„Mis ema rääkis?“ küsis Evelin, kui Toomas oli taas välja tulnud.
„Ah ei midagi. Niisama.“
„No midagi ta ikka rääkis. Mis ta auto kohta arvas?“
„Ta ütles, et Audi sobib. Ta oli kuskilt kataloogist järele vaadanud, et see Audi, või mis ta oli, on täitsa hää. Kõlbab mulle küll.“
„Aga kas sa ei kuulnud, mis mu on ütles, et Audi on vaese mehe Mercedes,“ tänitas Evelin.
„See on siin Eestis nii. Igal pool mujal on Audi sama mis Mercedes. See on mingi popsi mõtteviis, et Audi ei kõlba.“
„Ise tead, aga mina sinna autosse ei istu.“
„Noja miks siis?“
„Sest õige auto on Mercedes. Või vähemalt BMW. Ma ei räägi Porschest, Range Roverist või Rolls-Royce’ist, see oleks priiskamine. Aga nõustuda mingi Audiga, no ei, aitäh.“
„Mis sul selle Audi vastu siis on?“
„See ei ole auto. Sulle öeldi ju, see on vaese mehe Mercedes. Vaese mehe. Sa ei saa endale lubada vaese mehe imidžit.“
„No mis sina ka imidžist tead?!“
„Tean, ja paremini kui sina. Iga juhul võta teadmiseks, mina sinna Audisse ei istu.“
„No, kuule. Mis see siis nüüd olgu. Arnoldile kõlbas ja mulle ei kõlba.“
„Kas sa oled Arnold?“ nähvas Evelin ja tegi pähe iroonilise grimassi, „oled Arnold?“
„Ah, mine õige perse!“
„Mine ise. Sa oled luuser.“
„Käi põrgu. Mis kuradi asi see auto on, et tema pärast peab nii palju tõmblema?!“
„Auto on ausasi. Selge.“
„No Rootsis ei tee keegi autost numbrit. Kah asi. Kõik sõidavad Volvoga.“
„See siin pole Rootsi. Võta see omale juba kord teadmiseks. Sa elad Eestis!“
„No ja mis see Mercedes parem on?“ küsis Toomas.
„Ma ei ütle sulle muud, kui et Lennart sõitis Mercedesega. Sellega peaks olema kõik öeldud.“
„Kallis, mina pole Lennart.“
„Pole jah. Sa pole kaugeltki Lennart. Sa oled tema hale vari!“
„No-noh,“ tundis Toomas end puudutatuna. Aga ei söandanud naisega vaidlema minna. Ta läks toa poole tagasi.
„Nooh, mis siis nüüd, lähed jälle oma emmule kituma või?!“ nähvas Evelin seljatagant.
Toomas ei teinud temast välja. Ta ohkas sügavalt, tõstis pea ja astus oma tuppa sama väärikal sammul nagu kirikusse. Ta läks kööki, istus laua taha maha ja jäi käsipõsakil mõttesse. Tal oli peas väga mõtlik nägu, aga pea oli sel hetkel täiesti tühi. Ta ei suutnud koondada ühtegi mõtet. Mõne aja pärast Toomas tõusis, võttis kapist pudeli, kallas omale klaasikese viskit, kulistas selle alla, läks magamistuppa ja heitis pikali. Kui Evelin mõne aja pärast tuli ja küsis, mis lahti, vastas Toomas: „Ära sega, ma olen haige.“
Niimoodi magas Toomas õhtuni. Siis ärkas, luges ajakirja Foreign Affairs viimast numbrit kuni silmad väsisid ja ta uuesti suigatas. Tal oli selline tunne, et tahakski magama jääda. Igaveseks. Ta ei tahtnud enam ärgata. Ei tahtnud kedagi enda ümber näha. Toomas ei pesnud sel õhtul isegi hambaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar