Tuli selline tagasiside:
Kusjuures Inno ja Irja, teil oleks üsna huvitav teada, kuidas sattus Piiblisse Jeesuse soovitus põõrata parem põsk ette! Siin on suht huvitav artikkel Jeesuse kohta, mis seletab mõne sõnaga piibelliku vägivallatu vastupanu tagamaid. Parema põse ette käänamisel oli sellele pihta löömiseks vaja kasutada vasakut kätt, mida aga peeti ebapuhtaks, mida ei tohtinud kasutada! Üldse on siin seletatud, kuidas kõik käsud vägivallatuks käitumiseks ei ole mitte passiivsusele õhutamine, vaid asjatundlik ja loominguline kaitse rõhumise vastu, kasutades ära seadust ennast. Minu jaoks päris huvitav lugemine. Vist üks kuulimaid artikleid Jeesuse kohta üldse.
laupäev, 19. juuli 2008
Irja leidis Piiblist huvitavad tsitaadid
"Valetunnistaja hukkub,
aga mees, kes midagi on kuulnud, võib alati rääkida!"
(Kuningas Saalomoni õpetussõnad: 21,28)
Njah, proovige veel minuga vaielda, eksole! Ingridi ja Peebiku järjejutt jätkub, ja samuti rubriik "Klatšija"!
Peebiku special:
Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; ainult see teeb seda, kes oma hinge tahab hävitada! Teda tabab nuhtlus ning häbi. Ja tema teotust ei saa ära pühkida! Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval!
(Saalomon 5, 32-34)
Javeel:
"Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus!"
(Saalomon 17,13)
"Valetunnistaja ei jää karistuseta ja kes sepitseb valesid, hukkub!"
(Saalomon 19,9)
"Kes oma emalt ja isalt riisub ja ütleb: "See pole üleastumine!", on röövlite seltsimees!
(Saalomon 28,24)
aga mees, kes midagi on kuulnud, võib alati rääkida!"
(Kuningas Saalomoni õpetussõnad: 21,28)
Njah, proovige veel minuga vaielda, eksole! Ingridi ja Peebiku järjejutt jätkub, ja samuti rubriik "Klatšija"!
Peebiku special:
Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu; ainult see teeb seda, kes oma hinge tahab hävitada! Teda tabab nuhtlus ning häbi. Ja tema teotust ei saa ära pühkida! Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval!
(Saalomon 5, 32-34)
Javeel:
"Kes head kurjaga tasub, selle kojast ei lahku õnnetus!"
(Saalomon 17,13)
"Valetunnistaja ei jää karistuseta ja kes sepitseb valesid, hukkub!"
(Saalomon 19,9)
"Kes oma emalt ja isalt riisub ja ütleb: "See pole üleastumine!", on röövlite seltsimees!
(Saalomon 28,24)
reede, 18. juuli 2008
Kadastik juba törts seksikam kui Hans?
Mart Kadastik ja Hans Luik, väljavõtted Postimehe ja Eesti Ekspressi veebist.
Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga minu meelest muutub Eesti Ekspress iga nädalaga igavamaks. Ja iigavamaks. Ja iiiigavamaks. Tunda annab kanatädilik toon: eilses lehes see Tiina Jõgeda prostilugu ja Barbi Pilvre alimendifondijorin.
Mis on saanud kungisest säravast ja seksikast Ekspressist, mille lõi Hans? Ei jää muud arvata, kui et Hans on jälle koomas ja tädid on Ekspressi üle võtnud. Aga, Hans, sõber, minu isa koolivenna poeg, ma ütlen sulle ausalt, et need tädid teevad hea lehe maru igavaks ja ebaseksikaks.
Isegi Kada Postikas on seksikam juba. Nüüd, kus seal lööb laineid Anu Saagim. Ja kui juba Postimees näib Eesti Ekspressist seksikam, siis Hans, ma arvan, et sa nõustud, et midagi on väga viltu. Ekspressis siis. Ok, teeme nii, et ma annan sulle nats tasuta nõu, eks!
1. Kus on pildid Lätetest, mis toimusid eelmisel nädalavahetusel Maarjalille talus Põlvamaal? Seal möllasid naklased ja sealt oleks saanud hästi palju sekse pilte. Aapo Ilves naistega, koomas Gulk saunalaval. Ekspressi seltskonnarubriik on täiesti maha käinud, anna andeks.
2. Tiina Jõgeda saada järgmiseks tegema intekat mõne seksika, täiskasvanud, hästimakstud prostiga. Ma saan aru, et Priidik ajab keelustamise asja, aga leht oleks palju huvitavam, kui seal oleks mitmekesisust, mitte vaid üks lõputu hala, kui kuri ja kurb on maailm. See plika, kellega intekas tehti, on narkar, mitte prostituut; vähemasti ei ole ta selline prostituut, kelle järgi võiks hinnata prostituutide olukorda Eestis. Get real. Ma ei tea, mis Tiinal hästimakstud hoorade vastu on, aga ta võiks oma komplekse mujal välja elada.
3. Barbile tee ülesandeks selle feminismiteema jätkamine, tal tuli see kunagi hästi välja, sest see postkanatädilik soigumine alimendifondi teemadel on allpool igasugust arvestust. Missugune feminist promob meestelt raha nuiamist, palun? Las Barbi loeb mõned uuemad feministlikud raamatud läbi ja tutvustab neid eesti lugejatele, intervjueerib eesti tegijaid, seksikaid naisi jne.
4. Tuletan sulle meelde, et Anna-Maria Galojani teema on lõpuni uurimata. Kes siis ikkagi EEL rahad pihta pani? Las Sull uurib välja või Tarmo või Janar. Miks ei ole tehtud intekat Pärnusse pagenud Marilin Vikatiga. Mis siis ikkagi juhtus Trendis? Kas seal pestakse raha või mitte? Pane mehed tööle, see on tõeline stoori, mitte need unelood, mis seal viimases Ekspressis olid.
5. Madis Jürgen on vist ära väsinud, kirjutab müüri ladumisest. Las teeb parem mõne nudistiga inteka, see on praegu kuum teema. Kas nudistid on siis liputajad, nagu väitis Sirje Niitra Postimehes, või mitte??? Saada Madis peale.
6. Areen: iiiiiigav. Rohkem lugusid eesti noorte andekate loojatega. NAKi Lätetel peeti ettekandeid. Need võinuks avaldada täies mahus. Kuulukse, et Ilvese Aapo kõneles naistest. Oleks olnud palju huvitavam kui ühe arhitekti mõtisklused. Ja kas võib olla veel igavamat teemat suveajal kui arhitektuur!
Ühesõnaga, võta midagi ette. Kui ei taha, et Kada kaugele ette purjetab. Sest eks ole ju sedasi, et mida ebaseksikam leht, seda ebaseksikam näib ka selle omanik.
Mardile - nonii! Poleks uskunudki, et ma kunagi seda ütlen, aga Postimees ON seksikas. Isegi see alimendijutt läks lõpupoole huvitavaks. Aga nüüd ei muud kui täiskäigul edasi. Konservatiivne joon on hea, aga sinna sekka, vürtsitamiseks, on hea lisada seksi. Tänane Postimees räägib rahvastiku tervisest. Aga kui palju ja kui hästi eesti inimesed, noored ja vanad, seksivad? Sellest võiks järgmisena kirjutada - teema on aus, sest rahuldav seksuaalelu tagab hea tervise. Ausõna. Ja vihje järgmiseks kolumniks: suisel ajal Otepääl. Mis teed seal? Ja seekord ära kirjuta kobrastest või muruniidukist :). Ja selle ebaseksika pildi oma kolumni juures võiks ka ära vahetada, kiiremas korras.
Ka Jeesus oli homo
Ütlen ausalt, et Rein Lang on end minu silmis täielikult diskrediteerinud. Öelda, et homode abielu võiks nimetada seltsinguks, on esiteks inimlikult solvav ning teiseks ülimalt ignorantne. Mis seltsing, palun, on kahe armastava inimese kooselu? See on sama solvav kui nimetada samasooliste seksi paaritumiseks. Või koerte pulmaks.
Olgu kahe armastava inimese liit siiski abielu. Mis vahet, kas tegu sama- või erisoolistega. Ja ka kirik võiks siinkohal Põhjamaade eeskuju järgida ning samasooliste armastusele oma õnnistuse anda.
Isegi Jeesus ei mõistnud homoseksuaalsust hukka. Vastupidi, ka tal endal olid ilmselt homoseksuaalsed kalduvused, sest kõik ta peamised jüngrid olid mehed. Lugegem nad siinkohal siis ka üle: 12 jüngrit ja hilisemat apostlit olid Siimon (nimetatud Peetruseks), Andreas, Jaakobus (Sebedeuse poeg), Johannes, Filippus, Bartolomeus, Toomas, Matteus, Jaakobus (Alfeuse poeg), Taddeus, Siimon (Kaanast) ja Juudas Iskariot. Ei ühtegi naist. Ka ei leia me Piiblist ühtegi viidet sellele, et Jeesus oleks armastanud naist, kui mitte arvestada hilisemaid spekulatsioone. Ja mis seal imelikku - talle meeldisid mehed, küllap ta seepärast end nendega ümbritseski. Püha paasasöömaaeg oli ilmselt üks homomeeste kokkusaamine. Enne seda leidis aset üks veider sündmus. Nimelt, nagu me Piiblist lugeda võime, läks üks jüngreid, Juudas, ükspäev ilma selge põhjuseta ülempreestrite ehk establishmendi jutule ja müüs Jeesuse 30 hõbeseekli eest maha. Tundub jabur, kas pole? Lihtsalt asja eest, teist taga. Piibel ei seleta, miks ta seda tegi, aga kas ei võinud olla tegu homoarmukadedusega? Jeesusel oli jüngrite seas kindel soosik, Peetrus (vt nt Joh 21, 15), ja teistele see ilmselt ei meeldinud. Huvitav stseen leiab aset Johannese evangeeliumis, kus, ma tsiteerin (13, 23): "Üks tema jüngritest, see, keda Jeesus armastas (!), oli lauas istumas Jeesuse rinna najal (!)". Õrnad stseenid, kas pole? Ja on selgelt öeldud, et see, keda Jeesus armastas, oli mees!!! Ja "rinna najal" istumine on vaieldamatu õrnuse ilming, kas pole?
Aga läheme armastuse juurest armukadeduse juurde. Homoringkondades on armukadedus tavaline, nagu võime näha tänapäevastestki Angeli-intriigidest. Küllap oli see koht, "ühe mehe juures", kus Jeesus koos oma 12 jüngriga paasasöömaaega pidas, mingi oma aja Angel. Ja ma arvan, et väide, nagu saatan oleks läinud Juudase sisse (Luuka 22, 3), on väike kirjanduslik liialdus. Eks see armukadedus oli, see saatan. Juudas tahtis ise lemmikpoiss olla. Vaevalt ta selle äraandmisega Jeesuse ristilöömist tahtis saavutada, suure tõenäosusega libises olukord lihtsalt käest, ülempreestritel, kes olid uue prohveti peale kadedad (Jeesusele järgnesid rahvahulgad), õnnestus rahvahulki manipuleerida, nii et nad nõudsid hoopis röövel Barabasi vabakslaskmist, ja tulemus oli käes. Siit moraal, et ei tohi kunagi anda oma saatust rahvahulkade, pööbli kätte. See on sama, mis anda oma elu Delfi kommentaatorite kätte :).
Nüüd võiks siis küsida, et kui Jeesus Kristus ise eelistas meeste seltskonda ning oli väga suure tõenäosusega homo, siis miks kirik siiani homoseksuaalsust võõristab? Kordan veelkord, et Jeesus ise ei tauni poole sõnagagi homoseksuaalsust - vastupidi, ta õrnutseb meestega ja küsib neilt, kas nad teda ikka armastavad. Tema põhiline sõnum on armastus. Miks siis mitte laiendada seda armastust, mille ülim pühitsemine on abielu, ka samasoolistele partneritele? Mille poolest on nende armastus kehvem, et seda ei võiks pühitseda samamoodi nagu heteroseksuaalsete paaride armastust?
Olgu kahe armastava inimese liit siiski abielu. Mis vahet, kas tegu sama- või erisoolistega. Ja ka kirik võiks siinkohal Põhjamaade eeskuju järgida ning samasooliste armastusele oma õnnistuse anda.
Isegi Jeesus ei mõistnud homoseksuaalsust hukka. Vastupidi, ka tal endal olid ilmselt homoseksuaalsed kalduvused, sest kõik ta peamised jüngrid olid mehed. Lugegem nad siinkohal siis ka üle: 12 jüngrit ja hilisemat apostlit olid Siimon (nimetatud Peetruseks), Andreas, Jaakobus (Sebedeuse poeg), Johannes, Filippus, Bartolomeus, Toomas, Matteus, Jaakobus (Alfeuse poeg), Taddeus, Siimon (Kaanast) ja Juudas Iskariot. Ei ühtegi naist. Ka ei leia me Piiblist ühtegi viidet sellele, et Jeesus oleks armastanud naist, kui mitte arvestada hilisemaid spekulatsioone. Ja mis seal imelikku - talle meeldisid mehed, küllap ta seepärast end nendega ümbritseski. Püha paasasöömaaeg oli ilmselt üks homomeeste kokkusaamine. Enne seda leidis aset üks veider sündmus. Nimelt, nagu me Piiblist lugeda võime, läks üks jüngreid, Juudas, ükspäev ilma selge põhjuseta ülempreestrite ehk establishmendi jutule ja müüs Jeesuse 30 hõbeseekli eest maha. Tundub jabur, kas pole? Lihtsalt asja eest, teist taga. Piibel ei seleta, miks ta seda tegi, aga kas ei võinud olla tegu homoarmukadedusega? Jeesusel oli jüngrite seas kindel soosik, Peetrus (vt nt Joh 21, 15), ja teistele see ilmselt ei meeldinud. Huvitav stseen leiab aset Johannese evangeeliumis, kus, ma tsiteerin (13, 23): "Üks tema jüngritest, see, keda Jeesus armastas (!), oli lauas istumas Jeesuse rinna najal (!)". Õrnad stseenid, kas pole? Ja on selgelt öeldud, et see, keda Jeesus armastas, oli mees!!! Ja "rinna najal" istumine on vaieldamatu õrnuse ilming, kas pole?
Aga läheme armastuse juurest armukadeduse juurde. Homoringkondades on armukadedus tavaline, nagu võime näha tänapäevastestki Angeli-intriigidest. Küllap oli see koht, "ühe mehe juures", kus Jeesus koos oma 12 jüngriga paasasöömaaega pidas, mingi oma aja Angel. Ja ma arvan, et väide, nagu saatan oleks läinud Juudase sisse (Luuka 22, 3), on väike kirjanduslik liialdus. Eks see armukadedus oli, see saatan. Juudas tahtis ise lemmikpoiss olla. Vaevalt ta selle äraandmisega Jeesuse ristilöömist tahtis saavutada, suure tõenäosusega libises olukord lihtsalt käest, ülempreestritel, kes olid uue prohveti peale kadedad (Jeesusele järgnesid rahvahulgad), õnnestus rahvahulki manipuleerida, nii et nad nõudsid hoopis röövel Barabasi vabakslaskmist, ja tulemus oli käes. Siit moraal, et ei tohi kunagi anda oma saatust rahvahulkade, pööbli kätte. See on sama, mis anda oma elu Delfi kommentaatorite kätte :).
Nüüd võiks siis küsida, et kui Jeesus Kristus ise eelistas meeste seltskonda ning oli väga suure tõenäosusega homo, siis miks kirik siiani homoseksuaalsust võõristab? Kordan veelkord, et Jeesus ise ei tauni poole sõnagagi homoseksuaalsust - vastupidi, ta õrnutseb meestega ja küsib neilt, kas nad teda ikka armastavad. Tema põhiline sõnum on armastus. Miks siis mitte laiendada seda armastust, mille ülim pühitsemine on abielu, ka samasoolistele partneritele? Mille poolest on nende armastus kehvem, et seda ei võiks pühitseda samamoodi nagu heteroseksuaalsete paaride armastust?
Üks huvitav ülevaade prostitutsiooni olukorrast Rootsis
Saabus selline tagasiside:
Tere Inno ja Irja,
mulle on jäänud mulje, et paljud Eesti nn prostitutsiooni vastased võitlejad tahaksid siin kehtestada mingi Rootsile sarnase seaduse. (Seksi ostmise kriminaliseerimine) Sest see olla nii hea ja efektiivne ja vähendavat prostitusiooni ja tegevat samas prostituutide elu paremaks!
Ja avalikult justkui paistaks nagu on Rootsis kõik selle seadusega rahul.
Arvasin, et teid võib huvitada, et nii see siiski pole. Rootsi feminist Petra Östergren (www.petraostergren.com) arvab, et prostitusiooni vastane võitlus on Rootsis silmakirjalik ja prostituutide huve kahjustav.
Tema artikkel http://www.petraostergren.com/content/view/44/108/ (ja veidi ka http://www.sans.nu/engelska/lies.htm)
Kuna tundub, et Eesti ajakirjandus soovib näidata Rootsi seisukohta prostitusiooni suhtes ühtsena ega soovi näidata teisi arvamusi siis saadan teile ka kiiruga tehtud artikli tõlke. Ehk toetab see teid teie arvamistes ja tegudes.
//jõudu ja jaksu
k
**************************************************************************************************************************
Sekstöötajate kriitika Rootsi prostitutsiooni poliitika kohta.
Selles artiklis ei vaatle ma kompleksset küsimust: kas prostitutsioon on sotsiaalselt või muul viisil soovitav; selle artikli eesmärgiks on pigem esitada Rootsi naissoost sekstöötajate kogemusi ja arvamusi. Mind teeb murelikuks, et naisi, kes on prostitutsioonipoliitika keskmes, kuulatakse liiga harva ning et nad tunnevad end diskrimineerituna. Kui naiste võrdsed õigused on tähtsad, siis peaksid just sekstöötajate endi kogemused olema meie diskusiooni keskmes ja seda sõltumata sellest, mis arvamus kellelgi prostitutsioonist on.
Seksteenustest kasusaamise vastane seadus ja hiljutine seadus (1999. aastast), mis keelab seksteenuste ostmise, on kaks peamist vahendit, kuidas Rootsi riik prostitutsiooniga „võitleb". Rootsi poliitikud ja feministid on uhked riigi prostitutsioonipoliitika üle. Nad rõhutavad, et sellel on positiivsed tagajärjed. Sekstöötajad arvavad teisiti. Enamik intervjueeritud Rootsi naissekstöötajatest, väljendasid äärmist rahulolematust oma juriidilise ja sotsiaalse olukorra üle. Nad tunnevad end ohustatuna ja diskrimineerituna just nende seaduste poolt, mis pidid neid kaitsma. Need seadused tekitavad naistele tõsist emotsionaalset stressi.
See artikkel põhineb minu intervjuudel, mitteformaalsetel kõnelustel ning kirjavahetusel paarikümne sekstöötajaga alates 1996. aastast ning Rootsi meedias avaldatud sekstöötajate intervjuudel. Lisaks on kasutatud materjale intervjuudest inimestega, kes töötavad seksi eest narkootikumide ostuks raha teenivate naistega (paljud viimastest on lisaks ka kodutud).
Artikli lõpus on toodud kokkuvõte Rootsi võimude poolt tehtud uuringutest, mis vaatlesid uue seaduse (Seksiostu kriminaaliseerimise seadus) mõjusid peale selle rakendamist.
Seksteenuste müümine ei ole töö
Ametlikult ei peeta Rootsis sekstööd tööks. Pigem nähakse seda kui sotsiaalset pahet ja meeste vägivalla vormi naiste üle. Naisi, kes müüvad seksi peetakse riigi kaitset vajavateks ohvriteks. Sekstööd tegevatest meestest ja transvestiitidest (transgender) räägitakse harva. Võttes ülesandeks parema ja veelgi võrdsema ühiskonna loomise, otsustas Rootsi riik, et prostitutsioon peab kaduma. Harva söandab keegi selle eesmärgi kohta mõne uuriva küsimuse esitada.
Seksist kasusaamise vastane seadus (The law against procurement)
See seadus keelab sekstöö siseruumides(indoors), töötamise kollektiivis, teiste sekstööst kasu saamise ning reklaamimise. Mõned intervjueeritud naised väljendasid rahulolu selle seaduse mõjuga ekspluateerivate sutenööride vastu ja neid on viimasel kahel kümnendil Rootsis vähe olnud. Teised sekstöötajad peavad aga seda seadust diskrimineerivaks. Naised arvavad, et neil, nagu igal teisel töötajal või äriinimesel peaks olema õigus mõistlikule töökeskkonnale, kollektiivis koos töötamisele, oma äri reklaamimisele, ettevõtte loomisele jne...
Seksist kasusaamise vastase seaduse tõttu on sekstöötajad sunnitud valetama, et endale ruume rentida, vastasel juhul küsitakse neilt mõõdutundetult suurt renti. Nad tunnevad pidevat avastamise hirmu. Naised kurdavad, et peavad sageli kolima (kui paljastatakse) ning et majaomanikud ja „rendileandjad-sutenöörid" kohtlevad neid halvasti. Mõned naised eelistavad kohtuda oma klientidega tänaval. Teised leiavad selle liiga alandava olevat.
Enamik naisi kellega olen rääkinud sooviksid tööta koos teistega. Seda selleks, et oleks ohutum ja et saaks teineteisele toeks olla. Nende arvates on ebaõiglane, et nad ei saa seda teha. Üksi töötamine tekitab hirmu
See seadus teeb sekstöötajal igasuguse kooselu raskeks, sest on illegaalne saada teise inimese sekstööga teenitud raha. Sekstöötajatel on raske omada perekonda, sest neid peetakse halbadeks vanemateks ja nad võivad kaotada oma vanemlikud õigused, kui saadakse teada, et nad müüvad seksi.
Seksi ostmist keelav seadus (The law against purchasing sexual services)
Uut seadust, mis keelab seksi eest maksmise, kritiseerivad sekstöötajad karmilt. Nende arvates on see seadus paradoksaalne, ebaloogiline ja diskrimineeriv. See takistab nende tööd, seab nad ohu ja stressi alla.
Naised, kellega olen rääkinud, väidavad, et seaduse taga olev arutlus on ekslik. Kuidas saavad poliitikud väita, et ainult kliente karistatakse ning neid kaitstakse? Seadusel on sekstöötajatele peamiselt negatiivne mõju. Mõned märkisid, et kuigi mõni mees võib trahvida saada, jätkab enamus seksi ostmist nagu ennegi – ja kõige rohkem kannatavad naised ning sekstöötajad.
Sekstöötajad väidavad, et uue seaduse tulemusena on neil nüüd raskem kliente hinnata. Kliendid on stressis ja hirmunud ning läbirääkimised õues peavad nüüd kiiremini toimuma. Tõenäosus jääda ohtliku kliendi küüsi on seega palju suurem.
Seaduse tõttu tunnevad naised end tänavatel jälitatuna politsei, sotsiaaltöötajate, meedia ning aeg-ajalt isegi prostitutsioon vastaste aktivistide poolt. Nende arvates ei saa seda aktsepteerida. Üks sekstöötaja kommenteeris, et ühegi elukutse esindaja ei lepiks „politsei patrullimisega oma töökohal".
Uue seaduse tulemusena on sekstöötajad nüüd palju ettevaatlikumad politsei poole pöördumisel, kui neil on probleeme kurja kliendiga. Nad ei taha enam, et neid sunnitaks kliente paljastama.
Kuna sekstöötajaid on nüüd tänavatel vähem ning nad on kartlikumad, siis on kunagi hästi toiminud naistevaheline mitteformaalne infovahetusvõrk nõrgenenud. See tõttu ei suuda nad enam üksteist ohtlike klientide eest hoiatada ega teineteist enam nii hästi toetada kui varem.
Naised teatavad, et hinnad on tänavatel langenud, sest kliente on vähem ja konkurents suurem. See tähendab, et suuremas rahahädas naised lepivad nüüd ka mitteturvalise seksiga ning nõustuvad selliste seksi vormidega, millest nad muidu oleks keeldunud. See omakorda viib madalamale enesehinnangule ja suuremale riskile haigestuda. Need naised, kes on kolinud pakkumisega interneti märgivad positiivse küljena, et nad on saanud hindu tõsta. Kuid seda kasu on saanud ainult mõned sekstöötajad. Kõige haavatavamas positsioonis sekstöötajad ründab see seadus kõige rohkem.
Suurte linnade tänavatel töötavad naised väidavad, et „pervertidest" kliente on nüüd suhteliselt rohkem, samal ajal kui „head ja kenad" kliendid on kadunud. „Perverdist" klient on isik, kes soovib vägivaldset seksi vormi, seksi koos väljaheidete või urineerimisega, või kes proovib sekstöötajat häbistada, alandada ja vägistada. Samuti keeldub selline klient sagedamini preservatiivi kasutamisest. Kuna tänavatel on vähem kliente, ei saa varasemast erinevalt paljud naised, kes vajavad raha narkootikumide ostuks sellistest klientidest enam loobuda. Need naised räägivad, et „meeldivad" kliendid on kas arreteeritud või pöördunud internetti seksuaalsete teenuste saamiseks. „Perverdist" kliendid aga teavad väga hästi mida teha, et mitte lasta end arreteerida ega mitte trahvi maksta – tuleb lihtsalt eitada, sest vaieldamatut tõendusmaterjali nagunii pea kunagi ei ole.
Sotsiaalne kohtlemine
Teine sageli mainitud kaebus on see kuidas sekstöötajad tunnevad end üldiselt võimude ja ühiskonna poolt kohelduna. Kõik sekstöötajad kellega rääkisin, kurtsid prostitutsiooni stigmatiseerimist (häbimärgistamist), mille järgi kõik sekstöötajaid vaadeldakse kui ohvreid - kui nõrku, räpaseid, vaimselt haigeid, alkoholi või narkootikumide sõltlasi. Koos keerulise seadusandliku olukorraga paneb see suhtumine sekstöötajad oma tegelikku tööd varjama ning see läbi suurt hirmu tundma, et nende tegevus võib avalikkuse ette ilmuda. Nad teevad kõikvõimaliku, et hoida oma anonüümsust. See paneb mõned naised valetama oma sõpradele, perekonnale ja naabritele.
Sekstöötajad ütlevad, et tunnevad ennast riigi poolt sandistatute ja mitte respekteeritutena. Nad väidavad, et nende kodanikuõigusi rikutakse. Mitmed nende hulgast väitsid, et nemad on oluline osa ühiskonnast ja et ka nemad panustavad ühiskonda, samal ajal kui nad ise on sisuliselt ühiskonnast välja arvatud. Sekstöötajad tunnevad ka, et neid on ilma jäetud sotsiaalsete hüvede süsteemist, mida saavad nautida kõik teised Rootsi kodanikud.
Mitmed sekstöötajad väidavad, et tunnevad end poliitikute, feministide ja meedia poolt ära kasutatutena. Nad arvavad, et sekstöötajaid pannakse tähele ja kuulatakse ainult siis, kui nad ütlevad poliitiliselt korrektseid asju, s.t et prostitutsioon on õõvastav, et nemad on ohvrid, et nad on lõpetanud seksi müümise ja ei tee seda enam mitte kunagi ning et nad on õnnelikud Rootsi prostitutsiooni vastase tegevuse üle ja tänulikud selle seaduse initsiaatoritele.
Sekstöötajad tunnevad, et neist vaadatakse üle otsustamisel, seaduste loomisel jne... ning nad leiavad, et see on ebademokraatlik. Nad küsivad, kas on mõnda teist sotsiaalselt gruppi, kelle arvamust nii püsivalt ignoreeritaks, neid puudutavate otsuste tegemisel ühiskonnas.
Sekstöötajad väidavad, et ei saa võimudelt abi või siis saavad seda väga vähe, pigem jäetakse nad oma probleemidega üksi. Mõned arvavad, et ainult need naised võivad saada mingit abi, kes lubavad sekstööst loobuda.
Enamus intervjueeritud sekstöötajaid tõrjus tagasi arvamuse, et nende töö on loomuomaselt halb ja et nad peaksid saama ravi või mõneks teiseks ametiks ümber õpetatama. Nad tunnevad, et ühtegi teist ametigrupi sellisel viisil ei koheldaks. Sekstöötajad ütlevad, et vastupidiselt ametlikule arvamusele ei kannata nad mitte oma klientide läbi vaid riigi tegevuse läbi. Mitte ainult sellepärast, et neid ei võeta kuulda, et riik sunnib neid ohtlikku olukorda, et riik sunnib neid kriminaalse maailmaga koos töötama, vaid ka seetõttu, et tekitatud avaliku suhtumise tõttu ei saa nad oma tööst rääkida, võtta sõna nendevastase ebaõigluse vastu ega organiseeruda.
Tervise probleemid
Kõik naised, kellega rääkisin tunnistasid emotsionaalset stressi nii uus seaduse kui ka neile osaks langenud sotsiaalse kohtlemise tõttu. Nad peavad end varjama, valetama ning kasutama erinevaid identiteete. Nad kardavad ahistamist ning et põlu alla võivad jääda nii nad ise kui nende lapsed ja partnerid.
Stressi tekitab ka nende ebakindel ja haavatav finantsiline olukord. Kuna enamik naisi ei maksa makse, siis muretsevad nad et, mis saab siis kui nad pensionile jäävad. Nende pensionid on väikesed ja vaevalt piisavad ära elamiseks. Kui nad haigestuvad, peavad nad edasi töötama, või elama kogutud säästudest kui neid on, nad ei saa kasutada haiguserahasid nagu teised töötajad. Maksupoliitika on ebaselge ning linnast linna erinev. Mõned kohalikud maksuametid jätavad sekstöötajad tähelepanu alt välja, teised otsivad sekstöötajad üles ning maksustavad neid suvaliste hinnangute alusel. See paneb sekstöötajad muretsema. Mõned neist on maksustamise protseduuri katastroofiliste tagajärgedega läbi teinud. Teised olid sellest ainult kuulnud ja muretsesid, mis juhtub, kui järg peaks nendeni jõudma.
Sekstöötajad räägivad, et nende stress seksi ostmise vastase seaduse tõttu suurenenud. Sekstöötajad kardavad nüüd paljastamist rohkem ja muretsevad rohkem tuleviku pärast. Sekstöötajad tunnistavad, et tunnevad nüüd rohkem hirmu, neil on rohkem unehäireid, keskendumis probleeme, aga ka söömishäireid ning alkoholi- ja uimastiprobleeme.
Sekstöötajad, keda intervjueerisin tunnistasid uued seaduse tagajärjena suurenenud jõuetuse ja allaandmise tunnet. Nad tunnevad, et „ei tasu vaeva" püüda süsteemi (või selle otsest mõju nende eludele) muuta ja et mitte keegi ei toeta neid ega võta sõna nende kaitseks.
Mida nad tahavad
Sekstöötajad on vihased Rootsi poliitikutele peale, kes nende arvates praalivad ja räägivad valesid teiste riikide ees uue seaduse toime kohta. Nad tahavad, et teised riigid saaksid teada „tõe" uue seaduse mõju kohta. Samuti soovitavad nad kindlalt teistel riikidel mitte vastu võtta sarnaseid seadusi.
Kuigi ainult mõned neist kellega rääkisin, väitsid, et nad tunnevad detailselt Madalmaade ja Saksamaa prostitutsiooni seadusi, rääkisid nad kõik neist seadustest positiivselt. Nad soovivad, et Roootsi seadustakse prostitutsiooni (või vähemalt dekriminaliseeriks selle), et loodaks sekstöötajate liidud ja organisatsioonid, et lõpeks nende häbimärgistamine, ja et nad saaksid samad õigused ja kohustused kui teised naised ja kodanikud.
Paistab, et naised, kes müüvad seksi oma uimastisõltuvuse toetamiseks, peavad keskmisest vähem sekstööd positiivseks elamuseks ning normaalseks ametiks. Kuid nemad on täpselt sama kriitilised Rootsi seaduste ja poliitika suhtes. Nad tahaksid paremat juurdepääsu metatooni või subtexi programmidele, mida praegu ainult vähesed saavad.
Ametlikud raportid
Kolm ametlikku raportiti, mis koostati peale seksi ostmist keelava seaduse vastuvõtmist väljendavad samasugust kriitikat kui minu respondendid. Aasta peale seaduse kehtestamist tegi Rahvuslik Kriminaalpreventsiooni Nõukogu (National Council for Crime Prevention (Brottsförebyggande rådet)) uurimuse uue seaduse mõjust ja tagajärgedest. Ka Rahvuslik Tervishoiu- ja Sotsiaalküsimuste Amet (National Board of Health and Welfare (Socialstyrelsen)) tegi uurimuse uue seaduse kehtimise esimesest aastast. Nende ülesandeks oli dokumenteerida infot prostitutsiooni levimise kohta. Rahvuslik Politseiamet (National Police Board (Rikspolisstyrelsen) ) avaldas raporti, kus võeti kokku informatsioon uue seaduse kahe esimese aasta mõjust. Nende ülesandeks oli uurida seaduse rakendumist ning leida uusi meetodeid prostitutsiooni vastases võitluses.
Kõik need raportid leidsid, et tänavaprostitutsioon vähenes otsekohe peale uue seaduse kehtestamist. Need rapordid hindasid, et prostitutsiooniga tegelejate hulk vähenes, kuigi Kriminaalpreventsiooni Nõukogu aruandes öeldakse, et täpset numbrit, näiteks Stockholmi kohta on võimatu öelda, sest tänavaprostituudid on kolinud teistele tänavatele hõivates seega suurema pindala kui varem. Kõik raportid väidavad, et pole mingit tõendit, et prostitutsioon tervikuna oleks vähenenud. Varjatud prostitutsioon on arvatavasti isegi suurenenud.
Kõik rapordid räägivad probleemidest, mida uus seadus on tekitanud. Politseiamet kirjutab, et tänavatele jäänud sekstöötajatele on saabunud rasked ajad. Põhjuseks on nende arvates vähenenud klientide arv, hinnad on all ja konkurents naiste vahel karm. See sunnib sekstöötajaid kõrgema tasu eest nõustuma kondoomidest loobuma ning sunnib neid varasemaga võrreldes suurema arvu klientidega nõustuma (sest hinnad on madalamad). Tervishoiuameti küsitlusele vastajad (kellest keegi ise sekstöötaja ei ole) arvavad, et naissekstöötajad on nüüd raskemas olukorras kui varem ning, et neil on nüüd hädaohtlikum. Ostjad on „halvemad" ja ohtlikumad kui varem ning naised kes ei saa lõpetada ega oma tegevusega mujale minna, sõltuvad nüüd nendest ohtlikest meestest, sest vähenenud nõudluse tõttu ei saada enam kliendist loobuda. Isegi need seksi ostjad, kellega õnnestus küsitlust läbi viia arvasid, et seadus mõjutas eelkõige neid naisi, kes olid niigi juba sotsiaalselt kõrvaletõrjutud. Politseiameti uurimuses viidatakse tervishoiu süsteemi töötajate murele sekstöötajate halveneva tervise ja seksuaalsel teel levivate haiguste pärast.
Politseiameti uurimuses on ka ära toodud, et uus seadus on teinud raskemaks teiste sekstöö arvelt kasusaajate süüdimõistmist. Varasemal ajal õnnestus vahel kasutada ka seksi ostjate tunnistusi. Kuid need mehed ei soovi enam koostööd teha, sest on ise samuti kriminaalselt karistatava teoga hakkama saanud. Politseiameti raportis tuuakse ka välja, et sekstöötajad on uue seaduse valguses langenud kunstlikku „halli tsooni". Naissekstöötaja müüb seksi, kuid see ei ole karistatav. Kuna aga seksi ostmine on karistatav tegu, siis võidakse sekstöötajat kasutada tunnistajana kohtus. Neil naistel pole seetõttu ei süüaluse ega ohvri õigusi. Politseiameti uurimuses arutletakse, et sekstöötajad on muutunud uuringute ja küsitluste objektiks, et oleks võimalik klient teolt tabada (in flagranti).
Ametlikud raportid
RPS (Rikspolisstyrelsen) 2001. Rapport. "Lag (1998:408) om förbund mot köp av sexuella tjänster. Metodutveckling avseende åtgärder mot prostitution." Av Nord, Anders och Rosenberg, Tomas. Polismyndigheten i Skåne. ALM 429-14044/99. 2001. POB -429-4616/99
SoS (Socialstyrelsen) 2000. "Kännedom om prostitution 1998-1999." SoS rapport 2000:5.
BRÅ (Brottsförebyggande Rådet) 2000. Brå rapport 2000:4. "Förbud mot köp av sexuella tjänster. Tillämpningen av lagen under första året." Brottsförebyggande rådet. Stockholm.
Tere Inno ja Irja,
mulle on jäänud mulje, et paljud Eesti nn prostitutsiooni vastased võitlejad tahaksid siin kehtestada mingi Rootsile sarnase seaduse. (Seksi ostmise kriminaliseerimine) Sest see olla nii hea ja efektiivne ja vähendavat prostitusiooni ja tegevat samas prostituutide elu paremaks!
Ja avalikult justkui paistaks nagu on Rootsis kõik selle seadusega rahul.
Arvasin, et teid võib huvitada, et nii see siiski pole. Rootsi feminist Petra Östergren (www.petraostergren.com) arvab, et prostitusiooni vastane võitlus on Rootsis silmakirjalik ja prostituutide huve kahjustav.
Tema artikkel http://www.petraostergren.com/content/view/44/108/ (ja veidi ka http://www.sans.nu/engelska/lies.htm)
Kuna tundub, et Eesti ajakirjandus soovib näidata Rootsi seisukohta prostitusiooni suhtes ühtsena ega soovi näidata teisi arvamusi siis saadan teile ka kiiruga tehtud artikli tõlke. Ehk toetab see teid teie arvamistes ja tegudes.
//jõudu ja jaksu
k
**************************************************************************************************************************
Sekstöötajate kriitika Rootsi prostitutsiooni poliitika kohta.
Selles artiklis ei vaatle ma kompleksset küsimust: kas prostitutsioon on sotsiaalselt või muul viisil soovitav; selle artikli eesmärgiks on pigem esitada Rootsi naissoost sekstöötajate kogemusi ja arvamusi. Mind teeb murelikuks, et naisi, kes on prostitutsioonipoliitika keskmes, kuulatakse liiga harva ning et nad tunnevad end diskrimineerituna. Kui naiste võrdsed õigused on tähtsad, siis peaksid just sekstöötajate endi kogemused olema meie diskusiooni keskmes ja seda sõltumata sellest, mis arvamus kellelgi prostitutsioonist on.
Seksteenustest kasusaamise vastane seadus ja hiljutine seadus (1999. aastast), mis keelab seksteenuste ostmise, on kaks peamist vahendit, kuidas Rootsi riik prostitutsiooniga „võitleb". Rootsi poliitikud ja feministid on uhked riigi prostitutsioonipoliitika üle. Nad rõhutavad, et sellel on positiivsed tagajärjed. Sekstöötajad arvavad teisiti. Enamik intervjueeritud Rootsi naissekstöötajatest, väljendasid äärmist rahulolematust oma juriidilise ja sotsiaalse olukorra üle. Nad tunnevad end ohustatuna ja diskrimineerituna just nende seaduste poolt, mis pidid neid kaitsma. Need seadused tekitavad naistele tõsist emotsionaalset stressi.
See artikkel põhineb minu intervjuudel, mitteformaalsetel kõnelustel ning kirjavahetusel paarikümne sekstöötajaga alates 1996. aastast ning Rootsi meedias avaldatud sekstöötajate intervjuudel. Lisaks on kasutatud materjale intervjuudest inimestega, kes töötavad seksi eest narkootikumide ostuks raha teenivate naistega (paljud viimastest on lisaks ka kodutud).
Artikli lõpus on toodud kokkuvõte Rootsi võimude poolt tehtud uuringutest, mis vaatlesid uue seaduse (Seksiostu kriminaaliseerimise seadus) mõjusid peale selle rakendamist.
Seksteenuste müümine ei ole töö
Ametlikult ei peeta Rootsis sekstööd tööks. Pigem nähakse seda kui sotsiaalset pahet ja meeste vägivalla vormi naiste üle. Naisi, kes müüvad seksi peetakse riigi kaitset vajavateks ohvriteks. Sekstööd tegevatest meestest ja transvestiitidest (transgender) räägitakse harva. Võttes ülesandeks parema ja veelgi võrdsema ühiskonna loomise, otsustas Rootsi riik, et prostitutsioon peab kaduma. Harva söandab keegi selle eesmärgi kohta mõne uuriva küsimuse esitada.
Seksist kasusaamise vastane seadus (The law against procurement)
See seadus keelab sekstöö siseruumides(indoors), töötamise kollektiivis, teiste sekstööst kasu saamise ning reklaamimise. Mõned intervjueeritud naised väljendasid rahulolu selle seaduse mõjuga ekspluateerivate sutenööride vastu ja neid on viimasel kahel kümnendil Rootsis vähe olnud. Teised sekstöötajad peavad aga seda seadust diskrimineerivaks. Naised arvavad, et neil, nagu igal teisel töötajal või äriinimesel peaks olema õigus mõistlikule töökeskkonnale, kollektiivis koos töötamisele, oma äri reklaamimisele, ettevõtte loomisele jne...
Seksist kasusaamise vastase seaduse tõttu on sekstöötajad sunnitud valetama, et endale ruume rentida, vastasel juhul küsitakse neilt mõõdutundetult suurt renti. Nad tunnevad pidevat avastamise hirmu. Naised kurdavad, et peavad sageli kolima (kui paljastatakse) ning et majaomanikud ja „rendileandjad-sutenöörid" kohtlevad neid halvasti. Mõned naised eelistavad kohtuda oma klientidega tänaval. Teised leiavad selle liiga alandava olevat.
Enamik naisi kellega olen rääkinud sooviksid tööta koos teistega. Seda selleks, et oleks ohutum ja et saaks teineteisele toeks olla. Nende arvates on ebaõiglane, et nad ei saa seda teha. Üksi töötamine tekitab hirmu
See seadus teeb sekstöötajal igasuguse kooselu raskeks, sest on illegaalne saada teise inimese sekstööga teenitud raha. Sekstöötajatel on raske omada perekonda, sest neid peetakse halbadeks vanemateks ja nad võivad kaotada oma vanemlikud õigused, kui saadakse teada, et nad müüvad seksi.
Seksi ostmist keelav seadus (The law against purchasing sexual services)
Uut seadust, mis keelab seksi eest maksmise, kritiseerivad sekstöötajad karmilt. Nende arvates on see seadus paradoksaalne, ebaloogiline ja diskrimineeriv. See takistab nende tööd, seab nad ohu ja stressi alla.
Naised, kellega olen rääkinud, väidavad, et seaduse taga olev arutlus on ekslik. Kuidas saavad poliitikud väita, et ainult kliente karistatakse ning neid kaitstakse? Seadusel on sekstöötajatele peamiselt negatiivne mõju. Mõned märkisid, et kuigi mõni mees võib trahvida saada, jätkab enamus seksi ostmist nagu ennegi – ja kõige rohkem kannatavad naised ning sekstöötajad.
Sekstöötajad väidavad, et uue seaduse tulemusena on neil nüüd raskem kliente hinnata. Kliendid on stressis ja hirmunud ning läbirääkimised õues peavad nüüd kiiremini toimuma. Tõenäosus jääda ohtliku kliendi küüsi on seega palju suurem.
Seaduse tõttu tunnevad naised end tänavatel jälitatuna politsei, sotsiaaltöötajate, meedia ning aeg-ajalt isegi prostitutsioon vastaste aktivistide poolt. Nende arvates ei saa seda aktsepteerida. Üks sekstöötaja kommenteeris, et ühegi elukutse esindaja ei lepiks „politsei patrullimisega oma töökohal".
Uue seaduse tulemusena on sekstöötajad nüüd palju ettevaatlikumad politsei poole pöördumisel, kui neil on probleeme kurja kliendiga. Nad ei taha enam, et neid sunnitaks kliente paljastama.
Kuna sekstöötajaid on nüüd tänavatel vähem ning nad on kartlikumad, siis on kunagi hästi toiminud naistevaheline mitteformaalne infovahetusvõrk nõrgenenud. See tõttu ei suuda nad enam üksteist ohtlike klientide eest hoiatada ega teineteist enam nii hästi toetada kui varem.
Naised teatavad, et hinnad on tänavatel langenud, sest kliente on vähem ja konkurents suurem. See tähendab, et suuremas rahahädas naised lepivad nüüd ka mitteturvalise seksiga ning nõustuvad selliste seksi vormidega, millest nad muidu oleks keeldunud. See omakorda viib madalamale enesehinnangule ja suuremale riskile haigestuda. Need naised, kes on kolinud pakkumisega interneti märgivad positiivse küljena, et nad on saanud hindu tõsta. Kuid seda kasu on saanud ainult mõned sekstöötajad. Kõige haavatavamas positsioonis sekstöötajad ründab see seadus kõige rohkem.
Suurte linnade tänavatel töötavad naised väidavad, et „pervertidest" kliente on nüüd suhteliselt rohkem, samal ajal kui „head ja kenad" kliendid on kadunud. „Perverdist" klient on isik, kes soovib vägivaldset seksi vormi, seksi koos väljaheidete või urineerimisega, või kes proovib sekstöötajat häbistada, alandada ja vägistada. Samuti keeldub selline klient sagedamini preservatiivi kasutamisest. Kuna tänavatel on vähem kliente, ei saa varasemast erinevalt paljud naised, kes vajavad raha narkootikumide ostuks sellistest klientidest enam loobuda. Need naised räägivad, et „meeldivad" kliendid on kas arreteeritud või pöördunud internetti seksuaalsete teenuste saamiseks. „Perverdist" kliendid aga teavad väga hästi mida teha, et mitte lasta end arreteerida ega mitte trahvi maksta – tuleb lihtsalt eitada, sest vaieldamatut tõendusmaterjali nagunii pea kunagi ei ole.
Sotsiaalne kohtlemine
Teine sageli mainitud kaebus on see kuidas sekstöötajad tunnevad end üldiselt võimude ja ühiskonna poolt kohelduna. Kõik sekstöötajad kellega rääkisin, kurtsid prostitutsiooni stigmatiseerimist (häbimärgistamist), mille järgi kõik sekstöötajaid vaadeldakse kui ohvreid - kui nõrku, räpaseid, vaimselt haigeid, alkoholi või narkootikumide sõltlasi. Koos keerulise seadusandliku olukorraga paneb see suhtumine sekstöötajad oma tegelikku tööd varjama ning see läbi suurt hirmu tundma, et nende tegevus võib avalikkuse ette ilmuda. Nad teevad kõikvõimaliku, et hoida oma anonüümsust. See paneb mõned naised valetama oma sõpradele, perekonnale ja naabritele.
Sekstöötajad ütlevad, et tunnevad ennast riigi poolt sandistatute ja mitte respekteeritutena. Nad väidavad, et nende kodanikuõigusi rikutakse. Mitmed nende hulgast väitsid, et nemad on oluline osa ühiskonnast ja et ka nemad panustavad ühiskonda, samal ajal kui nad ise on sisuliselt ühiskonnast välja arvatud. Sekstöötajad tunnevad ka, et neid on ilma jäetud sotsiaalsete hüvede süsteemist, mida saavad nautida kõik teised Rootsi kodanikud.
Mitmed sekstöötajad väidavad, et tunnevad end poliitikute, feministide ja meedia poolt ära kasutatutena. Nad arvavad, et sekstöötajaid pannakse tähele ja kuulatakse ainult siis, kui nad ütlevad poliitiliselt korrektseid asju, s.t et prostitutsioon on õõvastav, et nemad on ohvrid, et nad on lõpetanud seksi müümise ja ei tee seda enam mitte kunagi ning et nad on õnnelikud Rootsi prostitutsiooni vastase tegevuse üle ja tänulikud selle seaduse initsiaatoritele.
Sekstöötajad tunnevad, et neist vaadatakse üle otsustamisel, seaduste loomisel jne... ning nad leiavad, et see on ebademokraatlik. Nad küsivad, kas on mõnda teist sotsiaalselt gruppi, kelle arvamust nii püsivalt ignoreeritaks, neid puudutavate otsuste tegemisel ühiskonnas.
Sekstöötajad väidavad, et ei saa võimudelt abi või siis saavad seda väga vähe, pigem jäetakse nad oma probleemidega üksi. Mõned arvavad, et ainult need naised võivad saada mingit abi, kes lubavad sekstööst loobuda.
Enamus intervjueeritud sekstöötajaid tõrjus tagasi arvamuse, et nende töö on loomuomaselt halb ja et nad peaksid saama ravi või mõneks teiseks ametiks ümber õpetatama. Nad tunnevad, et ühtegi teist ametigrupi sellisel viisil ei koheldaks. Sekstöötajad ütlevad, et vastupidiselt ametlikule arvamusele ei kannata nad mitte oma klientide läbi vaid riigi tegevuse läbi. Mitte ainult sellepärast, et neid ei võeta kuulda, et riik sunnib neid ohtlikku olukorda, et riik sunnib neid kriminaalse maailmaga koos töötama, vaid ka seetõttu, et tekitatud avaliku suhtumise tõttu ei saa nad oma tööst rääkida, võtta sõna nendevastase ebaõigluse vastu ega organiseeruda.
Tervise probleemid
Kõik naised, kellega rääkisin tunnistasid emotsionaalset stressi nii uus seaduse kui ka neile osaks langenud sotsiaalse kohtlemise tõttu. Nad peavad end varjama, valetama ning kasutama erinevaid identiteete. Nad kardavad ahistamist ning et põlu alla võivad jääda nii nad ise kui nende lapsed ja partnerid.
Stressi tekitab ka nende ebakindel ja haavatav finantsiline olukord. Kuna enamik naisi ei maksa makse, siis muretsevad nad et, mis saab siis kui nad pensionile jäävad. Nende pensionid on väikesed ja vaevalt piisavad ära elamiseks. Kui nad haigestuvad, peavad nad edasi töötama, või elama kogutud säästudest kui neid on, nad ei saa kasutada haiguserahasid nagu teised töötajad. Maksupoliitika on ebaselge ning linnast linna erinev. Mõned kohalikud maksuametid jätavad sekstöötajad tähelepanu alt välja, teised otsivad sekstöötajad üles ning maksustavad neid suvaliste hinnangute alusel. See paneb sekstöötajad muretsema. Mõned neist on maksustamise protseduuri katastroofiliste tagajärgedega läbi teinud. Teised olid sellest ainult kuulnud ja muretsesid, mis juhtub, kui järg peaks nendeni jõudma.
Sekstöötajad räägivad, et nende stress seksi ostmise vastase seaduse tõttu suurenenud. Sekstöötajad kardavad nüüd paljastamist rohkem ja muretsevad rohkem tuleviku pärast. Sekstöötajad tunnistavad, et tunnevad nüüd rohkem hirmu, neil on rohkem unehäireid, keskendumis probleeme, aga ka söömishäireid ning alkoholi- ja uimastiprobleeme.
Sekstöötajad, keda intervjueerisin tunnistasid uued seaduse tagajärjena suurenenud jõuetuse ja allaandmise tunnet. Nad tunnevad, et „ei tasu vaeva" püüda süsteemi (või selle otsest mõju nende eludele) muuta ja et mitte keegi ei toeta neid ega võta sõna nende kaitseks.
Mida nad tahavad
Sekstöötajad on vihased Rootsi poliitikutele peale, kes nende arvates praalivad ja räägivad valesid teiste riikide ees uue seaduse toime kohta. Nad tahavad, et teised riigid saaksid teada „tõe" uue seaduse mõju kohta. Samuti soovitavad nad kindlalt teistel riikidel mitte vastu võtta sarnaseid seadusi.
Kuigi ainult mõned neist kellega rääkisin, väitsid, et nad tunnevad detailselt Madalmaade ja Saksamaa prostitutsiooni seadusi, rääkisid nad kõik neist seadustest positiivselt. Nad soovivad, et Roootsi seadustakse prostitutsiooni (või vähemalt dekriminaliseeriks selle), et loodaks sekstöötajate liidud ja organisatsioonid, et lõpeks nende häbimärgistamine, ja et nad saaksid samad õigused ja kohustused kui teised naised ja kodanikud.
Paistab, et naised, kes müüvad seksi oma uimastisõltuvuse toetamiseks, peavad keskmisest vähem sekstööd positiivseks elamuseks ning normaalseks ametiks. Kuid nemad on täpselt sama kriitilised Rootsi seaduste ja poliitika suhtes. Nad tahaksid paremat juurdepääsu metatooni või subtexi programmidele, mida praegu ainult vähesed saavad.
Ametlikud raportid
Kolm ametlikku raportiti, mis koostati peale seksi ostmist keelava seaduse vastuvõtmist väljendavad samasugust kriitikat kui minu respondendid. Aasta peale seaduse kehtestamist tegi Rahvuslik Kriminaalpreventsiooni Nõukogu (National Council for Crime Prevention (Brottsförebyggande rådet)) uurimuse uue seaduse mõjust ja tagajärgedest. Ka Rahvuslik Tervishoiu- ja Sotsiaalküsimuste Amet (National Board of Health and Welfare (Socialstyrelsen)) tegi uurimuse uue seaduse kehtimise esimesest aastast. Nende ülesandeks oli dokumenteerida infot prostitutsiooni levimise kohta. Rahvuslik Politseiamet (National Police Board (Rikspolisstyrelsen) ) avaldas raporti, kus võeti kokku informatsioon uue seaduse kahe esimese aasta mõjust. Nende ülesandeks oli uurida seaduse rakendumist ning leida uusi meetodeid prostitutsiooni vastases võitluses.
Kõik need raportid leidsid, et tänavaprostitutsioon vähenes otsekohe peale uue seaduse kehtestamist. Need rapordid hindasid, et prostitutsiooniga tegelejate hulk vähenes, kuigi Kriminaalpreventsiooni Nõukogu aruandes öeldakse, et täpset numbrit, näiteks Stockholmi kohta on võimatu öelda, sest tänavaprostituudid on kolinud teistele tänavatele hõivates seega suurema pindala kui varem. Kõik raportid väidavad, et pole mingit tõendit, et prostitutsioon tervikuna oleks vähenenud. Varjatud prostitutsioon on arvatavasti isegi suurenenud.
Kõik rapordid räägivad probleemidest, mida uus seadus on tekitanud. Politseiamet kirjutab, et tänavatele jäänud sekstöötajatele on saabunud rasked ajad. Põhjuseks on nende arvates vähenenud klientide arv, hinnad on all ja konkurents naiste vahel karm. See sunnib sekstöötajaid kõrgema tasu eest nõustuma kondoomidest loobuma ning sunnib neid varasemaga võrreldes suurema arvu klientidega nõustuma (sest hinnad on madalamad). Tervishoiuameti küsitlusele vastajad (kellest keegi ise sekstöötaja ei ole) arvavad, et naissekstöötajad on nüüd raskemas olukorras kui varem ning, et neil on nüüd hädaohtlikum. Ostjad on „halvemad" ja ohtlikumad kui varem ning naised kes ei saa lõpetada ega oma tegevusega mujale minna, sõltuvad nüüd nendest ohtlikest meestest, sest vähenenud nõudluse tõttu ei saada enam kliendist loobuda. Isegi need seksi ostjad, kellega õnnestus küsitlust läbi viia arvasid, et seadus mõjutas eelkõige neid naisi, kes olid niigi juba sotsiaalselt kõrvaletõrjutud. Politseiameti uurimuses viidatakse tervishoiu süsteemi töötajate murele sekstöötajate halveneva tervise ja seksuaalsel teel levivate haiguste pärast.
Politseiameti uurimuses on ka ära toodud, et uus seadus on teinud raskemaks teiste sekstöö arvelt kasusaajate süüdimõistmist. Varasemal ajal õnnestus vahel kasutada ka seksi ostjate tunnistusi. Kuid need mehed ei soovi enam koostööd teha, sest on ise samuti kriminaalselt karistatava teoga hakkama saanud. Politseiameti raportis tuuakse ka välja, et sekstöötajad on uue seaduse valguses langenud kunstlikku „halli tsooni". Naissekstöötaja müüb seksi, kuid see ei ole karistatav. Kuna aga seksi ostmine on karistatav tegu, siis võidakse sekstöötajat kasutada tunnistajana kohtus. Neil naistel pole seetõttu ei süüaluse ega ohvri õigusi. Politseiameti uurimuses arutletakse, et sekstöötajad on muutunud uuringute ja küsitluste objektiks, et oleks võimalik klient teolt tabada (in flagranti).
Ametlikud raportid
RPS (Rikspolisstyrelsen) 2001. Rapport. "Lag (1998:408) om förbund mot köp av sexuella tjänster. Metodutveckling avseende åtgärder mot prostitution." Av Nord, Anders och Rosenberg, Tomas. Polismyndigheten i Skåne. ALM 429-14044/99. 2001. POB -429-4616/99
SoS (Socialstyrelsen) 2000. "Kännedom om prostitution 1998-1999." SoS rapport 2000:5.
BRÅ (Brottsförebyggande Rådet) 2000. Brå rapport 2000:4. "Förbud mot köp av sexuella tjänster. Tillämpningen av lagen under första året." Brottsförebyggande rådet. Stockholm.
neljapäev, 17. juuli 2008
Kas Estonian Air on see üleriigiline kompanii...
Väljavõte Äripäeva veebist.
...mis peatselt pankrotti läheb, nagu ennustas Handelsbankeni mees Bo Kragh hiljuti? Äripäevas toodud Estonian Airi juhi juttu kuulates jääb küll selline mulje. Kui vahetatakse Boeingud mingite propeller-kastide vastu. Kes nendega lendab, tahaks küsida. Või lennata tahab.
Jääb mulje, et need tegelased, kes seal firmas töötavad, ei tea lennundusest midagi, vähemalt ärilise poole pealt. Aga lennundus pole ilmselgelt telekomiäri või pangandus, kus juhtimisega saab hakkama iga vanaema, kes veidi arvutada oskab. Seal peab olema stiili. Estonian Air ei paista millegi erilisega silma. Ta on muutunud sisuliselt tühiseks SASi ripatsiks, mis kolinal allavoolu lastakse.
Mida teha karvadega?
Kui mõtlen karvamütsile, siis esmalt meenub prillide ja nösuninaga ärinaine Terje Aru, kes eputas Kroonikas oma supilusika ja karvamütsiga (Inno ütleb, et intervjuu tegi veel Ingrid ise) ning rääkis, et rahuldab end nendega. Seesama, kes pidi nüüd Kalvi mõisas abielluma. Aga mitte temast ei tahtnud ma rääkida, vaid karvamütsidega loomakaitsjatest, kes vahistati briti saatkonna ees, kui nad protestisid, täiesti rahumeelselt sealjuures, karude kasutamise vastu karvamütside valmistamisel. Politseinikud tulid ja viisid ilusad alasti noored inimesed lihtsalt ära. Huvitav, kuhu?
Täiesti arusaamatu, kaspole. Et milleks on vaja karvamütside valmistamisel kasutada karusid? On ju olemas kunstnahk, millest võib sama edukalt mütse valmistada. Ja kingi ja kasukaid ja muid asju.
Mul on kapis üks maani ulatuv kohev naaritsakasukas. Seisab juba mitu aastat. Selga ma seda panna ei suuda, sest ka mina olen loomade edevuse nimel maha nottimise vastu. Aga ära visata ka ei raatsi, sest selle kasuka kinkis mullu mu tädi Endla Susi, kui 90ndate aastate alul Eestis käis. Ta oli siit 44ndal aastal Saksamaale põgenenud, mõned aastad Oldenburgi põgenikelaagris redutanud ning seilanud sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus tema ja ta poliitilises politseis töötanud mehe Rudolf Susi esimeseks elupaigaks sai Illinoisi osariik. Nüüd oli ta siis pärast pea 50-aastast vaheaega taas Eestis, oma sünnimaal. Ma mäletan, et kui ta tuli, Nina Ricci peene parfüümiga lõhnastet, siis tal oli see maani kohev naaritsanahkne kasukas seljas. Ja valgete kohevate lokkidega parukas peas. Tädi armastas nimelt parukaid kanda, sest tema enda juuksed olid hõredad. Aga ta nägi suurepärane välja. Nagu suurilmadaam! Usun, et see oli minu esimene kokkupuude glamuuriga. Ja te võite kujutada, et seda suurem oli minu üllatus, kui tädi tuppa astudes ütles, et selle kasuka, selle imeliselt pehme ja maani ulatuva musta naaritsanahkse kasuka tõi ta mulle. Proovisin seda selga ja see oli mulle suur, uppusin selle sisse ära, aga sellest polnud midagi. Tädi ütles lohutavalt, et kui kasvan, siis saan sellega minna teatrisse ning olen siis kui peen preili. Oi, ma olin õnnelik. Istusin selles kasukas veel tükk aega voodi ääre peal ja kujutasin ette seda tuleviku mind, kes on ses kasukas kunagi eriti sheff suurilmadaam. Õhh!
Aga Eesti tädile ei meeldinud, ta ütles, et siin on kõik nii kole, auklikud teed ja rohtukasvanud rajad. Olid ju 90ndad, vabariigi algus. Mu Nina Ricci parfüümiga lõhnastet ning naaritsanahksesse kasukasse riietet tädi ei tulnud siia enam kunagi tagasi.
Aga kasukas jäi. Olen teda sestpeale kandnud vaid kord. Ma olin 20 ja tädi saatis mulle sünnipäevaks dollareid. Hoidsin raha kapipõhjas ja mõtlesin, et kulutan selle millekski eriliseks. See võimalus saabus, kui Rakvere Teatris oli aastalõpuball. Mu isa ja ema polnud juba tükk aega kusagil tantsimas käinud ning ma mõtlesin, et teen neile üllatuse. Ja ostsin meile kolmele piletid. Ma ei mäleta enam, kui palju need piletid täpselt maksid, aga kogu mu raha kulus igatahes ära. Isa katsus küll pärast pahast nägu teha, et mis sa raiskasid, aga ta häälest võis aimata, et tal oli salamisi hea meel. Mu isa oli võrratu tantsija. Valss, fokstrott, rumba, samba, tango, pasodoble - kõik nad olid tema jaoks käkitegu. Ja tema lemmiktants oli aeglane valss. Kui ma väike tüdruk olin, siis mulle meeldis vaadata, kuidas mu isa tantsuhoos mööda põrandat keerles - juba 60-aastane mees, aga ikka, ikka veel rühikas, sirgeselgne, galantne ja sarmikas. Nagu noor poiss1 Kõik naised tahtsid temaga tantsida, sest ta tantsis jumalikult. Ja tal oli maailma kõige südantsoojendavam, lahkem naeratus. Naised armastasid teda. Tean kaht ligi 80-aastast vanatädi, keda isa 40ndate alguses hullutas ja kes armastavad teda siiani, hoiavad ta pilti oma öökapi peal. Mu isa ei olnud klassikaliselt ilus mees, aga tas oli mingi maagia, mis tõmbas naisi. Ma ise arvan, et see oli ta naeratus. Kui ta neratas, siis oli selline tunne, nagu päike tuleks välja, nagu mitte miski ei saaks enam mitte kunagi olla halvasti.
Kui isa ja emaga Teatriballile läksime, siis ma panin selle kasuka esimest korda selga. Ja pidin pettuma. Mu sõbranna, kes õppis juuksuriks, tegi mulle veel Marilyn Monroe soengu pähe ja ma ise tegin meigi, värvisin huuled kirsipunaseks ja puuderdasin näo valgeks, aga kui ma peeglisse vaatasin, siis tundus kõik nii võlts. Ja eriti see kasukas. Mul oli sellega paha ja palav. See polnud see. Kasukas oli seljas kuidagi raske. Tundsin kergendust, kui sain ta teatri garderoobi ära anda. Isa tantsis sel õhtul palju, nii minu kui emaga, ja naeratas lakkamatult. Meil oli hea ja lõbus. Uhke kasukas, mis teatrimaja garderoobis nagi otsas rikkus, see kunagine ihaldet glamuur, ei tulnud mulle enam meeldegi.
Ega tule ka nüüd. Kasukas ripub mul juba kümme aastat puutumatuna kapis. Teda on vahel huvitav vaadata, katsudagi, nagu kadunud maailma, millest sul on head mälestused. Tädi ja onu, 90ndate alguse Ameerika ja Eesti, auklikud teed ja suurilma glamuur.
Aga mitte piisav põhjus, et seda selga panna. Vähemasti mitte minu jaoks. Enne käin alasti.
Täiesti arusaamatu, kaspole. Et milleks on vaja karvamütside valmistamisel kasutada karusid? On ju olemas kunstnahk, millest võib sama edukalt mütse valmistada. Ja kingi ja kasukaid ja muid asju.
Mul on kapis üks maani ulatuv kohev naaritsakasukas. Seisab juba mitu aastat. Selga ma seda panna ei suuda, sest ka mina olen loomade edevuse nimel maha nottimise vastu. Aga ära visata ka ei raatsi, sest selle kasuka kinkis mullu mu tädi Endla Susi, kui 90ndate aastate alul Eestis käis. Ta oli siit 44ndal aastal Saksamaale põgenenud, mõned aastad Oldenburgi põgenikelaagris redutanud ning seilanud sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus tema ja ta poliitilises politseis töötanud mehe Rudolf Susi esimeseks elupaigaks sai Illinoisi osariik. Nüüd oli ta siis pärast pea 50-aastast vaheaega taas Eestis, oma sünnimaal. Ma mäletan, et kui ta tuli, Nina Ricci peene parfüümiga lõhnastet, siis tal oli see maani kohev naaritsanahkne kasukas seljas. Ja valgete kohevate lokkidega parukas peas. Tädi armastas nimelt parukaid kanda, sest tema enda juuksed olid hõredad. Aga ta nägi suurepärane välja. Nagu suurilmadaam! Usun, et see oli minu esimene kokkupuude glamuuriga. Ja te võite kujutada, et seda suurem oli minu üllatus, kui tädi tuppa astudes ütles, et selle kasuka, selle imeliselt pehme ja maani ulatuva musta naaritsanahkse kasuka tõi ta mulle. Proovisin seda selga ja see oli mulle suur, uppusin selle sisse ära, aga sellest polnud midagi. Tädi ütles lohutavalt, et kui kasvan, siis saan sellega minna teatrisse ning olen siis kui peen preili. Oi, ma olin õnnelik. Istusin selles kasukas veel tükk aega voodi ääre peal ja kujutasin ette seda tuleviku mind, kes on ses kasukas kunagi eriti sheff suurilmadaam. Õhh!
Aga Eesti tädile ei meeldinud, ta ütles, et siin on kõik nii kole, auklikud teed ja rohtukasvanud rajad. Olid ju 90ndad, vabariigi algus. Mu Nina Ricci parfüümiga lõhnastet ning naaritsanahksesse kasukasse riietet tädi ei tulnud siia enam kunagi tagasi.
Aga kasukas jäi. Olen teda sestpeale kandnud vaid kord. Ma olin 20 ja tädi saatis mulle sünnipäevaks dollareid. Hoidsin raha kapipõhjas ja mõtlesin, et kulutan selle millekski eriliseks. See võimalus saabus, kui Rakvere Teatris oli aastalõpuball. Mu isa ja ema polnud juba tükk aega kusagil tantsimas käinud ning ma mõtlesin, et teen neile üllatuse. Ja ostsin meile kolmele piletid. Ma ei mäleta enam, kui palju need piletid täpselt maksid, aga kogu mu raha kulus igatahes ära. Isa katsus küll pärast pahast nägu teha, et mis sa raiskasid, aga ta häälest võis aimata, et tal oli salamisi hea meel. Mu isa oli võrratu tantsija. Valss, fokstrott, rumba, samba, tango, pasodoble - kõik nad olid tema jaoks käkitegu. Ja tema lemmiktants oli aeglane valss. Kui ma väike tüdruk olin, siis mulle meeldis vaadata, kuidas mu isa tantsuhoos mööda põrandat keerles - juba 60-aastane mees, aga ikka, ikka veel rühikas, sirgeselgne, galantne ja sarmikas. Nagu noor poiss1 Kõik naised tahtsid temaga tantsida, sest ta tantsis jumalikult. Ja tal oli maailma kõige südantsoojendavam, lahkem naeratus. Naised armastasid teda. Tean kaht ligi 80-aastast vanatädi, keda isa 40ndate alguses hullutas ja kes armastavad teda siiani, hoiavad ta pilti oma öökapi peal. Mu isa ei olnud klassikaliselt ilus mees, aga tas oli mingi maagia, mis tõmbas naisi. Ma ise arvan, et see oli ta naeratus. Kui ta neratas, siis oli selline tunne, nagu päike tuleks välja, nagu mitte miski ei saaks enam mitte kunagi olla halvasti.
Kui isa ja emaga Teatriballile läksime, siis ma panin selle kasuka esimest korda selga. Ja pidin pettuma. Mu sõbranna, kes õppis juuksuriks, tegi mulle veel Marilyn Monroe soengu pähe ja ma ise tegin meigi, värvisin huuled kirsipunaseks ja puuderdasin näo valgeks, aga kui ma peeglisse vaatasin, siis tundus kõik nii võlts. Ja eriti see kasukas. Mul oli sellega paha ja palav. See polnud see. Kasukas oli seljas kuidagi raske. Tundsin kergendust, kui sain ta teatri garderoobi ära anda. Isa tantsis sel õhtul palju, nii minu kui emaga, ja naeratas lakkamatult. Meil oli hea ja lõbus. Uhke kasukas, mis teatrimaja garderoobis nagi otsas rikkus, see kunagine ihaldet glamuur, ei tulnud mulle enam meeldegi.
Ega tule ka nüüd. Kasukas ripub mul juba kümme aastat puutumatuna kapis. Teda on vahel huvitav vaadata, katsudagi, nagu kadunud maailma, millest sul on head mälestused. Tädi ja onu, 90ndate alguse Ameerika ja Eesti, auklikud teed ja suurilma glamuur.
Aga mitte piisav põhjus, et seda selga panna. Vähemasti mitte minu jaoks. Enne käin alasti.
Üks hea algatus Postimehelt
Väljavõte Postimehe veebist.
Postimehe Elu.24 veebis on tehtud hea algatus. Nimelt fikseeritakse kommentaaride puhul, et kas samalt IP-aadressilt on tulnud sama teema juurde teisi kommentaare. See ütleb küll vähe, aga midagi ikka ja aitab veidi kommentaariumi distsiplineerida.
teisipäev, 15. juuli 2008
Blogijate solidaarsusest
Tahaksin peatuda blogijate solidaarsuse teemal. See teema on mind vaevanud juba pikemat aega. Et miks on nii, et osa blogijaid teisi kotivad, osa teeb seda avalikult, teised on peitunud anonüümsuse taha. Miks ilgutakse üksteise kallal? Mis kasu sellest tõuseb? Ma mõtlen laiemalt.
Kui blogijaid vaadata kui uue aja ajakirjanikke, siis võiks nad olla solidaarsed. Vähemalt püüda seda olla. Nii nagu meinstriim ajakirjanikud, kes ei hakka üksteist tuuseldama, kui keegi neist on midagi välja uurinud. Vastupidi, teineteist toetatakse, ühise eesmärgi nimel. Isegi konkureerivates väljaannetes. Et ühiskond oleks ausam, avatum, puhtam.
Kui me Irjaga hakkasime paar aastat tagasi blogi pidama, kuna meinstriim ajakirjandus meie arvamusi ignoreeris ja avaldas igasugu paska, vabandan väljendi eest, siis kerkis järsku välja terve plejaad blogijaid, kes hakkasid meie kallal ilkuma. Enamik neist olid anonüümsed, vähemalt meie kui blogimaailma uustulnukate jaoks, ja väga sõjakad. Ja paljud neist olid ka, tõsi, tööl nende samade meinstriim väljaannete juures. Aga oli ka teisi. Vastuvõtt blogosfääri polnud just sümpaatne, ütleme nii, kuigi me polnud ise ühtegi blogijat rünnanud. Ja kui hakkasime välja uurima, kes need ilkujad on, siis läks ilkumine veelgi valjemaks, kuni olime enam-vähem kõik prussakad pragudest välja koukinud, piltlikult öeldes, siis oli mõni aeg haledat kiunumist ja mõneks ajaks ilkumine lakkas. Ja nüüd on see taas päevakorral, kuigi me pole, vähemalt enda teada, ühtegi blogijat vahepeal ei avalikult ega tagaselja kirunud, kellegi kohta ühtegi paha sõna öelnud. Pigem tunnustanud üksikuid tegijaid, kes on välja paistnud. Tõsi, Aapo Ilvese kohta kirjutasime, kui teda ka blogijaks pidada, aga pärast seda, kui tema oli Irjat rünnanud väga ebasobival hetkel, pärast isa surma, kui meie närvid olid niigi pingul.
Kui blogijaid vaadata kui uue aja ajakirjanikke, siis võiks nad olla solidaarsed. Vähemalt püüda seda olla. Nii nagu meinstriim ajakirjanikud, kes ei hakka üksteist tuuseldama, kui keegi neist on midagi välja uurinud. Vastupidi, teineteist toetatakse, ühise eesmärgi nimel. Isegi konkureerivates väljaannetes. Et ühiskond oleks ausam, avatum, puhtam.
Kui me Irjaga hakkasime paar aastat tagasi blogi pidama, kuna meinstriim ajakirjandus meie arvamusi ignoreeris ja avaldas igasugu paska, vabandan väljendi eest, siis kerkis järsku välja terve plejaad blogijaid, kes hakkasid meie kallal ilkuma. Enamik neist olid anonüümsed, vähemalt meie kui blogimaailma uustulnukate jaoks, ja väga sõjakad. Ja paljud neist olid ka, tõsi, tööl nende samade meinstriim väljaannete juures. Aga oli ka teisi. Vastuvõtt blogosfääri polnud just sümpaatne, ütleme nii, kuigi me polnud ise ühtegi blogijat rünnanud. Ja kui hakkasime välja uurima, kes need ilkujad on, siis läks ilkumine veelgi valjemaks, kuni olime enam-vähem kõik prussakad pragudest välja koukinud, piltlikult öeldes, siis oli mõni aeg haledat kiunumist ja mõneks ajaks ilkumine lakkas. Ja nüüd on see taas päevakorral, kuigi me pole, vähemalt enda teada, ühtegi blogijat vahepeal ei avalikult ega tagaselja kirunud, kellegi kohta ühtegi paha sõna öelnud. Pigem tunnustanud üksikuid tegijaid, kes on välja paistnud. Tõsi, Aapo Ilvese kohta kirjutasime, kui teda ka blogijaks pidada, aga pärast seda, kui tema oli Irjat rünnanud väga ebasobival hetkel, pärast isa surma, kui meie närvid olid niigi pingul.
Kuidagi nadi, et kui meie jälgime, mida rahva rahaga tehakse (isegi palju kiidetud ja armastatud Ingrid on Reformierakonna, seega maksumaksja palgal) ja sellest kirjutame, siis kargavad mõned blogijad turja, et mis me enda rahaga teeme! Umbes nii, et kui Postimehe ajakirjanik paljastab korruptsiooni, hakkavad Päevalehe ajakirjanikud nende Postimehe ajakirjanike rahakotis sobrama, selle asemel, et asju edasi uurida. Täiesti jabur. Blogijad võiks ikka olla ühise asja eest väljas, mitte üksteist kogu aeg kottida. Mis sellest paremaks läheb? Kes sellest kasu saavad, peale üksikute õelutsejate egotripi? Me ei kasuta rahva raha, teeme oma raha- ja varanatukesega ikka seda, mida tahame. Nagu ka kõik teised. Kui kõigi blogijate ressurss suunata maksumaksja raha liikumise jälgimisele, oleks sellest kasu sadadele tuhandetele inimestele. Miks mitte siis niimoodi talitada?!
Ma tõesti siiralt ütlen, et ei soovi kellelegi halba, pole kunagi soovinud. Irja on minus veidi arendanud omadust, et lööjale tuleb vastu anda. Oleme kirjutanud asjadest nagu nad on. Et selgitada taustu ja mis minu ekskaasasse puutub, siis on see mu ainus võimalus ümber lükata kõiki neid kuulujutte, mis ta on tagaselja kokku jutustanud ja jätkuvalt jutustab. Oleme sellest ka Irjaga kirjutanud, et blogi on olnud meie kaitsekilp. Aga ta võiks kujuneda millekski palju enamaks, õigemini ongi juba kujunenud. Ja miks ei võiks selleks, millekski enamaks kujuneda kogu blogosfäär?! Mis aitab ühiskonnas tõstatada olulisi teemasid, pidada nende üle diskussiooni, paljastada korruptsioonijuhtumeid ja rahva raha kuritarvitamisi. See oleks asi, mis läheks ajalukku, mitte blogijate omavaheline väiklane kemplemine.
Ma väga austan Nirtit, ta on andekas ja lootustandev kirjutaja. Aga kas tema lagi on tõesti mingite "vendade Tühismaade" kallal ilkumine? Ma kahtlen selles. Ta on võimeline millekski palju enamaks, mida näitab kasvõi tema koolivägivalla teemaline sissekanne, mis läks mulle väga hinge. Ja on rida teisi teemasid, mis vajaksid põhjalikumat väljatoomist ja kajastamist, näiteks perevägivald. Mida meinstriim meedia ühel või teisel põhjusel ei tee, ei taha või ei julge teha. Ja ma usun, et sõbralikult koos eksisteerides muutub kõigi blogide loetavus oluliselt suuremaks. Sest armastus on kõigil üks, nagu kunagi ütles eesti ajakirjanduse ema Marju Lauristin, lihtsalt teed on igaühel veidi erinevad.
Jeee! Varsti saab hakata Ekspressi ostma!
Väljavõte Äripäeva veebist.
Noh, mis ma ütlesin! Ma pakkusin juba aasta tagasi, et Ekspressi aktsia kukub 30 krooni peale. Siis oli aktsia hind miski 70. Ja ta pole sealt, minu hinnasihist enam kaugel. Ja ausõna, 30 krooniga ma hakkan juba Ekspressi ostma. Sest ega viimast põhja ei taba kunagi. Sedapsi, siis, jah. Niisiis.
Venemaa- Stalini maa
Väljavõte gazeta.ru kodukalt.
Paistab, et nõukogude ajupesu on vilja kandnud ja nõukogude inimene siiski sündinud: venelased valisid suure juhi ja õpetaja, kõigi rahvaste isa Jossif Stalini oma "Venemaa nime" konkursil pika puuga esimeseks.
Näete siis, kellega Eesti on vastamisi. Mis meelsus on Venemaal. Jätkuvalt.
On alanud võitlus Põhja-Jäämere pärast- aga kus on Eesti huvid?!
Väljavõte Eho Moskvõ veebist.
Nagu edastab raadiojaam Eho Moskvõ, on Vene sõjalaevad sisenenud Põhja-Jäämerre (mis pidi nafta- ja gaasivarude poolest olema väegade rikas), ning peletavad sealt ära Norra aluseid. Aga mis õigusega on Venemaa ja Norra end üleüldse kuulutanud selle piirkonna ainuomanikeks? Kas mitte eestlastel kui selle ala põlisasukatel poleks siin põhjust kaasa rääkida?! Või mis?
Eesti kaitsevõime edu pant- koerad
Väljavõte Tartu varjupaiga kodukalt.
Et siis niimoodi. Pühendan selle kirjutise Andrus "näksip" Ansipile. Ning ühtlasi mõeldes Ilmar Raagile, kes peab, 50 kg turjal, mööda metsi jooksma, selle asemel, et häid filme teha, mida ta ilmselt paremini oskab ja suudab kui püssiga metsas kamraade taga ajada.
Ja kui mõelda, et sõjapidamine, vähemasti selle elementaarsem vorm, on üks paras madalalaubaline tegevus. Mis sobib rohkem inim-loomadele, kes muud teha ei oska või ei suuda. Aga milleks neidki kahurilihaks koolitada?! Või ütlete, et Eesti kaitsevägi, praeguse kontseptsi järgi pole kahuriliha?! Vaielge siis palun vastu!
Ja miks peaks, ütleme, noored andekad tulevased teadlased 9 kuud kusagil madalalaubalises keskkonnas vegeteerima, oma kallist aega raiskama, riskima oma tervise ja eluga, selmet oma tähtsat teadustööd ja avastusi teha. Teha seda, milles nad on parimad, mitte seda, mida nad suudavad vaevaliselt või mitte üldse. Ja jätta see sõjapidamine, kui üks loomalik tegevus, loomadele.
Miks ei võiks kasutada selleks, sõjapidamiseks siis, koeri. Kes sigivad palju kiiremini kui inimene. Kes on juba 2-aastaselt võitlusvalmid. Ja kes praegu igavlevad varjupaikades, kus neid üksteise järel magama pannakse, või murravad külades igavusest lambaid. Miks ei võiks nad teha midagi kasulikku?! Koeri on ennegi teenistus-otstarbel kasutatud. Nad on koolitatuna vilkad ja sõnakuulelikud. Võtame kasvõi teleseriaalist tuttava politseikoera Rex. Või narkokoerad lennujaamades. Või piirivalvekoerad. Miks ei võiks neid kasutada politseis?! Et patrullis pole mitte kaks inimest-politseinikku, vaid üks inimene ja üks koer. Näiteks, kas kujutate ette, kas see 200-pealine röövlibande, kes möödunud kevadel Tallinna vanalinna laastas, kas ta oleks seda teinud, kui neile oleks turja saadetud sadakond, või isegi kümmekond koera!? Erivahendid, mida politseinikel polnud pronkskriisi ajal käepärast, on koeral alati kaasas. See, mida ei suutnud terve kari inim-politseinikke, oleks koerad ajanud korda mõne minutiga. Ja ka kõik ülejäänud venkud oleks sealt samba juurest olnud kadunud kui juulikuu lumi. Kas poleks? Ja pealegi, kes korra koeralt näksida saanud, see enam ei tule. Või kuidas see ütelus käiski?
Ja miks mitte kasutada koeri sõjaväes?! Loetud aastatega on võimalik püsti panna 100 000 pealine korralikult treenitud koerte armee! Ja kujutage veel ette, kui nad varustada kaasaegsete GPS seadmete, kaamerate, ööjälgimisseadmete, laserite ja väikeste kuulipildujatega. Mida siis juhivad inim-operaatorid kusagilt keskusest. Isegi Ansip teab, et "kes korra näksida saanud, see enam ei tule"! See võikski olla koerte-armee lipukiri. Ja nii nagu pagesid kabuhirmus 1988. aasta veebruaris inimesed Tartu tänavatelt, mis te arvate, mis suudab lõupenide vastu vaenlase isikkoosseis. Eriti veel sellistes metsastes tingimustes nagu seda on Eesti territoorium. Kas peale jääb koer või inimene? Aga miks mitte ka seal, kus praegu eesti poisid hukkuvad, Afganistanis ja Iraagis.
Pealegi, koer on truu. Truu sellele, kes teda toidab. Oma peremehele. Täidab vastuvaidlematult käsku. Ei lase end ära osta, ära meelitada. Kas te arvete, et koer poleks valmis end, oma elu Eesti iseseisvuse eest ohverdama, et peremehele heameelt valmistada? Kas seda teeks Eesti sõdur? Ja kas te arvate, et koer reedaks mõne sõjasaladuse, kui ta peaks vangi langema?
Niisiis mõelgem selle peale.
Üks küsimus lähenemiskatsete kohta ja meie vastus
Saabus selline küsimus:
Irja, kas sa võiksid jagada meiega kõige lamedamaid, kõige tobedamaid, kõige nürimaid, kõige banaalsemaid viise, kuidas sind on ära püütud võluda? Tuleb sul meelde mõni eriti juust pickup lain? Saan aru, et igasugune mesijutt on sinu jaoks okse olnud. Kuidas su varasemad eksed suga deidile said, eeldades et sina ei algatanud initsiatiivi? Sinu kohtumine Innoga paistab et lihtsalt juhtus ja arenes omasoodu. Kuidas olid aga lood eelmiste meestega? Mind tõesti huvitab see värk, kuidas sinusugune resoluutne flirdivastane varem kaaslastega kokku sattus?
Paljud naised kurdavad, et neile lähenevad ainult tropid. Needsamused tsibid tunnevad, et ainult mingid rõvedad pablod julgevad neile läheneda. Mida nemad valesti teevad? Mida soovitaksid neile sobiva kaaslase leidmiseks? Või siis vähemalt normaalse kuti, kes oleks värskendav alternatiiv "nice shoes wanna fuck" idikate uputusele? Mis pääsetee oleks tropimagneti staatusest?
Viimaks: arvestades sinu ebakonventsionaalseid vaateid enesehaletsuse osas, tundub et meie ühiskond tõesti nuhtleb liiga julmalt neid, kes on õnnetud oma olukorra üle. Muudkui nähvatakse, et mis sa virised, hakka tegutsema. Tihtipeale on mõnede inimeste olukord nende enda kontrolli alt väljas. Teisest küljest, pidev enesehaletsemine on siiski jama, sest see võib kujuneda halvaks harjumuseks, millest edasi ei arene midagi. Anna nõu palju tahad, enesehaletseja ei pruugi ennast kätte võtta, vaid ikka kurdab oma raske saatuse üle. Ja nii ta võibki masenduse tupikusse kinni jääda. See on halvem talle endale, mitte nendele, kes võiks seda tüütuks pidada. Sestap, mida sa soovitaksid inimestele, kes tunnevad et kaaslase leidmine on nende jaoks mitte kunagi täituda pruukiv ilus unistus, ses osas, et kuidas olla ometigi õnnelik? Kuidas tunda elust rõõmu isegi kui sa oma nn. "elupäästjat" ealeski ei leia? Kõrvalmärkusena: kas ikka oleks neile paslik prostituudi juurest käimist soovitada? Sellel on ikka siuke meeleheitlik "viimse abinõu" aura juures. Et prostide juures käivad ainult need, kes tunnistavad ennast nii viletsaks, et keegi neid ei taha?
Irja vastus:
Jaa, tuleb! Näiteks kui ma kohtasin 2003nda aasta juunis oma ekselukaaslast J'd. Ootasin parajasti Tallinnas, Moskva kohvikus oma tollast boifrendi, maffiasidemetega ärimeest, kes jäi kaks tundi hiljaks. Ma olin ilgelt vihane ja tahtsin juba ära minna, kui mind kutsusid oma lauda kõrvallauas istuvad kolm portugallast. J küsis, et keda ma ootan. Ma siis selgitasin, et oma boifrendi, kes on juba kaks tundi hiljaks jäänud. J vastu, et "you never let a beautiful woman wait for a rendez-vous!" Ja vandus, et kui ma oleksin tema tüdruk, siis ta ei laseks mul kunagi enda järel oodata. Pakkus, et läheb "räägib" selle mu boifrendiga tõsiselt. Pean oma häbiks tunnistama, et mulle meeldis see, mis J ütles - ikkagit dzentelmen! mitte nagu mu mühkam, kes oli ka varem hilinenud!! Ja kui J veel nädala pärast meilis, et ta oli pärast Eestist lahkumist ainult minu peale mõelnud, siis, eee, olin ma müüdud, oehh. Mulle tundus siis, et ta on hea inimene, hea südamega mees, kes arvestab naisega. Mul polnud põhjust ta siiruses kahelda. Aga olgu. Ma olen muidugi selline naiivik kah. Näiteks Aapo Ilvest pidasin oma sõbraks olukorras, kus tema rääkis juba ammu seltskonnas, et ma olen paaria ja debiilik. Ma olen pimedalt naiivne vahel, pole parata. Usun alati inimestest parimat, kuni saan räigelt vastu pead. Ja siis vahin lolli näoga ringi, et kuis nii sai juhtuda, heh.
Aga jutu juurde. Mina ise jahh kunagi ühtegi suhet ei alustanud, alati on selleks olnud mees. Üks lahedaimaid mehi, Tony Soprano-tüüpi tegelane, ütleks ükskord mu juurde tulles, et "ma vaatan siin juba ammu, et ma vist väga meeldin sulle, ja mõtlesin, et tulen siis juba ja tutvustan ennast". See oli nii siiras, et võttis jalad alt. Meist ei saanud paari, aga me saime väga headeks sõpradeks.
Ja üks teine mees, samuti selline õrn, aga tugev mees, ütles lihtsalt, et "ma armastan sind". Ta elas kiiret ja karmi elu, mida mina ei tahtnud elada, ja me suhe jäi üürikeseks, aga ka see lähenemiskatse oli armas ja tekitas soovi temaga kaasa minna. Mulle meeldiski nende kahe mehe puhul see, et nad tegelt ei flirtinud, ei määrinud mett moka peale nagu nood portugaalia omad, vaid lihtsalt ütlesid, mis neil mõttes, ja kõik. Inno ei öelnud ausalt ütelda mitte midagi. Me lihtsalt kuidagi loovisime ühes suunas. Meil oli üks armas vahemees või -naine ka, üks Inno kursaõde magistrist, kes kutsus mind endaga barokkmuusikakontserdile, ja mina siis ütlesin nalja pärast, et Inno, tule sina ka. Ma arvasin siis veel, et ta on miski suva üliõpilane, sest Inno näeb nii noor välja. No ja siis Inno oli kohe nõus ja me läksime kolmekesi sinna kontserdile, kus Inno jäi meie mõlema õuduseks kohe magama ja hakkas norskama. Pärast seda loovisime kolmekesi juba Vanemuise kontserdimajja, kus oli üks kontsert. Millalgi kadus Inno kursaõde ära, omadele radadele, ja me jäime kahekesi. Ja nii ta läks, kuidagi. Ise olen vahepeal mõelnud, et äkki tol kursaõel oli kaval plaan meid kokku viia - igatahes, kui see nii oli, siis suurimad tänud talle!
Aga kuidas vältida troppe? Hmm, see on huvitav küsimus, kui oskaks vastata. Sest mulle lähenes ka ööklubides igast troppe. Mina siis tavaliselt ütlesin, et sry, mul ei ole kavatsust sinuga seksida, nii et kui sa siin veel kaua kügeled, siis sa lihtsalt raiskad väärtuslikku aega, mille võid kulutada selle naise leidmiseks, kes tahab sinuga seksida. Ja üllatav, see mõjus! Tropid veel pärast kiitsid mind, et küll ma olen aus! Soovitan seega brutaalset ausust. Ei ole mõtet nendega flirtima hakata, neile lootust anda, sest pärast on nad pahased ja küljes kui takjad. Ja tigedad, kui nad on teile juhtumisi jooke välja käristanud.
Ja mida soovitada sellele, kes tunneb, et sobiva kaaslase leidmine on täitumatu unistus? Mina soovitaks kõigil inimestel esiteks relaxida. Ja teiseks - mitte otsida. Minu meelest lähisuhtemaastikul ei ole sedasi, et kes kangesti otsib, see ka leiab. Siis on hoopis väga suur oht vale tegelase otsa komistada. Laske elul minna ning asjadel juhtuda just seesuguses järjestuses, nagu nad juhtuvad. Ei jää kellelgi see õige leidmata, kui vaid on kannatust. Ausõna. Ja vahepealsel ajal võiks teha just neid asju, mis endale kõige rohkem meeldivad, ehk siis muusik võiks musitseerida, käia kontsertidel, kirjanik kirjutada ja esineda, kunstnik maalida, aednik lilli kasvatada jne. Mina ise kahetsen oma elus kõige rohkem seda, et ma niiii palju aega raiskasin mõttetutele ööklubis hängimisele, kui oleks võinud sel ajal hoopistükkis kirjutada. Väga suure tõenäosusega armastab sulle sobiv inimene neidsamu asju, mis sina, ning tuleb neile samadele üritustele, mis on sulle olulised. Parim soovitus, mida mina järgisin sel hommikul, kui ma kohtasin Innot - mine, kuhu jalad sind kannavad. Ära analüüsi seda, miks ja milleks, lihtsalt mine.
Ma arvan, et prostituudi juures käimine on parem kui sobimatu inimesega kooselu alustamine, sest seks prostituudiga on aus kaup - sa maksad seksi eest ja saad vastu vaid seksi. Mitte näiteks nagu sobimatus suhtes, kus sa võid lisaks seksile saada ka 18-aastase kohustuse. Ja ma arvan, et see halb aura on prostidele just nimelt nende mehi ära kasutavate naiste poolt külge kleebit. NEMAD ei taha, et mehed prostides käivad, sest siis ei tule nad enam nende juurde ja nad ei saa meestele enne lapsi teha, kui mehed asjast aru saavad.
Mina olen raudkindlal arvamusel, et iga naine vastutab oma orgasmi eest ise, ehk siis pikalt tuleb saata need naised, kes nõuavad, et mees neid rahuldaks, aga ei ütle mehele, kuidas seda teha. Ei ole halbu armastajaid, on vaid halb suhtlus voodis.
pühapäev, 13. juuli 2008
Peatage kommunism!?
Väljavõte SLÕhtulehe veebist.
Kommunismi kuulutamine kuritegelikuks on naeruväärne ja pehmelt öeldes küündimatu.
Ja eriti küündimatu on seda kuulda ja lugeda ühe sotsiaaldemokraadi, näiteks Marianne Mikko suust. Mis jätab vägisi mulje, et tegemist on väga rumala inimesega. Kuigi ta elas ajal, mil iga koolijüts õppis koolis, misasi on kommunism. Ja ilmselt on ta olnud oktoobrilaps, pioneer, komnoor. Ma kujutan ette, et isegi komsomoliaktivist.
Kommunism, vähemalt sellisena, nagu mulle koolis õpetati, tähendas eelkõige solidaarsust, põhimõtet, et igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi. Sellist ilusat helesinist unistust, mida peeti utoopiaks, aga mis on siin-seal reaalsuseks saamas ja mida on viimasel ajal hakatud heaoluühiskonnaks nimetama (kommunismi nimi on ilmselt veidi devalveerunud, kuna mitmed ajaloost tuntud türanniad on seda endaga seostanud). Sest, olgem ausad, Rootsi on kommunistlik riik, samuti Soome on rühkimas sinnapoole. Ja paljud teised riigid, ka Eesti. Ja isegi USA, see tuntud kapitalismi kants on murdumas ning liikumas kommunistlikul arenguteel, näiteks on sealne sotsiaalhoolekanne muutumas solidaarseks. Täiesti kommunistlik põhimõte. Paljud ettevõtmised sünnivad vabatahtliku algatuse korras, ilma rahata, heast tahtest. Ja need vabatahtlikud on täiesti tavalised inimesed, mitte rikkurid nagu Eestis, kes moepärast osakese oma hiigelvarandusest poetavad, ise samal ajal maksude maksmisest kõrvale hiilides. Siis Eesti tervishoiusüsteem on olnud aastaid kommunistlik. Ja kuigi seda kirutakse, kiruvad nii patsiendid kui arstid, on ta ometi jäänud samaks. Ja Eesti sotsiaalhhoolekanne on samuti kommunistlik. Ühtegi abivajajat ei jäeta hätta. Loomeinimeste laustoetamine on kommunistlik põhimõte. Ja eks ole kommunistlik ka see, kui vanemad teevad mõlemad tööd, ning panevad lapse sõime ning lasteaeda. Mitte ei istu naine kogu elu ruudulises põllseelikus pesupali ja titelappide taga, krunn pähe seotud.
Ja on naeruväärne nimetada nõukogude süsteemi kommunistlikuks. Lenin küll leidis justkui nipi, kuidas feodaalse Venemaa jaoks üks etapp ajaloos vahele jätta, hüpata ajas sajand edasi, aga juba tema jaoks sai komistuskiviks inimene. See, kes polnud kommunismiks valmis. Kes ei tahtnud millestki vabatahtlikult loobuda. Sest feodaalühiskonna inimene on nagu loom. Küüned endapoole. Ta krabab kõike ja rohkem, sest ta on olnud, teda on hoitud paljas ja näljas. Ja ta on piiratud silmaringiga, rumal ja vaene. Tema jaoks tähendas ja tähendab kommunism eelkõige rikastelt vara äravõtmist. Kadedust, kitsarinnalisust, ahnust. Nagu tegelane sajandi-kahe vanusest romaanist. Nõukogude kord, või see mis Venemaal võimu haaras, polnud muud kui monarhia taaskehtestamine, ainult veidi teise nimega. See süsteem oli kommunistlik ainult vormiliselt, sisu oli hoopis midagi muud. Lenin oli sisuliselt kuningas, Louis XIII ja Stalin kardinal, Richelieu, nagu Irja meie omavahelises vestluses tabavalt märkis. Kes siis etendasid koos teatrit ja kui kuningas suri, läks kogu võim kardinali kätte. Ja milline oli tolleaegne kuvand kommunistist?! Kas tõesti solidaarne ja heatahtlik tegelane, abivalmis, helde, lahke, nagu teooria ette nägi. Kaugel sellest. Ta oli mundris, hambuni relvastatud, jõhker ja julm. Nagu kardinali kaardiväelane.
Alles nüüd ma olen tuvastanud tõelisi kommuniste. Ja seda mitte Eestis, vaid Rootsis, Soomes, USAs. Kus sulle ulatatakse abikäsi, sind lastakse enne lifti, sind aidatakse, kui vaja. Kus inimesed on abivalmid ja lahked. Naeratavad ka siis, kui sult pole midagi oodata ega loota. Umbes sama meeleolu nagu Iisraeli kibutsides, kus üksikud juudid on viljelenud vabatahtlikult kommunismi juba aastakümneid. Nii et isegi NLiidu viimane juht Gorbatšov käis ja kiitis, et see, mida ei suutnud maailma võimsaim riik 50 aastaga, on suutnud üksikud juudid mõne aastaga. Ja keegi pole neid selleks sundinud.
Kus on Eesti praegune ühiskond oma küüned enda poole krabaja-mentaliteediga?! Kuigi üksikud sotsid, hipiajastu lillelapsed nagu Marju Lauristin või Rein Veidemann ilmselt arvavad ja usuvad, et peagi igatsetud kommunismis, tuleb siiski tunnistada reaalsust: varajases kapitalismis. Kus inimene mõtleb eelkõige sellele, et eluvaim sees püsiks, kus valitsevad loomalikud omadused nagu ahnus ja kurjus, tigedus, kadedus. Kus kurjategijad juhivad riiki ja ausaid inimesi kiusatakse taga. Mis on üllatav, sest 50 aastat nõukogude korda pidid justkui kasvatama uue, tööka, lahke ja hea nõukogude inimese. Aga mis välja tuli! Torust tuli suur hulk entusiastlikke krabajaid, küüned enda poole tegelasi, kes ei taha midagi kuulda aususest, heausksusest, lahkusest, heldusest, kes heale vastavad vaid kurjaga. Kelle jaoks raha on jumal. Reformierakond on kõige pesuehtsam selliste nõukogude inimeste kogum, mis koosneb endistest komsomoli- ja parteiaktivistidest, kelle jaoks pole miski püha. Kelle ahnus ja võimujanu on piiritu. Ja kes löövad platsi puhtaks, kui vaja. Astuvad lihtsalt pähe. Neid on selleks õpetatud. Nad on usinad sõdurid, kes pidid nõukogude monarhistliku päti-diktatuuri vedama laiali ümber maailma. Aga üritus jäi pooleli, läks perse, ja nüüd peavad need tegelased kuidagi muudmoodi hakkama saama.
Ja siis on meil Isamaaliit, aateline ühendus, millele andsid kunagi 16 aastat tagasi oma hääle vanemad inimesed, välismaal elavad eestlased, kes mäletasid veel midagi muud. Aga paljud neist inimestest on surnud ja nõnda on Isamaaliit kaotanud hääled ning mõjujõu. Siis on Res Publica, mis koondus kunagise parempoolse aatelise ühenduse ümber, aga sidus endaga hiljem igasuguseid komsomoliaktiviste ning läks koos nendega perse. Ja siis on Keskerakond, mille vaated on kõige eesrindlikumad, kõige läänelikumad, kõige kommunistlikumad, kuigi Keskerakonda süüdistatakse vastupidises. Ja mind paneb imestama, et Keskerakonda ründavad loomeinimesed, kui see erakond on olnud just loomeinimeste huvide eest väljas. Tahaks küsida, kes kaotas teatripiletite käibemaksusoodustuse?!
Elame huvitaval ajal. Kus maskid on langenud. Kus endine NLiit, praegune Venemaa ja teised liiduvabariigid, mis olid vormilt aastaid kommunistlikud, aga selle vormi langemisel tuli välja tõeline sisu: veel krabajalikum kui seni krabajate kantsiks peetud USA. Kus kommunismi asemel oli tegelikult liigutud tagasi loomariigi suunas. Kus on nüüdseks võimule tulnud rida väikseid diktaatoreid, ja seda osavalt demokraatia sildi all. Nagu Reformierakond Eestis, mis on saanud kontrolli alla, nagu Lenin õpetas, sidevahendid: sadamad, raudtee, postkontorid ja ajalehed. Ja mis evib vana võitleva kommunismi põhimõtet: kui sa pole meiega, siis oled vaenlane. Eks näis, kuhu selline areng viib.
Ah-jaa, ja siis on veel uue aja lillelapsed, rohelised.
Irja:
mina lisaks siia juurde enda kurvad kogemused sellest, kuidas ma üritasin olla kommunist. Ehk kuna ma leidsin end ükspäev olukorrast, kus mul oli maja ja hästi palju raha, siis ma mõtlesin, täiesti omakasupüüdmatult sealjuures, et jagan seda kõike oma sõprade, NAKlaste, noorte kirjanikega. Tegime Innoga oma majja NAKi toa, viisime NAKi reisile Tallinna, makstes kõhklusteta rendibussi eest 10 tonni, sõidutasime (või õigemini Inno sõidutas) neid ühest Eesti otsast teise, ostsime neile õlut ja veini, käisime neil öösel autoga järel, korrastasime ise palavikus olles Läteteks ära meie Massiaru maakodu jnejne. Ühesõnaga, rebisime end ribadeks. Midagi materiaalset ma selle eest vastu ei oodanud, küll oleks tagasihoidlikult palunud, et teised oleks aru saanud, et ma ei ole teflonnaine ning tahan pärast isa surma pisuke puhata. Ok, kevadel kannatasin selle ära, kui naklaste ühendkoor mul öösel kell 3 akna taga sisselaskmist nõudis, ja lasin nad sisse, aga kui kuu pärast isa surma samuti öösel minu juurde tulla taheti, siis ütlesin vargsi, abipaluvalt, et eee, äkki te seekord ei tuleks. Seepeale ütles Aapo Ilves, et ära plödise; kui sa, Irja, tahad, et sul ÜLDSE sõpru alles jääks, siis tee uks kohe lahti, ja üleüldse olen ma juba pikemat aega pidanud oma sõpradele seletama, miks suhtlen teiesuguste paariatega.
Mnjah. Et siis näete, miks kommunism alati ei õnnestu. Enne peab pööbel jõudma arusaamisele, et see, mis neile head tehakse, ei ole iseenesestmõistetav, sest selleks tehakse pingutusi, ning hea eest tuleb olla tänulik, mitte seda valimatute vahenditega juurde nõuda. Sest ega hea inimene ei ole tehtud rauast. Ükspäev väsib ära ja siis ei pigista tast enam seebivettki välja. Edaspidi olen niisiis ettevaatlikum kommunist ning igale lõustale kaaviari ei paku.
Tellimine:
Postitused (Atom)