Postimehe ja SLÕhtulehe käitumine möödunud aastal, kus väljaanded alustasid minu vastu ristisõda meenutavat lausrünnakut, on ajakirjanduse enda alustalasid õõnestav mitmel moel.
Esiteks ründas Postimees vastutava väljaandja Mart Kadastiku isikus Postimehe enda autorit, see on siis mind, kes heauskselt kirjutas oma arvamuse sellesse väljaandesse. Nagu Irja juba kirjutas, meenutas see Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaa vastavat käitumist, kus ta sõimas kahte homomeest ühes telesaates haige tiivaga lindudeks pärast seda, kui need homomehed olid andnud heauskselt Kroonikale intervjuu. Ent Postimehe tegevus on veel jõhkram: ajakirjandus peaks ühiskonnas olema see, mille abil teostub vaba arvamuse avaldamine, ta on tribüün, kus eri arvamused jõuavad laiema avalikkuseni. Praktika, kus üks väljaanne paneb arvajal pärast arvamuse avaldamist lihtsalt suu kinni, või mis veel hullem, väidab, et see arvamus on "Eesti ühiskonnas taunitav ja ületab hea maitse piiri", on demokraatlikus ühiskonnas üllatav. Ja ohtlik. Kus ajakirjandus hakkab ise vaba sõna ja arvamuste levikut piirama, lähtudes mingitest iseenda seatud kriteeriumitest. Ehk siis ajakirjandus hakkab saagima oksa, millel ise istub. Ja seda teeb end Eesti juhtivaks tituleeriv väljaanne. Siit edasi pole pikk tee KalevMeedia-laadsete juhtumiteni, kus toimetustes on kehtestatud nimekirjad isikutest, kellest ei tohi kriitiliselt kirjutada. Ehk siis ajakirjandus ise algatab vaikiva ajastu, mida ajakirandus on varem teravalt kritiseerinud ja mida heidetakse ette Putini režiimile Venemaal.
Teiseks oli üllatav Eesti juhtivate ajakirjandusväljaannete jõuline reageerimine minu pisikesele kommentaarile. Mis oli lihtsalt minu tagasihoidliku eraisiku reaktsioon prouade Marianne Mikko ja Siiri Oviiri seiskohavõttudele ajakirjanduses, mis tundusid mulle ausalt öeldes jaburad ja asjatundmatud. Ja on huvitav, et ajakirjanduse raskekahurvägi ei hakanud kinni nendest arvamustest, lähtuvalt avalikkuse kõrgendatud huvist isikute vastu, kes toimetavad rahva raha eest. Kes peavad ameti poolest demokraatlikus ühiskonnas rahvale aru andma. Aru andma oma suure prostitutsiooni-vaenulikkuse kohta ajal, kui arvamusküsitluste kohaselt oli avalik arvamus prostitutsiooni osas Eestis pigem ükskõikne või toetav. Ajakirjanikke oleks pidanud tegema valvsaks, millest tuleneb Mikko ja Oviiri selline äkiline viha nii prostitutsiooni kui meessoo vastu üldse. Ent mingit küsitlemist ei järgnenud, selle asemel hakati turja minule, algajale kirjanikule, kes julges piiksatada tähtsatele euroametnikele vastu. Minu vastu alustati piltlikult öeldes tuumarünnakut, minu täiesti tagasihoidliku isiku vastu. Tulistasid Eesti ajakirjanduse raskekahurid. Mulle sõna andmata. Mul ei olnud arvamuse avaldamise ajal ühtki tähtsat ega vastutusrikast ametit. Ent mind pommitati nõnda massiivselt, nagu oleks ma mõni minister või president. Keda ajakirjanikud armastavad maha võtta. Mul polnud isegi kohta, kust tagasi astuda. Olin vaid mina ja minu arvamus. Ja Irja, kes mind rasketel hetkedel vapralt toetas.
Kui ajakirjandus käitub oma riigi kodanike suhtes nõnda, et neil on mõistlikum emigreeruda, siis on midagi väga viltu. Kus ajakirjandus represseerib kodanikke mingite ajakirjanduse enda kehtestatud moraali- ja eetikareeglite kohaselt. Kus ajakirjandus võtab omale rolli, mis oli keskajal Rooma paavstil. Millist abi on sellise riigi kodanikel loota ajakirjanduselt valitsusametnike omavoli vastu? Ilmselt mitte mingit.
Kolmas ohu märk on kindlasti see, kui ajakirjandus, mis mõjutab avalikku arvamust, hakkab kasutama relvana kirjaniku vastu selle kirjaniku oma loomingut. Mida Postimees ja SLÕhtuleht on agaralt minu vastu teinud ja jätkuvalt teevad. Siit edasi on väike samm poliitiliste represseerimisteni arvamuste avaldamise eest. Ma usun, et Mart Kadastik, endine tippkommunist ja nomenklatuuri-mees hõõruks rõõmust käsi, sest totalitaarses repressiiv-ühiskonnas tunneks ta end kindlalt nagu kala vees. Ja seal saab ta tähtsalt edasi kirjutada oma lapselikke mittemidagiütlevaid kommentaare. Ma saan aru, et praegune vaba arvamuste ajastu talle ei meeldi, sest tuleb välja tema võimetus ja sobimatus juhtivale kohale ajakirjandusväljaandes.
Ma väga loodan, et minu kohtuteest ajakirjandusväljaannete vastu kujuneb korralik õppetund kõigile ajakirjanikele ja väljaandjatele, sest põhiseaduseni Kadastiku-suguste selja tagant suskijate käed ei küüni. Ma usun, et minu algatus kutsub oma põhiseaduslikke õigusi kaitsma kõiki neid inimesi, kelle usaldust on ajakirjandus kuritarvitanud. Ma ei pea siin silmas poliitikuid ega tähtsaid avaliku elu tegelasi, näiteks tippärimehi. Ma pean silmas lihtsaid inimesi, kelle elusaatusi ajakirjandusväljaanded päev-päevalt avalikkuse ette tirivad, inimestele korvamatut kahju valmistavad ning vastutuseta pääsevad, sest lihtsatel inimestel pole oskusi, teadmisi või ressursse, et ülekohtule vastu astuda. Neid inimesi on väga-väga palju.
Ja ma väidan, et Eesti ajakirjandus on sügavas kriisis. Üheks põhjuseks on kindlasti väljaannetes juhtivatel kohtadel töötavad "lapstoimetajad", kel pole vastavat erialast haridust, kes on korra lugenud ajakirjanduseetika koodeksit ja arvavad, et teavad ajakirjandusest kõike, ent kellel pole tegelikult ajakirjanduse toimemehhanismidest ega vastutusest õrna aimugi, kes ei oska toimetustes töötavaid ajakirjanikke harida ega suunata, ja kelle peamiseks eesmärgiks on "täita leheküljed".
Teine põhjus on sõltumatu ajakirjanduskriitika puudumine ning avaliku sõna nõukogu tegevuse tasalülitamine. See võimaldas hakata väljaandeil endil enda üle kohut mõistma, kui asju nende õigete nimedega nimetada. Ja sellest "kohtumõistmisest" on saanud üks paras tsirkus, mida ka omal nahal kogesin, kui minu avaldust ei suudetud enam kui kuu ja jooksul menetleda. See on naeruväärne ja lubamatu olukorras, kus halvustav või faktivigadest kubisev artikkel sööb iga päevaga ohvri head nime ja väärikust. Kaebusi peaks menetletama samal päeval, kui nad laekuvad. Praegune praktika Pressinõukogus on ohvrite solgutamine. Mis lööb bumerangina väljaandeid endid, sest üha enam ajakirjanduse ohvreid eelistab asja kohtusse anda. Ja eriti just lihtsad inimesed, sest erinevalt poliitikutest või tippärimeestest pole neil kohtuasjas midagi kaotada. Neil pole nn luukeresid kapis.
Kolmas põhjus ajakirjanduse kriisis on väljaandjate mugandumine. Olukorras, kus Eestis meediaturul konkurents praktiliselt puudub ja kõik väljaanded on enam-vähem ühe käpa all, pole kellelgi huvi midagi parandada või arendada. Sestap pole Eesti lehtedel korrespondente välismaal, piirdutakse juhuslike kirjasaatjatega, kes siis sirvivad kohalikke lehti ja kirjutavad midagi nende põhjal kokku. Puuduvad tugevad reporterid ja ajakirjanikud välismaal, mistõttu Eestisse jõuab puudulik info või ei jõua seda üldse. Näiteks puudub Eestis adekvaatne info selle kohta, mida toimetavad näiteks Brüsselis sinna saadetud sajad euroametnikud. Puudub info otsustusprotsessi kohta. Pikas perspektiivis on selline ükskõiksus riigi, rahva ja demokraatia suhtes kuritegelik.
Mis kokkuvõttes viib selleni, et ajakirjandus pole nn neljas võim, vaid "sülekoer". Puudel. Mis kulmineerub enne vabariigi aastapäeva, kus kõik peatoimetajad, lootuses vastuvõtule pääseda, kirjutavad üksteise võidu mesilugusid presidendist või tema prouast. Piinlik on. Ja valus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar