Möödus suvi, III peatükk

Pildil vasakult: Anna Saaron, Georg Vaher ja Lonni Vernik (hiljem Nurmoja) venelaste poolt õhku lastud vabadussõja mälestussamba juures Karulas 14.07.1946.a.
------
“Ja sina lasid nõnda kergesti endalt tüdruku üle lüüa?” sõnasin. “See käib juba metsameeste au pihta. Tarvis see asi kõige kiiremas korras joonde ajada.”
“Ja kuidas?” küsis Raimund elavnenult.
“Pole viga. Ära sina sellepärast muretse,” vastasin ja asusin silmadega kadunud Lullit otsima.
Kui olid lõppenud muusika viimased helid, märkasingi teda ja tema kaaslast, tugevat, laiaõlgset metsavahimundris meest aastailt kakskümmend viis. Nad jäid seisatuma teistest eemal ja, nagu ma aru sain, sõnelesid omavahel. Nihutasin end tasakesi ligemale ja vaevalt said kosta järgneva tango helid, kui tegin minu arvates üsna viisaka kummarduse Lulli ees, tehes seejuures näo, nagu ei märkakski ta kaaslast. Tüdruk järgnes mulle.
Heitsin kiire kõrvalpilgu metsavahile ja nägin vihast sätendavaid silmi ning kramplikult kokkupigistatud lõuapärasid.
Tagasi tõime, naeris süda mul sees. Vabandasin oma käitumist Lulli ees, kuid ta vastas:
“Sellest pole midagi. Ma olen teile isegi tänulik, et mind tema juurest ära tõite.”
Tantsisime nüüd Lulliga vaheldumisi – Raimund ja mina, andmata kellelegi teisele võimalust teda paluda. Lõpuvalss jäi Raimundile ning ma väljusin koridori, et suitsetada. Seal oli poolhämarus.

Vaevalt sain süüdata sigareti, kui mu ette ilmus metsavahi laiaõlgne kogu. Haarates mul rinnust kinni, kähistas ta läbi hammaste, paisates mulle seejuures näkku vastikut puskarilehka:
“Jäta mu pruut rahule, muidu tuleb sul lähemal ajal etendada peaosa ühel matusel.”
Nägin, et asi on tõsine, ja järsult end lahti rebides virutasin talle rusikahoobi rindade alla, nii et ta oiatades ja tuikudes vastu trepi käsipuud lendas. Samal ajal nägin, kuidas minu suunas hakkas ähvardavalt liikuma salkkond külapoisse. Otsisin juba põgenemisteid, kui mu kõrvale kerkis kui maa alt Vürst ja koos temaga veel paar metsameest.
Olime neljakesi ümber piiratud umbes kümnemehelise salga poolt, kes liikus aeglaselt, kuid kindlalt meie poole.
“Poisid, siin ei aita muud kui pussid,” lausus Vürst valjult, nõnda, et see oli kuulda ka meie vastastele. See lause meid päästiski, sest nagu pärast selgus, olid pussid kaasas ainult Vürstil ja minul, kuid mida oleks me nendega suutnud teha neljakordse ülekaalu vastu!
Rasina poisid lõid kõhklema, meie aga liikusime julgust saanuna edasi, käed põuetaskus, ja jõudsime õnnelikult saali ukseni, kust lipsasime valgustatud ruumi. Vürstilt sain igatahes pahandada, et olin olnud nii ettevaatamatu ja mitte kampa hoidnud.
Tõepoolest! Kellele seda skandaali tarvis oli, kuigi ta lõppes enam-vähem õnnelikult.

Koju sõitsime jällegi koos Lulliga. Vaikisin peaaegu kogu tee. Kui sirutasime jumalagajätuks käe, tegi Lulli meile ettepaneku astuda vahest õhtuti tema poole sisse.
Vastasin, et teda on kardetav külastada, kuna ta austajad paistavad olevat kaunis suured riiukuked.
Lulli vaatas mulle imestunult otsa ning ta kelmikad silmad naeratasid.
“Ma ei uskunud, et te te nii arglik olete,” lausus ta siis ja kadus ümber pöördudes sisse elumaja uksest.
Oli saabunud neljapäeva õhtu. Päike saatis oma viimaseid kiiri läbi avatud akna. Lebasin voodis ja lugesin raamatut, kui uksest astus sisse Raimund, kuivatades käterätikuga oma veest märga nägu. Tulnud sellega toime, jäi ta mu voodi ette seisatama. Tõstsin silmad raamatult ja vaatasin talle küsivalt otsa.
“Lähme täna,” lausus Raimund.
“Kuhu?”
“Põrknale muidugi.”
“Mine üksi,” vastasin, sest mul polnud selleks mingit tahtmist, ja jätkasin raamatu lugemist.
“Ära mängi narri. Meid ju mõlemaid kutsuti. Või oled ehk tõesti kartma löönud?”
“Ma usun, et sa ise kardad. Muidu sa mind ju ei kutsuks, vaid välgutaks juba ammu sääri Põrkna suunas.”
“Jäta nüüd järele ja pane riidesse. Või oled sa me kokkuleppe unustanud?” küsis sõber.
“Missuguse kokkuleppe?” küsisin imestunult.
“Et laseme Lullil valida. Kui ma üksi läheks, ei oleks seal valimisest enam juttugi. Muidugi olen kindel, et ta valib minu, kuid peab ju sullegi mingisuguseid shansse andma…”