laupäev, 8. august 2009
MSG kõrvaltoimed samad mis narkootikumidel!
Veel infot Reformi suure kirjaniku Ivo Känd'i kohta

Ivo Känd, väljavõte Delfi veebist.
Delfi veebis on üleval Ivo Känd'i pilt, mille Känd ise, või siis keegi on Delfile saatnud. Ja kui Känd'ist on seni avaldatud vaid näopilte, siis on võimalik Delfi pildil täheldada politsei lipsunõela:

ja siin ka vähe suuremalt:

Känd paistab pildi järgi selline 45-50-aastane mees, kes siis oma jutu järgi on lõpetanud Paikuse politseikooli. Reformi veebis avaldatud Den za Dnjomi artikli põhjal on mees ka töötanud politseinikuna. Ühest varasemast, 2005. aasta Päevalehe artiklist tuleb välja, et ta oli Pirita konstaabel.
Nüüd, asi läheb veel huvitavamaks: ühes 2006. aasta Maalehes on kirjas, et Ivo Känd on ASi Rondam arendusdirektor:

Ehk siis asus tööle Neinar Seli juurde. Sinnasamma, kus ka varem töötas Andrus Ansip. Ehk siis sama koha peale, kus kunagi töötas Ansip. Väga kõva koht!
Nüüd on huvitav, miks Känd, kes oli sedavõrd sooja koha peal, järsku töötuks osutus, ja nüüd metsameheks? Kas keegi oskab vihjata.
Ma siiski tahaks uskuda, et selline mees pole välja mõeldud, vaid ka tegelikkuses eksisteerib. Sest muidu lehed tema kirjutisi nõnda vilkalt ei avaldaks. Aga kirjutama on mees mihkel: palju kõvem käpp kui, ütleme, Leo Kunnas.
Veel huvitavat lugemist naatriumglutamaadi (MSG) kohta

Siin ka eestikeelne kirjeldus selle aine kohta, millest Irja äsja kirjutas.
Mind paneb imestama, et selle aine kasutamist pole ära keelatud. Selle aine kasutamise kõrvalmõjud tunduvad olevat hullemad kui misiganes alkoholil või tubakal, tegemist on pealegi sulaselge narkootikumiga. Mida pannakse tööstuslikult pea igasse toitu, peamiselt liha- ja piimatoodetesse. Kas sel on oma seos päris-narkomaania plahvatusliku levikuga (kuna selle aine kasutamine harjutab organismi narkootilise ainega)? Narkomaania plahvatuslik levik algas 1950-60ndatel, kui hakati massiliselt ka MSGd kasutama toiduainetööstuses.
ms) ja TEHA, KUI VÕIMALIK, OMA TOIT ISE. Kui lähete restorani, siis küsige julgelt, kas restoran kasutab toidu maitsestamisel MSG-d. Küsige näha toidu koostisainete nimekirja, inimesed mujal maailmas teevad seda juba ammu. Näiteks üks mees kirjutas, kuidas ta oma naisega restorani minnes küsib alati restorani ettekandjalt või mänedžerilt, isegi kui nad vannuvad jumalakeeli, et nad MSG-d ei kasuta, ikka seda nimekirja näha. Restoranid on tegelikult kohustatud teile seda näitama. Survestage restorane, ärge lihtsalt sööge seda, mis teile ette kantakse, vaid tundke huvi, mis täpselt on selle toidu sees, ja ma usun, et kui üha rohkemad inimesed hakkavad restoranides oma toidu sisu vastu huvi tundma, siis see paneb ka restoraniomanikud mõtlema, kas neile on ikka inimeste mürgitamine kasulik. Kohvik soovitab: intervjuu Roman Ubakiviga esmaspäeval raadios Marta kell 15.15

Väljavõte raadio Marta veebist.
Esmaspäeval on kordus täna raadio Marta eetris olnud intervjuust legendaarse jalgpallitreeneri Roman Ubakiviga. Saatejuht on Toomas Paur. Tegemist on Keskerakonna poolt finantseeritud saatega.
Reformierakonna salarelv: Ivo Känd

Väljavõte Delfi veebist.
Tänane Delfi avaldab ühe humoorika unenäo, mille autor on avalikkusele tundmatu tegelane Ivo Känd. Tiitliks on pandud "metsamees". Jääb mulje, et ongi justkui mees metsast.
Kui aga edasi vaadata, siis on mees nagu figaro. Näiteks paar kuud tagasi avaldas ta Tartu Postimehes artikli, kus kirjutas, et on kolme lapse isa ja töötu:

Niimoodi. Kuu aega hiljem avaldab ta Postimehes artikli, kus töötuks jäämisest pole enam juttugi, ja tema tiitel on "Tallinna Tehnikaülikooli magister":

Niimoodi, siis, mis huvitav, on selle Ivo Kännu artiklid üleval ka Reformierakonna veebis:

Niisiis, nagu selgub, et Ivo Känd üks Reformi usinamaid kirjutajaid, edestades oma resulatiivsuselt kõiki teisi selle erakonna korüfeesid, tuntud poliitikuid. Ja mis huvitav, ta kirjutab süsteemselt eri väljaannetesse, ning kasutab eri tiitleid. Ta on kirjutanud varem ühe artikli ka paar aastat tagasi, ent eriti aktiivselt on kirjutama hakanud nüüd. Kes siis on Ivo Känd? Tundub, et Reformi salarelv. Äärmiselt andekas kirjutaja, lausa kirjanik, kellest kahjuks laiem avalikkus suurt midagi ei tea.
Kui veel edasi vaadata, siis tuleb välja, et sellenimeline mees on Reformierakonna Tartu piirkonna liige:

Loomingulise aktiivsuse koha pealt annab Känd isegi president Lennart Merile silmad ette. Selline mees siis on Ivo Känd, Eesti tuleviku suurlootus. TTÜ haldusjuhtimise magister. Kolme kooliskäiva lapse isa. Töötu. Metsamees. Millegipärast pole ühegi artikli juurde märgitud, et tegemist on Reformierakonna Tartu piirkonna liikmega. Igal juhul tahaks sellisest geeniusest kohe rohkem teada.
Tõepoolest, kuhu on kadunud Pentuse kihlasõrmus?!

Väljavõte Delfi veebist.
Saabus selline tagasiside-kommentaar-küsimus:
mõistatus! kuhu on kadunud peituse kihlasõrmus? uurige välja. kas näksip viis pandimajja? http://pilt.delfi.ee/picture/7062169/
Inno kommentaar:
tõepoolest, pole enam seda kallist sõrmust sõrmes. Kohvik kirjutas paar kuud tagasi, et Pentus ja Rosimannus läksid lahku. Ju siis pidi Pentus sõrmuse tagasi andma. Või pani selle kappi hoiule, ja ütles Rainile, et kaotas ära. Või tegi Pentus selle rahaks? Või, tõepoolest, nagu kommentaator kirjutab, viis Näksip selle pandimajja. Järsku oskate teie öelda, kallid kohvikulised.
Nagu ise näete, sõrmust enam pole:
Linna tuleb uus tsirkus! Kloun Jaadla ja Tsirkus Reform!

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.
Virumaa Teataja kirjutab, et see naljakas Rakvere kloun, keda ka Andres Jaadlaks kutsutakse ja kelle meelisharjumuseks on öösiti Rakvere linna alkopoodide taga kolkida, omanikele helistada ja sisselaskmist nõuda, on nüüd jälle Reformierakonnas tagasi!
Akkab pihta: Andrus Ansipi-nimelise Eesti faas II

Väljavõte Postimehe veebist.
Kinnitage rihmad: on alanud teine faas operatsioonist "viie rikkama hulka". Kuivõrd on näha, et vanurid ja muud vaesemad inimesed niisama lihtsalt nälga ja puudusse ei sure, ja et pensionikärped neid ei murra, siis tuleb nad maha tappa. Ja sellega on juba algust tehtud. Peaminister Andrus Ansipi juhtimisel. Ansip ise meenutab kangesti peategelast filmist "Ameerika psühho". Väline sarnasus on ka täiesti olemas (kujutised imdb.com ja Postimehe veebist):

MSG teeb hiiredki pimedaks, mis veel inimestest rääkida

Väljavõte msgmyth.com kodukalt.
Lugesin just netist, et toidulisand MSG ehk monosodium glutamate ehk naatriumglutamaat (E 621) tegi katsealused laborihiired pimedaks.
Kas Pühavaimu valvur, kes linnarahva sisse lasi, oli seesama Gunnar Ränkel?

Väljavõte Õhtulehe veebist.
Kellest kirjutasid lehed mõned aastada tagasi, kui ta politseiametnikuna jõhkralt kasutas ära oma ametiseisundit, et nö isiklikke asju ajada. Segas asjasse isegi USA politseinikud. Karm värk.
Ja nüüd siis uus fopaa, kui on sama mees. Karm vend tundub olevat. Millegi ees risti ette ei löö.
reede, 7. august 2009
Ajalehed kukuvad üksteise järel ära: Tartu Ekspress lõpetas ilmumise

Väljavõte Tartu Ekspressi veebist.
Tartu ärimehele Neinar Selile kuuluv ajaleht Tartu Ekspress lõpetas ilmumise, seisab üleval ajalehe veebiküljel.
Paar kuud tagasi, jaanipäeva paiku ilmus ajalehe viimane number, esikaanel suur Tasku kaubakeskuse reklaam. Siis oli juttu sellest, et toimetus terve juulikuu puhkab (ilmselt oli tegemist sundpuhkusega) ja uus number ilmub augusti algul. Ent selle asemel pandi üles teade, et ajaleht lõpetab ilmumise. Ilmselt ei õnnestunud Selil seda väljaannet kellelegi maha parseldada ning ka ise ei osanud ta midagi sellega peale hakata.
See on järjekordne näide sellest, kuidas kits hakkas kärneriks. Üksvahe tahtsid kõik olla suured ajakirjanduse tegijad, loomulikult ka Seli. Ent kes on Seli, üks vanaldane rullnokk, jõmm, kelle ampluaa on "bemmi kummid" ja kes ei tea ajakirjandusest tuhkagi. Kelle eesmärk oli lihtsalt ennast eksponeerida, ja sellega, teadagi, kaugele ei jõua. Ajalehe omanik peab ikka midagi ajakirjandusest jagama.
Muidu oli Tartu Ekspress päris tore leht, tegijad olid tublid ja ilmus leht korra nädalas tasuta väljaandena. Ma ise arvan, et lehe puhul sai probleemiks ka omaniku Neinar Seli kuulumine Reformierakonda. Postimees on juba niigi Reformi väljaanne, mitmele Reformi lehele ei jätku Tartus piisavalt lugejaid. Tartus oleks kirjutamist just Reformi kuritegudest, sest Postimees neist ei kirjuta.
Kuidas ma pissisin Jüri Korgi sauna kraanikaussi
Jüri Kork oli toona Washingtoni ümbruses üks aktiivsemaid eestlasi, kes ka mind oma sauna kutsus. Ja saun Ameerikas, see on suur luksus. Korgil oli see ometi keldrisse tehtud. Päris selline soome kerisega saun. Keris oli küll elektriküttel, kui ma õigesti mäletan. Seal oli koos üks väiksem seltskond, kõik ameerika eestlased, ja mis mind tol korral üllatas, oli see, et Kork kuses sinnasamma sauna pesuruumi kraanikaussi. Tal keldris vetsu polnud ja seda õpetas ta ka teistele: kuske sinna kraanikaussi. See on mul tänaseni meeles. Jõime ameerikamaist Red Dog'i õlut ja kusesime kraanikaussi. Mulle oli see algul natuke harjumatu, võõras kohas niimoodi teha, aga kui peremees ise käskis, siis mis teha.
Kork oli muidu vahva sell. Sõjas oli ta kaotanud ühe jala, see oli säärest saati amputeeritud, ja selle asemel kandis ta proteesi, mille ta nagu suka omale sääreköndi otsa tõmbas. Ja jalutas nagu mees muiste! Saunas muidugi võttis ta oma jala otsast, ja hüppas siis nõnda lavale ja tagasi, ning ka pissis, muide niimoodi, ühe jala peal. Näitas ise ette ka, kuidas asi käib.
Väga vahva mees oli Jüri Kork. Jõudis olla veel Eesti kaitseväe nõunik. Ta suri kahjuks juba 73-aastaselt, 2001. aastal. Irja isa elas 80 aastat vanaks.
Muide, Jüri Kork oli ka Irja tädi ja tädimehe (Endla ja Rudolf Susi) hea tuttav USAs. Pärast täditütre surma tõime Irjaga koju tema tädi ja tädimehe arhiivi, milles oli ka pilte, kus nad poseerivad koos Jüri Korgiga. Eesti on ikka väga väike. Kui millalgi mahti saan, siis skännin need pildid sisse ja panen vaatamiseks välja.
Äripäeval ajaloo kõige sitem aasta?

Väljavõte Äripäeva veebist.
Äripäeval on see aasta, kui ma ei eksi, ajaloo kõige kehvem. Vähemalt ma ei tea, et Äripäev oleks kunagi jooksvas kahjumis olnud. Sel aastal, samas, I kvartalis oli kahjum 30 000 krooni, ja poolaastas kokku 16 000 krooni. Puhaskahjumit pole välja toodud, aga ilmselt on see ligilähedaselt sama suur, sest võib arvata, et Bonnierid viisid möödunud aasta lõpus jaotamata tulu maksuvabalt välja, nagu tegid seda enamik teisi välisomanikega ettevõtteid. Seni tootis jaotamata tulu, mingi paarsada miljonit krooni Eestis intressi. Laenusid Äripäeval kaelas ei ole.
Samas, ma arvan, on selline tulemus kah ikkagi sitt. Selline, et aasta lõppeb heal juhul nulliga, kui mingeid üllatusi muidugi pole, et teatud kulud on lükatud aasta lõppu, lootuses, et ehk läheb olukord paremaks (nii nagu on valitsus käitunud seni). Kui mina oleks Bonnier, vahetaks ma juhtkonna välja. Sest näib, et kriisiolukorras on Äripäev täiesti pea kaotanud, kuigi majanduskriis peaks just olema majanduslehe suur šanss. Kõiki inimesi huvitab praegu, mis toimub majanduses. Selle tabas hästi ära Postimees, kes värbas omale poole senise Äripäeva ajakirjanikest ja avas E24 majandusportaali internetis. Äripäev aga sörgib sündmustel sabas. Ja Igor Rõtov, Äripäeva juht ilmselt viibib hommikust õhtuni kalal, sest temast pole suurt midagi viimasel ajal kuulda. Aeg-ajalt on ta esinenud elukaugete avaldustega, viimasel ajal pole sedagi. Ja tema blogi on ka olnud suht vaikne.
Tubli, Jaak!

Väljavõte Delfi veebist.
Tundub tõesti, et IRL on Reformi üle mänginud. Sest Aaviksoo on esimene valitsusliige, läbi kelle räägib mõistuse hääl. Või mis mõistuse, kes räägib asjadest nii nagu on, selles avalikus märgukirjas valitsuse liikmetele. Selleks pole erilist mõistust vajagi, pigem julgust. Mis on omamoodi ninanips Ansipile, kes selliste avalike kirjadega lehvitas mõned kuud tagasi, kui sotse valitsusest minema puksiti.
Aga nüüd asjast. Aaviksoo võtab väga hästi kokku selle, millega valitsus on viimasel ajal "hakkama saanud", ja mida on ka ette heidetud. "Oleme „kärpevalitsus“ – oleme neljal korral olnud sunnitud vähendama meie poolt Riigikogule saadetud eelarveid, kokku üle 10 miljardi krooni, ja see pole ikka veel piisav," kirjutab Aaviksoo. Ta jätkab, et Eesti on teinud võimsat tööd kärbetega, selleks, et kasutusele võtta ühisraha euro, ent tunnistab, et "täna me veel ei tea, kuidas" ja et "kuskil on ka mõistlikkuse piir ees". Ja edasi tunnistab Aaviksoo, et olulisim on tagada jätkusuutlik areng tulevikus, millist ülesannet "kardan, pole me suutnud piisava tõsidusega võtta".
Samuti märgib Aaviksoo, et "Tunnistagem, meie ettenägemisvõime on olnud kehvem kui vaja, suuresti ilmselt pimestatuna buumiaastate rahvuslikust eufooriast. Hiljemalt aasta tagasi oleksime pidanud targemini ja vastutustundlikumalt käituma, sest objektiivne informatsioon saabuvast (nii välis- kui kodumaise päritoluga) majanduslangusest oli leitav. Ometi oli neid poliitikuid ja teisi seisukohavõtjaid, kes seda avalikult, põhimõttekindlalt ja argumenteeritult kinnitasid, üksikuid ja kahjuks ei kuulunud meie nende hulka." Väga õige! Oleks võinud kasvõi Inno ja Irja kohvikut lugeda, kus kõik probleemid, millest täna räägitakse, olid must-valgel välja toodud.
Mulle meeldis väga Aaviksoo omamoodi patukahetsus:
Esiteks. Meie (täidesaatva) riigivõimu analüütiline ja eriti sünteetiline ettenägemis- ja mõtlemisvõime on nõrk, oskus kuulata ja teha järeldusi väliste nõuannete põhjal madal ning tunnetatud vajadus eelnevate oskuste järele puudulik. See ei ole mitte niivõrd hinnang meile isiklikult, kuivõrd kogu olemasolevale poliitilisele ja administratiivsele establishmendile. On hea meel tõdeda, et rahandusministeerium on juba tuntavalt toimekam kui veel kevadel.
Teiseks. Oleme lubamatult jäärapäiselt klammerdunud oma erakonnapoliitiliste märkide, olgu selleks siis ema- või õpetajate palk rääkimata koondamishüvitistest, ja seeläbi muutnud sisulise arutelu raskeks kui mitte võimatuks. Kahetsusväärsed on olnud ka seda protsessi saatvad ajakirjanduslikud manipulatsioonid. Tahaks loota, et avalikkus on seda häda mitte ainult sõnades märganud ja hukka mõistnud, vaid suudab ka valimistel vastavalt käituda. Muidu ei taandu see haigus meie poliitilisest kultuurist niipea.
Kolmandaks. Meil on palju üksikküsimusi, mida me erineva tulemuslikkusega lahendame ja edukalt „ära koputame“. Ministeeriumides, valitsuses ja Riigikogus. Vürsti- ja vasalliriigikestes. Puudu on aga üldpilt. Mul on kahju, et valitsuses peaaegu puudub struktureeritud ent (erakonnapoliitika-) vaba arutelu meie riigi strateegiliste väljakutsete ja nende lahenduste üle. Eriti koos ekspertidega ja nende poolt ettevalmistatud taustauuringute alusel. Õieti meenub vaid üks kord – kolmveerand tundi sotsiaalpoliitikast koos Andres Võrguga Praxisest. Tean, et paljud meist oskasid seda hinnata.
Arvan, et lisaks eelnevale võiks tähelepanu pöörata veel kahele asjale. Peaksime valitsusena, mitte igaüks eelkõige erakonna eestkõnelejana, palju rohkem ja lihtsamas keeles selgitama nii oma olulisi otsuseid kui ka nende tagamaid (ja alternatiive) avalikkusele. Teine meie tegevuse tulemuslikkust kasvatav samm, oleks sisemise suhtlemise tihendamine eesmärgiga kasvatada usaldust. Alustada võiks ülevaatega sellest, kuidas on ühiselt kokku lepitud 8% palgakärpeprogramm igas ministeeriumis (ja kogu valitsemisalas) teoks tehtud. Kaoks ära igasugu edasisteks kärbeteks vajalikku usaldust õõnestavad spekulatsioonid.
Mulle tundub, et me ei saa, ega õieti tohigi jätkata taktikaliste kärbetega enne kui pole korralikult vaadanud otsa oma eelarvetulevikule ja sealt paistvatele strateegilistele väljakutsetele. Neile ei ole lihtne vastata, õieti on see raskem kui kõik see, millega oleme seni kokku puutunud. Kui me sellega aga hakkama saame, siis läheb juba palju lihtsamaks. Ja mis veelgi olulisem , kasvab õigustatult ka usaldusväärsus meie ühiste otsuste vastu. Viivitamine aga läheb kalliks maksma.
Aaviksoo kirjutab teemal, et valitsus pole suutnud piisaval määral kulusid kärpida. Jälle õige. Ja siin mõistan ma ka Aaviksood, ta ründab Reformi kõige nõrgemast kohast: suur osa ametnikest (kellest omakorda suur osa palga peal 20 neto) on Reformi valijad, ja kui valitsuse kulusid vähendada, ametnike arvu kärpida, kaotab Reform oma valijad. Taustaks ka neile, kes veel ei tea: Reform pole juba tükimat aega ettevõtjate erakond (ettevõtjad on sellest juba aru saanud), vaid ametnike erakond, eriti puudutab see neid ametnikke, kes ihkavad Brüsselisse tööle saada, Eesti esindusse, aga mujale ka.
Teravamalt juhib Aaviksoo tähelepanu sotsiaalkuludele, ehk siis pensionidele. Jälle rünnak Reformi suhtes, kes on viimastel valimistel seisnud võidu Keskerakonnaga pensionide suurendamise eest.
Ma arvan, et IRL võiks Reformilt võtta revanši küll. Selle eest, et Reform varastas IRLi eest pronkskuju äraviimise idee, ja selle ära lagastas.
Ja öelgem otse: pärast seda, kui Reform kaugenes oma reformide-meelselt kursilt, see oli millalgi 4-5 aastat tagasi, kui Kallas Brüsselisse läks, ja Reformis võttis võimu väike Hitler, või Stalin, kui lubate, Andrus Ansip, on Reform tegelenud pea-asjalikult teiste erakondade ideede vargusega. Ja nende labastamisega. Mis on pehmelt öeldes jälk.
Tuleb välja, et ma olen kogu aeg loodust säästnud, ehk kuidas ma urineerisin duši all

Väljavõte Delfi veebist.
Delfi kirjutab, kuidas Brasiilias on alustatud ulatuslikku tele-kampaaniat, mis kutsub inimesi loodust säästma- duši all urineerima.
Ma võin saladuskatte all öelda, et ma olen niiviisi loodust säästnud juba aastakümneid. Kui ma ülikoolis õppisin ja esimestel aastatel nn Päntri ühikas elasin, siis käisin end pesemas all keldris asunud duširuumis, ja seal ka urineerisin. Isegi siis, kui keegi veel samas duširuumis oli. Sest ega seda keegi tähele ei pane, vesi ju voolab. Loomulikult pole viisakas niimoodi urineerida, et ajada kõht ette, et noks pikalt ees ja nire näha on. See pole viisakas. Aga niimoodi, kui seisad ise voolava vee all ja siis vaikselt pissid, keegi ei pane tähelegi.
Ma algul arvasin, et olen ainuke selline, sest ma kohe ei saanud teisiti, voolava vee all seistes tuli mul alati hirmus kusehäda ja ega paljudes kohtades pole vetsu kohe käepärast. Siis harjusin duši all pissima. Ent ma arvasin, et olen ainuke, sest ega keegi ei tule ju rääkima, et kuule, kas sa ka duši all soristad. Nii nagu inimesed ei räägi, et pistavad suhu oma ninakolle, tatti, kuigi paljud seda teevad. Kuni ma hakkasin kokku elama oma esimese naise Ingridiga, ja tuli välja, et tema soristab kah duši all. Naistel on muidugi raskem varjata, sest nemad tahavad pissides kükitada. Ja kui me Ingridiga käisime kuskil saunas, näiteks tema vanematekodus Tõrvas, siis esimene asi, mida ta tegi, oli, et kükitas põrandale maha ja siristas. Kusjuures Ingrid näiteks metsa alla eriti ei tahtnud siristada, mis peaks ka olema loodust säästev, ta alati otsis mingit vetsu, aga saunas või duširuumis, seal kohe. Iga kell. Ka avalikes duširuumides, kus parasjagu kedagi nägemas polnud. Nii tundsin end minagi palju julgemalt. Siristasime siis niimoodi koos. Ise natsa häbenesime seda asja. Et pole nagu ilus või nii. Aga nüüd tuleb välja, et polnud häbeneda midagi, säästsime hoopis loodust.
Lisaks duši all urineerimisele soovitan ka duši all seksida. Kah väga äge, mulle väga meeldib, kui end seebiga kokku teha ja siis seksida. Minu jaoks igatahes on see väga erootiline. Kuigi, viimasel ajal võib see osutuda üpris tülikaks, sest dušikabiinid ehitatakse maru pisikesed, nii et kahekesi sinna hästi ei mahu. Ma kujutan ette, et seks duši all on samuti loodust säästev.
Kohvik soovitab praegu EHITADA
Sahinad: Maxima paneb ka Eestis poode kinni, ilmselt varsti ka teised ketid
Ja ma kujutan ette, et teised ketid tulevad järgi. Näiteks Kaubamaja ja Selveri kett, kus omanikud Jüri Käo & Co panid uugama kogu raudtee müügist saadud miljardi, pluss veel mitu miljardit laenuraha (lühiajalist), laieneti isegi Lätti, kust nüüd tagasi ei tule mitte munnigi, kui Jüri Mõisa parafraseerida. Poodide ülalpidamine on kallis, ja kui sealt midagi tagasi ei tule, siis tuleb pood kinni panna. Näiteks Maksimarket on kaalunud mitmete poodide sulgemist. Ilmselt ka Rimi.
Üllatava on aga see, et suur Saksa ehitamaterjalide müügikett Bauhaus rajab Lasnamäele suurt keskust. Aga samas, miks ka mitte, praegu on väga soodne aeg ehituseks, miks mitte seda ära kasutada. Et siis aasta-paari pärast, kui paljud konkurendid on kadunud, võimsalt alustada.
A miks ei või kirikus pidu panna?!

Väljavõte Õhtulehe veebist.
Ma mõtlesin tükk aega, et miks on see nii, et eestlased isegi kõige sügavamal kriisiajal, kui paljud teised rahvad on suurest nukrusest kokku kukkumas, pidu panevad. Ma pean siin silmas laulupidu, mis toimub eestlaste jaoks sama vääramatult kui, näiteks, päikse tõusmine. Kus siis isegi suurel kriisiajal, kui pole õieti raha igapäevasteks asjatoimetusteks, leitakse ikkagi, kasvõi maa alt see rahanatuke, et laulupeole minna. Pärast pidu tulgu või veeuputus, võiks kõlada eestlaste moto. Ja ma ei imesta sugugi, et juba Balthasar Russow, üks 16. sajandi kirikuõpetaja nimetas eestlasi suureks pidutseja-rahvaks, tema muidugi oli selle üle nördinud ja pidas seda nõrgaks kristlikuks selgitustööks ning olematuks moraaliks. Russow oleks parema meelega eestlasi näinud kirikus vaga näoga palvetamas kui kuskil peol.
Aga kas poleks nüüd aeg maskid eest võtta. Ja olukorras, kus kirikud on taas eestlaste käes, siis miks peaks sealgi toimuma mingi ajast ja arust võltsvagaduse kummardamine, selline harras palvetamine. Mis on nagunii silmakirjalik. Kui eestlasele on omane pidu, on ka kristlikke vaateid lihtsam levitada peo käigus. Pealegi on eestlastel aeg ka endal kristlusega kokkulepe sõlmida, sest selle usundi senine vorm on paljuski võõramaiste vallutajate poolt vägisi peale surutud. Ja lisaks muule, eestlaste altar on laulukaar, mitte mingi kõle ja külm, läpatanud ja hallitav kirikuhoone. Aeg oleks kirikute aknad avada, päike ja tuul sisse lasta, värsked kased sisse tuua ning nautida ka kirikus laulu, peomeeleolu. Kirikuõpetaja on nagunii oma olemuselt nagu DJ, tema võiks olla eestlaste kirikus peo juht. Nagu ma aru saan, Pühavaimu õpetaja Gustav Piir püüdiski olla. Ei ole mõtet oma initsiatiivi maha salata, Gustav! Pigem ole uhke selle üle, mis tehtud sai. Ja selle üle, et said endale juurde terve trobikonna hingekarjaseid. Kirikutes võiks edaspidi toimuda kõigi suuremate ürituste nn jätkupeod. Mõelge, kui harras oleks, kui rahvas pärast laulupeo kontserti Tallinna kirikutesse laiali valgub! Isegi Rooma paavst, vähemalt see eelmine, poolakas Johannes Paulus tavatses kirikutes, või nende ees pidusid korraldada, selleks et noori kirikusse meelitada. Miks ei võiks seda siis teha eestlased?!
Kurdetakse, et eestlased on uskumatu rahvas. Et ristimisvesi, mis kunagi väevõimuga peale sai piserdatud, on nüüd taas maha pestud. Tegelt see on poolik tõde. Eestlased on peo-usku. Kui kirikutes toimuksid peod, võtaks kogu eesti rahvas vabatahtlikult ka kristluse omaks.
Ja lisaks, ma olen üha enam veendunud, et eestlased on püsima jäänud just tänu pidudele. Ja rahvarõivadki pole muud kui peorõivad, vanasti olid eestlastel peorõivad kogu aeg seljas, aga ega see nüüdki teistmoodi ole. Tegelikult. Tegi oma töö siva ära, ja siis, pittu! Ja, leidke mulle eestlane, kes ütleb "ei", kui talle antakse võimalus pidu panna.
neljapäev, 6. august 2009
Üks tagasiside-kommentaar ettevõtete loomise kohta ja Inno vastus
See on negatiivne programm. Positiivne programm on, et looge ettevõtteid, rajage uusi töökohti. Ka teie, Inno ja Irja, tehke oma kohvik ja hotell lõpuks teoks, praegu on selleks parim aeg. Kui te ei tee praegu, ei tee te seda kunagi.
Inno vastus:
mina pole selles nii kindel, et praegu on just õige aeg oma äri alustada, ettevõtteid luua. Viimase paari aastaga on tohutult suurenenud riiklik bürokraatia-aparaat, ja see sõidab praegu inimestel seljas, ükskõik, mida sa ette ei võta. Sõidab seljas, sest bürokraatia kardab kaotada tööd. Bürokraatial on omadus paljuneda, mitte kokku tõmbuda. Bürokraatia ei tõmbu kunagi kokku. Bürokraatia on ses mõttes nagu vähk-kasvaja, mis lõpuks kurnab organismi välja. Ja see kasvaja, või masin on väga võimas, ta on võimeline üle sõitma kõigest, valitsus on võimetu selle vastu astuma, sest bürokraatia-masin on ühtlasi väga võimas hääletaja. Kui valitsus bürokraatia-masina häältest ilma jääb, siis on ta kadunud. Sestap ei kärbita praegu bürokraatiat, vaid nende sissetulekuid, kelle häältest praegusel valitsusel kasu pole, ehk puuetega inimesed, pensionärid, lapsed. Bürokraatia jääb ja üha kasvab, teda toidab muu hulgas Euroopa Liit, ja on ülim lollus end visata vabatahtlikult selle võimsa bürokraatia hammasrataste vahele. Ma saan aru küll, et bürokraatia vajab üha uusi ja uusi ohvreid, aga ega sellepärast pole vaja heita selle monstrumi lõugade vahele. Las viskleb agoonias.
Kahjuks muud lahendust pole, kui tuleb lasta sel organismil surra, et vähk ta tapab. See on siis bürokraatia ise tapab selle organismi. Umbes nii nagu lõppes N Liit, kus süsteem kurnas ise end välja. Ja läks pauguga lõhki. Siis saab uuesti nullist alustada. Sinna läheb veel aasta-paar aega. Siis on plats puhas, õhk klaar, ja ettevõtjatel võimalus tegevust alustada.
Seniks soovitan ma näiteks õppida, raamatuid lugeda, teadmisi koguda. Need asjad kuluvad alati marjaks ära. Võimalusel ka puhata, end turgutada, sest viimased aastad on olnud väga rajud, paljud pole saanud mahti oma tervise peale mõelda.
Kohviku üleskutse eestlastele välismaal: saatke, palun, soovitusi ja vihjeid eri riikides toimetulekuks
Eestlased välismaal, aidakem siis kodueestlasi, taaskord, ja kirjeldagem võimalusi välismaal töö leidmiseks. Kirjeldage oma kogemusi, kodueestlased on teile tänulikud.
Pange oma kommentaarid siiasamma loo juurde, või siis saatke meiliaadressile, klikates siia.
Kohvikuline annab soovitusi Iirimaal toimetulekuks
1.Vaata www.fas.ie
see on Iiri riigi tööbörs, igati aus ettevõte...ainult nendega asjaajamisel tuleb kannatada veidi nende laiskust või rumalust, aga muidu on Iirlased päris mõistlikud sisserändajate ehk okupantide suhtes...
1.a. Keeleoskuse ja ametioskuste pärast ei maksa põdeda...iirlased ei oska inglise ega iiri keelt...ja kõike tehakse üle jala...
1.b. Tööbörsi kaudu saab õppida, riik maksab õpingute eest...kusagil 240 eurot makstakse nädalas õppijale...selle raha eest saab süüa ja saab maksta üüri jääb ülegi...
1.c. www.daft.ie tegeleb üüri asjadega.
1.d. Ärge usaldage Eesti töövahendusfirmasid, sest 99% neist petavad...need petised on oma petmised kooskõlastanud majanduspolitseiga...
Neid lugusid on väga palju, kus inimestele on lubatud väljamaale tööd, vahendusfirmadele on makstud suuremd summad, ja jõudes väljamaale ei oota neid kedagi ees...inimestel raha otsas ja siis...ole nagu dessantlane keset džunglit...väga lahe ellujäämise "mäng".
1.e.Vaadake otsingust Eestlased Dublinis...me käime koos korra kuus ja on veel muid üritusi...
Kodulehekülge ajas Andrus Mets, aga nüüd vast keegi teine...
Võite jätta oma appikarjed ehk tööotsingud sinna koduleheküljele, aga kes teab...Eestlased väljamaal muutuvad lahkemaks ehk keegi pöörab tähelepanu teie palvetele...
1.f.Olen mõlgutanud mõtteid, et teha Eestlaste maja, kust saaksid öömaja ja tanguputru tasuta iirimaale tulijad seniks kuniks leiavad tööd...aga mul kulub liiga palju aega kommenteerimisele ja kõik mu elu seisab...
2.Minu keha asub Iirimaal, aga hing Eestimaal...ma olen siin enam kursis Eestimaa asjadest mil olin Eestis...
Mul ju teisigi kasutaja nimesid:
Varga Hirm
Kallista tammepuud
Vargad ahju!
Kantpead ahju!
Nõmme raadio fänn
Inno ja Irja blogi fänn
Elagu konkurents!
P.S.
Esimene asi, mida teilt Iirimaal tahetakse on PPS number. Selle jaoks on vaja elukoha tõestust ja seda saab sedasi, et küsite näiteks hostelist, kus peatusite kasvõi üheks ööks, küsite neilt, et nad annaksid teile allkirja elukoha tõestusele (proof of living). Noh, kirjutate paberile, et mina selline ja selline, elan sellel aadressil ja seda kinnitab selline inimene...telefoni number ja kuupäev...
Selle proof of livinguga lähete kontorisse kus tehakse PPS numbreid...Üks kontor asub O´Connoli tänava läheduses Leedu restorani Admiral läheduses.
Kui PPS number käes, siis võite otsida tööd...
Tegelikult, kui tööandjale te meeldite, siis ta annab teile tööd ka illegaalset ilma igasuguste paberiteta või siis ta ajab teile paberid ise korda, kui te olete talle vajalik.
Tööd tuleb otsida sedasi, et muudkui kannad CV-sid, ja ühte samasse firmasse võib viia sama
CV-d mitu korda, kui teid visatakse firmast ukse kaudu välja, siis ronite akna kaudu sisse ja teete väga kurva näo ja tõestate, et ainult teie olete firmale vajalik...
CV-sid tuleb koostada erinevaid, vastavalt taotletavale ameti kohale tuleb teha ka CV, noh kui soovite saada tööd restos, siis kirjutate CV sellise, et olete tööd teinud erinevais restodes, kui soovite turvameheks siis kirjutate, et olete teinud tööd erinevais turvafirmades ja oskusi on sitaks...
Ärge ajage segamini CV-sid, et kui tahate tööd restos, siis pole mõtet anda CV-d, kus olete ehitaja, andke ikka see CV, kus olete kirjas kui ettekandja või kelner...
FAS-is tasub käia hommikuti, sest vahete vahel tööandjad tulevad otse FAS-i ja krabavad töölisi ukse pealt...tööandjad pole huvitatud maksma FAS-ile mingit 1500 eurot töölise eest...
FAS-ist saab vahete vahel ka firma aadressi ja siis on hea sinna viia CV-d.
FAS-ist saab helistada tasuta tööd pakkuvale firmale...
FAS-is istuvad kiimakotid naised, kes on ilma meesteta, keerake neile kotid taha ja saate kohe tööd...
Kui teid kutsutakse intervjuule, siis tihtilugu juhtub sedasi, et eelmisel päeval sekretär vihjab era kokkusaamisele...ärge maha magage võimalust kuumaks kepiks ja siis on töökoht kindlustatud, sest see sekretär loeb teile ette küsimused, mida intervjuus teile esitatakse...
Supikööke on Dublinis neli, üks asub kiriku taga Kiriku tänaval...
Üleüldiselt on ikka veidi nadi tulla väljamaale ilma rahata ja kindla tööandjata...üks mees tuli lennuki pealt maha ja keegi ei oodanud teda ees...ta vaeseke ei suutnud öelda lennukis olnud eestlastele, et keegi teda ees ei oota ja tööd tal pole...õnneks ta võttis ühelt eestlaselt numbri ja see aitas teda...aga ta elas mitmeid kuid tänavail ja ööbis kusagil mägedes...mil lõpuks sai tööd...enamus inimesi on tulnud tuttavate abil...
Nende tööandjate pettuste kohta on lugu selline, et Eestimaa hallipassi inimesed tulid hädaga Dublinisse, olid maksnud töövahendajale kopsaka summa, neid pidi ees ootama tööandja...kedagi ei oodanud ees...taskus vaid 50 eurot...see on umbes sama kui 50 krooni...
Õnneks üks leedukas märkas neid, võttis enda poole öömajale, andis süüa ja juua, ning aitas leida tööd...
Elagu konkurents!
Nüüd on siis ettevõtja süüdi?!

Väljavõte Delfi veebist.
Nüüd on siis ettevõtjad süüdi kõigis hädades. Enne olid Rootsi pangad. Jutt samasugune nagu nõuka ajal, kus kõigis hädades oli süüdi kapitalistlik imperialism.
Kuule, Andrus, sa vaata õige peeglisse. Ise tegid sellise seaduse, mis võimaldab käituda töötajatega nagu telliskiviga, ja nüüd on häda, kui seda seadust kasutatakse. Sa pead meeles pidama, et ettevõtja pole heategija, ta tegutseb vastavalt etteantud reeglitele. Sina, sõbrake, kujundad neid reegleid. Millega sa juba viimased mitu aastat hakkama ei saa.
Astu tagasi, kurinahk, ja ära mölise!
Hundimägi Kanal 2 uudiste kohta: see ei ole hea ajakirjandus. Aga mis siis on?

Väljavõte Aivar Hundimägi blogist.
Äripäeva peatoimetaja asetäitja ja uuriva toimetuse juht Aivar Hundimägi kirjutab oma blogis, et Kanal 2 saatelõik, kus räägiti Haanjas tiiki uppunud meesterahvast, ei ole hea ajakirjandus. "See uudislõik on näide, kuidas ajakirjanik läheb üle piiri ja käitub alatult," kirjutab Hundimägi. Tema väitel oleks pidanud rääkima ka uppunud meesterahva emaga, kelle kohta oli saatelõigus vihjamisi öeldud, et ta armastab napsi võtta ja sundis poega omale viinaraha teenima. Hundimägi põhjendab oma väidet sellega, et tegemist pole avaliku elu tegelastega. Ja et "tõenäoliselt ka intervjuu andnud naabrinaine ei saanud aru, mis tagajärjed võivad tema sõnadel olla. Ajakirjanik käitus ka intervjuu andnud naise suhtes ebaeetiliselt."
Ma vaatasin ka seda saatelõiku Reporteri veebist:

ja ma ausalt öeldes ei mõista Hundimägi pahameelt. Mis oleks siis ajakirjanik pidanud tegema? Oli selge, et inimene oli uppunud. Mis on juba iseenesest avalik sündmus, surm sellisel kujul. Kui leiti tiigist inimese surnukeha. Uppunud inimesed on igal pool ajakirjanduses kõneaineks. Ja kui inimesi massiliselt uppub, näiteks laeva- või lennukiõnnetuses, siis kirjutatakse neist lausa mitmeid nädalaid jutti. Äripäev ise kajastas, ma ütleksin väga julgelt üht mõne aasta tagust helikopteriõnnetust, kus hukkunute omastele poeti lausa põue. Aga see selleks. Niimoodi, uppunud inimese teema on siis ok, tundub. Ja kui see inimene uppus veel kellegi kodutiiki, siis kellega veel kui mitte selle tiigi peremehega peaks ajakirjanik rääkima?! Ja seda oligi tehtud. Peremees rääkis ilusti oma jutu ära, niipalju kui teadis, ja ütles veel, et tema sinna tiiki, mida oli ka ujumiseks kasutatud, enam sisse ei lähe. Mis on küllalt hea mu meelest, selline human interest (inimlik huvi) moment, mida ajakirjanduses hinnatakse. Ja kui hakata rääkima, et ajakirjanik võis heauskset inimest ära kasutada, siis kirjutavas ajakirjanduses võib see tõesti nii olla, et inimene ei saa aru, et annab intervjuud, aga tele- või raadio puhul, kui sulle ikka mikrofon nina alla pistetakse, siis eriti kahetist võimalust ei ole. Siis on selge, mis värk on. Teine asi oleks olnud see, kui ajakirjanik oleks oma intervjueeritavale järgi jooksnud (sellisele, kes pole avaliku elu tegelane), või vägisi tuppa tunginud. Niimoodi. Siis oli ajakirjanik rääkinud ühe külaelanikuga, kes rääkis, et uppunud mehe ema armastab võtta napsu ja sundis poega omale viinaraha teenima. Taluperenaise jutt, mis seal siis halba saab olla. Kas siis ümberkaudseid enam ei või intervjueerida?! Ja mis siis õigupoolest oli see rikkumine? Et kõik rääkisid hukkunud mehest ja tema emast. Aga mis saab ajakirjanik sinna parata, kui inimesed räägivad sellest, et inimene uppus ja uppunu ema armastas napsu võtta ja sundis poega napsu jaoks raha teenima. Inimesel on õigus rääkida, niipalju kui ta teab ja ajakirjanikul on õigus küsida. Minu meelest on see suisa uuriv ajakirjandus! Ajakirjanik püüdis lahata uppumise tagamaid. Ok, Hundimägile ei meeldinud, et ajakirjanik polnud rääkinud selle võimalikust napsitajast ema endaga. Aga ajakirjanik ütles, et ema polnud võimalik leida. Mida see ajakirjanik siis oleks pidanud tegema, ootama, kuni ema kaineks saab ja välja ilmub?! Või siis näiteks purjus ema filmima, kakerdamas mööda küla?! Et siis oleks Hundimägi saanud sellest loost täie rahulduse? Ja siis oleks olnud jälle häda: filmiti purjus inimest, kes pole avaliku elu tegelane!
Kuigi Kanal 2 uudistele on olnud ühte koma teist ette heita (tõsi, viimasel ajal üha vähem), ei tohiks selle loo kajastamise juures olla midagi taunimisväärset. Võib öelda, et ajakirjanik tegi oma tööd, ja seda antud olukorras parimal võimalikul viisil. Ja ka see, et Postimees seda asja tsiteeris, on ok. Sest see oli hea lugu. Reportaaž elust enesest.
Mulle tundub, et Hundimägile ei meeldinud sündmus ise, et inimene nõnda tiiki ära uppus. Või end uputas. Aga selles ei saa enam ajakirjanikku süüdistada.
Kohvikuline kutsub hädasolijaid Iirimaale
TÖÖTUD JA KODUTUD...KEL SURM SILME EES...KOBIGU IIRIMAALE...TULGE KASVÕI HÄÄLETADES...SIIN ON TÖÖD KÕIGILE...TÖÖBÖRSI ANDMETEL ON TÖÖD KÜLLAGA AGA KEEGI EI TAHA TEHA TÖÖD SEST SOTSIALRAHADE PEAL SAAB ELADA LÕPMATUSENI-SOTSIAALRAHADE PEAL LÄHEVAD INIMESED LAISAKS JA JUUAKSE ENDID SURNUKS(tuleb teha aasta või kaks tööd ja siis saab jääda sotsiaalrahade peale)...KUI KOHE TÖÖD EI SAA SIIS...VÄHEMASTI SUPIKÖÖGIS SAAB RESTORANI TOITU ALATI...TASUTA...
TELGIS SAAB MAGADA KA TALVISEL AJAL-ÄRA EI KÜLMU...KODUTUD MAGAVAD TÄNAVATE PEAL MAGAMISKOTTIDES JA EI KÜLMU ÄRA KA TALVISEL AJAL...VÕTKE TELK KAASA JA TULGE IIRIMAALE...JÄÄTE ELAMA JA SAATE RIKKAKS VAREM VÕI HILJEM...MINU SÕNA SELLE PEALE...
JA TEHKE SEDA KÄHKU SEST JÄRGMISEST AASTAST HAKKAVAD TULEMA RUMEENLASED IIRIMAALE...NEID ON 25 MILJONIT...
TEIE ORI,
lugupidamisega
Elagu konkurents!
Inno kommentaar:
kui Eestis asjad väga hulluks lähevad, siis tõenäoliselt on Iirimaa tõesti lähim selline koht, kus saab raskema aja üle elada. Sest Euroopa Liiduga liitudes said eestlased omale privileegi vabalt liidu piires liikuda, ja seda võiks ära kasutada. Igal juhul etem variant kui Eestis surnuks nälgida, või külmuda.
Vaata nüüd, Mart Laar!

Väljavõte Delfi veebist.
Ja teised ka, vaadake, kes te pooldate iga hinna eest oluliste riigifirmade erastamist, praegusel kriisiajal, kus hinnad niigi madalad igal pool. Praegu on sellised "erastajad" ise käpuli ja üritavad ettevõttest võtta mis võtta annab. Seda oli hästi näha raudtee puhul, ja on näha lennufirma puhul. Ja, mis peamine, riigi huvidest sõidetakse julmalt üle.
Erastaja, eriti veel välismaine võib olla küll hea peremees siis, kui kõik läheb väga hästi ja suurepäraselt, siis on ta nõus tooma kamaluga raha ja teadmisi, ent kriisiajal, ja veel suure kriisi ajal pole hullemat peremeest kui välismaine omanik, see on nagu marutõbine koer, kes üleni paanikas ja kõik endaga koos kuristikku veab. Olgem ausad, praegusel kriisiajal hoiavad Eestit vee peal just kodumaised ettevõtjad, Eesti kodanikud ise. Kellesse aga riik väga üleolevalt suhtub.
kolmapäev, 5. august 2009
Madonna who?

Väljavõte Õhtulehe veebist.
Mõttetu vanamutt, kes ei oska isegi laulda. Mina ei läheks tema kontserdile isegi siis, kui mulle selle eest peale makstaks. Vot kui Kid Rock tuleks ja laulaks, vot siis ma läheks. Või Susan Boyle. Aga Madonna? Täielik has been. Isegi Melrose Place'i korduste vaatamine on põnevam.
Eesti suured finantssulid tõllas, Austria omad võllas (peaaegu)

Väljavõte viimasest Economistist.
Ajakirja Economist viimane number kirjutab ühest Austria finants-keenjusest, Julius Meinl V-st (kelle vanaisa hakkas Austrias 19. sajandi keskel röstima kohviube ning pani aluse ulatuslikule pere-ettevõttele, mille võrsed ulatuvad tänaseks lausa pangandusse). Jutt on siis sellest, kuidas toosama Meinl võttis oma börsiettevõtte aktsionäride seljataga aktsionäride teadmata ettevõttele suuri kohustusi, mis kokkuvõttes tekitasid aktsionäridele märkimisväärset kahju. Tema tegevust uuris kohalik finantsinspektsioon, tuvastas rikkumised ja mees võeti vahi alla. Ning, pange nüüd tähele, on hetkel vabaduses 100 miljoni euro suuruse kautsjoni vastu (1,5 miljardit krooni).
Mul tuli kohe meelde paralleel ühe sellise tegelasega Eestist, Olari Taaliga, kes samuti aktsionäride seljataga aktsionäride teadmata võttis tema juhitavale ettevõttele, Hoiupangale siis suuri kohustusi (mehe enda jutu järgi oli tal seda tehes "psühholoogiline kramp"). Mis tekitasid pangale sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuva kahju, mis kokkuvõttes tähendas Hoiupanga kadumist, või, pank õnnestus liita Hansapangaga. Aga kahju oli ometi suur, ent, pange nüüd jälle tähele, Taali suhtes ei algatatud mingit uurimist ning mees platseerus pärast seda rõõmsalt siseministri toolil (kust siis juhiti kõiki võimalikke uurimisi, ka tema enda suhtes). Sellised lood siis. Ning Taali turvalise selja taga pääses ka Hoiupanga jurist Marcel Vichmann, kes formaalselt oli sõlmitud diilide taga, ja käitus veel nii naglalt, et jättis akstionäridele tagastamata 225 miljonit krooni. Ning, pange jälle tähele, selle raha eest loodi hiljem erakond Res Publica, ning sellest rahast rahastatakse erakonda IRL, muu hulgas selliseid IRLi poliitikuid nagu Mart Laar ja Juhan Parts.
Teine säärane suli, kes küll ei varastanud kaasaktsionäride tagant, küll aga riigi tagant oli Tönis Palts, samuti IRLi mees, kes siis tegi "Taali", platseerus pärast tema maksuasjade uurimise algust rahandusministri toolil ning vahetas välja kogu seltskonna, kes tema maksuasjadega tegeles, alates maksuameti toonasest juhist Aivar Sõerdist ja lõpetades maksuinspektoritega.
Vangi on finantspettuste pärast läinud väiksemad kalad. Ja peamiselt need, kes varastanud riigi tagant. Nagu Aavo Viiol. Mis tuleneb ilmselt vanast nõuka-aegsest tavast, kus riigi tagant vargus oli suur kuritegu, kaaskodaniku tagant vargust ei vaevunud keegi uurimagi. Nii näiteks läks trellide taha Maapanga juht Melle Eenmaa (riigi mitu miljardit krooni jäid pankrotistunud Maapanka kinni ja Eenmaa tehti süüdi), siis Hüvitusfondi finantsjuht Andres Männart (kes oli vastutav ligi miljardit krooni Hüvitusfondi, ehk riigi vara hävimises, tema kamraad, Hüvitusfondi juht Arle Mölder käis samuti kohut, ent pole kuulda olnud, et ta oleks kinni läinud), siis ERA Panga juhid Andres Bergmann ja Jaak Kiiker (kes läksid kinni peamiselt oma liigse enesekindluse ja vähese kavaluse, ehk oma lolluse tõttu, sest oleks nad vähegi viitsinud otsi peita, oleks nad tänaseni tegijad poisid).
Noja, muidugi, Eesti tuntuim finantsmahhinaator, Siim Kallas, kes 10 miljoni dollari eest vara rahva tagant tuulde lasi, on praegu tähtsaim eestlane Euroopas, lisaks veel kõrge palga peal, teenides ligi pool miljonit kuus, pluss esindustasud.
Aga Austrias, nagu juba öeldud, oleks selliste tegelaste lips läbi. Ja ka USAs sai üks suurekaliibriline finants-suli lausa 150 aastat vanglat. Eestis võivad aga ka kõige suuremad finantspetturid laulda seda laulukest, et "meie maal on hea, muret tundma sa ei pea...".
Jummal, milliseks on Tiina Pork muutunud

Väljavõte Elu24 veebist.
Jummal, milliseks on muutunud Tiina Pork (Park), see eesti proua nip-tuck. Nägu on nagu pelmeen, ausõna. Ja kui palju raha võib olla sinna maetud. Ei julge mõeldagi. Ja milliseks võib kogu see krempel veel muutuda. Tundub, et Tiinal pole raha, et end jätkuvalt trimmida, sest kui juba korra kuradile oled andnud näpu, siis tuleb teda elu lõpuni teenida.
Õu mai kaad

Väljavõte Elu24 veebist.
Tžiisös, oleks selle peale öelnud Ingrid. Õu mai kaad, ütleks Pullerits. Selle peale, kuidas ilmus meie Oljulind Madonna kontserdile. Mis pael juustes, palun, justnagu teismeline lillelaps, ja siis vesinikuga üleni tuhkvalgeks pleegitatud juuksed. Sobivad kokku nagu siga ja kägu. Ja mis edev vakstust, või misiganes sellisest nahka meenutavast materjalist sädelev jakk, palun, ning selle all mingi indiaanimotiivides kleidike. Kägu, kel tundub maitset olevat, võiks ikka vaadata ka, mis naine omale selga ajab, kui tal, muidugi, ses osas mingit sõnaõigust on.
Ja palun, Kristiina, kui juba soengu peale välja lähed, siis ära seda enam endale ise, kasuta ikka spetsialisti abi! Muidu näed välja nagu nõia-ella. Siin Ojuka soengu stiilinäide profiilis:
Järjejutt Andrus ja Neinar, IX osa

Pilt seeriast punased laternad Brüsselis.
(eelmises osas: Andrus ja Neinar valmistusid linna peale minekuks)
Tegevuspaik: takso Brüsselis. Ees istub Neinar, taga Andrus ja Toomas.
Toomas: (vaatab taha) Nad ikka tulevad meil järgi vä?
Neinar: (heidab korra pilgu taha) Ah, Aiku vä, kus nad pääsevad. Küll tulevad. Ja kui maha ajäävad, ise kahetsevad.
Andrus: Sa neile pappi jätsid vä? Aivaril on pidevalt taskud tühjad.
Neinar: (pöörab korraks pead) Jätsin. (enda ette vaadates) Anta, räägi buhenvaldi anekdooti!
Andrus: (niheleb) Ah, ei viitsi.
Toomas ja Neinar: (nagu ühest suust) Räägi ikka.
Andrus: Ma olen kõik ära rääkinud juba.
Toomas: Alusta siis otsast.
Andrus: Hea küll. Selline küsimus. Kuidas leiti üle buhenvaldi miss, kes barakist jooksu pani?
Neinar: Kes, miss vä? Mingi tibi vä? (naerab) Et kuda see liha siis jooksu pani, vä?
Toomas: Ta kukkus sääl kokku.
Andrus: (kavalalt) Eeeiii.
Neinar: No mis sa piinad, räägi siis välja!
Andrus: Ega poleks leitudki, ta peitis end luuavarre taha ära, aga unustas jalad harki.
Neinar: (lagistab ennastunustavalt naerda, nii et kõht vappub) Hää-häää!
Toomas ja Andrus lõkerdavad samuti naerda.
Neinar: (endiselt kõkutades) Kurat, ma ei saa, piss tuleb püksi. Kurat, kui andekas. Räägi veel.
Andrus: (niheleb taas) Ahh, ma ei tea rohkem. Ma ei viitsi.
Neinar: (ikka naerab veel) Ah, ma ei saa.
Andrus: Mis on?
Neinar: (pühib silmist pisaraid) Hi-hii. Kurat kui andekas. Räägi veel, palun.
Andrus: Olgu. Buhenvaldi vangid mängivad peitust. Vangivalvur tuleb ja käratab: Lõpetage kohe ära, ja sina, number 15, tule kohe sealt luuavarre tagant välja!
Neinar: (naerab, nii et kõveras) Hää-häää! Issand, ma ei saa, hää-häää.
Toomas: Palju sul neid buhenvaldi nalju on?
Andrus: (kavalalt) No ikka on.
Neinar: (pühib taas silmanurkadest pisaraid) Hää-häää, ta ükspäev rääkis öö otsa neid. Räägi veel mõni.
Andrus: Ähh, ei viitsi enam. Kas me juba kohal ei ole veel.
Toomas: Natuke on veel sõita. Jõuad veel ühe rääkida.
Andrus: (mõtleb hetke) No selline. Buhenvaldi vangide seas on rõõmus elevus, keegi teatab: Homme on laagris disko, kuulipildur Hans sai uued lindid!
Neinar: (pea naerust põlvedel, kõkutab nii, et ei tule enam häältki suust välja)
Andrus: (Neinarit vaadates) No mis siin siis nüüd nii naljakat on. Kurb ju.
Neinar: (toibub veidi) Kurat, kui andekas. Sa peaks anekdootide kogu välja andma. Kurat, kui andekas. Räägi veel.
Andrus: Ei, nüüd küll aitab. (vaatab aknast välja) Kas me kohal ei ole veel?
Toomas: Kohe olemegi.
Takso peatub. Neinar viskab juhile 50 eurose ja väljub. Andrus ja Toomas väljuvad samuti. Takso sõidab minema.
Jätkub...
(järmises osas: Andrus ja Neinar punaste laternate tänaval)
Võimuliidu kummaline loogika: maksutõusu ärajäämine toob kaasa majanduskaose

Väljavõte Postimehe veebist.
Reform, IRL ja rohelised on endal ilmselt ajud pehmeks joonud, või on see suvine palavus, mis on mõtlemisvõime tuksi keeranud, sest kuidagimoodi ei saa põhjendada võimuliidu seletust, et maksutõusu ärajäämine (jutt käib siis käibemaksust) toob endaga kaasa majanduskaose. No jaburamat juttu annab enam otsida! Ja Eesti oleks ilmselt esimene riik maailmas, kus selline samm kaose põhjustab.
Ja ausalt öeldes ma ei tea ühtegi peaga mõtlevat majandust, kus kriisi tingimustes makse kergitatakse. Vastupidi, ja seda on praegused riigijuhid Andrus Ansip ja Mart Laar ka ise miljon korda korrutanud, et madalam maksukoormus tagab maksude parema laekumise ning kokkuvõttes ka kiirema kasvu, sest rahvale jääb rohkem raha kätte, et seda investeerida, luua uusi töökohti, tarbida jne. Ainult sotsid on rääkinud maksutõusu salapärasest turgutavast mõjust majandusele. Isegi kesk ei soovi maksukoormuse tõusu, vaid maksude maksmise diferentseerimist niimoodi, et rikkad maksaks senisest rohkem, ja vaesed senisest vähem. Mis siis on euroopalik tava. Ja pealegi on Eesti senist edu põhjendatud just stabiilse ja selge maksusüsteemiga, kus makse on pigem alandatud kui tõstetud. Ja nüüd siis säärane, risti vastupidide seisukoht, et just maksutõus tagab parema elu. No see on küll uudis. Kust küll säärased tõed on võetud?! Sotsid visati võimuliidust välja ja võeti üle sotside loosungid.
Tegelikult, ütleme ausalt, on võimuliit täiega kokku jooksnud. Ajud on nii umbes, et suust aetakse välja sulaselget lollust. Nagu vanades ulmefilmides, kus, kui mõni seade läks rikki, hakkas valget vahtu välja ajama. Umbes samasugused protsessid toimuvad praegu võimuliidu juhtide ajudes. Ma usun, et näiteks Ansipil, lisaks sellele, et ta silmad ei pilgu, on tal tekkinud lühis ka ajus, nii et mõtted enam ei liigu. Ja varsti ei liigu suu ka enam, istub nagu uppund kukk, nagu kunagi Brežnev, kellele olevat pandud koguni elektrilised lõualuud, et telepildi peal oleks näha, et mees räägib. Ja siis hääl lasti kuskilt mujalt peale. Oli selline tsombe, nagu preagu Põhja-Korea riigijuht või siis Fidel Castro. Ja nüüd siis ka samas reas Andrus Ansip. Keda siis IRLi juht Mart Laar ja roheliste juht Marek Strandberg püsti hoiavad, sest, mis seal salata, nemad püsivad jälle võimul ainult tänu Ansipile. Kui Ansip kukub, kukuvad nemad ka.
KUUM! Kogu tõde EÜS-ist! Üks sigajoodik tormab teisele appi!

Väljavõte Delfi veebist.
Värsked uudised EÜS- rindelt! Get it while its hot! Vaevalt jõudis üks EÜS-i joodik Indrek Tarand suu lahti teha, kui temale tormas appi teine EÜS-i joodik Mart Laar, kes ütles, et kõik, mis Indrek ütles, on õige ja hea. See on muide joodikute puhul väga tavaline, et kõik õllelauajutud, olgu nad kui jaburad tahes, kiidetakse heaks ja ollakse veel pahased, kui nad kõigile teistele, ka kainetele inimestele, niisama säravamõistuslikud ei tundu.
teisipäev, 4. august 2009
Veidi majandusjuttu: mis meile hädad kaela tõi?
Majandus jahtub veel umbes 10 %, kolmandik senisest tõusust oli laenuraha, mis meile hädad kaela tõigi: välivõlg on liiga suur.
Inno kommentaar:
Tegelt ei toonud häda mitte laenuraha, vaid selle ärakukkumine. Aasta tagasi lõpetasid pangad laenuandmise kui lõigatult. Mistõttu majandus jooksiski Baltimaades nagu vastu seina, piltlikult öeldes, sest valuutakomitee tingimustes riik otse rahapoliitikat ei aja, seda saab teha kaude, läbi kommertspankade. Ent sedagi väga piiratult.
Pole vahet, tegelikult, kes laenu võtab, kas riik või kodanikud. Ja kui kodanikud enam laenu ei saanud, oleks pidanud seda võtma riik, et majandust tasakaalustada. Hoidma raha ringluses.
Eesti, ja teiste Balti riikide valitsused käitusid nagu imbetsillid, kes olid, piltlikult öeldes, planeerinud osta talveks küttepuid, laenuraha eest, olid seda teinud aastaid järjepanu, ja ühel hetkel olukorras, kus pangad keeldusid laenu andmast, ei küsinud nad seda mujalt, vaid istusid talv otsa külmas majas, jäid seetõttu hoopis haigeks, ja vaaguvad nüüd elu ja surma piiril, ninad sinised peas.
Loomulikult on puhtmajanduslikus mõttes igati kihvt hoida eelarvet tasakaalus, ja kärpida, kui vaja, kasvõi 30%. See on teooria. Ent praktikas, ega see ikka tore pole, kui inimestele öelda, et teie sissetulekud kukuvad nüüd 30%, kui aastaid järjepanu on räägitud sellest, et sissetulekud kasvavad 10-20% aastas, ja inimesed on sellega arvestanud. Või kui töö kaotab ühe aastaga 100 000 inimest, kui seni on räägitud, et tööd jätkub kõigile. Selline tegevus mõjub kogu ühiskonnale halvavalt, nagu küüditamine, lõikab sügava haava paljudesse inimestesse. Kas seda siis on veel vaja? Loomulikult, nii nagu küüditamise puhul, ei puudutanud see otseselt kõiki, ja need, keda see ei puudutanud, keksisid siis jalalt jalale, nagu Jorh Adniel Kiir, stiilis: Lible tegi, Lible tegi. Kui seda teeb üks Kiir, on see naljakas, kui aga osa ühiskonnast, on see küüniline. Ja kuigi püütakse teha sita mängu juures head nägu, ja väita sedagi, et kriisigi pole, siis tunnistagem ausalt: selles kriisis võitjaid ei ole.
Sahin: Andres Jaadla ei kandideerigi valimistel Reformi nimekirjas

Väljavõte Virumaa Teataja veebist.
Kirjasaatjad, kes laiali üle maa, naksid nagu taksid, ja ei maga ega söö, annavad teada, et Rakvere linnapea Andres Jaadla, see, kes hiljuti sai kinga korteriühistute liidust, ja kes vahetab erakondi nagu oma aluspükse, ja astus hiljuti Reformierakonda, ei kandideerigi lähenevatel valimistel selle erakonna nimekirjas. Vaid loob eraldi valimisliidu "Murukamar".
Jaadla olevat oma tuttavatele kekutanud, et temast saab uuesti linnapea, maksku mis maksab, sest muidu tulevad välja kõik tema sahkerdused linna rahaga. Reformi seljatagust oli tal vaja selleks, et Kapo, see Reformi koer tema asju uurima ei hakkaks. Aga Reformi nimekirjas ta kavalalt ei kandideeri, sest Reformi toetusega on asjad nagu on, sõnaga, sitad. Sestap on kaval teha eraldi valimisliit ja mängida seda mängu, et ta polegi Reformiga eriti seotud. Eks näis, kuidas see pimesikumäng tal õnnestub. Kas tal õnnestub inimesed ära petta.
Kas Tarand sahkerdas Laidoneri muuseumis?
Keegi võiks uurida Tarandi sahkerdamisi seal Laidoneri muuseumis.
Inno kommentaar:
kas Tarand tõesti sahkerdas seal muuseumis? Pole nigu juttu olnud eriti. Ja Tarand pole justkui eriti sahkerdaja tüüp. Ta võis küll seal napsi võtta, isegi koos Laidoneri topisega, näiteks, klaase kokku lüüa, ja muuseumis siis peatäit välja magada, aga et sahkerdaks. Ei usu. Või mis tal seal sahkerdada oli. Et käis Laidoneri nime all näiteks restoranis söömas, või välisreisidel?
Kui Tarandile selle Laidoneri muuseumiga midagi ette heita, siis vaid seda, et miks ta kummardas seda riigi ja rahva reeturit, riigipöörajat ja äraandjat. Leidis ka omale iidoli. Samahästi oleks võinud Jevgeni Koganit, seda inter-rinde meest kummardada, kellega Isamaaliidu linnapea Jüri Mõis kunagi liidu sõlmis, et linnapeaks saada. See, muide, oli ka põhjus, miks pronkssõdur jäi tol korral oma kohale. Sest Mõis lubas venelastele, et pronkssõdurit ei liigutata.
