Väljavõte Päevalehe artiklist.
Kirjanik Jaan Kaplinski, keda ma pidasin varem patsifistiks, on järsku muutunud paadunud militaristiks. Lausa süüdimatuks. Kui soovitab eilses EPLis ilmunud artiklis "Eesti ja Iraak" õppida Liibanonis tegutsevalt agressiivselt usurühmituselt Hezbollah.
Kaplinski ilmselt ei tea, mis või kes on Hezbollah. Kui heita kasvõi põgus pilk Wikipediasse, siis selgub, et Hezbollah on peamiselt Iraani radikaalsete islamiusuliste toetatav terroriorganisatsioon. Ma ei tea, mida peaks tähendama Hezbollah' lt õppimine, et luua Eestisse Kristlik Armee ja hakata naaberriikidesse enesetaputerroriste saatma?
Kaplinski tundub olevat lihtsalt üks rumal mees, kellel on tulnud pähe mõte kirjutada midagi Iraagi sõja kohta, kuna talle kui tuntud patsifistile see sõda ei meeldi. Ja talle ei meeldi näha eesti poisse seal sõdimas ja suremas. Aga siis oleks võinud seda ausalt ja otse välja öelda. Mitte ajada udu.
Kaplinski kirjutab, et eesti poisid saadeti Iraaki, et kindlustada Eestile USA toetus. Ok, võib arutleda, mis sundis eesti poisse Iraaki saatma. Ametlikult läksid eestlased sinna demokraatiat viima (mida läks tegema ka enamus USA liitlasi, kellest paljud on nüüdseks taganenud, kui said aru, et USA valitsus pettis neid, sest esiteks ei leitud Iraagist vastupidiselt väidetule massihävitusrelvi ja vastupidiselt väidetule polnud USAl Iraagis tegutsemise suhtes selget plaani, mistõttu kaotas USA mingil hetkel pea, ohjad anti käest ära ja viimasel ajal tegelevad USA sõdurid peamiselt iseenda turvamisega, nagu NSVL armee omal ajal Afganistanis). Aga Kaplinski väidab, et Eesti saatis sõdurid selleks Iraaki, et USA ees pugeda, et siis lootes, et USA kaitseb Eestit vastu, kui vaja. Ka see võib olla tõsi. Aga raske uskuda, et Eesti poliitikud tõsimeelselt usuksid venelaste sissetungi, nagu väidab Kaplinski, et siis Eesti sõdurid justkui kaitsevad Iraagis Eesti julgeolekut. Pigem vastupidi, osalemine Iraagis on tõmmanud ka Eesti nende riikide hulka, kus võivad hakata plahvatama pommid. Ja mitte lihtsalt miinid. Ilmselt kujutab igaüks ette, mida tähendab eesti rahva jaoks üks kuskil Paide kandis lõhkema pandud dipomaadikohvri suurune tuumapomm.
Iraagis USAd toetades loodeti ilmselt lisaks formaalsele NATO-meelsusele mingit muud nänni vastu saada, näiteks viisavabadust. Kuigi tundub, et eestlased veel vähe pugenud, veel vähe mehi surema saatnud, sest loodetud viisavabadust USAga pole veel saadud. Aga eestlased on ka varem suuremate vendade käest petta saanud.
Millele Kaplinski arukalt tähelepanu juhib, on asjaolu, et kui USAs võim vahetub, võib muutuda ka suhtumine Iraaki ja Venemaasse, ka Eestisse, ning Eesti ei pruugi isegi Iraagis osalemiste eest mingit vastuteenet saada.
Loomulikult on Kaplinskil õigus, kui ta ütleb, et Eesti julgeoleku garantii on normaalsed suhted Venemaaga. Nagu aitab julgeolekut kindlustada normaalne vahekord ükskõik millise teise riigiga. Aga raske uskuda, et Venemaa suudab Eestit kaitsta islamiterroristide rünnakute eest. Nende eest on isegi USA, maailma võimsaim riik, täiesti kaitsetu.
Tasub meenutada, et Venemaa pole Eestit viimase 1000 aasta jooksul kordagi vallutanud. See on siis iseseisvat Eestit. Miks ta peaks seda tegema järgneva 1000 aasta jooksul, on küsitav. Eesti jaoks on pauk alati tulnud sealt, kust seda poleks osanud oodatagi. Ilmselt juhtub ka tulevikus nii.
Aga tundub, et Kaplinski on elus kibestunud mees, nii tundub talle, et maailm on kuri, ja selles kurjas maailmas toimetulemiseks on vaja "jõudu ja mõistust". Mida siis kujutab Kaplinski jaoks osalt Hezbollah, osalt Soome Paasikivi ja Kekkose pärand. Mis siis tähendaks, et Eesti peaks hakkama ühelt poolt panema naaberriikides pomme plahvatama ja tesalt poolt naaberriikide juhtide perset lakkuma.
Ja Kaplinski lõpetab tsitaadiga, mis oleks justkui pärit mõnest 1950ndate aastate ajalehest "Sirp", kus armastati sajatada kodanlikku dekadentsi: "Praegune Eesti oma elupõletajaliku elulaadiga, kasiinokapitalismiga, vägeva luksusautopargiga,..., ei jäta muljet riigist, kes elaks, mõeldes kainelt tulevikule ja tahaks tõsiselt end kaitsta."
Vägisi tundub, et militaristliku ümbersünni teinud Kaplinski suurim soov on, et rahvusvaheline sõjaline pingekolle koliks Lähis-Idast üle Balti riikidesse. Aga siis tekib küsimus, miks peaks eestlased end ohverdama mõnede usumeeste kapriiside eest?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar