Olen viimasel ajal täheldanud Eestis huvitavat tendentsi, et kirutakse kirjanike paljususe üle. Et liiga palju kirjutatakse. Mis justkui püüab taaselustada vana müüti, et kirjanik on etableerunud tegelane, tal on vastav märk rinnas - kirjanik - ja teised pühkigu suu puhtaks. Ja neid kirjanikke on siis teatud kindel arv ja jaokaupa võetakse tegelasi seltskonda juurde. Kogu rahvas peab kohustuslikus korras lugema nende kirjanike teoseid. Neile kooris takka kiitma. Ja siis hea oleks, kui neile kirjanikele oleks tagatud riigi poolt prii ülalpidamine. Sest nad on, nagu öeldud, kirjanikud. Mitte nagu mõned, kes küll palju kirjutavad, ja keda ka loetakse, aga kes pole mingid kirjanikud.
Ja siis tunnustatakse kirjanikena veel ammu surnud tegelasi. Neist siis kirjutatakse palju, matkides justkui Lotmanit, kes kah tegeles koolnutega. Uuris ja puuris siis, mida need ammu surnud tegelased võisid mõelda, kui midagi kirja panid. Lõi isegi mingid teooriad, kuidas koolnu ajusagarate vahele pugeda ja sealt miskit välja lugeda. Hea kindel värk, keegi õiendama ei tule. Muidu oleks Puškin ehk Lotmani maha löönud, või siis duellile kutsunud. Et mida sa, vunts, õige endast mõtled?!
Oleme Irjaga arutanud, et miks on see nii, et Eestis on kirjanikke liiga palju, justkui. Aga näiteks Soomes mitte. Seal ilmub naiste paksus nädalakirjas Anna pea iga nädal mõni intervjuu Soome või mõne välismaise kirjanikuga. Ja neist puudust justkui ei tulegi. Ja nad on kõik veel naised. Kui mehed juurde panna, siis oi-oi-oi. Justkui Soomes ainult kirjanikud ongi. Ja kui Soome raamatupoodides käia, siis kubisevad need kohalike kirjanike loomingust. Iga nädal tuleb välja uus bestseller. Pea iga päev mõni uus raamat. Et miks Eestis noortest ja elusatest kirjanikest midagi kuulda pole. Ja Irja ütleb siis, et ollakse üksteise peale kadedad. Sellepärast midagi polegi.
Ja tõepoolest, on Eestis hea lihtne. On Kaplinski ja Kross, kellest kirjutatakse juba ei tea mitme tuhandendaid artikleid, tehakse tele- ja raadiosaateid. Ja siis Under, Tuglas, Vilde, Tammsaare, keda keeratakse nagu kotletti küll ühte, küll teistpidi. Aga ülejäänud? Selle koha peal oleks nagu tühi auk. Midagi pole viimasel ajal kuulda olnud näiteks Kenderist, Krullist, Õnnepalust. Miks???
Meie seas elavad praegu noored Tuglased, Underid, Alverid. Kirjutavad päevast päeva, avaldavad kõige kiuste oma raamatuid. Ja neist ei kirjutata midagi. Või kui, siis vuih-aih, mida värki, poseeris alasti! Või siis väikselt kuskil uudiskirjanduse rubriigis. Aga kirjanikust kui inimesest, mitte sõnagi! Et siis justkui oodatakse tema surma, et Lotmani kombel asuda siis asja kallale. Sest siis, ta kirjanik, va sunnik, aus ja otsekohene, ei saa öelda, et see, kes teda uurib või intervjueerib, on ise puhta loll kui saabas. See on see tõde, mida varjatakse, kullaksed!
6 kommentaari:
Jeee, üle hulga aja satun siia ja kohe kuldsete sõnade peale. Kirjanikke on Eestis tõesti liiga palju. Ausalt öeldes on neid 99% ülearu. 99% Eestis kirjutatust puhas pask. Eriti proosas. Eestlased EI OSKA PROOSAT KIRJUTADA. Ainuke erand on Jaan Rannap, kellele annaks lausa Nobeli preemia. Sellepärast ma ilukirjandust üldse tänapäeval üldse ei loegi.
Inno tekstid meenutavad mulle väga 80-ndate Eesti kirjanduspaska, mida 20 aastat tagasi juhtusin lugema. Eriti Toomas Vinti.
Tõde on ALATI huvitavam kui fiktsioon. Minu sõna selle peale.
Tänan, margus. Aga sa vähemalt loed. See on ka suur asi.
Tekkis küsimus, et kas te Sirpi, Loomingut, Vikerkaart, Keelt ja Kirjandust, Akadeemiat ei loegi?
Sest nendes väljaannetes on eesti nüüdiskirjandust pidevalt ja põhjalikult kajastatud.
Siia juurde võiks veel nimetada mitmeid erinevate humanitaaralade akadeemilisi jätkväljaandeid, kus on ka sageli kaasaegsete eesti kirjanike analüüse, aga see eeldaks juba sügavamat ja intellektuaalsemat huvi kirjanduse vastu.
Loeme ikka neid väljaandeid. Aga need, nagu ka öeldud, avaldavad loomingut. Need on nagu raamatud ajakirja formaadis.
See, millest mina rääkisin, pole nende kirjanike looming, mis nagunii raamatupoodide riiulitel kah väljas, vaid neist kirjanikest kirjutamine, kui inimestest. Nii nagu kirjutatakse ärimeestest ja -naistest, paljulapselistest, poliitikutest, muidu veidrikest. Aga kirjanikest ilmub harva lugusid. Ja eriti noortest kirjanikest. Ma saan aru, et põhjus on selles, et nad pole eriti agressiivsed, nagu ärimehed ja poliitikud. Ja nad ajavad arukat juttu, mida paljud ajakirjanikud ei mõista. Aga kas see on põhjus, et neist mitte kirjutada?
Ah jaa, et miks kirjanikest kollases kirjanduses lugusid ei ilmu? Kas sa sellele ei ole mõelnud, et äkki nad lihtsalt ei taha ennast eksponeerida? Ma olen isegi mitmest intervjuust just sellel põhjusel ära öelnud. Minu eraelu on minu eraelu ja ma ei taha, et see kuidagi minu loomingu vastuvõttu segama hakkaks.
Palun tee kirjanikust raamat.Mind kohutavalt huvitab, millest Kender elatub.Ei ole võimalik päevade viisi puhvetis vahtida ja bemmiga liikuda ja kesklinnas kvartirat omada.Kindlasti väga värvikas isiksus.(Kui ta ikka on kirjanik?)
Ausalt tahaks teada, kuidas ta hakkama saab, kellele ennast müüb?
Just Sinu, kui uuriva ajakirjaniku rida.
Postita kommentaar