Alkoholil ja alkoholil on vahe

Küllap on kõik nõus sellega, et nn kanged õlled (Saaremaa X, Double Bock, Sarvik) ja viin (näiteks tavaline lauaviin) on sootuks erinevad joogid, seda oma tarbimise eesmärgi poolest, kui näiteks tavaline lahja õlu ja vein. Esimesi ostetake peamiselt selleks, et end täis juua, teisi nautimiseks, näiteks selleks, et veeta romantiline õhtupoolik kallimaga söögilaua taga või siis juua üks kosutav õlu pärast saunast tulekut. Väga raske on end tavalise veini või õllega pildituks juua. Ja väga kulukas.

Seadusemuudatused, mille poolt ägedalt võitlevad Harju maavanem Värner Lootsmann ja teised Edgar Savisaare jüngrid Keskerakonnas, löövad kõiki alkohoolseid jooke, nii purju joojaid kui nautlejaid ühe mütsiga. Aga miks peavad heausksed veininautlejad ja saunaõllesõbrad kannatama samamoodi kui kuskil poe taga end pildituks kaanivad parmud? Või õigemini, miks peavad heausksed veini- ja õllejoojad kannatama parmude vägitükkide pärast, mistõttu tahetakse piirata igasuguse alkoholi müüki administratiivsete vahenditega.

Ja teisalt, kas mitte pole just parmud need, kes saavad oma joogi nii või teisiti kuskilt kätte. Seda näitas metanoolimürgitusjuhtimite kasv pärast üht alkoholiaktsiisi järjekordset tõstmist. Nagu asjade käik on näidanud, pole parme ega muidu alkoholi kuritarvitajaid peletanud ei hüppeline alkoholiaktsiisi tõus ega miski muu. Ja ilmselt ei peataks neid ka see, kui alkoholi müük üldse ära keelata (see on justkui ülim abinõu). Olemas on ju Aknool ja muud säärased kanged joogid, mis poes päris odavalt ja vabalt saadaval. Parmu jaoks on alkohol rohi, ta saab selle kätte kasvõi elu hinnaga. Kui saavutada ülim eesmärk ja alkoholi müük üldse keelata, siis lihtsalt peavad heausksed tarbijad leidma mõne teise koha mõnes teises riigis, kus mõnusalt veini nautida või pärast sauna õlut juua.

Ma olen selle vastu, et alkoholi sisaldavad joogid tervenisti mingiks saatanlikuks aineks kuulutada. Vana-Kreeka ja Rooma filosoofid jõid ja nautisid veini ja nende loomingut imetletakse tänapäevani, paljuski nende näpunäidete järgi on üles ehitatud kaasaegne humaanne ühiskonnakorraldus. Veidi veini pakutakse jumala vere pähe isegi kirikus, mis on muidu hästi vaoshoitud ja konservatiivne organisatsioon. Veini juuakse tänapäeval ohtralt Lõuna-Euroopas, samas ei näe tänaval purupurjus inimesi kakerdamas.

Kesk-Euroopas on pikaajalised õllejoomise traditsioonid. Tšehhis kehtib isegi reegel, et valitsus, mis julgeb õlle hinda tõsta, see kukub. Tšehhis on õlu poole odavam kui Eestis, samas ei kohta seal ringi kakerdavaid purupurjus tegelasi peaaegu üldse.

Eestis ja Soomes, kus aastasadu tagasi mekiti enamasti mõdu, hakati kõvasti viina jooma 17-19. sajandil, mil mõisnikud hakkasid massiliselt viina villima ja müüsid seda oma talupoegadest orjadele. Ühed rikastusid, teised muutusid sõltlasteks. Sama fenomen on täheldatav Austraalia ja Ameerika põlisrahvaste hulgas, kes pärast seda, kui neilt vägivaldselt maa võeti, suurem osa rahvast tapeti ja ülejäänud orjastati, uputasid oma mure alkoholi. Orjarahvas uputab oma mured alkoholi, ja see harjumus, nii Eestis kui Soomes, on säilinud tänaseni.

Ma ei usu, et administratiivsete meetoditega on võimalik ajalugu ümber kirjutada. Seda on näidanud Soome karm alkoholivastane poliitika, mis pole aastakümnete jooksul andnud mingeid nähtavaid tulemusi. Ok, statistiliselt on alkoholi müük Soomes langenud, seda rohkem kaanivad nad mujal. Viimane trend on Soomes alkoholiaktsiisi langetamise suunas, et riiklik viinamonopol päris kuivale ei jääks. Hea oleks juba see, et noorem põlvkond nii Soomes kui Eestis ei naalduks esiisade kombel viinaklaasi külge, kui tal on tuleviku suhtes positiivsed ootused.

Mina teen ettepaneku piirata mõneks ajaks kangete õllede ja viina müüki, eriti õhtustel aegadel, et kaotada parmude töllerdamine poodide juures. Ma saan aru, et see viimane on just seadusemuudatuse eesmärk. Parmudele võiks kuskil lausa tasuta viina jagada, see poleks eriti kallis, ja aitaks elus pettunud, ühiskonna silmakirjalikkuse ja valelikkusega raskesti kohanevatel inimestel oma mured matta. Siis ei pea heausksed tarbijad kannatama nende pärast, kes oma õigust juua ühel või teisel moel kuritarvitavad.