Tänavakohvikute aeg

Mõnus. Tartus on juba avatud tänavakohvikud. Eile oli sedavõrd ilus ilm, et kohvikud olid rahvast täis. Ses osas tuleb kiita Suudlevaid Tudengeid ja Truffet, mis olid kohe mitmed lauad välja tõstnud. Täna, tõsi, olid väljas lauad kokku tõstetud.

Seevastu Place, endine Zum-Zum, veel varasem Säde sai alles eile õhtuks lauad välja, ja tänagi olid lauad väljas, aga täiesti tühjad. Rein Kilgi kohtadega kipub olema sedasi, et rahvas neid ei armasta (peale Püssirohukeldri muidugi). Sest töötajad vahelduvad kiiresti ja on väsitav, kui ettekandjad ütlevad vastuseks mõnd toitu puudutavale küsimusele: „Oodake, ma eile alles tulin, ma lähen küsin köögist järgi.“

Ja teine, mis mulle Rein Kilgi kohtade juures ei meeldi (siis Tartus Ülikooli kohvik, Place ja Püssirohukelder), et seal on põhirõhk jookidel. Nimelt siis alkohoolsetel jookidel. Kilk on suur kultuuri toetaja, võiks raha teenida kultuursemal moel kui inimesi täis jootes. Ok, võib öelda, et pole tema süü, et rahvas juua tahab. Aga saab ka nii, et propageerida alkoholivabu jooke, nagu värskelt pressitud mahlad, jäätise- ja mahlakokteilid, kohvijoogid. Ses osas on väga tublid Wilde ja Truffe.

Ja täielik ämber on Tartus muidugi Werner. See on hea näide, kuidas üks vana hea asi täiesti ära rikuti. Teha vanasse mõnusasse kohvikusse mingi luundž, kus mängib sama muusika, mis Tallinnas Pegasuse baaris või siis Stereos. Ehk siis selline, mille taustal on võimatu rahulikult istuda või midagi kirjutada. Vanemad daamid ongi Wernerist Wildesse üle kolinud.

Inno eile Tartus lokaali Suudlevad Tudengid välikohvikus.