pühapäev, 8. juuli 2012

Igatsus nõukogude korra järgi

Kas mäletate veel nõukogude aega? Mina mäletan. Olen nõukogude aja laps.

See oli aeg, mil uksi polnud vaja lukustada, ei oma korteril ega ka majal. Kus väravad olid lahti ja sellele vaatamata sisse ei tungitud, midagi ära ei kadunud. Kus kõik hoovid ja aiad olid avatud, kus järvede ümbrused ja muud looduskaunid kohad olid tarastamata ja metsarajad jooksjatele valla. Õhh. Oli selline aeg. Tõeline laste paradiis. Kuigi inimesed igatsesid vabaduse järele, oli vabadust tegelikkuses palju rohkem kui praegu, mil inimestel on end barrikadeerinud, ei pääse ise välja ega lasta teisi sisse. Praegu on laste pärusmaaks jäänud vaid üksikud õnnetud mänguväljakud, mis on pealegi nii halvasti ehitatud, et seal võib kaela murda.

Loomulikult olid sel ajal omad miinused. Poest polnud paljusid asju saada. Inimesed olid vangistatud oma maale, eestlane oli turist omas kodus, näiteks Saaremaale sõiduks oli vaja passi ja viisat. Mere äärde paljudes kohtades ei pääsenud, aga rannad olid sellegipoolest avatud. Taevas polnud küll sinisem ja rohi rohelisem, ent inimesed olid õnnelikud. Vähemalt tundus nii. Nad ei pidanud oma pead vaevama, kuidas aina kerkiva maksukoormuse ja tõusvate hindade juures oma vähenevast palgast maksta ära laenud ja liisingud olukorras, kus tagatisvara väärtus moodustab vaid poole laenusummast. Kuigi räägiti, et nõukogude võim tähendas miljonit sündimata eestlast, siis eestlaste arv reaalselt tõusis, mitte ei vähenenud nagu praegu. Eestlasi tuli pidevalt juurde, maa oli täidetud lastega. Eestlased tegelesid aktiivselt oma kultuuri edendamisega, selleks ju mingeid takistusi ei tehtud. Vastupidi, eesti kultuuri tähtsündmust, laulu- ja tantsupidu igati julgustati ja soodustati. Okupatsioonile vaatamata sai laulda isamaalisi laule. Mitte küll vabariigi aegset hümni, aga selle aseainet, „Mu isamaa on minu arm”. Seda laulu teatakse ja lauldakse isegi praegu rohkem kui hümni, kuigi Eesti on juba kakskümmend aastat vaba.

Mis veel? Nõukogude ajal oli mehel õigus ehitada omale maja ja seda õigust kasutasid väga paljud noored mehed. Õigupoolest on valdav osa majadest Eestis eesti meeste endi ehitatud, ise ja oma kätega, algusest lõpuni, ilma laenuta. Praegu ei või enam mees omale maja ehitada, kui ta just pole ehitusfirma juht, kas te kujutate ette! Ja ega ta ei jaksaks ka, ilma laenuta, selleks lihtsalt poleks raha. Nõuka ajal võis igaüks vabalt metsa minna, õitsesid jahindus ja kalandus. Maaelu polnud vaja arendada ja toetada, see arenes ise.

Minu vanaema, kes elas üksi metsa sees sai näiteks riigilt tasuta maad, pidas seal lehma ja lambaid, viis piima puki peale ja villa kokkuostu. Ta teenis omale sellega mitu pensioni juurde ja oli õnnelik. Jõudis veel toetada oma lapsi ja lapselapsi. Tema elu oli hernes võrreldes praeguste vanainimestega, kes hädavaevu ots otsaga kokku tulevad ja sisuliselt nälgivad. Ma olin suved vanaema juures abiks, seetõttu tean, et üksik 70-aastane vanainimene pidas praeguses mõistes üleval talu, ta sai kolhoosist kasutada traktorit koos juhiga, kui vaja, või siis laenas naabrite käest hobust. Ta polnud mingi eesrindlane, vastupidi, rahvavaenlase abikaasa. Sellele vaatamata elas ta täisväärtuslikku elu kuni surmani välja. Ta ei virisenud ega vingunud, seda ei teinud tema sõbrannad ega tuttavad. Ta hädaldas vaid, et venelane viis ta mehe Siberisse, aga oma elu üle ta ei kurtnud. Ta ei käinud arstil, sest seda polnud lihtsalt vaja. Sellist hala vanainimeste suust kui praegu nõukogude ajal ei kuulnud. Mu vanaema oli ilmaeluga kursis, kuulas oma kodu täiesti puhtalt Ameerika Häält, ent ma kardan, et kui mu vanaema oleks teadnud, mida kujutab endast vaba Eesti, siis oleks ta eelistanud jääda nõukogude aega.

Mis veel. Nõukogude ajal oli haridus tasuta. Mitte nii, et ametlikult tasuta, aga tegelikult tuleb juurde maksta, vaid päriselt ka - tasuta. Kõik oli tasuta. Üliõpilastele maksti veel raha pealegi. Ülikooli oli raske sisse saada, aga sealne haridus oli tasuta. Kas te kujutate ette!

Mu vanemad polnud rikkad, aga neil oli alati raha, et oma lastele süüa osta. Ma ei kuulnud, et keegi oleks olnud kusagil näljas, et mõni laps oleks nälja pärast söönud puulehti või et inimesed oleks käinud prügikasti juurest toitu otsimas. See oleks olnud ennekuulmatu. Mingist toiduabist polnud juttugi. Praegu jagatakse Eestis toiduabi sajale tuhandele inimesele - kaerahelbeid, riisi, jahu ja makarone. Kas te kujutate ette! Mis rahvaarvu tõstmisest me siin räägime, kui probleemiks on olemasolevate inimeste toitmine. Nõukogude ajal polnud poes küll suuremat valikut, letid olid tühjavõitu, aga elementaarne leib-sai, piim, liha ja kala, kartul ning muud juurviljad olid alati olemas. Valikut polnud, aga midagi ikka oli ning hinnad olid soodsad lõpuni välja. Ma elasin linnas ja ma ei mäleta, et kordagi oleks puudust olnud. Isegi nõuka aja lõpus, kus riigis valitses kriis ja paljusid asju polnud saada, jagati toitu talongidega. Meil oli terve toanurk täis talongide eest ostetud suhkrut, tangaineid ja muud kaupa. Toitu oli nii palju, et oleksime võinud ise poe avada.

Mnjah, mis ma ikka soiun. Pealegi pole ilus sedasi rääkida, nõuka aega taga igatseda. Ametlikult oli see ju terrorirežiim, okupatsioon ja vangla, mida tuleb igal juhul ja võimalusel kiruda ning praegust aega kiita. Aga ausalt, ma ei oska praegust aega kiita. Ausõna.

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ohtlik artikkel!:)Ei tasu unustada ,et Eestis ei ela kaugeltki kõik vaeselt ,eriti kontrollorganid ja ka need kes elavad teiste kulul!Aga tooksin siia saate Kaks Vaprat, Venemaa avarustes seiklemas kus siis üks kipub hirmsasti Venemaad halvustama ja venelasi mõnitama , ja meelde jäi siis "kriitiku" soigumine ,et ... kõik on rääbakil ja niitmata ... siis andke andeks , just see meeldiks.Olen samuti üles kasvanud maal ja usun ,et see nuditud muru ja pidev grillimine ei jää kuidagi minu mälusoppi rohkem meelde kui puhas loodus ise koos oma kõikide võludega.Varahommikune kastehein mis jalad märjaks teeb ... linnulaul ... hobune kolistamas koplis oma kellukesega ...

Anonüümne ütles ...

Jutt käib siis ajast kui muru oli rohelisem ja lumi valgem :) Inno vanematel olid tollel ajal vist head tutvused igal pool... Olid ka siis rikkad ja vaesed ja võrdsed ja veel võrdsemad.

Inno ütles ...

Mingeid tutvusi polnud ja elasime vaeselt, aga mingit nälga ei pidanud tundma.

Anonüümne ütles ...

Kui ei oleks Hay Adamsis tookord endale lasknud room servisit tellida, ehk ei peaks praegu näljas olema?



Just a thought...

:-)

Anonüümne ütles ...

Jah,kõik jutus on õige,selle-eest saavad inimesed vabalt Euroopas reisida,kellel raha on.See on siiski ränk hind kõige praeguse eest!

Anonüümne ütles ...

Igal asjal on oma hind. Tavalisele Eesti tööinimesele olid 1965-1988 kindlasti kõige paremad aastad üldse eelmisel sajandil, heaolu aina kasvas, enamus praeguse aja pensionäre ja pensionieelikuid said siis oma esimese mugavustega korteri ( tasuta), esimese auto ( isegi VAZ oli luksauto sellal ), tasuta jagati linnainimestele ka aianduskooperatiivide ja suvilakrunte, kuhu mingi aiamajake kähku peale ehitati. Kes vähegi tööd viitsis teha, teenis kõvasti,palju rohkem kui esmatarbele kulus . Kõik tehased ja vabrikud vajasid alatasa tööjõudu, maksti hästi ja isegi anti ühiselamukoht algul, hiljem tehase korter.Väljaõpe oli kah tehaste poolt, endal pidi ainult töösoov olema ja sellest piisas, et elus järje peale saada.

Maainimesed kasvatasid, kurki, sibulat, kartulit ja tomatit ning vedasid selle oma auto järelkäruga Lenska turule. Üks aasta "potipõllundust" tõi sisse rohkem kui põhitöö, selle eest ehitati majad , osteti autod, korralik mööbel jne., kõik ilma laenuta ja pangaorjuseta.

Inimesed leppisid tasapisi Nõuka-korra absurdsustega, sest majanduslikult läks elu aina paremaks ja paremaks Brezhnevi ajal. Kedagi enam ei küüditatud ega niisama ankeedi tõttu vangi ei pandud, Stalini terror oli läbi.

Kuid oli ka negatiivset. Punamöla tõsiselt ei võetud, kuid häiris see ikkagi. Venelasi toodi väga palju sisse, ähvardas oht, et eestlased jäävad omaenda maal vähemusse. Easti keel sattus ohtu, igal pool suruti aina vene keelt peale ( õnneks küll edutult ) Piirid olid kinni, välismaale said sõita vaid ükskikud, kel oli võimude usaldus või keda kutsusid sugulased.

Kui vaagida plusse ja miinuseid, siis ilmselt tavalise töölise jaoks kaalusid nõukaaja stabiilsem keskkond ja parem palk miinused üles.Polnud seda ohtugi, et jääd tööta, satud tänavale ja pead prügikastist süüa otsima.Noor töökas pere sai kiiresti järje peale, ei pidanud end 30ks aastaks panga orjaks müüma .

.Tänapäeva kodanlus ja kõrgemad riigiametnikud eelistavad muidugi praegust korda, kus neil on elu nagu lill .Huvitav, et seesama kodanlus ja ametnike eliit koosneb endistest komsomolidest, kes nüüd on värvi vahetanud .Sümptomaatiline, eks ?

Ideaalne pole kumbki aeg,kuid tollane tundus siiski humaansem ja kuidagi kindlam. Praegune on väga küüniline, jõhker ning ettearvamatu, ellu jäävad julmad hundid, kes halastuseta murravad maha kõik, kes nõrgemad ja kaitsetumad

Anonüümne ütles ...

Весьма интересно. А никогда не пробовали сравнить тиражи книг на эстонском языке в СССР и сейчас?