Üks põnev kommentaar seoses Ingridiga ja minu vastuse sellele

mille tooksin eraldi välja.

Kommentaar ise on siin:

Ingrid tundub tõelne värdjas, okei, aga miks siin loos pole midagi Inno abieluvälistest suhetest? sa Inno oled ju ise rääkinud, kuidas sa seksisid eri naistega, sealhulgas prostituutidega. kuidas see sobitub mosaiiki? samuti huvitab, kuidas need peksmise asjad lahenesid alati? sa olid eemaletõmbunud ja Ingrid palus (järgmise korrani) andeks? ja kui sa oled nii suur džentelmen nagu väidad end olevat, miks sa üldse magasid abieluväliselt naistega?

Ja minu vastus:

Meil oli Ingridiga kokkulepe, et me räägime oma suhetest, kui need tekivad. Et siis arutame asja, miks nii juhtus ja otsustame, mis edasi saab, kas läheme lahku või mitte. Mina rääkisin Ingridile alati oma suhetest. Tema aga enamasti mitte, ja Vainu keissi puhul pettis mind jõhkralt terve aasta seljataga. Valetas otse näkku. Oli minu vastu külm ja tundetu, kui mina samal ajal üritasin olla võimalikult hea mees ja meie suhet nö lappida. Minule oli see mu elus kõige raskem periood, ja Ingrid kasutas seda lihtsalt minu vastu ära.
Ja prostituutide juures hakkasin ka käima alles pärast Vainu juhtumit. Kuna mul oli raske sellest üle saada. Ja Ingrid muutus minu suhtes järjest külmemaks. Ma sain aru, et meie suhe pole Ingridi jaoks püha, ja miks see siis peaks minu jaoks olema. Miks mina peaks olema see loll, kes ainult kannatab ja truu on.

Peksmise asjad lahenesid nii, nagu olen ka kirjutanud, et Ingrid palus härdalt andeks. Nuttis, halas. Ja ütles, et ei saa aru, miks ta ägestus. Miks ta mind lõi. Ütles, et saab aru, et see oli viga. Ma tahtsin korduvalt pärast peksmisi lahku minna, võtsin selle teema jutuks, aga Ingrid oli sedavõrd osav keelitaja, et ma jäin nõusse ja ei läinud minema. Ja kuhu mul minna olekski olnud? Ma olin kogu oma vaba aja ja säästud pannud oma Tallinna kodusse, see oli mulle sedavõrd armas, et ma ei suutnud lahkuda. See oleks justkui tähendanud allajäämist. Ja lapsed, ma olin ka neid armastama hakanud, neis oli ju ikkagi osa minust. Ma olen varem kirjutanud, et olin sisimas valmis oma kodus surema, ja seda varakult. Surra kangelasena kodusel lahingutandril. Ainult mingi suur ime oleks saanud mu minema. Lisaks ostis Ingrid mulle pärast siis kingitusi, tegi restoranis välja, viis reisile. Oli mõnda aega nö supernaine, kuni järgmise korrani.

Kui aus olla, siis oli meie suhe pärast Vainu juhtumit läbi. See püsis ainult Ingridi meeletul tahtmisel olla edasi abielunaine ja teha nägu, et kõik on ok, et midagi pole olnud. Seda vähemalt väliselt. Tal oli endal ka muid suhteid. Ja kui ma nüüd hoolsalt järele mõtlen, siis oli tal neid ka enne Vainu juhtumit, sealhulgas Mart Kadastikuga. Ta ise rääkis mulle, kuidas ta käis koos Kadastikuga õhtuti nn juttu ajamas, ja saabus koju alles varahommikul. Nad käisid koos Rootsis, nn Heldur Tõnissoniga kohtumas, jne. Kahtlustan, et sellepärast pole siiani Vainu asja SLÕhtulehes käsitletud, kuna siis tuleb välja ka Mart Kadastiku suhe Ingridiga. Ja Vainu asi tuli ka ainult seetõttu välja, et mina selle juhuslikult avastasin. See oli Ingridi jaoks suur löök, et ma sellest teada sain.

Ja seda pole mõtet uskuda, mida Ingrid räägib, ja mida ta ka kirjades mulle kirjutas pärast lahutust, et peale Vainu pole tal muid suhteid olnud. Ta on mulle elus nii palju valetanud, ja sedavõrd palju mind petnud, et ma ei usu mitte ühtegi sõna tema suust. Ja minu selline avameelsus on paljuski vastureaktsioon tema pettustele. Ma tahan näha, kui kaugele ta oma valedega suudab purjetada. Ja kas aususel pole siin elus enam mingit kohta. Seda tahan ma näha.