Viljandi EVE ehk Grand Hotel Viljandi, mida oleme Irjaga varem kiitnud hea taseme poolest, lausa nimetanud selle meie lemmikuks, valmistas seekord pettumuse.
Tulime kohale hotelli enda reklaami peale, ehk siis ostsime paketi, mis sisaldas ööd hotellis, teatripiletit ja klaasi šampust hotelli restoranis. Suht soodsa hinnaga.
Kõigepealt käisin hotellis vannis, kus oli jälle seesama jama, et kui olin vanni vett täis lasknud ja mullimasina tööle pannud, siis täitus vannivesi mingi sodiga, ilmselt siis jälle roosi kroonlehtedega, sest hotellid tavatsevad pakkuda klientidele ekslusiivseid vannielamusi koos roosilehtedega. Aga siis, palun, tehke vann pärast korralikult puhtaks, kallid hotelliomanikud!
Läksime Ugala peamaja juurde. Kõigepealt istusime veidi aega teatrimaja baaris, kus Irja võttis kohvi ja salati, ning mina 4cl rummi Bacardi Black, mis oli rummi kohta üllatavalt mahe ja maitses rohkem küll nagu viski. Raske oli ehtsust kontrollida, sest pudel oli juba varem avatud.
Teatrietendus oli "Sirelikassid" (originaalis Zemes nodoklis, Maamaks), Läti autorilt Mara Zalitelt, mis kirjeldas ühe vana nässerdava abielupaari elu kaasajal. Teema oli muidu huvitav, aga stiililt oli etendus selline Kivirähu-laadne ilkuv jant, mis ka eestlastele hästi peale läheb. Ent meid jättis Irjaga külmaks (Irja ütles, et selline etendus ei veena inimest oma elu muutma), sest oli selline väheütlev, veidi naiivne, ja oleks pigem sobinud Ibseni aega, kui kaasaega, kus juletakse juba vaadelda elu mitmetahulisemalt ja asju nimetada juba nende õigete nimedega. Näiteks kasvõi Jelineki "Klaveriõpetaja", mis ilmus juba enam kui 20 aastat tagasi. Või Houellebecqi "Võitlusvälja laienemine", mis ilmus kümmekond aastat tagasi. Aeg oleks ka Eesti ja Läti autoritel edasi liikuda.
Teist vaatust me enam vaatama ei jäänud, vaid jalutasime veidi linnusemägedes, kus nautisime imeilusat vaadet järvele, ja tulime siis hotelli tagasi. Läksime restorani, mille uksed olid kutsuvalt avatud ja kus siis pidas paarkümmend vanemat inimest mingit pidu. Ilmselt oli sünnipäev, mitte peied. Ja kui jalutasime oma lemmik-kohtade poole ümmarguste laudade ääres, jalutas meie juurde ettekandja, kes ütles: "Meil on 23 inimest, ooteaeg on väga pikk," siis mõtles viivu, ja jätkas: "oodake, ma kohe küsin." Jäime siis Irjaga keset söögisaali seisma ja umbes viie minuti pärast saabus ettekandja uuesti ning juhatas meid ühte lauda otse baarileti ees. Ma sain küll ettekandja näoilmest ja vihjest aru, et "raisk, kas te ei saanud aru, et meil on TÄIS! Aga me ei tohi külastajaid ära ajada! Miks te ise ometi ära ei läinud!?"
Ent me jäime Irjaga siiski kohale. Ja esitasin oma teatripiletid, mille eest pakub hotell igale teatrikülastajale klaasi šampust. Ja lauale toodi kaks pokaali, millesse valas toosama ettekandja ühest juba varem avatud pudelist põhja pealt toasooja kihisevat vedelikku, mida vaid hea kujutlusvõime korral võis nimetada šampuseks.
Tellisime siis road, mina võtsin lõhe ja Irja lamba. Ja ettekandja ütles mulle kohe, et lõhet ei ole, kuna 23 külalist olid kogu lõhe pintslisse pannud. Muud kala ka ei olnud. Tellisin siis samuti lamba. Umbes 10 minuti pärast saabus uuesti ettekandja ja teatas, et lammast samuti ei ole. Ta andis meile uuesti menüü, et saaksime uue roa valida. "Hakkasin juba lamba peale mõtlema," ühmas Irja ja tema pilk naaldus uuesti menüüsse. Selleks ajaks oli 23 külalisest juba enamus lahkunud ja peoperemees tasus arve: luges baariletile valjuhäälselt ligi 11 000 krooni. Sulas. Viiesajastes. Otse püksitaskust. Selline vanem, hallipäine, korrektselt pöetud siilisoenguga, tumedasse särki ja heledasse pintsakusse riietatud ja eesti keelt kõnelev pikemat kasvu härrasmees. Lahkus hotelli eest uhke 500 seeria mersuga.
Tellisime siis Irjaga loomaliha, mis maitses väga hea. Ja võtsime ka veel šampust, et kontrollida, kas diskrimineeritakse ainult teatrikülastajaid. Aga võta näpust! Ka värskelt lahti korgitud 200 ml pudel Moet & Chandoni oli soe mis soe. Aga kihises paremini ja maitses ka paremini kui teatrikülastajatele pakutav Opera. Üldse on Moet meie lemmik. Kolm korda kallim Dom Perignon pole millegi poolest parem, ütles ausalt.
Arve oli veidi üle 600 krooni, palusin selle kanda toa arvele. Aga kuna EVEs on selline naljakas süsteem, et restoranis ei saa toa arvele enne jätta, kui vastuvõtulauas on avatud "krediit", siis pidin maksma kohe. Maksin kaardiga ja jätsin ettekandjale 50 krooni jootraha.
Tuppa naastes ootas meid Irjaga uus üllatus: telekas ei töötanud. Proovisin küll pistikut pesas liigutada, aga tulutult. Vahepeal miski tuluke teleka paneelil vilksatas, aga kohe ka kustus. Ilmselt oli juhe kuskilt pistiku juurest katki. Ja ausalt, ma ei viitsinud hakata hotellitöötajatega teleka pärast protsessima. Ega juhet ise parandama. Kuigi see häiris küll, et telekas ei töötanud. Vaatasime Irjaga selle asemel arvutiekraanilt Sopranosid (tellisime Amazonist esimesed 6 hooaega, mis saadaval olid), seda osa, kus Carmela tahab Tonyst lahutada, aga ei leia ühtegi advokaati, kuna Tony on eelnevalt kõigiga "vestlemas" käinud.
Soovitan siiralt kõigile hotelliomanikele, vaadake kasvõi ise üle kõik toad ja kontrollige (lisaks sellele, et vann oleks puhas, mullivann ka "seestpoolt"), kas kõik elektrilised riistad töötavad, kas kõik lambipirnid on alles ja terved. Sest vahel võib üks pisiasi rikkuda ära kogu hotellielamuse. Tean seda omast käest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar