Postimees kanaemade eestkaagutaja

Nüüd on siis selge, miks Postimees eesotsas vastutava väljaandja Mart Kadastikuga (ma tahaks siin kasutada tegelikult Postimehe peatoimetaja nime, aga see, kes formaalselt täidab peatoimetaja kohust, on nii marginaalne kuju, et mul ei jää ta nimi lihtsalt meelde) alustas ristisõda minu vastu, kui julgesin möödunud aastal AUSALT prostitutsiooni teemal sõna võtta. Mind tehti sisuliselt maatasa (tõsi, mitte Postimehes endas, vaid sõsarväljaandes SLÕhtuleht), kuigi julgesin ainult oma arvamust avaldada. Aga tundub, et Eestis on arvamuse avaldamine küll seadusega lubatud (ma ei õhutanud seejuures ka rahvustevahelist vaenu, ei kutsunud üles kellegi vigastamisele või tapmisele, mis on seadusega keelatud, ent sellele vaatamata nii Postimehe kui teiste väljaannete kommentaariveebid kubisevad sellistest vaenulikest seisukohtadest, ja nende „arvajatega“ ei tee Postimees midagi, sest kommentaare loetakse ja see on Postimehe jaoks RAHA), aga tegelikkuses on ühiskond täis agente, väga mõjuvõimsaid agente Postimehe näol, kes siis otsustavad, milliseid arvamusi võib avaldada ja milliseid mitte. Ja ilmselt on vähesed, et mitte öelda mitte keegi, kes viitsiks, jaksaks või julgeks kaitsta Postimehe vastu oma seaduslikku õigust arvamust avaldada.

Mul on kõik selge pärast eilset Postimeest, mis tegi koguni juhtkirjas samamoodi maatasa ühe õppefilmi, mis siis rääkis samuti prostitutsioonist ja ilmselt jällegi ausalt. Sest tundub, et aus jutt prostitutsiooni kohta Postimehele ja selle juhile Mart Kadastikule kohe üldse ei meeldi. Talle meeldib, et kogu ühiskonnas kestaks edasi ninnu-nännu lasteaed, kus lisaks jõuluvanale ja päkapikkudele eksisteerib üks ilus, soe ja pehme maailm ja teine pime, külm ja karm. Kus kõik on must ja valge. Üks on hea ja teine halb. Ja kus siis elu mõte on end ja teisi hoida musta maailma eest, sest mustast maailmast on ainult üks tee edasi: põrgusse.

Sõbrad Kadastik ja sotsiaalminister Maret Maripuu, kes te silmakirjalikult püüate maailma päästa: prostitutsioon on eksisteerinud samakaua kui tsivilisatsioon. Tuhandeid aastaid. Ja enne, kui te tsivilisatsiooni hukka ei mõista ja ei hävita, pole mõtet ka prostitutsiooni hukka mõista. Sest kannatajateks on needsamad noored, kel on õigus teada, mis toimub prostitutsiooni vallas tegelikult. Mitte ideoloogilisest filtrist läbi käinud jura, kus siis tuuakse näiteid mingite ekstreemsuste kohta. Samahästi võiks ka laenuandmise ära keelata, kuna osa laenuvõtjaid on sooritanud enesetapu. Ja keelata loteriid, kaardimängud ja spordivõistlused, sest see võib teatud inimestel tekitada hasarti. Ja keelata autod, sest osa juhte ei suuda end kontrollida. Ja keelata noad, sest osade nugadega on toime pandud hirmsaid asju. Seda jada võiks lõpmatuseni jätkata.

Ma väidan, et prostitutsioon tuleks legaliseerida, seda esialgu lausa riiklikult toetada, et aidata ja kaitsta nii prostituute kui ka kliente. Et prostituudid saaks end tunda normaalsete kodanikena, et neil oleks võimalus makse maksta ja saada sotsiaalseid garantiisid. Ning et klientidel oleks võimalik saada teenust, mida oodatakse. Näiteks neil klientidel, kes on puudega, ja kel muul moel puudub üldse võimalus seksuaalelu elada. Või on Kadastikul ja Maripuul mõni muu kaval plaan, kuidas pakkuda seksuaalelu mehele, kel on jalad amputeeritud? Leida kõigile puudega inimestele seksuaalpartner või elukaaslane? Vastatakse ilmselt, et lahendus on tsölibaat. Ok, ma ei kahtle, et Kadastik ja Maripuu on lisaks Marianne Mikkole ja Siiri Oviirile valinud tsölibaadi, vähemasti nende arvamuste põhjal jääb selline mulje. Aga kõik inimesed pole nii andekad enesepiinajad, masohhistid. Pealegi on enesepiinamine haiglane nähtus ja sellised inimesed peaks kõigepealt enne ravile minema, kui avalikkuses sõna võtavad.

Aga Kadastik soovitas hoopis ravile saata minu, sõimates mind kanaema kombel seksihulluks. Vaat kuhu maailm on jõudnud. Seks, mis on kogu elu alus, on tunnistatud hulluseks koos kõigi seksi juurde kuuluvaga. Ning tsölibaat, mis ei vii kuhugi, või kui, siis vaimu kängumiseni (püüdke tõestada vastupidist!), on justkui normaalne ja kõigi poolt kiidetud nähtus. Aga miks peaks ühiskond muutuma kloostriks? Olema keskaja stiilis vaimupimedusega kaetud. Ja kas mungana elamine toob oodatud õnne? Võib-olla tõesti, aga ma pole lugenud munkade lugusid õnnest pakatavast mungaelust. Vähemasti ei tee nad seda avalikult. Pigem on juba ammust ajast (Boccaccio, 14. sajand) kirjeldatud, kuidas kirikumehed oma kasinuse katteloori varjus elavad samasugust lõbusat seksuaalelu nagu kõik teised. Lihtsalt nad on silmakirjalikumad kui teised.

Millest võib arvata, et ka Kadastik, Maripuu, Mikko ja Oviir lihtsalt valetavad. Elavad ise mõnusat hedonistlikku porduelu ja avalikkusele teevad näo, et on kasinus ise. Sest nii on tehtud aastasadu, siis aetud silmakirjalikku juttu. Mis tuleb inimesele loomuomasest argusest ja suutmatusest välja öelda asju nagu nad on. Mis tuleneb omakorda sellest nn lastetoast, kus laps, kes ütleb paksu tädi kohta, et ta on paks tädi, saab tutistada. Kus mitte ühtegi asja ei kirjeldata sellisena nagu nad on. Kus neelatakse antidepressante, unistatakse oma abikaasa surmast, vihatakse kõike ümbritsevat ja lõpetatakse elu hingelt üksikuna. Lootuses, et saaks Metsakalmistule maetud. Ja pärast taevasse, mille kohta keegi täpselt midagi ei tea, aga mis pidavat olema üks lahe koht. Aga tegelikult juhtub nii, et Metsakalmistul söövad ussid selle tegelase ära ja linnud söövad need ussid ning lendavad lõunamaale. Ja usside seedimisjäänustest saab rammus muld, mis on hea toit puudele ja põõsastele. Ja ongi kogu lugu. Selline mõnus roheline värk.

Mis ei takista loomulikult uskumast, et saab edasi elada taevas, no vähemasti hing jõuab sinna, taevasse. Sest nii on juba lapsest peale õpetatud. Ju siis nii on.