Miks ajakirjanikud üksteist vihkavad?

Ma olen juba aastaid mõelnud, aga pole aru saanud, miks ajakirjanikud üksteist vihkavad.

Irja just jutustas, kuidas ta koos teiste kirjanikega koostas kirja president Lennart Merile, kui politsei võttis vahi alla Tartu kirjaniku Lembit Kurvitsa, süüdistatuna märatsemises ja naise peksmises. Ja Kurvits vabastati vahi alt. Irja ütles, et kirjanikud seisavad kui üks mees teiste eest väljas. Ja kui Margo Vaino oleks kirjanik, oleks teised kirjanikud ammu reageerinud.

Mina siis ütlesin, et ajakirjanike hulgas sellist ühtekuuluvustunnet pole olnud. Ilmselt kunagi oli, nõuka ajal ja pärast seda, taasiseseisvumise ajal. Aga siis tekkisid meediagrupid, Kadastiku oma Tartus, Luige oma Tallinnas, siis Strandbergi grupp, Bergmanni grupp ja paljud väiksemad, nagu Martinsoni grupp. Kõik olid kõigi konkurendid ja andmine käis turul äge. Ja nii nagu olid raksus väljaandjad, nii tegid seda millegipärast ka ajakirjanikud. Kuigi ajakirjanikud ei saanud selle eest midagi vastu, kui vastaskontserni töötajaid kirusid. Ok, ehk mõne pai Suurelt Juhilt, aga ei midagi enamat.

Vast tuleb ajakirjanike tigedus teineteise peale sellest, et erinevalt kirjanikest on ajakirjanikud palgatöötajad. Tinasõdurid, töömesilased, käsutäitjad. Kartusest kinga saada peavad ajakirjanikud väljaandjatele pugema. Ja üks osa pugemisest on vastaskontserni töötajate halvustamine. Ja kõige rohkem halvustatakse "ärajooksikuid", vabakutselisi, kes on võtnud nõuks lõpetada väljaandjate kaugaste täitmine.

Ja nii on kujunenud olukord, kus ajakirjanikud kotivad teineteist halastamatult. Nagu SLÕhtulehe ajakirjanikud ja Postimehe juht Mart Kadastik tegid minuga. Ja nagu mina nüüd vastu teen, et end kaitsta, sest nii kui vastu andsin, jäi minu kottimine järgi. Ja nagu käituvad Ekspressi ajakirjanikud oma kaastöötaja Margo Vainoga. Mihkel Kärmas on tore ajakirjanik, aga oma kolleegi kohta kirjutas loo samas stiilis kui artikli Kadrioru lossi rõdult lipu pihta kusemise kohta. Halastamatult. Teist põhjendamatult halba valgusse seades, kuigi Kärmasele anti vihjeid, et Vaino tegi ajakirjanduslikku tööd, asi on "delikaatne", lõhnab kättemaksu järgi ja ma ei tea mis kõik veel. Sellest oleks võinud saada artikkel, mis vabastanuks kolleegi trellide tagant. Nüüd sai sellest lugu, mis justkui õigustas takkajärgi trellide taha panekut. Ma ei tea, miks Kärmas nõnda talitas, aga mina häbeneksin tema asemel silmad peast.

Saatsin Kärmasele eile hommikul e-kirja küsimusega, kes on Vaino endine elukaaslane, kas mõni jurist. Hakkasin tegema tööd, mis Kärmasel tegemata jäi. Õhtul saabus vastus: "ei, kunstiharidusega. ma nime ei tahaks öelda. miks sa küsid? mk"

Minu meelest näitab see vastus ilmekalt ühe ajakirjaniku suhtumist teisesse. Mida ma Irja ja teiste kirjanikega suheldes pole märganud kirjanike vahel (ja see on ka põhjus, miks ma eelistan viimasel ajal kirjanike seltskonda ajakirjanike omale). Ja see on umbusk. Ma ei süüdista milleski Kärmast, tema on lihtsalt kohanenud oludega. Nii nagu kohanesid need eestlased sõja ajal, kes juute maha lasid ja auku ajasid. Ajakirjanikud on teineteise suhtes umbusklikud. Süüdistatakse ja halvustatakse vastaskontserni ajakirjanikke, ja seda ilma mingi põhjuseta. Vähesed aitavad teineteist.

Umbusk muudab usinate ja andekate ajakirjanike töö väga raskeks. Tean seda omast käest. Sest ka kontsernide juhid ei kiida heaks, kui ajakirjanikud omavahel suhtlevad. Kuigi teinekord on seda hädasti vaja. Miks sul seda vaja teada on, kõlab põhiline küsimus. Ma ei tea, mida omanikud kardavad selles suhtlemises, ilmselt ametiühingute teket. Kuigi ka see poleks paha mõte, sest ajakirjandusjuhid on neile antud usaldust kasutanud ainult oma kaugaste täitmiseks, mitte väljaannete kvaliteedi parandamiseks. Luik on eriti ahneks läinud, ja seda vähem on ta silma paistnud ajakirjanduslike üllitistega. Kuigi Luik on Eestis üks andekamaid ajakirjanikke. Ma väidan, et kvaliteedi osas on väljaanded viimsed 5 aastat paigal seisnud. Ahnus on nõudnud oma osa.

Ma ei tea, mis oleks väljapääs. Lähemate sõpradega, endiste ja praeguste ajakirjanikega olen vahetevahel arutanud ajakirjandus- või pressiklubi loomist. Kus ajakirjanikud saaks aeg-ajalt kokku, teineteisega tuttavaks. Kuhu saaks kutsuda mõjukaid tegelasi rääkima. Ajakirjanike Liidu baasil seda ilmselt teha ei saa, kuna liit kubiseb nõuka-aegsetest tšinovnikutest, kes olid KGB ja partei tööriistad. Sisuliselt on Ajakirjanike Liit jäänud klassikaliseks ametiühinguks, mis oma olemuselt on pensionäride klubi. Aga ajakirjanikud peaks vastastikuse vimma maha matma. Ühel hetkel võib iga ajakirjanik end leida samast seisust kui Vaino. Ja siis on vaja tuge. Ajakirjanikud peavad kokku hoidma. Sest armastus on ajakirjanikel üks, kuigi vahendid võivad olla erinevad, nagu kunagi ütles Marju Lauristin, seda vist küll hoopis eestlaste ja vabadusepüüdluste kohta.