Hiljutine Vene-ELi kohtumine Samaaras näitas ilmekalt Putini suhtumist (et ta on hinges koos Notsnoi Posori seltskonnaga) ja seda, paradoksaalsel kombel, et Venemaal istuks Notsnoi Posori taoline seltskond vangis. Seda eelkõige lähtuvalt asjaolust, et Samaarasse ei lubanud Vene võimud opositsiooni üks juhti Garri Gasparovit. Teda ei lastud lihtsalt Samaarasse. Kus mees tahtis meelt avaldada. Ja Putin põhjendas seda umbes selliselt, et pole vaja selliseid tüüpe korda ja rahu rikkuma. (Seda enam on kummaline, et kõikvõimas Vene riik, mis suudab opositsiooniliidreid efektiivselt isoleerida, ei suutnud mõnede pättide rünnaku eest kaitsta väikest Eesti saatkonda Moskvas.)
Nojah. Putini stiilis lähenemine tähendanuks, et Eesti võimudel oleks olnud Vene võimude traditsioone arvestades täielik õigus sammas prügimäele vedada ja kõik protestijad kohe eos Tõnismäelt minema kupatada. Ning kõik vastuseisjad kohe vangi panna. Ja pärast kogu maailmale teatada, et kõik on kontrolli all, segaduse ja viha külvajad iseoleeritud ning kord ja rahu majas.
Suurim viga oli, Putini käekirja järgides see, et neil tegelastel üldse lasti seal raamatukogu juures lobiseda ja üksteist üles ässitada. Korda ja rahu rikkuda. Nagu nad karjusid Rossija, oleks pidanud tundma Rossija-stiilis kohtlemist. Koheselt pisargaas, kumminuiad ja muu vajalik. Kui vaja, siis tankid ja soomukid. Verine neljapäev või reede, vahet pole. Aga Eesti politsei lasi neil vabalt möllata ja pärast piinas ja peksis süütuid inimesi, kes olid sattunud linna uudistama või oma vara kaitsma.
Vene võimud on korduvalt näidanud, et Venemaal on au sees topeltstandardid. Mille all ägab ja kannatab eelkõige oma rahvas. Aga see rahvas on kahjuks rumal. Ja et sellele rumalale rahvale puru silma ajada, siis aetakse kogu süü teiste, antud juhul eestlaste kaela (aga on ka poolakad, ukrainlased). Ja ässitatakse ühed süütud inimesed teiste süütute kallale. Et saaks jagada ja valitseda. Nii nagu see oli 1930ndate lõpu Venemaal, kus valmistati ette Eestisse "kultuuri toojaid" ja Eestis "korra majja lööjaid". Kuna toonane Vene võim rääkis rahvale, et Eestis elavad verejanulised fašisitid-marodöörid, hirmsad perverdid ja kiskjad. Ja need kunagise Vene propagandamasina "saavutused" istuvad veel tänagi sügavalt lihtsa venelase teadvuses. Vene võim tuli Eestisse süütuid inimesi tapma. See on fakt. Siin pole tegemist mingi ajaloo ümberkirjutamisega, nagu Putin paneb süüks Eesti võimudele. Ja neile tapjatele püstitatud mälestusmärk pole mingi asi, mis peaks kusagil keskväljakul särama, olgu see siis Eestis, Venemaal, Saksamaal või USAs.
Ja tundub, et seda teadmist (et venelased olid tapjad) tuleb eelkõige tampida venelase enda teadvusse, seda läbi rahvusvaheliste institutsioonide, läbi konkreetsete kohtuasjade nagu juudid on seda edukalt teinud sakslaste, šveitslaste ja isegi eestlastega, kes tegid koostööd juute massiliselt hävitanud natsi-Saksamaa võimudega. Eestil on liitlased olemas, kes samamoodi kannatasid: poolakad, ukrainlased, lätlased, leedukad, Siberi rahvad. Loota, et venelased niisama oma vigu tunnistavad, tundub olevat lihtsameelne lohutus. Ja tundub, et mida aeg edasi, seda vähem tahetakse neid vigu tunnistada.
Ja aru ma ei saa, kus on need tuhanded noored venelased, kes õppisid kümmekond aastat tagasi Lääne ülikoolides ja said väga korraliku hariduse. Nad peaks austama demokraatlikke traditsioone ja kujundama oma kodumaa suhtumist. Miks neist miskit kuulda pole? Kas nad on raha teenimisega nõnda ametis, et ei näe, mis ümberringi toimub? Või on nad juba kõik Venemaalt putku pannud? Või siis allutatud taas süsteemile?
Või siiski, Moskva majanduskõrgkooli välispoliitikaprofessor Sergei Karaganov kirjutab ühes hiljutises International Herald Tribune'is (New York Timesi Euroopa-väljaanne), et Venemaa on läbi elamas arenguetappi rahvusriigiks saamisel ning saab praegu nautida seda rahvuslikku uhkust, religiooni ja individualismi, mis nõukogude ajal olid põlu all. Karaganov seostabki erimeelsusi Venemaa ja Euroopa Liidu vahel riikide erinevate arenguetappidega, kus Euroopas on riiginatsionalismist edasi liigutud uue, humaansema poliitilise kultuuri poole. Ja Karaganov tunnistab, et Venemaa tunnetab mõjuvõimu suurenemist ning käitub kohati ülbelt.
Lahenduseks pakub Karaganov partnerlust Venemaa ja ELi vahel (partnerlus energia, siis täpsemalt Vene gaasi ja nafta baasil). Sellest võitvat kõik. Sest muidu saavad üha suurema võimu USA ja Hiina ning üha marginaliseeruv EL marginaliseerub veelgi. Ja see pole ime, sest eurooplased mõistavad Venemaad kõige paremini. Ja vajavad Venemaa energiaressursse kõige rohkem.
Ok, Venemaa tahab nii, et unustatakse kaubatüli Poolaga, erimeelsused gaasi transpordi osas, ja olukord rahuneb seoses Eestiga ning algab SUUR PARTNERLUS GAASI JA NAFTA NIMEL. Mille üheks niiditõmbajaks on siis Gerhard Schröder, Saksamaa endine juht. Lõhnab kangesti uue MRP-stiilis leppe järele (nüüd siis majanduslikul pinnal, kuna Venemaa ambitsioon on saada majanduslikuks suurvõimuks), mis näib olevat ärilisel pinnal sõlmitud, aga ootab veel poliitikute heakskiitu. Ja tahaks loota, et seekord on Eesti poliitikutel õnn selle leppe sünni juures kaasa rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar