Üks "raamatuke".
Tyermani "God' s War" (Belknap, Harvard, 2006) viskab õhku päris huvitava teooria: nimelt eestlasi üldse ei ristitudki, õigemini ei tahetudki ristida. Neid ei lasknud ristida Mõõgavendade ordu, mis hiljem ühines Teutooni orduga, ja lõpus tegutses Liivi ordu nime all. Ehk siis 100-150 asjameest-rüütlit, kes Eesti aladel võimutsesid. Nimelt kirjutab Tyerman, viidates ajaloolistele allikatele, et usumeeste varjus Eestisse tulnud ristirüütlid ei tahtnud sugugi, et kohalikke ristitaks, sest siis oleks kohalikud saanud samaväärseks okupantidega. Ja okupantidel oleks tulnud oma missioon lõppenuks lugeda ja maalt lahkuda. Mõõgavennad tahtsid teha eestlastest ja liivlastest orje, mitte usuvendi. Mõõgavendade tegevus muutus Liivimaal (praegused Eesti ja Läti alad) sõna otseses mõttes gangsterluseks. Eriti hull mees oli ordumeister Wenno, kelle lõpuks hukkas viimases hädas tema oma kaasvõitleja. Mõõgavennad kukkusid tapma isegi oma usuvendi, nii piiskopi mehi, tsisterlasi, kui dominikaanlasi, mistõttu sattusid Mõõgavennad marodööritsemiste tõttu konflikti isegi Rooma paavstiga, kes nad vande alla pani. Sellele vaatamata õnnestus Mõõgavendadel esialgu taanlaste ja rootslaste, hiljem ka leedulaste ja poolakate abil oma võim Eestis kindlustada. Taanlastel ja rootslastel oli Eesti aladel Mõõgavendadega ühine huvi: röövida ja orjastada.
Taustaks niipalju, et Mõõgavendade käes olid Eestis kõik olulisemad tugipunktid: Viljandi (keskus Eestis), Tallinn, Rakvere, Narva, Otepää, hiljem ka Paide, Kuressaare ja Haapsalu. Lisaks olid nende käes Riia, Cesis (suur keskus), Valmiera ja veel mitmeid tugipunkteLätis. Ühesõnaga, jackpot, täislaks.
Ja lõpuks said Mõõgavendade järeltulijatest nn mõisnikud, kel õnnestus pärast Liivi ordu likvideerimist 16. sajandil veel ligi 300 aastat orjapidamist nautida. No ma ei tea, kas mõni omavalitsus veel arvab, et nende au ja uhkus on mõis, see on siis marodööritsejate järeltulija, orjapidaja residents.
Ajaloolises perspektiivis olid praegusele Eesti- ja Lätimaale, aga ka Preisimaale korraldatud ristisõjad kõige karmimad, maa pealt pühiti terved rahvad nagu preislased (Balti rahvas, kelle vastu alustas võitlust Teutooni ordu) ja liivlased (keda ründas esimesena Mõõgavendade ordu). Kusjuures tapeti, rööviti ja orjastati ilma mingi põhjuseta, sest Preisi ja Balti alad polnud mingi tõotatud maa nagu Jeruusalemm, kus asus Piibli järgi Kristuse haud. Tõsi, mingil ajal kuulutasid usumehed Preisi ja Balti alad Jeesuse ema, neitsi Maarja maaks ja Preisi- ning Baltimaadele korraldatud sõjad olid pühendatud siis vähemalt formaalselt Jeesuse emale.
Preisimaa saksastati täielikult ära, alates II ilmasõja lõpust on see jagatud osalt Venemaa (Kaliningradi oblast), osalt Poola ja osalt Leedu vahel. Liivlaste ja osalt ka eestlaste lõunapoolsed alad on praegu Läti territooriumil. Leedulased ja poolakad pääsesid kergemalt, kuna neil õnnestus endil ristiusk vastu võtta, vähemalt paavstiga nii kokku leppida, et ristisõdijad neid enam ei kottinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar