Veel õnnest, õnnelik olemisest

Väga paljud on huvi tundnud, miks me Irjaga ei istu oma kodus ja oma õnne ei naudi, vaid muudkui justkui blogime ja kirjutame teistest halba.

Arutasime seda teemat täna Irjaga ja nagu Irja ütles, väga meeldiv oleks mõnusalt oma koopas elada, kahekesi koos ja õnnelikuna, kui poleks kõrval kurja maailma, kus on küllalt õelaid ja kadedaid, kes on valmis kaks kaitsetut inimest nuiaga maha lööma, kui piltlikult väljenduda. Kahjuks või õnneks on see nii, juba aastatuhandeid, et inimese suurim vaenlane on teine inimene. Ja see, et üksteisega on hea koos olla, ei tähenda, et peaks laskma end maha lüüa. Ok, nuiaga ei tohi enam maha lüüa, seadus ei luba, aga psühhoterror, ehk maakeeli kottimine, hinge sittumine, käib ühiskonnas kõigil tasanditel täie hooga ja seda ei piira miski. Või kui, siis ainult surm.

Ja kas ei tee eestlased venelastele niisamuti halba, kui muudkui süüdistavad neid igasugu küüditamistes, okupatsioonides, kommunismis ja muudes kurjades asjades?! Miks ei võiks eestlased, kes on oma rahuliku elu leidnud ELis, lõpuks venelasi rahule jätta. Ja kui venelane ikka tahab, siis võib ta tänavale märatsema ja räuskama tulla, sest mõelge, venelastelt on Eestis võim ära võetud. Väike "nagin" on seetõttu õigustatud. Bla-blaa-blaaa.

Ma tegelikult olin pärast Irjaga kokkusaamist siiralt õnnelik. Mõtlesin, naiivselt, et ka maailm on mu ümber muutunud paremaks. Kuni sain "tohlaka" oma endiselt naiselt (kellest ma poleks seda oodanud, aga see selleks), kes kõiki kokkuleppeid eiras ja mind väga kehva seisu ajas. See oli tükk aega enne minu esimesi katsetusi blogimaailmas. Ja pärast blogimist, asjade valgustamist, on kottimine kui nõiaväel lakanud. Või noh, üks tapmisähvardus tuli, aga kui andsin asja politseisse ja algatati kriminaalasi, pole enam keegi julgenud ähvardada. Sama juhtus meediaga, mis pärast kohtuasjade algatamist jättis mu rahule, kui noaga lõigatult. Nii et olin päris üllatunud. Enne seda mässasin tükk aega Pressinõukoguga, kus minu avaldust lihtsalt ei menetletud.

Oleme Irjaga arvamusel, et avalikustamine on parim relv õelusest ja kurjusest kubisevas maailmas. Tegin algul suure vea, et olin vait. Sellega muutusin täiesti kaitsetuks. Oma õnne tuleb valvata, selles olen üha enam veendunud. See, kui oled ise oma õnne leidnud, ei tähenda, et seda on teinud teised. Vastupidi, õnnejoovastuses võid muutuda hooletuks enda kaitse suhtes.

Ja nagu olen kirjutanud, pühendan kõik oma kirjutised iseendale, eas, kui olin 16-17-aastane. Ning hakkasin huvituma elust süvitsi. Selliseid tekste, mida olen nüüd kirjutanud, kahjuks minu noorusajal polnud kuskil ilmunud. Ja polnud tegelikult senini kuskil ilmunud. Ma oleks olnud väga õnnelik, andnuks ära kogu oma varanatukese, kui piltlikult väljenduda, kui oleksin saanud lugeda selliseid tekste, nagu olen nüüd kirjutanud.