pühapäev, 14. veebruar 2016

Ilmar Laherand kirjeldab juutide hävitamist Kloogal

Väljavõte USA holokausti muuseumi veebist.

Klooga kandis Tooma talus üles kasvanud Ilmar Laherand kirjeldab, kuidas Kloogale eraldi laagrit ei püstitatud. Kui NLiidule anti Paldiski baasina kasutamiseks, siis Kloogale rajati kasarmud armee jaoks. Hiljem paigutati sinna juudid, kes toodi sinna 1942. aastal.

Juutide kohta saadi infot siis, kui ühel vangidest pudenes maha raamat, mis oli heebrea tähtedega. Seal oli mehi, naisi. Oli näha, et olid terved perekonnad. Juutidega olid kokkupuuted, kui nad käisid külas toitu otsimas. Kui tulid abipalujad, suhtuti mõistvalt- alati sai leiba, kartulit, piima juua. Toidupuudust ei olnud.

Käis umbes 30-aastane mees, kellega oli aasas 16-aastane poiss. Tekkis lähedane tunne. Jäi hästi meelde, sest 30-aastane mees pääses ja esimese asjana tuli nende juurde. Oli kas 20. või 21. septembril. Oli raskusi kõnelemisega. Tema rääkis saksa keeles, suhtlemiseks kasutati saksa-vene sõnaraamatust. sai selgeks, et oli pärit Riiast, amet oli kooliõpetaja. 16-aastane noormees hukkus. Mehega ei jäänud kontakti, hiljem pole kohtunud.

Tookord rääkis mees, et pääses põgenema. Ilmar oli kohe hukkamise paigas. Neid, kes üritasid põgeneda, oli tagant lastud. Maas oli 50-60 inimest. Kas mees põgenes hukkamispaigalt või sai varem minema, ei oska öelda. Riitadel olid enamus mehed, ei mäleta, et oleks naisi olnud.

Oli teine traagiline hukkamispaik, seal oli suur kuur. Ilmselt pandi inimesi täis, võib arvata, et seal oli naisi. Kui põlema süüdati, olid luud põlenud, suur hunnik pealuid oli järgi. Kuuris olid imelikult kõik pealuud koos ühes kohas, juskui oleks inimesed enne surma pead kokku pannud.

Ilmar tuli 19. septembri õhtul rongi pealt, Klooga aedlinna peatuses oli näha, et eemal justkui midagi lõõmas. Järgmisel hommikul, kui ärkas, oli õhk täis kõrbenud rasva lõhna. See oli niivõrd raske, esimene asi, kui läks 3 km läbi metsa, mis nägi, ei kao kunagi meelest ära, ütles Ilmar. Kõik olid veel soojad. Nägi 4 riita, igaüks 4x4 meetrit, 1,5 meetrit kõrged. Kaks riita põlenud, kolmas pooleldi põlenud, neljas süüdatud, aga kustunud. Ilmselt oli kiire, kes seda tööd tegid. Riitadest veidi eemal olid vangide toidunõud. Metsa pool oli 50-60 surnut, kes ilmselt üritasid põgeneda, aga olid selja tagant maha lastud. Ligi 50 hukkamispaigast oli maha põletatud puidust heinaküün, seal oli põlenud inimeste pealuud väga suures koguses.

Ilmselt inimesed panid riita puud, siis lasti maha, siis jälle panid inimesed puud riita, siis lasti jälle maha. Vange ei maetud. Paar nädalat olid lahtiselt. Käis erinevaid korrespondente, ajalehemehi, oli nagu nõukogude võimu näidata. Ilmar pidas seda rängaks kuriteoks, aga mis häiris, et seal, kus olid põlenud pealuud ja tuhk, oli 3-4 nõukogude sõdurit, kes sorisid seda tuhka kogu aeg. Oli võigas vaatepilt tervikuna, et üldse midagi võis juhtuda ja siis veel tullakse kepiga sorima, et kas on mõni kuldhammas või midagi. Pärast 3-4 nädalat maeti lõpuks maha. Oli kuulda, et toodi Saksa sõjavangid, kes kaevasid ühishaua ja laibad maeti sinna.

Külas oli Kraavi talu, maad kuulusid hukkamispaigani. Perenaine Ella Tummeleht karjatas sel ajal loomi ja kui asi toimus, peitis end põõsasse. Ta sai nii tugeva šoki, et läks hulluks. Hiljem küüditati Tummeleht Siberisse ja tema mees poos end üles.  Hukkasmispaigal käis Saksa sõjaväeosa varem laskeharjutusi tegemas. Seal oli hukkamise ajal ligi 1800 inimest. Vahetult enne toodi Tallinnast Patarei vanglast vange, seda oli kuulda naabritelt ja tuttavatelt.

Talus oli mitmeid hooneid, muu hulgas üks vankrikuur. Ema jättis sinna toitu, sellest ei tohtinud kellelegi rääkida. Toitu jäeti varjatult. Tühjad nõud toodi hiljem tagasi. Hiljem naabriperenaine Valve Kalbre ütles, et ema oli varjanud ühte juudi meest. Hiljem polnud emaga sellest juttu. Millal ta lahkus, see pole teada. 1994. aastal, kui oli mälestusmärgi avamine, kutsuti Ilmar eraldi sinna avamisele. Tutvustati meest, kes oli Kloogalt eluga pääsenud. See võis olla seesama endine vang, keda ema aitas varjata.

Klooga raudteejaamas oli silt Waffen-SS Arbeitslager Klooga. Vangid tulid talusse toitu hankima, nägid kurnatud välja. Valvurid andsid võimaluse inimestele end ise toiduga varustada. Vangide peksmist, piinamist ei näinud. Polnud näha vigastusi, peksmisjälgi. Keegi ei osanud arvata, et nad hukatakse. Tuttav mees Guido Rajala teenis Kloogal õpperügemendis. Poisid, kel oli võimalus mõni tütarlaps päästa, siis päästeti. Nädal enne likvideerimist tuli kohale politseimeister, laagri valve vahetati täielikult välja. Laagris teenisid austerlastest ohvitserid, kes hoidsid samuti laagri likvideerimisest kõrvale, kuna kõik teadsid, mida see tähendab.

Juutide laager oli Klooga aedlinnas ja hukkamispaik 700-800 meetrit eemal eemal Soodajärve ääres. Laagrisse Vaherand pärast hukkamispaigal käimist ei läinud, kuigi ka seal oli kasarmutes hukkunuid olnud. Inimestele oli tol ajal üldiselt teada, mis juutidega tehakse. Oli avalik saladus, et juudid kaovad, jäävad kadunuks. Vangid ise seda ei teadnud või kui teadsid, siis ei uskunud, et nendega midagi juhtub. Kui laager evakueeriti, öeldi meestele, et tuleb minna metsa puid tegema, et rongiveduritele kütust saada. Kui hakkasid lasud kostma, oli kõigil selge. Paljud püüdsid põgeneda, kes lasti maha. Kohalikke laagris ametis ei olnud.

Ilmar meenutas, et terror algas Paldiskis juba nõukogude ajal, kui 1941. aastal sõda algas. Siis hukati seal kohalikke elanikke. Ilmari isa viidi ka ära 1941. aastal Irkutski oblastisse. Sakslased olid kultuursemad, kes küsisid, kui midagi vaja oli, venelased võtsid ise. Ilmar pidi 1949. aastal kodust lahkuma ja end varjama, muidu oleks ta Siberisse viidud.

Ilmar Laherand pole sellest varem kusagil rääkinud.

Kommentaare ei ole: