Pulleritsu ajakirjandusporno: haavale soola

Artikkel Arteris.

Viimasest Postimehe „Arterist“ „närbuvaid staare“ puudutavat artiklit lugedes tuli mulle meelde see keskaegne prantsuse arst, kes ristisõdade ajal naisel peavalu „ravis“ nõnda, et lõikas tal pea peale, kuni luuni välja ristimärgi ja hõõrus seda siis soolaga. Naine, kel olevat arsti jutu järgi saatan sisse läinud, suri kohemaid.

Umbes samasuguse „arsti“ kombel käitub Postimehe ajakirjanik ja ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits, kes oma kirjutisega mitmed haavad lahti rebib ja neile süüdimatult soola uhab.

Ma tean, millise agaruse ja järjekindlusega otsivad telekanalid saadetesse, ka nn realiti-šõudesse osalejaid. Siis tehakse kõvasti reklaami, poetakse naha vahele, lubatakse puud ja maad kokku ja mis kõik veel. Sest need šõud, kus inimesed end avalikkuse ees piltlikult öeldes alasti kisuvad, lähevad hästi peale. See tähendab, et toovad hästi raha sisse neile telekanalitele, mis teenivad aastas kokku umbes 100 miljonit krooni kasumit. Näiteks Postimehega samasse meediagruppi kuuluv Kanal 2, eestlaste lemmikkanal on eri nn realititega nagu „Baar“, „Missid“ ja „Buss“ parandanud märkimisväärselt oma majandustulemusi. Sest need realitid on ühed vaadatumad saated. TV3 sarjad on „Lihtne elu“, „Julge muutuda“, „Farm“ ja värske „Eesti otsib superstaari“.

Lisaks lõikavad realiti- sarjadest kasu muud väljaanded, eriti SLÕhtuleht, mis näibki olevat realiti-sarjade suuvooder. Kus muust eriti ei kirjutatagi. Kus siis lahatakse üksipulgi lahti sarjas osalejate era- ja muu elu. Igale osalejale pannakse mingi silt külge. Kus ei anta kellelegi armu. Sest SLÕhtulehe suhtumine on selline: ‚ise läksid saatesse, raisk, nüüd vastutad. Hüppa kasvõi tornist alla, molu!‘ Üks tüdruk hüppaski. Ja pärast jälle SLÕhtulehel hea parastada: ‚näe, loll, läks saatesse, ei saanud hakkama, ja hüppas tornist alla. Paras raisale!‘

Sama lugu oli ühe "Julge muutuda" saatesse läinud naisega, kelle kohta SLÕhtuleht avaldas igasugu saasta, kõik vanad haavad rõõmsalt lahti rebis ja naise elu päris tuksi keeras. (Kindlasti arvab SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, et selline käitumine oli õigustatud. Et avalikkusel on kindlasti vaja teada, mida teeb üks realiti sarja läinud tavaline koduperenaine). Sisuliselt organiseeris SLÕhtuleht keskaegse tuleriida, mille juurde ta siis rahva kokku kutsus, sest nii on hea koos nautida, kuidas teine elusalt küpseb. Nammi! Eksole! Ja SLÕhtulehe ajakirjanikud saavad rõõmsalt tantsu lüüa ning omanikud, Hans H. Luik ja Schibsted ASA samuti. Ma vaatasin just Schibstedi aastaaruandest, et see kompanii on oma kombitsad isegi Hispaaniasse ja Prantsusmaale ajanud. Eesti lihtsate inimeste elusaatustel trampimise ja avalike tuleriitade korraldamise hinnaga. Õudne.

Nüüd järgneb see staadium, kus telekanalid võtavad endalt kogu vastutuse isikute ees, keda nad veel mõnda aega tagasi mesimagusalt moosisid ja igati toetada lubasid. Sest ka telekanali juhtidele meeldib, kuidas SLÕhtuleht kirjutab. Seal avaldatakse igasugu paska, millest telekanalid end targu taandavad. Kuigi info jõuab kõige tõenäolisemalt pressi just läbi nende telekanalite, kes saadetes osalejatega päevast päevas kokku puututavad ja kõiksugu eraelulisi seiku teada saavad. Kõik ju teavad: realiti saadete heausksed osalejad pole võimelised end kohtus kaitsma, neil pole selleks raha, ja Eesti advokaadid neid ei aita, sest rahatute „prügikaladega“ Eesti miljonär-advokaadid ei tegele. Selge see. Ja nii toovad SLÕhtulehes ja Kroonikas kontrollimata info põhjal segamatult ilmuvad kõmu-uudised saates osalejate kohta vaatajaid veelgi juurde. SLÕhtuleht on Kanal 2ga samas meediagrupis, käsi peseb kätt. Selline mõnus nõiaring.

Mõni realiti-tegelane leiab ehk koha mõne ajakirja toimetuses. Näiteks Kroonikas. Kus siis saab teistele saatusekaaslastele pähe kusta ja koos peatoimetaja Ingrid Tähismaaga näidata näpuga ja ilkuda: haige tiivaga linnud, haige tiivaga linnud!

Ja kui heauskselt saatesse läinud inimesed on tühjaks pigistatud nagu sidrunid, kus kõik mahlad on käes, siis astuvad areenile raipesööjad, sellistest väljaannetest nagu Postimees ja Arter, sellised „korralikud“ ajakirjanikud nagu Priit Pullerits, kes siis kisuvad lahti kõik vanad haavad ja hõõruvad neisse ohtralt soola.

Ja siis sünnivad üha uued saated ja jätkub sama ring. Leitakse üha uued ja uued heausksed, kes siis lõpuks rõõmukiljete saatel saatuse vetsupotist alla uhatakse.

Pulleritsu ja Mart Kadastiku seisukohalt on justkui kõik korras. Nojah, kirjutatakse ju staaridest ja mis ses halba on, kui Arteri lugejanumbrid sellest staaridest kirjutamise tulemusel üha kasvavad. Aga kes on need staarid? Heauskselt kuhugi saatesse meelitatud tavalised inimesed tänavalt. Kes jätkavad pärast saadet samasuguste tavaliste inimestena, nagu Pullerits ise kirjutab. Kelle kohta käivad ajakirjanduses eraldi reeglid. Kelle suhtes peab ajakirjanik olema eriti tähelepanelik. Olgu ta kuidas iganes avalikkuse tähelepanu alla jõudnud. Ajakirjanik peaks sellest aru saama.