Oh ninnu-nännu elukest!

Viimase Eesti Naise esikaas.

Loen ikka naisteajakirju Irja kõrvalt (ja tegin seda ka Ingridi kõrvalt, tunnistan ausalt), sest kust paremini ikka lugeda ja õppida, kuidas olla naisele hea mees. Aga olla oma naisele hea mees on olnud minu soov lapsepõlvest, pärast kõiki neid koledusi, mis mu isa mu ema peal toime pani. Ma ei hakka neist enam kirjutama, olen seda juba korduvalt teinud.

Ja täna lugesin näiteks viimasest Eesti Naisest ajakirjandusõppejõu Epp Petrone artiklit Kati Murutari kohta. Nohh, mõtlesin, ei erinenud sellest soperdisest, mille Petrone kirjutas minu ja Ingridi kohta. Et naine on kangelane, ja mees üks pasakott. Kusjuures meest on kirutud ja mehele pole sõna antud. Ja ma ei saa aru, miks oli seda artiklit vaja kirjutada, kas taas kättemaksuks mehele, sest mingit uut inffi ma sellest artiklist ei tuvastanud. Või siis raha pärast, sest kuuldavasti on Epp Petrone jäänud lapsega koju. Või oli jälle "kõrgemalt poolt" tulnud tellimus, ma ei tea.

Kui seda asja Irjale rääkisin, siis tuletas ta meelde, et Eesti ajakirjandustaevas on veel üks selline "täht", lapsega kodus istuv Evelin Kivimaa, kes varem kirjutas ajakirjanikuna teravaid artikleid, aga nüüd on hakanud Postimehe Arteris mingit soga ajama. Viimane oli sellest, kuidas ta oma uriini uuris ja tahtis teada, kas on ehk jälle rasedaks jäänud. Sihuke ninnu-nännu jutt, mida tavaliselt lapsed omavahel räägivad. Või vanem oma lapsele. Aga miks seda sadadele tuhandetele Postimehe lugejatele ette sööta? Eino, ma ei oska midagi muud sest kõigest välja lugeda, kui et rasedus vajutab naise ajud pehmeks. Päris pudruks. Tähendab siis sellise naise ajud, kelle mees suurt kodus ei aita ja kõik tegemised on naise õlul. Ja ma ei kadesta selliseid naisi, loomulikult. Aga aru ma ei saa, miks naised sellest ei kirjuta, et neil on tegelikult raske? Ausalt ja avameelselt. Miks käib silmakirjalik petujutt, et lapsega üksi kodus rabeleda on maru vahva?!

Ok, seda juttu on rääkinud aastaid Kati Murutar. Kes on nagu tank. Selline amatsoon. Kes "pudeneb" lapsi suisa iseenesest, meest ei vajagi, nagu ta on rääkinud. Samas õhkub tema olekust igatsust. Räägib, kuidas ta nutab, kui on raske. Ja see Murutar, viie lapse ema, on siis nüüd kõigi noorte naiste eeskuju. Et kõik padavai sünnitama, sest see on naise loomuses, lapse saamine. Et naine tahab last saada. Naisel olevat selline kaasasündinud vajadus last saada.

Mina pole selles kindel, et naise ürgne soov on just last saada. Meest saada, sellest ma saan aru, mehega seksida. Naisel on ürgne "jooksuaeg" kord kuus, see on siis peaaegu kogu aeg. Nagu mehelgi. Ja pole ime, et seks on muutunud inimese kui äärmiselt seksuaalse olendi jaoks naudinguks. Aga laps? See käib asjaga kaasas. Nii nagu sittumisega käib kaasas junn. Laps on nagu sitajunn. Sama loomulik. Ja sünnitus peaks olema sama loomulik kui sittumine. Millegipärast on aga sünnitusest tehtud mingi eriline protseduur, aetakse naine lauale selili, hoitakse kinni ja kästakse punnida. No mina küll ei kujutaks ette, kui mul kästakse laua peal kinniseotuna selili sittuda. Ma vist sureks ära. Või kui ei sureks, siis läheks ajud pehmeks. Kindlasti.

