Lähedase eest hoolitsemine on privileeg

Lugesin kah Andrei Hvostovi lugu sellest, kuidas elukaaslase ema hooldamine on tema elu põrguks teinud. Kuna mul endal on samasugune kogemus, siis mõtlesin, et panen selle kirja.

Mu isa sai 2003. aasta veebruarikuus raske infarkti. Ta oli viis minutit kliiniliselt surnud, enne kui kiirabi ta elektrišokiga elustas (enne seda tegin mina talle mitu minutit südamemassaaži). Varem nii reibas ja oma reipuse üle siirast uhkust tundnud 76-aastane mees oli korraga nõrk ja hädine, voodi külge aheldatud ja tige. Minu isa, keda kõik päikesepoisiks pidasid, pildus solvanguid vasakule ja paremale. Ei kõlvanud talle ühtäkki ükski söök, ta ei tahtnud hetkegi üksi olla ja kõik tema soovid tuli täita minutipealt.

Alguses oli ta Tartus, Maarjamõisa haiglas, aga sealt hakkas ta mulle öösiti helistama, et kui ma talle KOHE järele ei tule, siis ta põgeneb akna kaudu välja. "Ära unusta, et kui ma Vorkuta vangilaagris olin, siis ma üritasin sealt neli korda ära põgeneda!" suurustas ta. Uskusin oma isa. Ta oli mul selline hästi kange ja võis oma ähvarduse teoks teha küll. Mõtlesin, mida teha. Olin juba ülikooliõpingutes pausi teinud ja end Tartu majas sisse seadnud, et saaksin isa iga päev Maarjamõisas vaatamas käia. Kuid sellest jäi väheks. Nagu filmis - vana mees tahtis koju. Nägin murega, kuidas ta haiglas üha kõhnemaks jäi - "seda lobi ma ei söö, teatas ta põlglikult ja lõi lusika nurka, kui ma talle haiglarooga sisse sööta üritasin - ja tusasemaks muutus.

Tegin otsuse - hooldan oma isa ise, kuni ta terveks saab.

Tõin ta koju. Kütsin iga päev ahju, et korter oleks soe. Tassisin sületäite kaupa puid teisele korrusele, kuhu viis pikk ja järsk trepp. Tõin isale iga päev poest seda süüa, mis talle kõige rohkem maitses. Rääkisin temaga juttu, vaatasime koos televiisorit. Pesin ja koristasin. Ärkasin igal öösel kuni kümme korda - siis, kui isa poti peale minna tahtis (teda tuli sinna talutada, omal jõul ta minna ei jaksanud), ja siis, kui tal oli vaja köhida. Kuna ta oli olnud kirglik suitsetaja, siis oli tema kopsudesse kogunenud palju röga ja see oli vaja sealt välja saada. Aga ise ta istuli tõusta ei jaksanud. Pidin teda iga kord aitama. Ajasin peale selle veel ka kõike muid asju, mida majas oli vaja teha. Seda kõike oli kole palju ja ma olin kogu aeg magamata, aga kuidagi sain ma hakkama. Palvetasin sel ajal praktiliselt kogu aeg ja tunnen, et sain Jumalalt jõudu juurde.

Läks aasta ja isa sai terveks. Palju aitas sellele kaasa see, et käisime temaga iga päev linna peal jalutamist harjutamas - alguses kepiga, siis ilma - ja tasapisi, teosammul, aga kindlalt, tuli kõik tagasi. Isegi see tema kuulus päikesepoisi naeratus, mida ma nii väga taga igatsenud olin. Kui haiglas nägi isa välja nagu ta oleks ühe jalaga hauas, siis nüüd ei saanud enam arugi, et ta oli aasta tagasi teispoolsuses ära käinud. Ta nägi jälle välja nagu enne infarkti - ei päevagi üle kuuekümne. Jälle oli ta pilgus särtsu ja tuld, ta huvitus kõigest ning mis peamine - TAHTIS ELADA.

Pärast infarkti elas isa veel neli aastat ja need olid täisväärtuslikud eluaastad. Ta sai teha asju, mida kõige rohkem teha armastas - asjatada aias, teha perele süüa, käia linnas jalutamas ja oma parima sõbraga kohvi joomas-maailma asju arutamas, korjata seeni, keeta moosi, tegeleda koera ja kassiga. Ta oli need neli aastat õnnelik inimene. Infarktist rääkis ta edaspidi kui Vorkuta vangilaagrist - katsumusest, mille ta oli võitnud.

Ma ei tea, mis osa oli tema paranemises minul, aga ma tundsin, kui oluline oli temale see, et mina ei võtnud tema eest hoolitsemist kui tüütut koormat. Et ma jätsin kõik muud asjad mõneks ajaks sinnapaika ja keskendusin vaid temale.

Et meil oli see aeg, kus ta sai mulle loota 100 protsenti.

See aeg oli mulle raske ja meenutab aega, mil mu praegu aastane lapseke oli paarikuune, aga nüüd, tagasi vaadates olen ma selle aja ja kogemuse eest tänulik. Sest see pikendas minu isa elu ja andis talle juurde mitte ainult aega, vaid head aega. Ma sain teha talle selle kingituse, mis oli minu väike vastukink temale selle eest, et tema oli andnud mulle elu.

Seepärast ma ütlen - kui hoolitsete oma lähedase eest, kes on voodihaige ja vajab teie abi ööpäevaringselt - siis tehke seda südamega, andes endast sada protsenti, või ärge tehke seda üldse. Kui te ise seda ei suuda, siis laske seda teha kellelgi teisel. Kellelgi, kes hoolib. Sest inimene, kelle eest te hoolitsete, tajub teie frustratsiooni täpselt samamoodi nagu väike beebi tajub oma ema ja isa frustratsiooni, kui need teda tusaselt sülle võtavad, tal vastumeelselt mähkmeid vahetavad, teda vihaga vaatavad. Vastumeelne hoolitsus ei tee kellelegi head ja haiget ei aita see ka kuidagi - vastupidi, see muudab ta haiguse pikaks ja vaevaliseks, mis on veel õudsem kui surm. Samas armastusega on võimalik liigutada mägesid ja piltlikult öeldes ka vee peal kõndida.

Minu jaoks oli isa eest hoolitsemine mitte kohustus, vaid privileeg - ma sain aidata inimest, kellele ma ise nii palju võlgnesin. Samuti õpetas see mulle kannatlikkust, mida on väga vaja väikeste laste vanematel. Usun, et olen tänu sellele kogemusele oma aastasele lapsele palju parem ema.

Minu meelest on kurb, et vanad inimesed, kes ei taha lähedasele kaela peale jääda, räägivad eutanaasia seadustamisest. See tähendab, et ühiskond juhindub hundimoraalist - kes vana ja nõrk, surgu maha. Vanad ja nõrgad teavad, et nende eest hoolitsemist peetakse koormaks, nad tajuvad seda ja eelistavad seepärast pigem surma. Kuid see ei tähenda seda, et eutanaasia tuleks seadustada! Vastupidi - muuta tuleks vanadusele ja nõrkusele lähenemist. See ei pruugi olla tragöödia, kui sul on keegi, kes sinu eest armastusega hoolitseb. Tuleks pingutada selle nimel, et kõigil, kes mingil ajal oma elus hoolitsust vajavad, oleks selline inimene olemas.