mille lehe peatoimetaja asetäitja Sulev Vedler lubas ära ilmutada.
See on siin:
Lugesin täna üllatusega Eesti Ekspressist kirjutist seoses Ernesto Preatoniga, mis kubiseb kohe algul ebatäpsustest ja valeinfost ning jätkub nn vaba mikrofoniga, kus Preatoni räägib sõnu valimata „Ekspressile hämmastava loo, et kogu selle jama korraldasid neli inimest, kes püüdsid võita rahva populaarsust“. Ja mina, Inno Tähismaa olen tembeldatud selle jama peasüüdlaseks. Seda mitmekümnetuhandelises tiraažis paisatuna 137 000 lugeja ette. Millega on tegemist, kas tõesti „Pealtnägija“ stiilis paljastuse, või lihtlabase laimuga?!
Ma pean Ekspressi kirjutist jämedaks ajakirjanduseetika rikkumiseks, kuna artiklis pole antud sõna osapooltele, keda on mitmel korral negatiivses kontekstis mainitud ja süüdistatud. Artikkel on kallutatud ja pole objektiivne. Artikli algul toodud väide Preatoni kohtuvõidu kohta on vale, kuna tema süüasjas saavutati süüdistajaga kokkulepe, mille tagajärjel tasuvad Preatoni ja tema kaaslased riigituludesse kokku ligi 25 miljonit krooni. See kokkulepe ei tee olematuks sooritatud kuritegu.
Artiklis on toodud väide: „Esimesena kargas suurärimehe kallale Äripäeva ajakirjanik Inno Tähismaa, keda Preatoni iseloomustab “absoluutselt häiriva ja tasakaalutu tegelasena”.“
Väide on põhjendamata. Ma pean vajalikuks enda kaitseks tunnistada, et tegelesin Preatoni teemaga Äripäeva ajakirjanikuna alates 2001. aasta suvest pea terve aasta intensiivselt ja hiljem vähem intensiivselt kuni 2005. aastani. Kuivõrd Preatoni keeldus ajakirjandusega suhtlemisest ja lubas üldse Eestisse mitte enam tulla, käisin Preatoni jälgedes nii Itaalias kui Liechtensteinis, kus olid registreeritud mõned tema firmad. Kirjutasin terve rea artikleid, mis ilmusid Äripäevas. Samal ajal kirjutas teravaid artikleid Preatoni kohta ka Eesti Ekspress, mistõttu tundub praegune Ekspressi pugemine Preatoni ees eriti kohatu. Lisaks märgin, et Äripäevas ei kirjuta artikleid üks ajakirjanik, vaid artiklid sünnivad meeskonnatöö tulemusel. Preatoni kohta ilmunud artiklite ettevalmistamisel ja kirjutamisel osales mitu ajakirjanikku, lisaks toimetajad, ka peatoimetaja. Inimene, kes süüdistab ajakirjanduses ilmunud info põhjal ühte ajakirjanikku, on kas pahatahtlik või loll.
Preatoni väidab, viidates Inno Tähismaale: „Ta alustas kampaaniat minu vastu ja teised ajalehed järgesid talle.“ Pean vajalikuks märkida, et samal päeval, 19.07.2001.a. ilmus analoogne lugu Preatoni tegevuse kohta ka Eesti Ekspressis. Kus peatoimetaja Aavo Kokk lausa kutsus Preatoni ärisid uurima. Veidi enne seda oli Ekspressis avaldatud Itaalia ajakirjaniku Paolo Fuzi terava kirjutis Preatoni hämarate tegemiste kohta Itaalias.
Pean vajalikuks märkida, et kui Preatoni väidab, et ta on „igale poole, kuhu lähen“, tunnustatud, siis minu kogutud info põhjal pole see kaugeltki nii. Igal pool, kus Preatoni varem on äri ajanud, on jamad kaelas, see on siis Itaalias ja USAs, ka Eestis. Ehk tõesti nendes uutes kohtades, kuhu ta hiljem on läinud, Egiptuses, Indias, Lätis, on ta tunnustatud. Eestis oli ta ka kunagi tunnustatud, juhtivad poliitikud käisid temaga läbi, Reformierakonna toonane juht Siim Kallas esines Pro Kapitali aktsionäridele. Rääkisin ise Itaalias 2001. aastal Milaanos ilmuva, Itaalia ühe juhtiva ajalehe Corriere della Sera ajakirjanikega. Preatoni nime kuuldes nad vangutasid ainult pead.
Kokkuvõttes on Ekspressi artikli puhul tegemist kahetsusväärse juhtumiga, mis annab loodetavasti kõne- ja uurimisainet ajakirjandustudengitele nende tulevastes uurimistöödes kui nn halva ajakirjanduse musternäide.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar