Tahtsime täna Innoga Lätti minna. Mere äärde. Seal on palju mõnusamad rannad kui Eestis, kuna vesi on puhtam ning kivideta. Armastame eriti Salacgrivat ning sealset liivaranda. Salacgrivas on Statokas ka, ja nagu teada, olen mina suur Statoka-fänn. Läti Statokas on hästi head Adazhu-tshipsid ja siis saab sealt veel maailma parimaid varese pildiga kohukesi, nämm.
Ühesõnaga me olime teel Lätti ning juba piiri peal ja piirikontrollitädi küsis Innolt autodokumente. Inno siis tuulas natuke aega oma rahakotis ning avastas, et appiiii, dokumente polegi. Oli nad vist Tartusse laua peale unustanud. Egas midagi, tuli ots ringi pöörata. Pole midagi, lohutasin mina, eks läheme siis Ikla ligidale randa. Ja läksimegi. Kahlasime mõnusas madalas vees ning "ujusime", nagu meil kombeks, end kätega edasi aidates. Hästi tore oli. Kordagi ei tulnud pähe tülli minna. Teist süüdistada stiilis, et kuule, miks sa dokumente kaasa ei võtnud, rikkusid mul sellega terve päeva ära jne jne.
Aga, kusjuures, seesugustest süüdistustest enamus lahkuminekuid alguse saabki. Pärast ujumist lugesin Soome naisteajakirja Anna ning sealt selgub, et peamised lahkumineku ennustajad on:
*Teisele suunatud terav kriitika
*Tahtmatus probleemidest kõnelda
*Pidev eneseõigustamine ning teise inimese arvamuse mitte arvestamine
*Teise naeruvääristamine ning põlgamine
Arutasime Innoga asja ning jõudsime järeldusele, et sobivas suhtes ei tule inimesel pähegi teist "teravalt kritiseerida". No näiteks minul on mood unustada mustad nõud kraanikaussi ning loopida sinna igatsugu muud sodi (vanu pesukäsnu, toidujäätmeid, you name it), mis võiks ju Innot närvi ajada, kuna tema teeb süüa, aga ta mõistab, et ma olen hajameelne. Lihtsal põhjusel. Kuna ka tema ise on hajameelne. Näituseks unustab autodokumendid Tartusse maha. Ja nii edasi. Kui sa oled samasugune nagu su partner, siis on sul kergem teda mõista ning riiuks ei ole põhjust ega tahtmist.
Otsustasime siis, et sõidame Tartusse ning toome dokumendid ära, et homme Lätti sõita. Ja sõitsimegi, käisime enne veel Viljandis söömas, Tegelaste Toas, mis on üks äraütlemata tore söögikoht, kusjuures palju odavam kui EVE restoran ning toidud ei jää alla (proovisime lihavarrast ning kohupiimakreemi: soovitan!), ja õhtul kella üheksaks olimegi väsinult Tartus. Inno asus innukalt autodokumente otsima. Ja mis selgus! Dokumendid olid tal ikkagi rahakoti vahel olnud, ainult et ta polnud neid piiripunktis üles leidnud!!! Saime hea lõuatäie naerda. Olime täitsa ilmaasjata Tartusse sõitnud.
Aga mis sest. Saamegi homme Tartu turult läbi sõita ning sealt kukeseeni ning mustikaid osta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar