Ajalehed Postimees ja SLÕhtuleht, mis peavad ennast igati korralikeks ja usaldusväärseteks, loetavateks, samuti tarkadeks väljaanneteks (kes end ise kiita ei oskaks?!), on asunud agaralt varastama minu loomingut.
Nimelt avaldas juba SLÕhtuleht möödunud aastal ilma minu loata väljavõtteid minu päevikust internetis ehk blogist ehk minu veel avaldamata raamatust (blogist kui raamatust kirjutas hiljuti Postimehes Urve Eslas). Ma ei pahandanud, kuna lootsin, et see jääb viimaseks üleastumiseks seadusest, mis Euroopa ja Lääne traditsioonis kaitseb autorit ja tema loomingut. Ok, ma saan ka aru, et Eestis elavad inimesed tulevad riigist, kus omand, kaasa arvatud intellektuaalne omand, kaasa arvatud autori looming oli kaitseta ning rahva hulgas kehtis mõtteviis, et mis ripakil, see ära. On ju teada, kuidas NLiit rõõmuga kopeeris kõike, mis Lääneriikides silma või kõrva jäi, sealjuures loomulikult ilma luba küsimata. See mõtteviis on ühiskonnas juurdunud tänaseni, kui arvestada, kui laialt on levinud autorite loomingu ilma loata kasutamine, või siis vargused üleüldse.
Aga nüüd, vastustes minu kohtukaebusele kasutasid nii SLÕhtuleht kui Postimees taas minu avaldamata raamatut, Postimees suisa väljavõtteid, piraatkoopiaid minu veel avaldamata raamatust. Ilma loata, loomulikult. See on umbes sama, kui Postimees leiab kellegi kirjaniku töölaualt mõned leheküljed tema veel avaldamata raamatust ja laseb need käiku ilma autorilt luba küsimata. Euroopa kultuuriruumis, kuhu Eesti kahtlemata kuulub, nimetatakse sellist tegevust varguseks. Intellektuaalse omandi varguseks. Postimees, selle peatoimetaja Merit Kopliga eesotsas käitub nagu kõige ehtsam pätt.
Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, ja see oleks ilmselt ka pretsedenditu, et keegi esitab autori vastu kohtusse tõenditena terveid lõike ja lehekülgi selle autori raamatust. Tõsi, minu endine abikaasa Ingrid Tähismaa üritas minu vastu elatise vaidluses kohtusse tõendina esitada väljavõtteid minu raamatust, mille peatükid ilmusid möödunud aastal muu hulgas ajakirjas Just (minu ja Irja loal). Maakohus võttis need tõendid (mis olid ka ainsad tõendid Ingrid Tähismaal ja tema advokaadil Üllar Talvistel, nii nagu nüüd Postimehe ja SLÕhtulehe puhul) arvesse, aga ringkonnakohus neid enam arvesse ei võtnud ja tühistas maakohtu otsuse. Seega on mul enda kohtuskäigust olemas kohtu otsus, mis ei arvestanud minu vastu tõendina lõike minu veel avaldamata raamatust, minu ilukirjanduslikust loomingust.
Postimees ja SLÕhtuleht üritavad minu loomingut ära kasutades tõestada, et ma olen seksihull. Siis see, kelleks nad mind tituleerisid. Tore on, siis võiks ka Nabokovi tema "Lolita" põhjal seksmaniakiks ja pedofiiliks tituleerida ja Jelineki tema "Klaveriõpetaja" põhjal pervoks sõimata, need on minu blogis kirjutatust palju räigemad asjad. Millegipärst sai Jelinek Nobeli preemia, siis preemia anti seksihullule või?
Tõsi, mõnes teises kultuuriruumis, näiteks Iraanis, on kuulutatud mõni kirjanik, näiteks Salman Rushdie tema loomingu põhjal tagaotsitavaks. Ta on mingite usumeeste poolt koguni surma mõistetud. Jaa-jaa. Ma usun, et isikud, kes Postimehe ja SLÕhtulehe kohtukirjadele on alla kirjutanud, ehk siis Postimehe peatoimetaja Merit Kopli ning SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg ning juhatuse esimees Kristjan Maurer näeksid ka minu keha meelsamini kuskil võllas kõlkumas. Pattude pärast. Sest nagu kirjutab Merit Kopli minu Postimehes 13.02.2006.a. avaldatud artikli „Ma pigem suren, kui kannatan igavesti häda“ kohta: „Nimetatud artiklis esitatav intiimne avameelsus on Eesti ühiskonnas taunitav ning ületab n.ö. hea maitse piiri“.
Jaa-jaa. Ma aint ei saa aru, kas meil on aasta 2007 või 1217?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar