Mis loom on eestlane?

Eestlane armastab mõelda, et on maru töökas ja põhimõttekindel, aateline tegelane. Kes armastab oma kodumaad, rahvast, elukaaslast, vanemaid ja lapsi.

Ma olen nüüd elanud vahelduva eduga ligi 37 aastat eestlaste keskel ja võin öelda, et kõik eespool kirjutatu on müüt. Mis põhineb vaid selle rahvakillu vähesel informeeritusel ja kitsal silmaringil. Kuna tegemist on maailma nö äärealaga, umbes nagu Eesti mõistes Setumaa, siis info enamasti tiirleb ringi ja palju värsket õhku ja verd juurde ei tule. Mis on ühelt poolt hea selle rahvalikku säilimise seisukohast vaadatuna, ent raskendab selle rahvakillu esindajate toimetulekut maailmas. Ja muudab võimatuks ka ihaldatud Nokia tekke. Kuigi selle rahvakillu esindajad armastavad seda tantsu, et panevad kujuteldava Nokia-tuutu keset platsi ja keksivad selle ümber.

Sest, vahemärkusena, ütlen, et nn Nokia-põlvkond tuli neist soomlastest, kelle riik saatis laia maailma nägema, uurima, õppima. Suures osas kas päris- või vahetusüliõpilastena USAsse (nagu Jorma Ollila) või teistesse riikidesse, mis paistavad maailmas oma teadus-tehniliste saavustuste poolest silma. Lõuna-Korea kordab praegu sedasama, saates oma noori karjakaupa USA ülikoolidesse.

Eestlaste puhul torkab silma, et nende kodumaal Eestis on kõik maru kõvad tegijad. Maailmakodanikud. Kellest kahjuks väljaspool keegi midagi ei tea. Ja pole vajagi, sest ega eestlased ka välismaast ega välismaa kodanikest suurt midagi ei tea. Ei puutu nendega kokku. Kui välismaal käiakse, siis "otse ja omadega", karjakesi. Ja siis kohapeal kirutakse võõrast maad ja kultuuri ning tagasi tulles kogunetakse, ja itsitatakse üheskoos, et näe kus rumalad seal kaugel! Ja neist eestlastest, kes on maailmas läbi löönud, teatakse heal juhul vaid Pärti. Kui tedagi. Kuigi selliseid eestlasi on sadu, juhtivates maailma ülikoolides, Tokiost New Yorgini. Kes on omal käel suht palju saavutanud, aga kel side kodumaaga ühel või teisel põhjusel katkenud. Keda Eestisse eriti ei oodata, keda kodumaa suurt ei huvita. Sest maailma parimad ülikoolid asuvad eestlaste arvates Eestis. Kuna kõik maailma tarkpead elavad samuti Eestis. Eestlastele tundub, et kõik maailmas keerleb ümber Eesti. Ja jumalgi oli tõenäoliselt eestlane. Sest miks muidu saadeti kõik endise Humanitaarinstituudi välismaalastest professorid minema, kui loodi Tallinna ülikool, kus üliõpilasi koolitab vana Peda kaader. Kes on kahtlemata kõige targemad. Või kui pole, siis vähemalt ei küsi nad niipalju raha. Ja see on kõige tähtsam, sest kuigi eestlased armastavad rääkida oma külalislahkusest, on nad ühed igavesed koonrid. Kes võivad sul naha seljast nülgida, kui piisavalt ettevaatlik pole. Kes on nii ihnsad, et jagavad isegi tikke pooleks, kui vaja. Kes kraabivad raha kokku mis jaksavad, sest arvavad, et võitja on see, kellel on elu lõpuks kõige rohkem asju. Ja kes asjade taga ei pane teist inimest tähele. Ja kuigi eestlane armastab öelda, et on töökas, ning on kõik asjad ja vara suure tööga kokku ajanud, siis on ka see puhas müüt. Sest eestlane on tegelane, kes ainult vaatab, kuidas saaks luuslanki lüüa. Ta on ametlikult küll tööl, vahel ka mitme koha peal, ja teeb nägu, et rühmab kole palju, aga niipea kui ülemus selja pöörab, siis unustatakse töö ja põhimõtted ning algab üks meelistegevusi: meestel viinavõtmine, naistel klatš. Mis on kaks rahvuslikku spordiala. Kuigi avalikult seda ei tunnistata, tehakse nägu, et ollakse igati viinavõtmise vastu, ning kedagi taga ei räägita. Avalikus kohas lääbakile jäänud viinavõtjatele, nendele vaikiva kokkuleppe vastu eksinutele armu ei anta, samuti saavad karistada need, kes julgevad avalikult sõna võtta. Oma suu lahti teha. Sest kokkuleppe järgi tohib asjadest rääkida vaid kodus, kinnise ukse taga, poolsosinal, sealgi laste eest varjatult. Kodus võib end kasvõi surnuks juua, ja seda ka tehakse. Ja kodus tappa, mida ka tehakse, juua täis peaga. Neid inimesi ei puututa, nad kajastuvad vaid kurvas statistikas kui "juhtumid". Avalikkuses on elukaaslane eestlase parim sõber, aga kodus, suletud uste taga näritakse teisel hing seest välja. Lapsi armastatakse nii kõvasti, et pekstakse või "tegeletakse" nad sandiks. Ja oma vanemaid armastatakse seniajani, kuni testament tehtud ja vara jagatud.

Eestlane armastab rääkida, kuidas ta hoolib oma kodumaast. Ent tegelikkuses paneb sõja korral putku, olles eelnevalt kõigi oma naabrite peale kaevanud. See on kaval trikk, mis aitab inimesel ellu jääda, selge see. Ennustan eestlastele veel pikka iga. Aga Nokiast peavad need tegelased küll suu puhtaks pühkima. Või mis Nokiast, eestlaste Nokia on juba rehepaplus, millest on Kivirähk põhjalikult kirjutanud. See kuhugi kaugele küll ei vii, väljaspoolt vaadatuna, aga aitab kindlalt pinnal püsida.