mis tuli kommentaarina Irja postituse juurde ja mille tahaksin eraldi avaldada.
Tahaks kohe juurde küsida, et mis see naise nn alakeha viha endast kujutab?
Aga siin see kommentaar on:
Kirjutasin Inno kirjutise alla juba ühe kommentaari. Ma kasvasin ise perekonnas kus isal olid väga "hellad käed". Temaga tohtis rääkida vaid püsti seistes, alati lühilausetega. Kuni 22.a. ei osanud ma ega julgenudki temaga suhelda. Igasugune suhtlus temaga tekkis paanikat. Mäletan lapsepõlvest peale seda kui isa ema peksis kuidas ma palusin ema, palun ära mine ära. Palun ära lahuta isast. Kuid täna arvan, aastaid hiljem et oleks ikka pidanud laskma emal minna. Sest vägivald mitte iial ei õigusta vägivalda. Mu ema on mind vaid karistanud korra 6.a. ja tänaseni mäletan seda, et enam iial pole ma hakanud emale vastu, et ta oleks pidanud mind uuesti karistama. Aga isa "hellad käed" ja pidev karjumine on viinud selleni, et mina emana ei oska hoida oma last eemal sellest taagast mis ma oma kodust kaasa tõin. Ja laps kes on iial näinud pealt vanemate kas omavahelist või siis lastele suunatud vägivalda ei kasva enam nn normaalseks. Temas murdub miski jäädavalt. Ja oht on just selles, et ta viib selle üle oma lastele. Ja seda jada võib ollagi jääv. Ja kusjuures emade viha on alati olnud võimsam kui isade oma. Isa on tugev löök on võimsam, aga ema oma võib olla palju võimsam. Sest naiste nn alakeha viha on nii tugev et selle vastu ei saa. Ja alati jäetakse naisele õigus. Sest lihtne on öelda mees viis ta selleni. Ema suudab ikka selgitada ära, et ma lõin kuna mees ei lasknud elada. Ja see sama toimib praegu ka Inno puhul. Aga mida saavad tunda need pojad? Sest kindlasti on noorim kes on sama vana kui mu tütar pidanud kannatama oma ema pärast. Kes on seda vägivaldsust jätkanud. Sest kord nö avaldunud vägivald ei kao enam paraku emas iial. Ja polegi enam vahet kes selle omale saab. Mina olen enamvähem suutnud hoida end tagasi vägivaldusest, aga see on väga väga tõsine enesekontroll. Ja mis Inno teha saaks ma ei oskagi öelda, sest õige ta on laste silme all enam kakelda pole mõtet. Kui teda vihatakse on see vägagi jääv suurus ja see ei kao paraku iial.
2 kommentaari:
Panen siia kah vastuse enda küsimusele, milllele tuli vastus paar sissekannet eespool:
Vastan siis selle kohta öelda nn vituviha ja võimsamat energiat pole olemas. Naine ei lase iial teisel naisel olla nn tema mehega. Olgugi ta võib ise olla olnud või olla paljudega. Ja see toimib just nn suhetes kus enamasti on uus naine noorem...aga ma polnud kindel kas seda sobib nn avalikult kirjutada
Muidugi on kurb, kui kellelgi on olnud kurb lapsepõlv, aga mingil hetkel võiks minevikust lahti lasta ja olevikus elama hakata.
Lame väljend "vituviha", sellist asja pole olemas. Aga mis on olemas, on sajandeid elanud "suur valge mees" ja naine, kes on alati kõiges süüdi. Kunagi alandatud naiste peamine probleem seisnebki selles, et nad otsivad ikka ja jälle, et kas nemad on süüdi. Kuna üldjuhul keegi ju ei taha süüdlane olla, aga kui keegi vabatahtlikult ohvriks hakkab, on kõik teised rahul, et ise tema asemel olema ei pea ja süüdlane ongi leitud. Ole kord ohver, kuid miks on vaja olla ohver igavesti? Ohvrimeelsus on kena asi, kui jutt on võrdsetest suhetest, aga kui üks on valmis end alati ohverdama ja teine mitte kunagi ...
Teine külg on muidugi see, et ohvriks olemine võib tekitada sõltuvust, aga see on juba järgmine küsimus.
Esimene on see, et "suur valge mees" peaks ringi vaatama ja aru saama, et "vitt" iseenesest ei tee veel kedagi ei halvemaks, ega loomulikult ka mitte paremaks, kui on too tüüp, kes meessuguelundit kannab.
Postita kommentaar