Oleme Irjaga arutanud mitmel korral vägivallaga seonduvat ja üks argument veel vägivalla, eriti perevägivalla vastu, seda just laste peal tarvitatuna:
vägivalda kogenud laps ei pruugi ise muutuda vägivaldseks, nagu ilmselt vanemad loodavad, kes oma last peksavad, et lapsest saab Suur Diktaator, mõni ettevõtte juht, juhtiv poliitik või niisama kõva käega ärimees, või siis turvamees mõnes ööklubis. Vastupidi, enamasti laps harjub vägivallaga ja muutub vägivalla suhtes immuunseks ka tulevikus, laseb end peksta. Nii nagu mina, kes ma ei saanud aru, millal on õige aeg vägivaldne naine pikalt saata. Ja vabalt võis olla, et minu suutmatus vägivallale adekvaatselt reageerida (kuna ma olin vägivallaga harjunud, see tegi mulle piltlikult öeldes nalja), muutis mu endise elukaaslase veelgi julgemaks ja vägivaldsemaks. Irja näiteks, kes pole lapsena vägivalda kogenud, lõpetas kohe suhted meestega, kes olid vägivaldsed.
Ja näiteks minu ema, kelle isa oli olnud vägivaldne, lasi end ka oma mehel peksta. Ja ei läinud mehe juurest ära, kuigi see võimalus oli olemas. Sest ma ei usu, et ema uskus päriselt, et isa ta maha lööb, kui ta pere juurest lahkub.
Ja kodusest vägivallast sünnib koolivägivald. Lapsed, kes on harjunud koduse vägivallaga, ei kaitse end, kui neid pekstakse. Näiteks mina lasin end koolis kaaslastel vahel peksta ja ma ei saanud arugi, et midagi oli valesti. Aga erinevalt täiskasvanutest, kes tajuvad vägivalla puhul piiri (ükski vanem oma last päris sandiks ei peksa), lapsed seda ei taju. Nad võivad kaaslase, kes vägivallale adekvaatselt ei reageeri, vigaseks peksta.
Vanemad, palun ärge karistage oma lapsi füüsiliselt, te teete nõnda oma lastest, kui mitte kehaliselt, siis hingeliselt sandid.
Ja mis seal salata, vägivalda kogenud inimmass talub samuti vägivalda hästi, isegi õigustab vägivalda. Naudib seda. Nagu näiteks vene rahvas. Eesti rahvas ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar