Minu eelmise sissekande peale tuli kommentaar, et kui poleks olnud Krosse ja Beekmane, siis oleks tulnud uued Leberechtid.
Ja ma ei saa nüüd kirjutamata jätta. Minu jaoks pole vahet Leberechtil ja Krossil. Nad tegid mõlemad koostööd totalitaarse režiimiga. Kirjutasid mõlemad seda, mida vaja. Milline oli selle režiimi tellimus. Mõlemad nautisid režiimi pakutud hüvesid.
Kirjanikku ei vabanda MITTE MISKI koostöö eest totalitaarse režiimiga. Või vähemalt ei saa ta ise, ega saa teised sellist inimest pidada kirjanikuks, veel vähem teda esitada Nobeli komiteele. No mis te arvate, et Nobeli komitee on mingi olümpiakomitee, mis üksteise järel poputab terrorirežiime, andes neile võimalusi olümpiamänge korraldada?! Eksite, sõbrad.
See, et punastest kirjanikest koosnev Kirjanike Liit lolli järjekindlusega Krossi esitab, on traagiline. Eriti ajal, kui tõeliselt ausad kirjanikud, näiteks Kivisildnik ja Vahing jäävad kõrvale isegi Eesti osalemisest kirjandusmessil. Neid ei tõlgita. Sest nad on ausad. Räägivad asjadest nagu nad on. Aga sellest ei saa punakirjanikud, süsteemi tööriistad aru. Sest nende mõttelend käib üsna iseäralikke teid pidi. Ja need punased tegelased kontrollivad siiani Eesti kirjanduspilti.
Aeg on luua kirjanike liit, mis on liit ning vanad täis söönud tursad jätta oma liiduga kus see ja teine. Ok, nad võivad jätta endale oma maja, mille terrorirežiim neile koostöö eest kinkis, aga mitte enamat. Kirjanikud või asjad. See on saast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar