kolmapäev, 31. august 2016

Iga tegevuse jaoks on oma aeg

Pühakiri ütleb, et igal asjal on oma aeg: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.”

Samuti ütleb pühakiri: „Ja nõnda ma nägin, et ei ole midagi paremat, kui et inimene on oma töö juures rõõmus, kuna see on tema osa.”

Mis on igati loogiline: iga tegevuse jaoks on siin ilmas oma aeg ja kui inimene teeb tööd rõõmuga, siis kukub see kõige paremini välja. Vihaga ja vastumeelselt tehtud töö rikub tervise ja viib mõistuse.

Paljud vanemad hakkavad lastega tegelema siis, kui nad on 5-aastased. Mis on imelik, sest isegi koera kutsikaid hakatakse õpetama sünnist peale. Paljud vanemad püüavad väiksed lapsed ära sokutada - kas sugulaste, tuttavate, hoidjate või vanavanemate hoole alla. Ent lastega tuleks intensiivselt tegeleda just siis, kui nad on väiksed, 1-2-aastased. Suureks kasvanud lapsi pole enam võimalik kasvatada ega õpetada - siis on selleks juba liiga hilja. Siis ollakse juba lahku kasvanud.

Vanemad peavad väikeste lastega palju koos olema, neid kasvatama ja arendama, kui nad on päris väiksed. Seetõttu võimaldatakse emadel väikse lapsega koos olemaist - et neist ikka kasvaks inimesed. Väikeste lastega peaksid tegelema ka isad. Kui vanemad soovivad, et lapsed kasvaksid nende sarnasteks ja jagaks nendega samu väärtushinnanguid elus, siis tuleb nendega ise tegeleda. Ainult nii välistavad lapse vanemad olukorra, kus nad võivad öelda: Ma ei tunne oma last ära.

Loodus on andnud vanematele kõik eeldused, et olla koos oma väikeste lastega ja teha seda rõõmuga. Kasutagem seda võimalust, kuni selleks on aeg!

20 kommentaari:

Mirjam Kala ütles ...

Kust sa võtad jälle sellist informatsiooni, et vanemad hakkavad lastega tegelema 5 aastaselt? Kust tuleb selline vanus? Esimesed 3 aastat on emal võimalik lapsega kodus olla ja väga paljud kasutavad seda võimalust.Nädalavahetused ja õhtud on aeg, kus ka isad saavad lapsega tegeleda.Loomulik on ka see, et vanavanemad tahavad oma lapselastega tegeleda ja nad teevad seda rõõmuga, et isal ja emal oleks võimalik ka kahekesi aega veeta.

Ann ütles ...

Eile alles tahtsite lapsed 4kuuselt lasteaedadesse saata.

Inno ütles ...

Tegelikult peaks ikka vanemad olema need, kes lastega tegelevad. Ja seda kogu aeg, mitte õhtuti peale tööd. Ma tean seda omast käest: mu abikaasa oli pikad päevad tööl, mina lastega kodus ja lõpuks ei võõrdunud abikaasa mitte ainult lastest, vaid me ise kasvasime lahku. See pole lahendus, kui üks on kodus ja teine on tööl, või mis veel hullem, mõlemad on tööl. Lapsed on seda väärt, et vanemad nendega aega veedaksid, nende jaoks aega leiaksid. öeldakse ju, et aeg on kõige kallim vara siin ilmas, miks siis mitte seda lastega jagada. Lapsed on ju kõige tähtsamad, või mis?

Mirjam Kala ütles ...

Sul on väga huvitavad elupõhimõtted. Meie pere näiteks on kõik vabad hetked lastega koos veetnud ja mina olin kahe viimasega 3 aastat kodus. Esimestega polnud see kahjuks võimalik ja siis tuli otsida muid väljapääse, et lapsed enne 3 aastaseks saamist lasteaeda ei läinud. Ma küll ei arva, et lastel oleks millestki puudu jäänud. Isa tegeles nendega ka pidevalt tööst vabal ajal ja me käisime väga palju koos väljas.Alati võtsime lapsed igale poole kaasa.See on selgelt näha, et nüüd täiskasvanust peast käivad nad tihti meil külas ja meil on palju ühiseid pereüritusi. Pere hoiab endiselt kokku.
Kui isa ja ema oleksid mõlemad laste esimesed aastad ainult lastega kodus, kes siis selle rahalise poole eest hoolitseb? Ainult armastusest ja hoolivusest üksi ei piisa.Mina näiteks küll ei suudaks ette kujutada, et käime ja küsime igalt poolt ainult toetusi ja abi.
Minu küsimusele sa ei vastanud. Kust sa võtad selle, et vanemad hakkavad laste eest hoolitsema alles 5 aastaselt? Mis siis muutub äkki?

Mirjam Kala ütles ...

Sa kirjutad, et abikaasa võõrdus lastest, aga noorem oli ju 2, 5 kui sa pere juurest ära kolisid ja Ingrid kasvatas nad ilma sinu abita üles.

Triin ütles ...

Hea diskussioon!

Jah, loomulikult on aeg sünnist 3-5-7 aastani sensitiivne periood lapse arengus. Seda aega hiljem tagasi teha on ülimalt raske.
Reaalsus on aga see, et Eestis töötavad mõlemad vanemad (erandeid on alati), mi tähendab seda, et üldjuhul läheb laps 2 aasta vanuselt lasteaeda. Ideaaljuhul võiks laps saada lasteaias lühemad päevad ja/või vaba päeva nädala sees, kahjuks paljudel pole siiski seda võimalust.


Mina saan olla tänu mehe keskmisest suuremale sissetulekule kodus ka peale VH lõppu, nii et laps (nii oli ka vanema lapsega) läheb lasteaeda 2,6 aastaselt. Ja õnneks on mul võimalus vähemalt esimesel aastal töötada väiksema koormusega, nii et laps saab ka vaba(d) päeva(d) lasteaiast.

Lapsi pole kunagi kuhugi sokutanud, 99% on lapsed meiega, mis tähendab muidugi seda, et koos mehega esialgu aega hetkel koos ei veeda.

Triin ütles ...

Selline mudel, et vanemad palgatööl ei käi ja lapsed on kogu aeg nendega oli sada ja enam aastaid tagasi. Tehti tööd koos. Aga olid ka hoidjad. Nüüd on aeg teine.

Irja ütles ...

Praegu on tõesti raske aeg ja ma mõistan vanemaid, kes laste kõrvalt tööle peavad minema. Samas on ka igati mõistetav, kui laste kõrvalt tööle minema ei pea, aga TAHETAKSE. Näiteks minu ema läks minu kõrvalt tööle, kui ma olin umbes kolmeaastane, ja mina jäin vanaema ja vanatädi Elsa hoida. Mulle see loomulikult ei meeldinud ja eks sellest sai ka alguse võõrandumine emast, aga ma arvan, et ema otsustas enda jaoks õigesti, kui ta minuga koos olla ei suutnud. Ikka parem, kui et ta oleks selle asemel minu peale kodus karjunud või mind peksnud.

Ehket ma tahan öelda seda, et iga inimene peab otsustama ENDA jaoks õigesti. Mitte kellegi teise jaoks õigesti, vaid just enda jaoks õigesti. Seega ei saa olla universaalseid õigeid lahendusi. Meie pere jaoks töötab praegu selline variant, et oleme mõlemad lastega kodus ja teeme ka kodus tööd - kirjutame artikleid jms. Või siis käime kordamööda poole kohaga tööl. Lapse lasteaeda panekul pean - enda jaoks - õigeks lähtuda lapse soovist ja seepärast ootan ära aja, mil Roosi ise ütleb, et lasteaeda minna soovib. Mina näiteks tahtsin nelja-aastasena lasteaeda minna, just siis oli minu jaoks õige aeg.

Triin ütles ...

Jah, paljud naised - mehed tõesti ka TAHAVAD tööle minna, mis on ka ju normaalne :)Tööd on erinevad. Ausalt öeldes - kui mul oleks igakuine a la 1500€ passiivne sissetulek, siis ju ka ei peaks tööl käima. Täiskohaga ma siis tõenäoliselt ei töötaks, vaid oleks nö kodune, aga muidugi hariks ennast(keeleõpe nt). Aga kas nüüd päris päris koduseks jääda, hmm, vast mitte.

Mina käisin 80ndatel nõukaajal lasteaias ja olen oma vanematega lähedane. Minu sõprade seas on naisi (30+ vanuses), kes ei käinud lasteaias (lähedane sõber oli emaga kaasas tema töö juures raamatukogus ja ta on andekas inimene) ja igati toredad-asjalikud inimesed :) Toredad ja asjalikud on ka mu sõbrad, kes käisid lasteaias :)

Aga miks sind, Irja, siis lasteaeda ei viidud? Kindlasti ei ole süüdi emast võõrandumisel lasteaed.

Kui teie perele sobib, nii et töötate kodus vms ja lapsed on teiega, siis las nii olla, selles pole midagi halba.

Triin ütles ...

Oi, vabandust (brr, no ei ole muuda nuppu), lugesin uuesti üle ja 4-a sa siis läksid kollektiivi.

Kristel RR ütles ...

Ja isast ei võõrdunud ära, kuigi ta tööl käis?
Igaüks teebki seda, mis talle parim on, ei maksa arvata, et teie kuidagi erandud olete.
Lihtsalt inimese energia on noorena palju suurem- jõuab tööl käia, lapse kasvatada ja sotsiaalselt ka aktiivne. Üle 40 aastasena ei oleks küll jaksu lapse kõrvalt palgatööle minna. Aga tavaliselt sellises eas pole ka vajadust kahel rindel rabada- karjäär saavutatud, majanduslik kindlustatus ka.
Ehk arutle asja kust kandi pealt tahad, jõuad ikka sinnani, et raha on vaja laste üleskasvatamiseks.
See on ju tore arutelu, et riik võiks maksta selle eest, et te lihtsalt olemas olete ja tahate kodus lapsi kasvatada, aga mina näiteks maksumaksjana ei pea seda õigeks. Probleem tekib sellest, et selliseid pooletoobiseid, kes hakkaks lapsi tootma raha pärast, on meil maapiirkondades liiga palju.

Inno ütles ...

Aga see ju käib täie hooga juba aastaid - laste tootmine raha pärast. Paljud emad on fiktiivselt mehest lahutanud, et veel ükikema toetust saada ning kogu raha juuakse maha. Lapsed otsivad ise küla pealt toitu.

ann ütles ...

Ega see võõrandumine vanemast nii kergesti ka ikka ei käi... Minu ema läks tööle kui mina olin... pean üle küsima, igatahes 1970-tel kaua kodus olla ei saanud, tuli tööle tagasi minna. Aga kuna me elasime niikuinii vanaema korteris (kohe me eraldi korterit ei saanud) ja vanaema oli kodune pensionär, siis jäin ma muidugi vanaemaga koju. Kui sündis õde, oli juba 80-te algus ja siis oli juba eraldi korter ja ema alguses kodus, õde läks 2-aastaselt sõime ja ühtlasi mina lasteaeda - tõsi küll, ainult 1-ks aastaks, siis juba kooli.

Siiski oli ja on lähedasem just ema - ema tõi lasteaiast, emaga veetsime nädalavahetused, ema käis jooksmas mööda poode, et meile mitmekesisemat toitu ja muud kaupa saada, emaga emaga käsime sünnipäevadel, ema käis lasteaia pidudel ja hiljem koolis lastevanemate koosolekutel, ema viis lasteüritustele ja teatrisse, ema oli puhukuse ajal suvekodus, ema jäi haige lapsega koju ja põetas meie kõik haigused ja käis meiega polikliinikus, kui vaja(isa kartis alati, et äkki hakkab haigus temale külge). Teiseks oli vanaema. Isaga oli nii, et ta vältis väikeste lastega seonduvat (teda ärritasid laste mänguhääled, haigused jms. )niipalju kui sai. Kui lapsel oli laua taga nägu must, siis ütles emale, et õudne ja pühi puhtaks. No ei olnud laste kantseldaja. Kooli ajal ta vahel küsis. "Mis klassis sa nüüd õieti käidki?" - ema ja vanaema puhul oleks mõeldamatu olnud selline küsimus.

Minu mees käib ka tööl, kuid tema suhtlemine lastega on ikka hoopis midagi muud. Mingit läheduse puudust tema ja laste vahel ma pole täheldanud.

Irja ütles ...

Triin, sa vist ei lugenud seda, kui ma lasteaiast kirjutasin :). Ma VÄGA tahtsin lasteaeda minna, ise nuiasin ema, et ta viiks. Pandigi mind lasteaeda, aga sain seal käia ainult kaks kuud. Siis jäin keskkõrvapõletikku ja ema võttis mind sealt ära. Tagasi enam ei lubanud, kuigi ma väga palusin. Ta kartis paaniliselt minu pärast, isegi pliidi juurde ei lubanud mind kunagi. Mul on väga kahju, et ma nii vähe aega lasteaias käia sain.

Ma arvan, et Roosi ka tahab lasteaeda minna. Praegu harjutame teda teiste lastega mänguväljakutel. Tegime sellega juba Portugalis algust ja siin jätkame. Arvan, et paslik aeg lapse lasteaeda panekuks on 3+.

Irja ütles ...

Isast ma ei võõrandunud, aga tema ka see, kes mulle igal õhtul unejuttu luges. Ükskõik kui väsinud ta ka polnud, ikka jätkus tal jaksu, et minu voodi kõrval istuda ja mulle raamatut ette lugeda või ise lugusid välja mõelda. Talle meeldis väga ise muinasjutte välja mõelda. Samuti oli just isa see, kes mind kogu aeg musitas ja kallistas, sülle võttis. Ema näitas hellust üles ainult siis, kui olin haige.

Ma olen mõelnud, et võib-olla on mu ema autist või autismi spektriga, sest tal ei ole empaatiavõimet teiste inimeste suhtes - juba siis, kui olin laps. Samuti ei suuda ta kedagi kallistada ja inimestele otse silma vaadata. Kas need ei ole mitte autisti tunnused? Ma varem arvasin, et tal võib olla skisofreenia (mu onu arvas seda), aga võib-olla ta on hoopis autist? Äkki kellelgi on ka autistlik vanem ja oskab mind aidata - kuidas temaga käituma peaks? Mu emale on ka väga olulised tema rutiinid - kindlal kellaajal uste kontrollimine näiteks. Ükskord lukustas ta selle pärast isegi Inno keldrisse - kuna Inno juhtus just sel ajal keldris olema, kui oli tema ukse kinni-lahti oleku kontrollimise ja lukustamise aeg.

Ann ütles ...

Mu isa on pool mu elust olnud välismaal ja ikkagi ei ole me võõrdunud. Iga vaba hetke oleme olnud koos, nüüd on siis ka minu lastega.
Mehe suguvõsas ei käidud lasteaias, vaid oldi emaga kodus. Ja nüüd ei tuntagi enam ema. Tööl käimine ei võõruta inimesi, inimesed ise võõrduvad.
lapsed vajavad ka aega emast isast eemal olekuks. Nad peavad ka iseseisvuma.
Roosiga lähete kooli ka kaasa, et ei võõrduks emast/isast?

Inno ütles ...

Eks siin on erandeid, aga laiemas plaanis käib võõrandumine ikka nii, kui üksteist harva nähakse. Nii see paraku on, nii vanema-lapse kui mehe-naise suhtes.

Ann ütles ...

Suur osa ühiskonna täiskasvanud inimestest käib tööl ja ei võõrdu oma partnerist ega lastest. Tööl käimine on normaalne nähe täiskasvanutel ja pugeda peitu selle taha, et siis võõrdud naisest ja lastest, see on laus jama. Elus saab elada vaheldusrikast elu, ainus elu ei ole kodu. On ka sõbrad ja sugulased. Neid teil vist ei ole?

Irja ütles ...

Muidugi peavad lapsed iseseisvuma :). Kavatsen Roosi ju ka lasteaeda panna :). Küsimus on pigem selles, kui soojad on laste ja vanemate suhted. Minu isa käis ju ka tööl, aga meie suhted olid sellele vaatamata väga soojad ja lähedased. Ja ma ei usu, et ka emast tema töölkäimise tõttu võõrdusin. Eks põhjus oli ikka tema emotsionaalses külmuses, mis ei pruugi olla tema süü - autism on geneetiline häire nagu angelmani sündroomgi.

Anonüümne ütles ...

Lapse arengule on esimesed kolm eluaastat kõige tähtsamad. Ja Juulikese suhtes olete te käitunud lausa kuritegelikult ja võtnud talt ära võimaluse areneda. Jätkuvalt ei saa aru, miks Võru lastekaitse ei sekku, kui te keelate puudega lapsele teraapiaid, ise rahumeeli vastu võttes toetusrahasid. Milleks heietada kogu aeg jutukesi sellest, et Roosi tahate lasteaeda panna. Juulile tuleb otsida lasteaia koht ja võimalus, et ta kuidagi hakkama saaks.