„Toomas,“ kostis Evelini hääl üle õue, „Tom!“
„Jah, mis on?“ kostus kuurist, „mis sa tahad?“
Toomas tõmbas oma püksid kiiresti üles.
„Mingid mehed on siin.“
„Mis mehed?“
„Ütlevad, et on automüüjad. Et neil olla suga kokku lepitud.“
„Kohe tulen,“ hõikas Toomas. Ta vaatas end põhjalikult üle, et kuskil poleks mingit spermaplekki või midagi sellist ja ajas end kuurist välja. Väljas paistev suvine päike pani silmi kissitama. Nõnda, silmi kissitades läks ta eemal seisvate meeste juurde.
„Tere,“ ütles Toomas ja ulatas käe sõbralikult välja.
„Tere-tere,“ vastasid mehed, kel olid mapid kaenla all ja viisakad tumedad ülikonnad seljas. Toomas ise oli flanellsärgi väel, tööpüksid jalas.
„Te siin praegu koduses õhkkonnas, vabandust, et segame,“ vuristas üks meestest.
„Me tahaks jätkata seda autopakkumise juttu,“ seletas teine.
„Aga te pidite ju homme tulema. Me pidime Tallinnas kokku saama,“ ütles Toomas.
Mehed vaatasid teineteisele hetkeks otsa. „Räägi sina,“ ütles üks, pikem ja saledam mees teisele, kes paistis lühem ja jässakam, aga jutukam.
„Selline asi, et me, jah, tulime varem, sest kuulsime, et tahate ikka selle mersu kasuks otsustada.“
„Noja mis selles siis imelikku on. Kaua ma selle kuradi kommari autoga sõidan. Kuhu on võibolla kustud sisse või ma ei tea mis veel. Mingi higihais on sees,“ ägestus Toomas.
„Nojah,“ ühmas lühem ja jässakam külaline, „aga ega see higihais, nagu te ütlete, ei tulene automargist. Meie pakutav Audi on ikka hea, nagu me juba rääkisime, kui ta on uus.“
„Aga see hind,“ sähvas Toomas alumist huult rulli surudes, „see hind on teil ikka väga ränk.“
„Mis hinda mersu esindus pakkus, kui küsida tohib.“
Toomas mõtles hetke. „Teate, noored, tulge homme uuesti Kadriorgu. Seal räägime.“
Ent noormehi ei paistnud asjade selline käik rahuldavat. „Me teeme sellise diili nagu te soovite. Võite proovida meie kõiki mudeleid.“
„Minu jaoks pole küsimus auto, vaid see, mis mina sellest saan.“
Noormehed vaatasid teineteisele taas otsa. „Räägi nüüd sina,“ ütles jässakam mees pikemale.
„Vaadake, meil on selline poliitika, ja see oli meil juba härra Arnoldiga, et presidendi pere saab meilt sama auto hiljem kasutada. Tasuta.“
„See on ju korruptsioon?!“ rõkatas Toomas üle õue.
„See ei ole korruptsioon. Me teeme paljudele ettevõtjatele samasuguseid pakkumisi. Meie jaoks on oluline, et teatud isikud nende autodega sõidavad. See pole meie jaoks suur kulu.“
Toomas jäi mõttesse. „Mis auto ma siis saan? Pärast.“
„Teile tuleb sama mudel, Audi A8, ainult ilma turvasüsteemideta.“
„Miks ilma?“
„Olgu, kui soovite, pakume koos turvaga. Ainult siis tuleb teil endal natuke juurde maksta.“
„Teate, noormehed, kohtume uuesti homme.“
Noormeeste näod läksid taas ähmi täis. „Olgu, olgu, härra Toomas,“ jätkas taas lühem mees, „me teeme teile pakkumise nagu te soovite.“
„Mulle ja abikaasale.“
„Aga …,“ jätkas lühem mees.
„Ei mingeid agasid.“
„Selge, härra Toomas. Me valmistame teile homseks pakkumise ette.“
„Täna,“ jätkas Toomas, „homme on juba hilja. See Väino või mis ta oli, sealt mersu esindusest, see on mind juba hulluks ajanud oma jutuga. Kui tahate oma pakkumist teha, siis tehke täna.“
„Olgu, täna,“ jätkas jässakam mees.
Toomas juhatas mehed väravast välja. Kurat, mõtles ta endamisi, on ikka tegelased. Poevad või naha vahele. Hea, et rahu sai, mõtles ta ja läks maja poole, kust kuulis Evelini häält.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar