Folk- üks järjekordne joomapidu

Eilne õhtu hotelli EVE sviidis.

Öeldagu mida tahes, aga Viljandi Folk on üks suur joomapidu. Põhjus juua. Pärast jaanipäeva ja õllesummerit. Sest tundub, et kui ameeriklased tavatsevad otsida põhjuseid, see on siis tähtpäevi, et süümepiinadeta šopata, siis eestlased otsivad tähtpäevi, et süümepiinadeta juua.

Vähemasti pole ma ammu näinud nõnda palju purjus inimesi kui nüüd Folgil. Paistis, et kontserdid ja muu selline kultuuri-jutt on lihtsalt selline ilus helesinine taust ohjeldamatule joomisele. Ja igale poole, kuhu vaatasin, paistis vastu mõni õlle- või siidripurk. Folk võiks statistikat teha ka selle kohta, kui palju alkoholi kolme-nelja päeva jooksul ära tarbitakse. Ja mis seal salata, terve Viljandi linn oli eile õhtul täis lällavaid purupurjus inimesi. Nii et mul tekkis endal tahtmine end täis juua. Kõigepealt jõin ära ühe pudeli veini Kirsimäel üht hispaanlaste bändi kuulates. Ja teise pärast hotellis. Ning võtsin minibaarist veel ühe pisikese Bacardi rummi nö öömütsiks peale. Irja ütles, et ma polnud päris täis, aga keel oli pehme. Niisiis. Ma pole juba ei tea kui kaua aega nii purjus olnud. Aga ma tundsin, et ei saa muudmoodi. Tundsin, et pean ülejäänud rahvaga nö ühele lainele saama, või vähemalt midagi sinnapoole. Et muidu ei pea vastu.

Ei, ma ei süüdista kedagi. Ise olen süüdi. Ma ju ise tahtsin Folgile tulla ja teadsin, mida see üritus endast kujutab. Ise panime koos Irjaga hotellikohad juba pool aastat tagasi kinni ja maksime mitu nädalat varem toa eest ära. Et Folki täiega nautida. Aga pärast Irjaga kohtumist, mil mul kadus ära see seletamatu pinge, mis mind varem sundis end aeg-ajalt täis jooma, on mul raskusi purjus inimestega koos aja veetmisel. See on siis nii, et olen ise kaine ja vaatan, kuidas teised ümberringi joovad. Sest kaine peaga on purjus inimesi väga kurb vaadata. Siis hakkab kõigist neist inimestest väga-väga kahju. Sest tegelikult ei tähenda joomine muud kui alkoholi uputatud kurbust. Stressi, pinget. Millest vabanemiseks siis juuakse. Igal pool. Ma mõtlen igal pool maailmas. Välja arvatud islamimaades, kus joomist piiratakse karmide administratiivsete vahenditega, aga seal on käigus alkoholi aseained- näiteks vesipiibud, millesse siis pannakse vähem või rohkem kangeid segusid, alates tubakast kuni oopiumini välja.

Igal juhul otsustasime Irjaga, et edaspidi väldime neid üritusi, kus ohjeldamatult juuakse. Ja teeme kibekähku valmis oma kohviku, kus saame pakkuda joomisele alternatiivi. Kus siis saaks mõnusalt aega veeta need inimesed, kes ei pea end ilmtingimata täis jooma. Kes tahavad näiteks raamatut lugeda ja sinna kõrvale kohvi või mahla rüübata, saiakest näksida, salatit või võileiba süüa. Selliseid inimesi ilmselt leidub peale meie veel. Ja isegi kui ei leidu, siis hoiame seda kohvikut ikka lahti. Kasvõi meie endi pärast. Lapsed saavad ka käia, neil pole sellist pinget, mis sunniks end täis jooma. Vot nii.