Vana teoloog pajatab, las pajatab?!

Väljavõte tänasest Päevalehest.

Ma ei tea teist sellist kolumnisti, kellele on antud võimalus mitmekümnetuhandelises tiraažis enam kui sajale tuhandele lugejale regulaarselt, umbes kord kuus oma teadmisi edastada. Stiilis, et vana teoloog pajatab. Et mis ta elust-olust teab. Millest lugenud. Oma arvamust ta seal ei edasta, ilmselt ettenägelikult, et poleks võimalik temaga vaielda.

Või, jah, eksin, Aavo Kokk, samuti Päevalehest on teine selline. Kes siis kirjutab regulaarselt, kord nädalas kokku, mis ta on viimasel ajal kuskilt lugenud või kuulnud ja presenteerib seda iseenda vaimusünnitisena.

Ja nii siis vana teoloog räägib, mis ta teab tööst, demokraatiast, populismist, meditsiinist ja sajast muust asjast. Näiteks viimane lugu demokraatiast ja populismist tänases Päevalehes on küll igati tark jutt, aga sellist juttu võib pajatada iga sotsiaalteadusi, politoloogiat või filosoofiat tudeerinud inimene. Ja ilmselt palju huvitavamalt, näiteks, ma usun, kirjutaks neist asjadest Marju Lauristin. Või Rein Ruutsoo. Või Andres Kasekamp. Või Enn Kasak. Või isegi loomateadlane Aleksei Turovski. Tekib küsimus, miks sellest peab kirjutama usuteadlane. Miks ei räägi usuteadlane usust? Ahjah, usumeeste survel lõpetati usuteemalised arutelud Päevalehes ära. Aga miks? Miks ei lasta usumeestel kirjutada usuasjadest, ja mitte niisama vanaisa heietuse stiilis, vaid konkreetselt, konkreetsete arvamustega konkreetsetest asjadest.

Ja miks usumehed usuasjadest ei taha kirjutada? Vat see oleks huvitav teema, kus tahaks kohe kaasa mõelda ja vaielda.