Suurim möödalaskmine on kahtlema see, et Tallinna linnapea jäeti mängust kõrvale. Mis andis talle võimaluse veeta mõnus õhtu Hundisilmal või ma ei tea kus (teda polnud eriti kuskil näha) ja takkajärgi parastada, et näe, mis ma ütlesin.
Samas jättis Savisaar muidugi ise kasutamata võimaluse, mille saatus talle kätte mängis. Tulla lahingust välja võitjana. Täna tuli lahingust võitjana välja Andrus Ansip. Ja au talle selle eest.
Savisaar mängis ennast kotti, nii nagu ka seoses euroreferendumiga. Ja liigub teel marginaliseerumise suunas. Sest kellele tal on toetuda. Nendele märatsejatele (vandaale ei tohiks kiruda, sest nad on suure osa ELi kodanike esivanemad), kes peagi vangi pannakse?!
Ja soovitus Toomas Hendrik Ilvese meeskonnale: palun mitte enam selliseid koduvideo stiilis etteasteid teha. Mis jätavad mulje pigem mingi suva terroristi kui presidendi pöördumisest. Silmad, kus olid silmad!!! Mul oli presidendi pärast tõsiselt piinlik. Ja loomulikult selle, mis ta nüüd oligi, haldussuutmatuse pärast.
Ja mis oli muidugi eriline pirn ETV uudistesaates, pikk intervjuu Andrus Saarega. Kus intervjueerija (kel silmad millegipärast kelmikalt läikisid) unustas mehe oma häält nautima. Ja härra Saar, kus te varem olite oma tarkusega, miks ei rääkinud varem sellest hirmsuurest lõhest, mis kohe-kohe kodusõjaks paisub. Mulle sellised targutamised kohe ei meeldi. Sest see on takkajärgi tarkus. Ja mõni tarkus. Venelased on arg ja rumal rahvas (heas mõttes). Nii nagu ka eestlased (kah heas mõttes). Mistõttu nad ei pea pikka viha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar