis täienisti puhkusel ja suves ning kedagi ei koti, mida üks erakond teeb või ei tee, aga ju siis Reformierakonna undercover meedianõunik Ingrid Tähismaa arvas, et nii on parem; huvitav on veel see, et europarlamenti tahab vaid kaks tegelast, ja needki tuntud alkaššid ja liiderdajad, Ojulind ning Gräzin-poiss, ju siis on Brüssel hea soe koht tina ja kõrvalt panemiseks; ja paistab, et Savi tuuakse Brüsselist ära Tartusse selle tainapeast Kruuse asemele, muidu kaotavad veel sellegi linna lisaks muule sitale, mis Reformi on viimasel ajal saatnud):

From: Henri Arras
To: pressiteated
Sent: Sunday, June 08, 2008 2:20 PM
Subject: Ansip: Reformierakonnal on kolm suurt väljakutset

Ansip: Reformierakonnal on kolm suurt väljakutset

Reformierakonna esimees Andrus Ansip nimetas täna Palmses kogunenud Reformierakonna üldkogul kolme peamist väljakutset, mis erakonda ees ootavad.

Neist esimesena nimetas Ansip riigi kulutuste piiramist ja konservatiivse eelarvepoliitika jätkamist.

„Kõik koalitsiooni eesmärgid ja riiklikud kohustused tuleb täita ilma võimalustest rohkem kulutamata. Valitsussektori tasakaal on alus, millel meie majanduslik tugevus püsib,” ütles Ansip ja lisas, et riigi rahandus vajab praegu rohkem kui varem reformierakondlikult karmi ja vastutustundlikku juhtimist.

Teiseks Reformierakonna väljakutseks on Ansipi sõnul Euroopa Parlamendi valimiste võitmine juunis 2009. Reformierakond on seadnud eesmärgiks võita europarlamendi valimised ja saada kolm kohta kuuest.

Kolmas peaministri erakonda ootav väljakutse on kohalike valimiste võitmine järgmise aasta oktoobris. Eraldi tõi Ansip välja võimu vahetumise Tallinnas.

„Just meie poole vaatavad tänasest linnavõimust väsinud pealinlased. Just meie peame vajadusel enda selja taha koondama IRLi, SDE ja rohelised,” ütles Reformierakonna esimees üldkogul kõneledes.

Lisainformatsioon:

Henri Arras

Reformierakonna pressiesindaja

Tel: 55 31 314

From: Henri Arras
To: pressiteated
Sent: Sunday, June 08, 2008 3:25 PM
Subject: Michal kutsus reformierakondlasi kandideerima europarlamenti

Michal kutsus reformierakondlasi kandideerima europarlamenti

Täna kogunenud Reformierakonna Üldkogul Palmses kutsus peasekretär Kristen Michal erakonna liikmeid andma teada oma kandideerimissoovist Euroopa Parlamendi valimistel. Esimestena esitasid oma kandidatuuri riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland ja riigikogu liige Igor Gräzin.

„Eesti on Euroopa Liidule oluline ja vajalik liikmesriik. Oma teel lühikese ajaga sotsialismist liberaalse ja elujõulise majanduskeskkonnani oleme omandanud kogemusi, mida vana Euroopa hädasti vajab. Tean, et Reformierakonnal on kandidaadid, kes suudavad Eesti hääle Euroopas kajama panna,” ütles Michal.

Kristiina Ojuland on juba täna Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformistide partei asepresidendina aktiivselt seotud Eesti esindamisega Euroopas.

„Väga oluline on seista Eesti rahvuslike huvide eest Euroopas. Pean silmas Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika ja järgmise eelarveperioodi kujundamises kaasarääkimist,” ütles Ojuland.

Igor Gräzini jaoks on tema sõnul Euroopa Parlamenti kandideerimine sundseis. „Europarlamendis peab olema esindatud ka eurokriitiline seisukoht ja teisi lihtsalt ei ole. See on minu kohustus valijate ees. Mul pole valikut. Mind üldiselt ei huvita Euroopa Liidu tulevik, aga mind huvitab Eesti tulevik Euroopa Liidus,” lausus Gräzin.

Ta lisas: „On kujunemas globaalne vastasseis - Euroopa Liit versus Venemaa, ja ma arvan, et seda vastasseisu mõistma olen mina parem kui keegi teine.”

Reformierakond on seadnud eesmärgiks võita 2009. aasta juunis toimuvad europarlamendi valimised ning saada kolm kohta kuuest.

Lisainformatsioon:

Henri Arras

Reformierakonna pressiesindaja

Tel: 553 1314

From: Henri Arras
To: pressiteated
Sent: Sunday, June 08, 2008 3:48 PM
Subject: Pentus: maksu- ja majandusküsimused on parlamendi peamine ülesanne

Pentus: maksu- ja majandusküsimused on parlamendi peamine ülesanne

Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus ütles täna erakonna üldkogul fraktsiooni tööst ülevaadet andes, et surve tulumaksureform peatada pole kadunud.

Reformierakonna fraktsiooni juht ütles, et osa Reformierakonna tööst on nii oma partnerite kui opositsiooni veenmine selles, millesse Reformierakonna fraktsioon ise usub. “Kulutuste ülevaatamise asemel riigikassa täitmine maksude tõstmise läbi võib tunduda väga lihtne ja ahvatlev, aga on sama ohtlik nagu mõne kangema narkootikumi proovimine. Hetkeline “vau-efekt” ja sellega saavutatav kõikvõimsuse tunne võib olla suur, aga hilisem peavalu ja võõrutusnähud on rasked,” tõi Pentus võrdluse.

Töölepingu seaduse kiire rakendamise kõrval nimetas Reformierakonna fraktsiooni esimees vajadust kehtestada ülempiir töötasule, millelt tööandja on kohustatud sotsiaalmaksu maksma.

“Probleem, millele me lahendust otsima peame, on tarkade töökohtade, eelkõige peaga uue lisandväärtuse loojate Eestist mööda või välja libisemine. Selle üheks peamiseks põhjuseks on tööandja kõrged maksukulud kõrgepalgaliste töötajate palkamisel,” rääkis Pentus.

“Maksude tõstmise asemel tuleb töötasule, mille ulatuses ettevõtja on kohustatud tasuma sotsiaalmaksu, seada ülempiir. See tähendab, et kogu see palga osa, mis on teatud tasemest - näiteks 30 000 kroonist kõrgem, on sotsiaalmaksust vaba ega too tööandjale täiendavaid maksukulusid.”

Pentuse sõnul ei erine selle plaani oponentide vastulaused oluliselt nendest, mida kasutati 1999. aastal ettevõtte tulumaksu süsteemi vastu võitlemisel. “Et eelarvesse tekib auk. Et riigil jääb raha saamata. Nii nagu 9 aastat tagasi, nii on ka praegu tegu pooltõega. Sest see muudatus peab tooma Eestisse need töökohad, mis siin muidu loomata jääksid ja seeläbi ka raha, mis siia muidu kunagi ei jõuaks.”

Lisainformatsioon:

Henri Arras

Reformierakonna pressiesindaja

Tel: 553 1314

From: Henri Arras
To: pressiteated
Sent: Sunday, June 08, 2008 4:04 PM
Subject: Reformierakonna fraktsiooni esimees tunnustas Laari ja Nestorit

Reformierakonna fraktsiooni esimees tunnustas Laari ja Nestorit

Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus ütles täna Reformierakonna üldkogul peetud kõnes, et igapäevaste väikeste päevapoliitiliste uudiste taustal, mis kipuvad iga väiksematki eriarvamust suureks lõheks manama, kipub nii kergesti meelest minema see, et selle sama koalitsiooniga, mis ajalehtede järgi justkui tohututes vastuoludes sipleks, on teoks tehtud suur hulk väga olulisi asju.

Pentus meenutas, et Riigikogu selle koosseisu esimese aasta jooksul on jõutud nii ettevõtte tulumaksusüsteem seadusega kindlustada, pikendada vanemahüvitise maksmise perioodi lapse 1,5-aastaseks saamiseni, alustada uute lasteaiakohtade loomise programmiga kui seadustada pensionikasvu jätkumine.

“Koostöö valitsusliidu fraktsioonide vahel on selle aasta jooksul olnud kokkuvõttes tegelikult iga osapoole huvidega arvestav ja kompromisse otsiv,” ütles Pentus. “Meie mõlemaid partnereid tuleb selle koostöö sujumise eest tänada ja nende fraktsiooni juhte – Eiki Nestorit ja Mart Laari – tunnustada.”

“Me võime küll erineda selles, milliseid lahendusi Eesti pikaajalise majanduskasvu tagamisel näeme, aga kindlasti on kõigil kolmel fraktsioonil ühine soov neid lahendusi leida ja nendes lahendustes ka kokku leppida,” lisas Pentus. “Uus töölepinguseadus ja maksukeskkonnas juba lubatud muudatustest mitte-taganemine on lähitulevikus loodetavasti nendest kokkuleppele jõudmistest head näited.”

Lisainformatsioon:

Henri Arras

Reformierakonna pressiesindaja

Tel: 553 1314

Nagu kaks pumptšikut

Inga Raitar ja Perez Hilton, väljavõtted ajakirja Naised ja Ekspressi veebist.