Ma ei näe ühtegi põhjust, seda mikrotasandil, miks naisel peaks last vaja olema. Aga makrotasandil, seal on põhjuseid loomulikult küllaga. Kui kristlikud mütoloogilised põhjused (mis tekkisid ilmselt koos põlluharimisega, sest laps on odav tööjõud põllul) kõrvale jätta, siis tulevad, eriti eestlaste jaoks, riiklikud-rahvuslikud põhjused (samuti mütoloogilised, sest riik ja rahvus on oma olemuselt müüdid). Eesti riik ja rahvas kaob ära, kui eestlannad ei sünnita. Ja see oleks vast lops! Niisiis on naine, kes ei sünnita, sisuliselt rahvavaenlane ja sünnitanud naine siis kangelane (aasta emad on eranditult kõik suured sünnitajad). Viimane defineerib end laste kaudu, tema elu mõte ja suurim saavutus on lapsed, ta hoolitseb järelkasvu eest, ja see järelkasv, näiteks poisid, saavad siis riiki kaitsta, kas siis Afganistanis, Iraagis või Vene piiri peal. Kui eesti poisse ei sünnitata, jääb riik kaitseta. Ja võib hävineda. Siis tulevad majanduslikud põhjused, sest kui lapsi ei sünni, siis ei tee keegi tööd ja ei maksa tulevikus vanuritele pensioni, näiteks. Pensionisüsteem variseb kokku. Ja kogu majandus. Rantjeed peavad oma jalad tagumiku alt välja tõstma. Ja vaat see oleks jälle lops! Vähemasti praegusel ajal, kus robotite (sõna robot tuleb sõnast rabota, muide) ja tehisintellekti arendamine on alles algusjärgus.

Sageli tuleneb inimestevahelise arusaamatuse põhjus sellest, et räägitakse eri tasanditel, eri asjadest, üks räägib aiast, teine aia-august. Enamik naisi, kes räägib laste vajadusest, lähtub makrotasandist, see on siis mütoloogilis-majanduslikest põhjustest. Ja need, kes on laste osas skeptilised, peavad oluliseks naise elu mikrotasandil, see on siis ühe naise elu maakeral. Ja siit tuleneb vastuolu, huvide konflikt, et kui Eesti riigi ja rahva jaoks on laps eluliselt vajalik, siis ühele naisele maakeral pole last niiväga vaja. Ja mõlemil on omast seisukohast loomulikult õigus (ma ei julge siin muidugi ennustada, mis saab, kui eesti naine hakkab rohkem enda peale mõtlema, aga muretsemiseks pole eriti põhjust, sest koolisüsteem teeb enamikust tüdrukutest Murutari-sarnased kuulekad sünnitaja-lambukesed).

Ja tuleb tunnistada, et ühel naisel siin maamunal on äraütlemata raske lapse saamisele vastu seista. Sest juba lapsepõlves pistetakse tüdrukule pihku nukk ja öeldakse: äiuta, kussuta, pane riidesse, mähi, anna süüa ja juua. Kui sa nukkudega ei mängi, pole õige tüdruk (ja nukk pole mingi "ürgne" kutse, see on puhas inimmõistuse sünnitis). Mingil hetkel hakkavad tüdrukud nukkudele jahti pidama. Tegijam on see, kellel on parem nukk. Ja mingil hetkel asendub see nukk "päris" nukuga. See on siis lapsega. Millele algab samasugune võidujooks. Kui ühel on, ei taha teised maha jääda. Ja see ongi see "ürgne" kutse.

Sest miks muidu naised sellistest võidujooksu tulemusel saadud lastest tüdinevad, hakkavad neid mingil hetkel ära sokutama, pettuvad. Ilmselt saavad naised aru, et neid on petetud, sest laps ei pruugi hiljem üldse oma vanemaid toetada, vastupidi, šantažeerib, pressib raha välja. Lisaks on laps vanema kõrval ajutine nähtus. Ta ütleb ühel päeval tšau ja läheb oma teed.

Huvitav on Murutari kinnisidee saada 5 last. Et siis kah nagu ürgne "5". Kindlasti on 5 maagiline number. Koolis oli 5 parim hinne. Ehk siis võib väita, et Murutari lapsed (ma arvan, et Murutar ise ka, ja enamik inimesi maamunal) pole sündinud armastusest, vaid on eesmärgistatud tooted. Laps, eriti makrotasandil on toode, millega käib kaasas müüt armastusest ja tunnetest. Osa naisi, nagu neitsi Maarja, on suisa väitnud, et nende "toode" tuli iseenesest, nö jumala armust. Ilma mehe abita. Nonoh, neitsi Maarjale (kelle järgi ristisõdijad panid Liivamaale hüüdnime, mille nüüd eestlased on enda omaks tunnistanud) leidlikkuse eest hinne "5".

Aga iseenesest polegi laps-toode olla paha. Ma ise olen ka toode, kuna mu ema tahtis tegelikult tütart, ehk tahtis siis toota omale kurja kaasa kõrvale mõistvat seltsilist (aga saatuse irooniana tuli 3 poissi, oleme Irjaga arutanud, et tegelikult läks mu emal hästi, sest tavaliselt saavad tütred hoopis isaga paremini läbi). Lisaks sünnivad laps-tooted sellest, et naine tahab meest kinni hoida (sellised on mu lapsed Ingridiga, aga tal läks kah natsa nihu, kuna tahtis kah tütar-toodet, aga tuli kaks poisiraiska, nagu Ingrid armastas öelda), enamasti naised seda ise ei tunnista. Sest kui tunnistaks, paneks mehed plehku kohemaid.

Samas võiks mõni laps ka armastusest sündida.