Irja Tartus, 07.10.07
Neile, kes tunnevad huvi, kuidas mul Nõiakivi vaatamine edeneb, pean kurvastusega teatama, et käisime küll Innoga Tartu Kaubamaja Osturallilt Nõiakivi dvd-d otsimas, aga ei leidnud. Puuuuhhhh. Ärge jumala eest Innole öelge, kust seda saab, sest siis ta ostab selle ära ja ma pean seda päriselt vaatama. Seda jubedat Ropkat!!
Muidu hakkan juba vaikselt taastuma. Kui isa surma järgsetel päevadel ei saanud alguses nagu midagi aru ja nädala pärast oli metsik äng ja teise nädala pärast tühjustunne ning huvi mitte millegi vastu, äraminekusoov isegi kohati, siis nüüd jaksan juba naeratada. Natuke. Ärkan hommikul ja esimene mõte ei olegi, et panen silmad kohe kinni tagasi. Ajan end hoopis vapralt voodis istukile ja teen lahti teleka. Piilun teki alt Terevisiooni ja loen läbi mõned lehed, enne kui kööki kohvi tegema tatsan. Olen nagu isa, naudin pikki laisku hommikuid, miljoneid minuteid kohvi rüübates.
Natuke vitamiinihulluks olen läinud. Olen miskipärast surmkindel, et eelmise talve haigustest äraräsitud keha ja vaim vajavad nüüd ei midagi muud kui tublit vitamiinide üledoosi. Käisimegi sestap apteegis ning ma krabasin endale igatsugu a-, b-, c- ja d-vitamiine. Nii lohutav on neid hommikul veega alla kulistada.
Sain kätte isa tuha. See seisab mul nüüd ilusas urnis elutoa laua peal. See on ka kuidagi lohutav. Seesugusel koledal sügisel ma seda küll kuhugi puistama ei hakka. Tuleb kevad, siis.
Ahjaa, täna tahtsime Innoga lihtsalt poest viinamarju osta, aga igas, IGAS kaubakeskuses olid ees hullud shoppajad, kes saalisid seal närviliselt ringi ja olid väga vihaste nägudega. Kogu maailma peale tigedad nagu. Mulle meeldivad kaubakeskused palju rohkem siis, kui hinnad on seal normaalsed ning parkimisplats pooltühi.
Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga Tartus oli täna küll koerailm. Sooja ainult 2 kraadi! Õnneks meil on nüüd hästi soe tuba, 20 kraadi ja imelikul kombel pole mul sel aastal sügise saabumise vastu midagi. Peaasi on, nagu ma olen aru saanud, ikkagi soe tuba.
3 kommentaari:
Palun jutustage vahel natuke mis rahast te elate? Paistab, et t66le nagu kunagi kiiret ei ole. Teil on kindlalt palju lugejaid kes oleksid 22rmiselt huvitatud kuidas sellist elulaadi endigi jaoks k2ima lykata.
Hakaku inimesed luuletama ja plekki tuleb nii, et ... V6i mis? Ma ei ole kade, kirjutan neid ridugi t66 juurest kus ma mitte muhvigi tegema ei pea, aga siiski eelistaks samuti ahju otsas lesida selle asemel, et iga p2ev oma autot suristada, et oma kondine tagumik siia tooli lohistada.
Raha ja seks on ju need asjad mis teevad elu m6nusaks. Teie 6petused j22ksid aga poolikuks kui te m6nu teist osa inimeste eest kiivalt varjaksite.
Me ei elagi rahast, vaid õhust ja armastusest. Ja rohkem tegelikult polegi vaja.
Ja üks huvitav nüanss veel. Varem, kui hullu moodi tööd rabasin ja oma tervist laastasin, oli raha millegipärast kogu aeg puudu. Kuigi sissetulek oli mega, sain mingi kaks peaministri palka. Aga raha kadus, sest selle meeletu tööpinge maandamiseks ette võetud pidutsemised neelasid tohutult raha. Arvutasin ükspäev, et lasin vähemalt 2 miljoni eest kõiksugu alkohoolseid drinke kurgust alla, selle 10-aastase nässerdava eluperioodi jooksul. Lisaks liiklustrahvid kihutamise eest, parkimistrahvid ja muu säärane. Lisaks ostsin kokku mõttetuid asju, sest nagu ilmselt teatakse, maandab šoppamine maru hästi pingeid. Ostsin mingeid mõttetuid vidinaid kokku.
Ja kui stressiga seotud meeletut kulu pole, siis piisab ka väiksest tulust, et rõõmsalt elada.
Lisan siia veel juurde, et hakkasime lihtsalt tegelema asjaga, mis meile meeldib ehk siis võtsime üle enne isale kuulunud maja Võru tänaval ja rajame nüüd siia kohvikut. Ja eks natuke aitas ka pärandusraha Ameerikast :)
Oluline: julgesime riskida. Inno tuli töölt ära, et hakata renoveerima vana poollagunend maja siin Tartus. Ja olen aus, esimene aasta oli raske, kuna kogu aur läks remondile ja maja kütmisele. Alles nüüd oleme saanud mõnusasti pikutada ja puhata.
Postita kommentaar