Astmast, allergiast ja skisofreeniast (NB! Soovitav lugemine eriti lapsevanematele)

Nii nagu Irja eelmises sissekandes kirjutas, võivad vanemad konstrueerida oma lapsest vaimuhaige, kui last igasugu kollidega hirmutavad. Nii nagu võivad teha kirikumehed inimestest vaimuhaiged, kui neid mingite müütiliste tegelastega hirmutavad. Ja mine tea, ehk ongi kirikus käijad vaimuhaiged. Sest nad usuvad, ja kohati isegi näevad, asju, mida pole olemas. Ja nendega on raske vaielda, sest nad usuvad ja näevad asju, mida teised ei usu ega näe. Nii nagu skisofreenikud vaimuhaiglas. Ka nendega on raske vaielda. Ainult millegipärast šeigivad ühed vaimuhaiged vabaduses ja teised on isoleeritud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid asjadest, mida olen Irjaga suheldes tähele pannud ja analüüsinud. Kõigepealt sellest, et ajaks, kui me kokku saime, oli Irjal välja kujunenud raskekujuline astma. Nii et ta oleks võinud ilma rohtudeta lämbuda. Aga rohud keerasid südame tuksi, sellest on Irja ka kirjutanud. Nii et lõpus ta juba ootas surma, kuna „unustas“ mitmel puhul oma rohud koju. Kuni me kohtusime ja Irja tervenes silmnähtavalt. Arvasime, et see on minu mõjul, et meie sobivus ravis ta terveks. Kuni läksime Rakverre, kus Irjal avaldus juba esimesel ööl, mil me tema vanematekodus magasime, raskekujuline astma. Nii et ma kartsin, et ta lämbub ära. Tegime aknad pärani lahti, ent sellest polnud kasu. Me seksisime, aga see aitas ainult mõneks ajaks. Siis hingas ta oma vana inhalaatorit, ent ka see ei aidanud ja siis tirisin ta lihtsalt kodust välja, kus tal hakkas parem, silmnähtavalt. See oli umbes kell 6 hommikul. Jalutasime niisama Rakvere linna peal ja einestasime ühes kohvikus, mis avati varakult. Pärast seda me enam ööseks Irja vanematekoju ei jäänud, vaid ööbisime enamasti hotellides. Tõsi, vahel, kui Irjal polnud tükk aega astmat olnud, „proovisime“ vanematekodu, aga pettusime ikka ja jälle. Mis oli mitmeti raske, sest Irja armastas väga oma isa ja tahtis temaga koos olla.

Ma ei suutnud leida Irja astmale mingit seletust. Mida ma tähele panin, oli see, et oma vanematekodus Irja muutus. Muidu rahulikust tüdrukust sai selline närviline, ilmselgelt erutatud tegelane. Kelle kõne muutus kiireks, liigutused koordineerimatuks. Irjal kukkus tihti käest tass, näiteks. Ja siis hakkasin otsima põhjuseid, millest see tuleb. Kõigepealt kahtlustasin maja, et see tekitab allergiat ja siis omakorda allergia rasket vormi, astmat. Kahtlustasin, sest maja katus laskis läbi ja laed olid mitmest kohast hallitanud. See hallituse teooria tundus kõige tõenäolisem ka Irja ja tema isa jaoks. Et teeme lihtsalt majas remondi, ja kõik on korras!

Ent hallituse jutt polnud minu jaoks veenev, sest mitmes teises kohas, kus võis olla hallitust, näiteks maamajas, ei tekkinud Irjal mingit astmat. Või ütleme, et kui isegi tekkis, siis väga kergel kujul. Siis oli veel variant, et see on seotud loomadega, sest Irjal olevat tehtud Portugalis allergiatestid, mille näit oli selline, millist arst polnud varem näinud ja sealt tuli välja, et loomadega ei tohi kokku puutuda. Tegelikult siis mitte millegagi, näiteks kõrrelistega. Aga soovitavalt mitte loomadega. Irja vanematel olid koerad ja kassid, nii et ma kahtlustasin neid. Ja kui Irja omale kassi sülle võttis ja vastu nägu pani, siis läkski nägu punaseks, tekkis lööve. Bingo!, mõtlesin ma, käes! Ent samas tundus see naljakas, sest väljaspool vanematekodu Irjal loomade vastu löövet ei tekkinud, üldjuhul. Näiteks oli meil Tartu kodus kass, mitu kuud, magas meil voodis. Ja Irjal ei tekkinud mingit allergiat, astmast rääkimata. Ka see loomade variant ei tundunud eriti tõenäoline.

Siis hakkasin kahtlustama, et äkki pole allergial ega astmal üldse mingit pistmist loomadega ega toiduga, vaid selle mõju on psühholoogiline. Sest kui ma olin ise oma eelmises suhtes oma eelmise naisega, siis vaevas mind tugev allergia, umbes selline nagu ka minu lapsepõlvekodus, ja ma hakkasin oma dieeti jälgima. Ja jälgisin seda ka oma laste puhul, sest ka nemad olid väga allergilised. Aga sellest polnud suurt tulemust. Sest ka ainult ühte toitu süües võis avalduda allergia, ja võis ka mitte. Mis oli minu jaoks suur pettumus. Ja kui oma naise juurest lahkusin, võisin süüa kõike, ilma, et mul oleks tekkinud mingeid allergianähte. Leidsin siis, et allergia on puhtalt psühholoogiline, vähemalt minu enda puhul. Ma olin oma lapsepõlvekodus väga allergiline, kus elasin pidevas isa hirmus, kuna isa oma lapsi peksis, vahel „asja eest“, vahel lihtsalt niisama, profülaktika mõttes, nagu isa armastas öelda. Mul olid ulatuslikud ekseemid jalgadel ja kätel, isa küll kiiritas neid ultraviolettlambiga, aga sellest polnud suuremat abi. Ekseemid olid mul kuni ajani, mil kodust lahkusin. Esialgu sõjaväkke, siis ülikooli. Ja pärast seda avaldusid ekseemid uuesti, kui hakkasin oma eelmise naisega koos elama. Ka tema peksis mind ja ma hakkasin teda kartma, ning mu allergia ärkas taas. Ma tundsin selgesti, et mu naine meenutas mulle mu isa. Aga loomulikult siis, oma eelmise naisega koos elades ma ei teadnud, ega poleks uskunud, et mu allergia on seotud selle naisega. Kui ma oleks seda teadnud, oleks ma kohe jalga lasknud.

Irja puhul hakkasin esialgu kahtlustama, et astma on seotud tema ema ja isa vahelise pingega, nii nagu ma kahtlustasin, et minu lapsed olid allergilised, kuna minu ja mu eelmise naise vahel oli pinge. Sest kui Irja puutus kokku oma ema ja isaga, tekkis tal allergiline lööve. Ja Irja ema ja isa olid pidevalt omavahel tülis. Seevastu ainult isaga kokku puutudes, näiteks kui isa käis Tartus, ei tekkinud Irjal mingit löövet. Ja ainult emaga kokku puutumist ei saanud me proovida, kuna ema istus kogu aeg kodus. Ei tahtnud Tartusse tulla. Ja ega Irja ei tahtnud ka temaga tegemist teha.

Nüüd, kui Irjal isa suri, saime proovida koosolemist emaga. Ja Irjal tekkis astma, mida ta polnud juba mitu aastat kogenud. Nina hakkas vilistama, nagu siis, kui me proovisime vanematekodus magada. Ja nüüd tekkis selline lööve ainult põgusast kokkupuutest emaga. Mis veelkord kinnitas minu jaoks, õigemini meie mõlema jaoks, et allergia ja astma on puhtalt psühholoogilised. Ja isa pigem aitas maandada emast tulenevat pinget. Allergia ja selle raskem vorm astma on otseselt seotud hirmude ja nende hirmude tekitajatega. Ning teatud aistingud võivad neid hirme nö esile kutsuda. Et kui Irja vanematekodus olid kassid, siis kutsus kass esile allergia, kuigi Irja pole allergiline kassi suhtes. Kui Irja oli kassiga juba pikemat aega koos, mõistis tema organism, et „see“ kass pole seotud hirmudega.

Ja nagu Irja juba kirjutas, hirmutas teda ema lapsepõlves. Irja kartis oma ema. Ta mäletas uduselt, et ema oli tahtnud teda saunas ära uputada ja hiljem isa manitses ema ja pärast seda oli ema Irjaga ettevaatlikum. Ent hirmud püsisid. Irja ema proovis oma last tirida sellesse hirmude maailma, milles ta ise vaevles. Kuna ka ema isa oli olnud laste ja oma naisega vägivaldne. Ja on iseenesest huvitav, et Irja emal arenes välja skisofreenia, häälte kuulmise kujul, aga näiteks minul mitte, kuigi ka minu isa oli minu ja minu emaga vägivaldne (täpsustuseks niipalju, et minu isa suhtes oli olnud vägivaldne tema kasuisa, millest johtuvalt võisid mu isal välja kujuneda skisofreenilised nähud, näiteks kontrollimatu äkkviha, mida ma täheldasin ka oma endisel naisel, kelle hirmud olid seotud tema ema surmaga lapsepõlves). Kuigi ma ise olen kartnud, et minust saab samasugune „äkiline“ mees nagu mu oma isa, aga ma pole seda äkilisust täheldanud muul juhul, kui siis, kui tunnen, et kiputakse mu elu kallale. Näiteks siis, kui mu eksnaine tuli mulle kallale ja lubas mul munni maha lõigata, olin „äkiline“ ja lasin kodust jalga. Ning sõjaväes olin valmis surmama ühe valgevenelase, kes oli mind oma kambaga hirmsalt peksnud. Olin sõjaväes stroibatis, oma kehva nägemise tõttu, ja sealt põgenemine oleks tähendanud olemasolevale lisaks 2 aastat karistusväeosa. Pealekaebamise järel oleks mind omakorda vigaseks pekstud. Ja vastuhakk mõjus: kuigi valgevenelane jäi ellu, kuna üks ohvitser tuli vahele, ilmselt teda informeeriti, kuna valgevenelane tegi hirmsat lärmi, kui teda pissuaari uputasin, aga pärast seda ei puututud mind ega ühtki teist eesti poissi. Ja kõik eestlastelt ära võetud raha anti tagasi. Täpsustuseks niipalju, et peksa sain, kuna ma polnud nõus oma raha ära andma. Aga tulemus oli igati positiivne, isegi ohvitserid patsutasid õlale. Aga ma ise muutusin enda suhtes väga ettevaatlikuks. Sest ka pärast sõjaväge, kui üks praegune menukirjanik mind ühel üliõpilasüritusel ründas, andsin talle tutaka, enda arust väikse, nii et ta teadvusetult põrandale lamama jäi. Kuigi ka see oli enesekaitse, olen alati kartnud, et muutun selliseks nagu mu oma isa, kel olid äkkvihahood. Igal juhul pärast neid intsidente olin väga hirmul, et viimaks võingi kellegi ära tappa ja ehk see seletab, miks ma ei suutnud oma eelmist naist vastu lüüa, kui tema mind peksis. Ma lihtsalt kartsin, et kui löön, siis löön ta maha. Ta polnud ju mingi tugev meesterahvas, vaid habras naine. Minu ainus võimalus naise vägivalla eest pääseda oli kooselust põgeneda, aga kuivõrd naine oli suutnud mulle järglased teha, siis muretsesin nende pärast. Ja mis seal salata, minu kooselus eelmise naisega oli ka ilusaid hetki. Nii nagu ka minu lapsepõlves suheldes isaga. Ja ma uskusin, et naine muutub. Kuni kohtusin Irjaga ja ma ei suutnud enam oma endise naise juurde tagasi minna. Kuigi seadsin oma lapsed ohtu, sest kartsin, et naine võib kättemaksuks tappa mu lapsed, või neile viga teha. Samas nägin Irja pealt, et ka vägisi kooselu ei pruugi lastele mõjuda hästi, kuna laps võib surra astmasse. Ja Irja isa pealt nägin, et ka iga hinna eest lastele hea olemine ei vii lõpuks kuhugi: viimastel elupäevadel saatsid pojad oma hea isakese pehmelt öeldes perse, sõimates teda seniilseks vanameheks ja nõudes mingeid vanu „võlgu“. Irja isa, kes lahutas oma eelmisest naisest enam kui 30 aastat tagasi, pidi elu lõpus ka selle naisega saadud poegades hingepõhjani pettuma. Matustel muidugi tahtsid nii pojad kui eelmine naine olla need, kes oma meest ja isa kõige rohkem armastasid.

Niisiis minu jaoks on kaks lahendust: põgenemine või surm. Mu organism keeldub kannatamast ja kui põgeneda ei ole võimalik, siis organism kustub. Samas on kannatamine üks skisofreenia liikumapanevaid jõude. Sest näib, et inimene inimene end ise päriselt ei kontrolli, ja need, kes pole nö „põgenejad“, nende organism lahutab mõistuse kehast. See on kaitsereaktsioon hirmudele ja kannatustele. Stiilis, et kui keha saab kannatada, istub mõistus „müüri“ taga. See ongi nähtus, mida nimetatakse skisofreeniaks. Ja see mõistus, või osa mõistusest suhtleb reaalsusega sealt müüri tagant. Ja võin oma vaatluste najal kinnitada, et ka Irja, kuigi ta kardab endal skisofreeniat, on põgeneja-surija tüüp. Muidu poleks ta põgenenud Eestist Portugali, oma eelmise elukaaslase juurde, või olnud valmis Eestis surema. Teda sidus vanematekoduga armastus isa vastu ja see armastus oleks talle olnud hukatuslik, paradoksaalsel kombel. Irja on mulle rääkinud, et ta oli valmis surema koos isaga, sest ta teadis, et kui sureb tema, ei pea isa haige süda vastu.

Niisiis on allergia, astma ja skisofreenia psühholoogilised haigused või õigemini nähtused, mille juured asuvad varajases lapsepõlves. Lapsepõlves tekkinud hirmudes. Osal juhtudel inimesed lämbuvad või surevad hirmude ja nendega seotud pingete kätte, näiteks närvipinge mõjub südamele ja süda ütleb üles. Või ütlevad üles neerud. Või lõhkeb veresoon. Osal juhtudel kapseldub mõistus või osa sellest „müüri“ taha. Ja suhtleb reaalsusega sealt tagant. Selline suhtlemine võib olla pidev, ent võib vallanduda teatud olukordades. Ilmselt on selline kapseldumine organismi kaitsereaktsioon hirmude suhtes, mis võivad vastasel korral närvisüsteemi ja kogu organismi tõsiselt kahjustada. Skisofreenia on närvisüsteemi nn safe mode, kui tuua paralleeli arvutiasjanduse operatsioonisüsteemidega. Ja sellest nn safe mode’ist väljatulemiseks peab organism lahti saama hirmudest. Nii nagu ka esimesel juhul, kus organism safe mode’i ei lülitu. Sellel esimesel juhul on pääsetee põgenemine, sest surma ei saa pidada lahenduseks. Kuigi paljude praegusajal kasutusel olevate ravimeetodite tagajärg on surm.

Olen nüüd üha enam ja enam veendunud, et minu lastel avaldus allergia sellest, et ema oli nendega vägivaldne. Mu endine naine oli laste suhtes vägivaldne. Ilmselt seetõttu kadusid lastel allergianähud, kui naine oli kodust ära, ja naasid, kui naine saabus koju. Varem seostasin seda asjaoluga, et naisega koos ei suutnud ma tagada lastele vastavat dieeti. Nüüd aga saan aru, et see oli seotud laste hirmuga oma ema suhtes, nii nagu Irjal tekib astma seoses hirmuga oma ema suhtes. Minu praegune traagika on see, et ma ei saa oma lapsi aidata, kuna naine on ka mulle eluohtlik. Ja ma loodan sellele, et lapsed ükskord kodust põgenevad, nii nagu ma ise põgenesin oma lapsepõlvekodust, pärast keskkooli lõpetamist. Ja ma usun, et lastel poleks sellest hiljem hea meel, kui ma ütlen, et surin nende pärast. Samuti nagu ma ei kiida heaks oma ema, kes oma laste pärast suri.

Panen väga vanematele südamele mitte lapsi hirmutada, ei sõnade ega rihmaga. Ja lastele soovitan lasta oma hirmude eest jalga, ükskõik kui palju te oma vanemaid või ühte vanemat ka ei armastaks. Sest, nagu ma ka Irjale korduvalt rääkisin, tema isa poleks olnud rõõmus selle üle, kui tütar oleks noorelt surnud.