Mõningaid lisafakte Nord Streami kohta

millest kirjutab 2. oktoobri International Herald Tribune.

Esiteks kasutatakse Barentsi meres asuvaid nn Štokmani välju, mis on maailma suurima offshore gaasimaardla. Ja sellest tahab omale saada osa Euroopa, mis importis 2005. aastal 330 miljardit kuupmeetrit gaasi ning vajab 2015. aastaks juurde 200 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.

Nord Stream, mille kahe paralleelse veealuse gaasitoru ehitust loodetakse alustada 2009. aastal ja lõpetada 2012. aastal, suudab transportida 60 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Projekti kiitsid kaks aastat tagasi Berliinis heaks toonane Saksamaa valitseja Gerhard Schröder ja Venemaa valitseja Vladimir Putin. Pärast seda on projekt takerdunud ehituslubade taha. Projektile seisavad teravalt vastu Eesti ja Rootsi, mis leiavad, et toru kahjustab keskkonda.

Terasest torud on tellitud Saksa ja Vene firmadelt. Tellitud on ka kaks laeva, et toru merepõhja lasta. Ühe sellise laeva rent maksab 1 miljon eurot päevas.

Ent nii juhtme ehitus kui gaasimaardla kasutuselevõtt on veninud ja projekt ei pruugi loodetud ajaks valmis saada. Moskvas asuva energiapoliitika instituudi juht Vladimir Milov ütles, et Gazprom on investeeringute mahtu Štokmani maardlasse vähendanud, planeeritud 670 mln USD asemel 335 mln USD 2007. aastaks. Planeeritust väiksemad investeeringud pole Milovi väitel gaasimaardla kasutuselevõtuks piisavad.

Varem olid Štokmani välju arendamas lisaks Gazpromile USA firma ConocoPhillips ja Norra firma NorskHydro. Ent Putin lõpetas äkitselt koostöö nende välisfirmadega. Sama äkitselt muutis ta juulis oma meelt ja palus Gazpromil kutsuda Prantsuse firma Total osalema 25%ga firmas, mis manageerib gaasimaardla infrastruktuuri.

Selle kõrval lõpetas Venemaa kaks aastat tagasi koostöö USA firmaga Exxon Mobil Sahhalin-3 nafta- ja gaasiväljade arendamise projektis. 2006. aastal võeti Hollandi firmalt Royal Dutch Shell üle Sahhalin-2 projekt.

Kõige selle taustal näib, et Venemaa on kaugenemas USAst ja nõrgematest Euroopa riikidest ning sidumas end Euroopa tuumikriikide, Prantsusmaa ja Saksamaaga. Kas uus võimutelg on sündimas? Või vana taastumas. Väikeriikide jaoks see midagi head ei tähenda ja sellele tuleks vastu seista. Eksisid need, kes arvasid, et Venemaa on Eestile parem naaber, kui ta on tugev. Tugev Venemaa tahab maailma valitseda, kahjuks.

Aga kes ei tahaks? Tegelt.