Üks tagasiside naise seksuaalsuse teemal

Tuli selline tagasiside naise seksuaalsuse teemal:

Tere, Inno ja Irja.

Tegelikult on huvitav teema, mis eas algab tüdrukutel vajadus seksi järele. Kas see algab siis, kui algab menstruatsioon (keskm. 13.a) või mingil muul ajal (hiljem)? Pange see oma küsitluse teemaks, päris huvitav, mis naised vastavad !!!!

Minu kogemus. Oli 80 lõpp, ema oli mulle millalgi nooremas koolieas seletanud, et mingis vanuses hakkab tüdruk alt veritsema ja see hakkabki korduma iga kuu, see on siuke naiseksolemise (emaka, lapsesaamisvõimega) seotud värk. Ja et siis tuleb kanda sidemeid ja neid korralikult vahetada, et mitte riideid ära määrida. Et ma pean talle ütlema, kui märkan endal verejooksu. Ma ei mäleta täpselt, mis ma emale vastasin, igatahes vaimustuses ma asjast ei olnud. Jah, on tüütu asi küll, aga mis parata, kõigil naistel on see nii, ütles ema. Rääkisime plikadega ka sellest omavahel, enamuse arvamus oli kah u. selline, et pähh, veri iga kuu, tüütu. Üks sõbranna ütles – tüütu jah, aga see muudab sind naiselikumaks, nagu täiskasvanuks ju! Ilmselt oli keegi talle nii öelnud.

13a siis mul algas. Alguses ei olnud päris iga kuu, mingi aja pärast iga kuu. Mingeid valusid õnneks ei olnud, ainult pisut uimane ja väsinud tunne (nagu hakkaks mingisse grippi jääma) ja ebamugav oli joosta, hüpata esimestel päevadel (järsul liigutamisel tuli prauhh verd ja hirm, et äkki side ei pea neid prahmakaid kinni). Seetõttu lasin emal kehalisest puudumiseks tõendi kirjutada, trennist panin pausi ja sõbrantsidele mööda koridori järgi lipata polnud nii suurt lusti, olin veidi virilam ja hädapätakam. Kas minus ärkas suurem huvi poiste vastu – ei. Olin ikka endine plikanähvits, kellele sõbrantsidega koos kambas olemine oli maailma tähtsaim asi. Koos käisime koolis, koos lonkisime tänavatel ja lõkerdasime naerda, huviringid, trennid jne. Poisse pidasime üldiselt tüütuteks olevusteks (sest nad kiusasid, võtsid meie asju ära ja toppisid nätsu kotti jne). Meil on oma kamp, olgu poisid enda kambas. Mõni poiss, kes käitus kenasti, sobis küll ka sõbraks. Minu sugulaste naabritel oli minuvanune poeg, kui sinna külla läksime, otsisime teineteist üles ja mängisime õues. Või istusime ja rääkisime või hulkusime naabruses metsa all ringi. Normaalne poiss, ei tee roppe nalju ega topi nätsu kotti, sellisega võib täitsa sõber olla, mõtlesin. Vanemad inimesed tegid küll nalju „pruut ja peigmees“ stiilis, meie siis pöörasime näo kõrvale (et piinlikkustunnet varjata), omavahel ei puudutanud seda teemat kunagi. Ähh, vastikud, mõtlesin. Ma teadsin küll, mis on seks, tehniliselt (et kuhu peenis pannakse) ja et sellest võib laps tulla. Aga kas see on mõnus - ma ei osanud selle kohta midagi arvata. Mul polnud seksuaalset erutust ega fantaasiaid ega unenägusid.

Kui sõbrantsidega filme vaatasime, siis itsitasime selle üle, kuidas mehed naisi taga ajasid ja naised mehi võrgutasid (nende käitumine tundus meile naljakas). Ja suudlusstseenide ajal ka itsitasime, kuigi samas tundus meile ka, et lillede kinkimine ja suudlemine on nunnu ja romantiline (vanamad naised ju andsid eeskuju oma suhtumisega), arutasime ka, et milline võiks olla mees, kes kellelegi meist lilli kingib ja suudleb. Aga mina vähemalt ei fantaseerinud väga selle üle, mis seal filmides peale suudlemist tehti (teadsin, et ilmselt seks, aga ei kujutanud ette, mis tunded sellega kaasas käivad). Elasin rahulikult oma kooliplika maailmas. Jah, meile meeldis riietuda ja ehtida, aga seegi oli rohkem kamba tasemel, et lahe sõbrantsile näidata, iial ei mõelnud ma: ei tea, kas ma selles riides tundun poistele ahvatlev? Ühesõnaga, olin ikka veel laps, kuigi mul päevad käisid.

Mäletan, et seksuaalsus ärkas minus keskkoolis, siis 16a vist. Enam ei vaadanud ma filmide suudlusi rahulikult, ma õgisin neid stseene silmadega (istusin kodus emast tahapoole, et ta ei näeks, mis näoga ma ekraani jõllitan), olin erutunud, kõik need mehe käed ümber naise jne. Fantaseerisin (et mul on keegi mees, meeldiv, et me alguses suudleme, siis võtame ükshaaval riideesemed ära, käed siin ja siin ja siin ja lõpuks ... seks ja orgasm (mis see on, ma täpselt ei teadnud, kujutasin ette, et see on väga mõnus ja pärast on hea rahulik olla). Ketrasin selliseid fantaasiaid jälle ja jälle, varieerisin põhiliselt eelmängu, ja kuidas see või teine mees võiks käituda, seksi ennast ma mõttes varieerida ei osanud. Unelesin nendes mõnusates unistustes, kui oli parajasti igav hetk (koolitunnis, bussiga sõites, õhtul voodis). Inspiratsiooni andsid filmid, raamatud, mõni poiss koolis või mujal. Diskodel olin tagasihoidlik tüdruk, veidi küll kadestasin julgemaid, kes poistega suudlesid ja kuuldavasti muudki tegid, aga ise ei jõudnud suudlemisenigi. Ja minu seksuaalsus ei kiusanud ka mind veel väga, unelemisest esialgu piisas . Ja seks – ähh, nii võib ju rasedaks jääda või haiguse saada, ei-ei-ei (kartsin rasedust nagu tuld, nii võõrastav tundus see ja suur häbi ka). Ikka et naudin veel koolilapse elu, siis lähen ülikooli, ühel päeval ... kunagi ... keegi.

Hullemaks läks asi peale 20-t. Mõtlesin seksi peale väga palju. Vaatasin ringi, et kellega siis võiks. Uurisin pornot, lugesin ja vaatasin kõike, mis kätte sai. Avastasin eneserahuldamise ja tegin seda tihti. Ühesõnaga, nüüd olin siis jõudnud samale tasemele, nagu teismeline poiss. Võibolla juba 13a mõni poiss vaatas mind isuga, nägi unes ja peksis pihku, mina ei osanud siis veel seda poistest mõelda ega piinelnud ise. Nüüd piinlesin. Teisalt oli hirm esimese seksi ees (et mul on valus, et mees ei käitu minuga õrnalt). Seetõttu mingil hetkel „ehmatasin kaineks“ ja ajasin sõrad vastu. Meestele selline käitumine muidugi ei meeldinud, mõni kadus kohe minema, mõni püüdis suhteid jätkata, aga ajasin ta ise minema, sest mul oli häbi, et ta oli näinud mind nii saamatuna. Siis sain ühe kutiga headeks sõpradeks, tekkis mingi lähedus, igatahes kui tema käed ümber pani, siis ei kartnud ma üldse, „kaineks“ ei ehmatanud, läksin kõigega kaasa, mis ta tegi, valus natuke oli, aga hea ka. Ei mäleta täpselt, aga mingi x korra pärast sain juba ise orgasmi. Sellest ajast peale on seks elu loomulik osa, sekspartneri olemasolu on tähtis.

Arvan, et mehe ja naise seksuaalsuse algus on natuke erinev. Poisil tekivad seemenepursked ja kohe tunneb ta erutust ja hakkab mõtlema, et saaks mingi tüdruku kätte ja teeks. Aga need kuradi plikad on imelikud, kuidas neile läheneda, miks ei ole nad asjalikud. Poisid tegutsevad tihti ka põhimõttel, et kõigepealt seks ja siis vaatame edasi, kas huvitab see tüdruk veel.

Tüdrukul algab menstruatsioon ehk siis põhimõtteliselt ka suguhormoonid hakkavad tööle, aga seksuaalsuse algus on selline vinduv. On ka räägitud, et naise seksuaalsus saavutab maksimumi alles 30a. Siis on ta juba sarnasem meestega. Noor tüdruk fantaseerib alguses natuke teisiti kui noor poiss, suur osa on hellitamisel ja silitamisel. Peale selle on paljudel hirm esimese seksi ees, ollakse ettevaatlikud – enne püütakse välja raalida, kas poiss võiks saada lähedaseks, siis alles seks.

Ilmselt on tõrge naistesse looduse poolt sisse ehitatud sellepärast, et nemad on ju need, kes võivad vahekorrast rasestuda, liiga noorelt rasestuda on oht tervisele (kui rasestub 13 aastane plika) ja „vale mees“ isana pole ka hea. Muidugi seksib inimene enamasti mõnu, mitte paljunemise pärast, aga alateadvus mõjutab käitumist ikkagi. Ja need naiste „kaitsemehhanismid“ pole ilmeksimatud, kui on kaval mees, kes teab, mis nupule tuleb vajutada, võib ta noore plika lohku tõmmata. Eriti selle, kes kannatab läheduse puudujäägi all (vanemad karmid ja külmad, suhted teiste tüdrukutega halvad).

Muidugi on kõigil see individuaalne. Võibolla on mõni tõesti juba 13a sama kange seksiisuga nagu samaealised poisid. Mõni tüdruk on julge ja uudishimulik, hirmu esimese seksi ees tal ei ole ja proovib asja ära kohe, kui seksimõtted hakavad tihedamini pähe tulema, selline oli näiteks Lolita (hea suhtleja, julge, mehe imetluse peale maias, kuigi seksi iseenesest ta oma esimeste peikadega veel ei nautinud, nagu ma aru sain).

Arvan, et teismeeas eas on poistel ja tüdrukutel raske saavutada mõlemat rahuldavat seksuaalelu. Pigem on see erinev arengu tõttu vastuolude allikas ja keegi vanem (kellega on usaldus ja kes on hea inimene -isa, ema, õpetaja, vanem sõber) peab olema valmis olema toeks, kui asi liiga valusaks läheb. Muidugi ei pea ma õigeks keelata teismelisi seksi proovimast, aga liiga suuri lootusi, et paarisuhted neid stabiliseerivad nagu täiskasvanud paare, ma ei hellitaks. Hiljem ollakse sarnasemad (mehed-naised) ja siis on tõenäosus harmooniaks suurem. Tõesti head sõbrad, huvitav tegevus ja norm. Vanemad on sellel ajal olulisemad. Pihkupeksmine selles eas on vast ka üleeletav, aega veel on, parim osa on veel ees. Vahel on teada juhtumeid, kus u. kolmekümnesed naised rahuldavad teismelisi poisse ja selles on isegi mingi iva (selline naine on juba kogenud ja julge ja suure seksuaalsusega), aga kõik noored poisid ei taha endast vanemat naist ja kõik 30 „juntsudega“ jännata. Olen vahel isegi mõelnud (ilma meheta, vaba olemise perioodidel), et äkki läheks ja lohutaks mõnd teismelist kiimas poissi, aga sellest mõttest loobunud, kartes, et äkki on sellisel asjal neg. tagajärgi (emotsionaalses mõttes). Mingis filmis oli, et (itaalia vist) isa viis oma ihast vaevatud poja prostituudi juurde.

Muidugi on mõni tüdruk juba noorelt välja õpetatud, et seksi anda tuleb sellele mehele, kelle abil saab elus läbi lüüa. Tuleb saada mees nii tegema, nagu soovid (mis lähedus, mis seksuaalne tõmme – see muudab ju mind ennast haavatavaks, ei-ei-ei) väliselt anda sellele ninnu-nännu romantiline kest (nagu plika unelmad teismeea alguses, seda mõistavad kõik naised, millises arenguetapis nad siis ise oma seksuaalsusega parajasti ei oleks). Sellist lähenemist pean ma mitte loodusest, vaid kultuurist põhjustatud nähtuseks naiste juures, mis arvatavasti õnnelikuks ei tee. Kui mul oleks tütar, siis teeks kõik, et ta selliseks ei kasvaks ja kui poeg, siis hoiataks teda selliste naiste eest.

Tervitusi, anneli