Jõle mõnus on lebaskleda oma pehme valge nahkdiivani pääl ning heita aeg-ajalt kontrollivaid pilke mobiiltelefonile. Mis muudkui heliseb. Ja helises eile. Ma muidugi ei kuule seda helinat, kuna mu telefon on juba kuu aega "vaikse" peal. Ükskõik kui ilus on helin, ärritab see ikka. Ja ma ei taha, et mind kogu aeg ehmatataks. Ma ei taha, et mind üldse ehmatataks. Ja telefonihelin, ükskõik kui ilus ta ka pole, ehmatab alati. On nagu seljatagakäija ootamatu koputus õlale, et hõi, kuule, ma tahan sult midagi.
Aga mina tahan olla rahus. Mõtiskleda, kirjutada mõned read, lugeda. Hetkel näiteks John Mandeville´i, 14nda sajandi inglise rüütli reisikirjeldusi. Mnjahh. Aga inimestel on kiire, kiire, nad tahavad, et ma kohe, kohe nende kõnedele vastaks. Et oleks kohe, kohe hakkamas. Täna näiteks on Lätted. Ja kõik tahavad meie auto pääle. Kadri Kõusaar on autota Pärnus ja Hedda Maurer muresteb, kas me ikka võtame ta magamiskoti Lätetele kaasa. Tough luck. Kirjanikud valivad sotse, aga ei taha sõita bussiga. No aga autoga on ju mugav, eriti kui saab tagaistmel lõbusasti õllikest libistada. Oleme sõpru-naklasi kuskanud küll. Ja see on olnud tore. Nüüd tahaks aga lihtsalt puhata, minna siis, kui endal tuju ning ilma kohustuslike poepeatusteta (et õlli osta). Nii et sorry, sõbrad, helistage ikka, kui aega on, aga ärge pange pahaks, et ma ei vasta. See suvi on telefonivaba!!
Midagi pööraselt, vabastavalt röövellikku on ses telefonile mittevastamises. Proovige! Ja ma hakkan arvama, et seep see ongi see meie kreisi maailma suurim vabadus - mitte vastata telefonidele, meilidele, mismuudeletahes helinatele-röminatele-põrinatele. Ja lebaskleda seeasemel näiteks hoopis oma mõnusal diivanil ning mõelda, kas ilm on väljaminemiseks parajalt soe või mitte. Hehh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar